Esmaspäev, detsember 31, 2007

Läheneb tulevik

Uus aasta tuleb
verine,
ses praegusest
ei erine.

Kui ojadena
voolab verd,
kas tabab see
ka Läänemerd?

Kuid täna hetk
on pidulik
ja olla tuleb
õnnelik.

Raamatutoad

Mulle tuli külla Erik. Ta küsis, mitut inimest ma olen psühholoogiliselt ravinud. Vastasin, et ainult ennast. Aga ma võin tulevikus teisigi inimesi ravima hakata. Kui inimene on psühholoog, võib ta teiste inimeste seisundit nii parandada kui ka halvendada. Kui ta psühholoog ei ole, võib ta samuti seda nii parandada kui ka halvendada. Erik ütles, et vahel tahaks ta arvutiekraani kompida. Kordasin, et ah et kompida. Erik küsis mida-mida, nagu ta polekski just ise sellest juttu teinud. Ütlesin, et mina arvutiekraani ega paberit ei kombi, et neid mitte määrida.

Istusin laulmisklassis Arieli kõrval. Selja taga rääkis Artur, et Laial tänaval õunu ei koristata, sest kuigi need on seal väga suured, on nad seest mädad. Pidime alustama ekskursiooni. Oli valida, kas teeme seda mööda Tartu tänavaid või mööda raamatukogu koridore. Valisime viimase võimaluse. Raamatukogu erinevates tubades oli erinevate maade kirjandus. Kõigepealt läksime Läti raamatute tuppa. Seal ei olnudki seinad üleni raamatuid täis. Taipasin, et nii on vajalik, et ka uued raamatud kuhugi mahuksid. Järgmiseks läksime Leedu raamatute tuppa. Üllatav oli, et seal oli veidi rohkem raamatuid kui Läti toas, kuigi Leedu asub kaugemal. Aga seletatav oli see sellega, et Leedu rahvaarv on suurem. Ja kui Lätis on ainult üks suur linn - Riia, siis Leedus on selliseid linnu kaks - Vilnius ja Kaunas. Ukraina toas oli veel tunduvalt rohkem raamatuid. Meiega kaasas olev ukrainlane oli selle üle uhke ja hakkas hõiskama. Ta ei tulnud selle peale, et mõne maa toas on raamatuid veel rohkem. Läksime Soome tuppa. See oli kõigist seni külastatutest suurem mitmeosaline tuba, kus oli tohutult palju raamatuid. Ei olnud enam ruumi, kuhu juurdeilmuvaid raamatuid panna. Soome toast läks uks pisikesse ruumi, kus oli väikesoome kirjandus. Väikesoomlased olid soomlastega piirnevad soome-ugri pisirahvad. Neil oli vähe raamatuid, aga see-eest olid need mõõtmetelt suured, sest sinna oli kogutud kokku rahvaluule. Läksime Ameerika tuppa. See oli sama suur ja raamatuterohke kui Soome tuba.

Minu värsket raamatut müüdi kilepakendis, kus peale raamatu oli veel viis erinevat värvi kirjutusvahendit. Võis arvata, et mõni inimene ostab raamatu ainult nende kirjutusvahendite pärast. Aga juhul, kui seda komplekti siiski vähe ostetud oleks, pidi kirjutusvahendite lisamine kahjumi eriti suureks ajama. Raamatu ja kirjutusvahendite vahel oli pakendis veel kaardipakk. Oli oodata, et nüüd kirjutatakse ajalehes, et ma pole aru saanud, kuidas kaardipakil luuletusi avaldada tuleb. Tegelikult polnud ma kaarte komplekti lisanud mitte nendel millegi avaldamiseks, vaid lihtsalt lisakaubana. Täna võis ringi liikuda märatsejaid. Valvasin meie auto juures, ega märatsejad sinna ei tule. Jagomägi õpetas mind, et tuleb istuda auto tagumisel kapotil. Liigutasin kapotiluuki. Tuli Henn, kes ütles, et seda ei tohi puudutada. Luuk ei läinud enam kinni. Leidsin, et selle praegu rikki minek on kas juhus või ongi märatsejad juba autot peksmas käinud. Läksin Kaunase puiestee hoovi. Tegin avastuse, et minu unenägudes sümboliseerib iga loom seda inimest, kelle nimi algab sama tähega kui vastava loomaliigi nimi. Viimasel ajal olid loomad mind sageli küünistama hakanud. Ma ei saanud iga küünistuse peale marutõvevastaseid süste tegema hakata. Tuli riskida. Avaldati fotosid loomadest, kellel oli avastatud marutaud. Ühe looma ette olevat tilkunud limahunnik. Aga fotodelt ei olnud näha, et nende loomade suu vahutaks.

