Silinder, doominoklotsid ja kaardid

Anti välja ajalooraamatut, mis nägi välja nagu ajakiri "Tuna". Ilmumas oli uus köide. Üks autoritest tunnistas ise, et selles köites on paljud asjad korrast ära. Aga ta arvas, et raamat tuleb välja anda, sest kõike parandada ei saa. Ma pidin valvama Tõnist. Andsin talle Rubiku silindri, et see talle kindlasti meeldib. Ütlesin, et see on üks Rubiku mänguasi. Oleks võinud veel kuulide järjestust muuta. Tõnis hakkas kuule silindri küljest lahti võtma ja need olid nagu mõttemeistri nupud. Tuli vaadata, et ta neid alla ei neelaks. Tõnis ütles: "Välja võtta." Kiitisin, et tubli, ja küsisin, et millal ta need sõnad selgeks õppis. Ma polnud neid tema suust varem kuulnud. Tõnis vastas, et eile. Ei olnud kindel, mida ta sellega mõtles, sest eile tähendas tema jaoks väga ammu. Küsisin, kas ta teab, mis aastaaeg praegu on. Ta vastas, et neljapäev. Ütlesin, et neljapäev ei ole aastaaeg, ja küsisin, kas ta teab, mis päev täna on. Ta vastas, et ei tea. Ütlesin, et mina ka ei tea.

Saatsin Helinale postiga kingituseks kaks komplekti doominoklotse. Pärast seda nägin doominoklotse unes. Helina unenäoblogist lugesin, et tema nägi unes ilma numbriteta klotse. See tuli sellest, et minu saadetud klotsidel olid silmad ainult ühel poolel ja pealmisse kihti olid mõned klotsid pandud tagurpidi. Varsti saatis Helina need klotsid mulle tagasi. Kommentaariks oli ta kirjutanud ühe lause, et neid ei lähe enam vaja. Selle põhjal oleks võinud teha kergesti järelduse, et ta ei taha minult enam kirju saada. Aga kuna ta kirju polnud tagasi saatnud, siis järeldasin, et neid võib edasi saata. Võibolla saatis Helina doominoklotsid tagasi sellepärast, et luges karbi põhjast, et sinna oli kirjutatud Hennu nimi. Ise polnud ma põhja vaadanud ega vaadanud ka nüüd. Ma ei mäletanud, kas need on minu või mõne venna doominoklotsid. Ema kinkis mulle kaks pakki kaarte. Ühed olid tavalised mängukaardid, aga teine pakk mingi kindla mängu omad, mis mind ei huvitanud. Neile oli kirjutatud, et mõni kaart oli algajatele ja mõni edasijõudnutele. Igal kaardil oli pikk andmete nimekiri. Paistis, et selles mängus on võimalik võimatult suur hulk kombinatsioone ja see on väga raske. Aga võibolla oli see ka sama lihtne mäng nagu lipukaartide oma. Hakkasin uurima, kas see on sama mäng, millest Oudekki ükskord kirjutas. Kaardi tagumisele küljele mitmesuguste kujundite vahele oligi kirjutatud viltu "mädžikus". I-tähe asemel oli seejuures pilt. Oudekki oli selle mängu nime kirjutanud "magic". Ma ei teadnud selle mängu reegleid ja õpetust polnud ka kaasas, sest neid kaarte ei müüdud pakiga, vaid ühekaupa.

Lugesin ühte paksu romaani. Selle peategelane oli karsklane ja talle ei meeldinud, kui üks teine mees pidevalt alkoholi jõi. Aga peategelane oli ühtlasi väga järeleandlik ja kui ülemus tal ühel päeval juua käskis, jõigi ta oma elu esimese alkoholipitsi. Oli oodata, et nüüd hakkab ülemus talle ka vastavaid käske pidevalt andma, nagu teisele mehele juba varem, ja peategelane hakkab pidevalt jooma. Seni oli ta olnud väga sõbraliku iseloomuga, aga oli oodata, et alkohol muudab teda tigedaks ja lõpuks tapab ta inimese.