Segadus kirikus

Tahtsime enne magamaminekut natuke televiisorit vaadata. Üks vana naine ärkas üles ja hakkas karjuma, et me ei lase tal magada. Karjusin vastu, et ma ei taha temasuguse inimesega ühes majas olla. Uksele koputati. Läksin lahti tegema. Sisenesid selle naise mees ja üks teine mees. Samas teatati, et naine sai infarkti ja on surnud. Keegi ei öelnud rohkem sõnagi, vaid hakati matusteks valmistuma. Aga ma teadsin, et infarkti põhjus on minu karjumine, mistõttu tundsin ennast kehvasti.

Üks teine vana naine sai ka infarkti. Aga tema jäi ellu ja talle tuli kiirabi. Mina olin teadnud, et infarktiga alati opereeritakse, aga sellele naisele tehti hoopis südamesse süsti. Võibolla see oli operatsiooni ettevalmistus. Aga kiirabiauto ei võtnudki teda kaasa, vaid sõitis tühjalt minema. Sellel naisel oli juba palju infarkte olnud. Võibolla mul endal samuti, aga ei teadnud, sest ma polnud arsti poole pöördunud.

Kõndisin koos ühe endast väiksema poisiga lasteaia traataia juurde. Tema ronis üle aia. Ma olin sellest poisist muidu kõiges parem, väljaarvatud ronimises oli tema parem. Proovisin ka ronida, aga see ei tulnud mul välja. Sain küll teisele poole aeda, aga selle hinnaga, et tükk traatvõre tuli minuga kaasa. Läksime hoonesse sisse. Seal olid igasugused asutused. Mõtlesin, et viskan võretüki prügikasti, enne kui minuga aia lõhkumise pärast pahandama hakatakse. Kõndisime edasi. Jõudsime maja kultuuriosakonda. Kultuuri tunnus oli, et seal müüdi saiakesi. Mõtlesin, et kas siis ka tegemist kultuuriga oleks, kui müüdaks soolast toitu.

Olime kirikus. Seal tuli vahepeal istuda ja vahepeal püsti seista, aga seekord läks segi, millal kumba. Üks inimene tegi ees valesti ja kõik teised tema järel. Ise teadsid õiget korda ainult need, kes olid leeris käinud, aga sellised inimesed hakkasid otsa lõppema. Ükskord vanasti olin näinud piiskoppe jumalateenistusel eesreas istumas ja arvanud selle põhjal, et nad peavad alati eesreas olema, aga nüüd paistis, et asi siiski nii ei ole, kirikus on kõik võrdsed. Kirikuõpetaja oli esimest korda naine. Kui jumalateenistus läbi sai, siis ta rääkis, et ta on tegelikult ohvitser, kes on kirikusse tööle suunatud, tegelikult on asi tema heas joonistamisoskuses. Sellepärast ta Jumalast ei olnudki rääkinud. Üks meesüliõpilane pöördus tema poole ja soovis, et ta räägiks Nietzschest, üliõpilane ise ei jõua kõiki Nietzsche raamatuid läbi lugeda ja need on keerulised. Mõtlesin, et kui ta kõiki ei jõua lugeda, siis piirdugu ühega. Hakkasime koju minema. Mõtlesin kodus rääkida, et nüüd on kirikuõpetajad ja ohvitserid ka naised. See oli unenägu. Mõtlesin, et unenägudes on peaasi mitte närveerima hakata, kas ma oskan edasi minna, muidu võib ärgata. Läksin kirikusse tagasi. Seal oli õudne ja mitmest kohast kummitas. Seisime kõrgel ja trepp enam alla ei viinud. Üks poiss hakkas mööda karniisi kõndima. Mina selliseid õudusi ei teinud, aga mõtlesin, et teine kord võib vaja minna.