Pühapäev, detsember 30, 2007

Veel natuke

Veel natuke on aastat alles jäänud.
Nüüd terve aastaplaani tasa teen.
Mis plaan mul algselt oli, meelest läinud,
kuid tegutsemistahtest siiski alles keen.

Kui selle aasta lõpetan ma hästi,
võib aasta otsa rohkem laiselda.
Mul rabada ka tulevikus kästi,
kuid käsu üle võiks veel vaielda.

Ettemääratud partii

Püüdsin üles ärgata, et kella vaadata. Nägin, et kell on alles kaks öösel. Nüüd ei tahtnud uni tagasi tulla. Nii tuli alustada male maailmameistrivõistlustel mängimist väljamagamatuna. Oli tõenäoline, et mul erakordselt veab ja saan turniiril esikoha. Minu vastaseks oli üks Venemaa suurmeister. Tõstatati küsimus, kas käike kirjutatakse üles lamades või istudes. Mina lamasin kõhuli, aga teised tahtsid istudes kirjutamist, mistõttu tõusin ka mina istukile. Pakuti võimalust panna selga reklaamsärk, mis tõmbaks kaamerate tähelepanu. Suurt tähelepanu ma ei tahtnud, aga reklaamsärgi panin ikkagi selga. Vastane sirutas oma pastaka minu protokolli kohale. Haarasin tal pastakast kinni ja see murdus pooleks. Suurmeister ütles, et see on tema oma. Mäng hakkas pihta. Mul olid valged. Esimese käigu mõtlemiseks kulus mul 16 minutit. Vastasel oli selleks ajaks kulunud 18 minutit. Ma sain aru, kuhu tuli kirjutada esimene käik, aga aeg kulus põhiliselt sellele, et mõelda välja, kuhu tuleb kirjutada teine käik. Võibolla tuli käigud kirjutada üksteise alla, aga võibolla hoopis kõik samasse kohta, nii et programm kannab ise kirjutatu õigesse kohta. Mul oli laual lahti raamat, kus see partii oli juba ära toodud, sest olime seda juba kunagi varem mänginud. Vastane keelas mul raamatusse vaadata. Silmanurgast nägin, et partii on lühike. Arvatavasti lõppes see minu kaotusega. Tahtsin siiski korraks raamatusse vaadata, et teha kuskil raamatus toodust erinev käik ja sellega ettemääratus rikkuda. Aga arvatavasti oleks siis vastane püüdnud mind veenda, et ma valitud käiku ei teeks, sest see on halb. Nii oleks tulnud ikkagi välja see mäng, mis raamatus kirjas. Minu laua juurde astus õpetaja Link, kui ta just mõni mustlane ei olnud. Ta küsis mult kodust aadressi. Ütlesin selle koos postiindeksiga. Seepeale ütles ta ka oma aadressi. Tahtsin, et ta mängu ei segaks. Ta ütles, et ma kirjutaksin koju, et tahan, et kodu korda tehtaks.

Kõndisin meie talu suunas. Olin mõned päevad ajalehtedest eemal olnud. Selle aja sees võis olla ilmunud minu raamatu kohta kelleltki negatiivne arvustus. Mõtlesin, et kui ma sellise arvustuse leian, siis helistan selle autorile ja küsin, miks ta kordab seda, mis teised ees ütlevad, miks ta oma peaga ei mõtle. Küsin, kas on üldse olemas mõni minu raamatust väärtuslikum raamat. Jõudsin taluhoonesse selle tagumisest otsast. See tähendas, et ma ei olnud tulnud mööda teed, vaid üle rohu. Ma polnud märganud, kuidas ma tavalisest marsruudist kõrvale kaldusin.

Üks arstielukutsega inimene halvustas kama söömist, öeldes, et kama söövad langetõbised. Mulle tundus selline jutt arsti jaoks sobimatu. Ütlesin talle, et hoolitsen selle eest, et varsti ta enam arstina ei tööta. Ta vastas, et ta on üks kolmest viimasest, kes on üldse veel nõus arstina töötama.

Laupäev, detsember 29, 2007

Tänane külaline

Kui külaline saabus, siis ma esialgu temaga samasse ruumi ei läinud. Läksin selle peale, kui mind paluti vaikse häälega läbi ukse viia külalisele gloobus. Gloobuse pealt näitas ta, kus ta elab. Mina täpselt ei näinud, sest istusin teisel pool gloobust. Lõpuks kinkisin külalisele raamatu.

Vari ja peegeldus

Hakkasin öösel üsna pimedas toas fotot tegema. Fotoaparaadi objektiivi klaaskate keeras eest ära, ilmselt oli nii pimedas pildistamiseks vajalik. Pildistasin endast ettepoole jäävat, aga kui foto valmis sai, oli seal varju ja peegelduse tõttu ka mind kaks tükki peal. Üks variant minust oli paksu ja teine kõhna näoga.

Kirjastus andis mulle uueks tööks kala puhastamise. Ema tegeles selle kala joonistamisega. Kala kõht oli hele ja selg tume. Ema joonistas paksemalt selja, aga ütlesin talle, et ta peaks paksemana joonistama hoopis kõhu, sest inimese alumine huul on paksem kui ülemine. Ema vaidles vastu. Kala puhastamiseks hakkasin laua alt poiste jalgade eest eurotaburetti valima. Kui tõstsin pliidi pealt kuuma asja, läks see ühest poisist liiga lähedalt mööda. Köök on sedavõrd kitsas, et raske on nii töötada, et ühtegi õnnetust ei juhtuks.

Kirjutasin ajalehes oleva artikli peale markeriga uue artikli. Kui ma oleksin kirjutanud pastakaga, ei oleks see välja paistnud, aga markeriga paistis. Üks vanainimene hakkas selle markeriga ristsõna lahendama. Kui ta vaatas paberi teisele küljele, siis ta nägi, et marker tuleb paberist läbi, nii et teisel küljel olevat ristsõna ei saa enam lahendada. Tegelikult oleks saanud, kui ta poleks nii tugevalt peale vajutanud. Paberil olid poliitilised avaldused. Kirjutasin kolmele neist lõppu kommentaarid, mis käisid kõik selle kohta, et Eesti ei peaks eurole üle minema. Olin valmis loobuma poolest oma rahast, et kroon kasutusele jääks. Kahjuks oli parteidest euro vastu just Keskerakond. Kui eelmiste Riigikogu valimiste tulemuse otsustas pronksmehe mahavõtmise nõudmine, siis järgmistel pidi otsustavaks saama krooni kasutusele jätmise nõudmine.

Kõndisime mööda pimedat teed. Soovitasin Klausil tee äärde jäävate majade akendest sisse vaadata. Aknast paistis, kuidas keegi kellegi peale mörises. Jõudsime ühte majja. Seal möriseti meie peale - põhjusel, et me ei pidanud mörisejat ei jumalaks ega ka mitte kuradiks. Ütlesin, et sellised mörisejad on hoopis koletised. See maja asus Paides. Tallinnast oli siia tulnud Livia. Ta pahandas minuga, et ma Paides nii harva käin. Vastasin, et Paides käin kaks korda aastas, aga selle eest ta minuga ei pahanda, et ma Tallinnas käin veel harvem. Ta küsis, mitu korda aastas ma Tallinnas käin. Vastasin, et alla ühe. Istusime pidulauda.

Reede, detsember 28, 2007

Kriips ja numbrid

Raamatukogu ennustab, et ma kunagi suren, sest kataloogis on minu sünniaasta taha juba tõmmatud kriips, mille järele kavatsetakse kirjutada surma-aasta. Kust nad selle aastaarvu teada saavad? Eile surnud Jaan Krossi surma-aasta on seal juba kirjas.

Kolist lennumasinad

Rahvas hakkas saali kogunema. Käisime mööda maakera ringi ja sõime nii lõuna- kui ka põhjapoolkeralt, aga toitu polnud palju. Kui tahtsin hakata sööma ühtesid põhjapoolkeral kasvavaid marju, öeldi, et need on mürgised. Selles põhjal ma ei saanud aru, kas need on söödavad või mitte.

Kõndisin mööda tänavat. Lasteaiast möödudes nägin, et üks lasteaialaps lõi ennast ära. Astusin juurde ja küsisin, kas ta sai kõvasti haiget. Ta vastas, et ei saanud. Läksin edasi. Kasvataja vaatas mulle kahtlustava näoga järele. Klaus pani meie maamajade külge ärilise otstarbega märgid, mis mulle ei meeldinud. Sakslased võtsid sõja ajal vange, aga tähtsamatel vangidel lubasid nad vangla pööningul vabalt liikuda ja koosolekuid pidada. Kaks vangi ehitasid endale pööningult leitud kolist üheinimese lennumasinad, millega nad põgenesid. Naisvang lendas Inglismaale peaministriks.

Vaatasin lapikuid puuklotse. Erinevatel sortidel olid erinevad pildid. Ühel sordil olid piltideks keskasegsed võimumärgid. Nende pealt olime kunagi koolis äraarvamismängu mängides õppinud, millist märki milline võimukandja kasutas. Nüüd oli mul kõik tol korral õpitu meelest läinud. Tahtsin tähendusi uuesti selgeks õppida, aga kadunud oli see paber, kus tähendused kirjas olid. Homseks kästi paljudes ainetes midagi läbi lugeda. Oli selge, et kõiki neid asju korraga loetud ei jõua. Tüdrukut, kellele palju õppida anti, kutsuti mitmesse kohta, kuhu ta minna ei tahtnud. Ta leppis oma isaga kokku, et mõtleb öösel voodis, kuidas seda rasket olukorda lahendada. Ta valis lahenduse, et ta hakkab ennast varjama soos oma õe juures. Aga sealgi läks olukord järjest raskemaks. Hakkasid liikuma kuulujutud, et valge ja must vari liiguvad soos alati koos. Kõige solvavama asja ütles sellele tüdrukule tema õde.

Neljapäev, detsember 27, 2007

Jõulukink ja elu

Jõuludeks kingiti mulle raamat "Stiiliharjutused". See on teos, kus ümmarguselt leheküljepikkust lugu korratakse üha uuesti erinevates sõnastustes. See oli sobiv kink, sest kirjaliku teksti sõnastamisega tegelen iga päev. Jõululaupäeval mõni tund enne kingituse selgumist tegin blogis sellele raamatule üsna sarnast stiiliharjutust - sõnastasin sama jutu esmalt proosas ja seejärel Juhan Liivi luulesalmi töötlusena. Selle raamatu olemasolu mul nimetatud sissekande kirjutamise hetkel teadvuses ei olnud, kuigi vist olin kunagi selle arvustust lugenud.

Uutmoodi kraadiklaas

Koolimaja oli arhiiv. Läksin sinna, kuna pidin E. Loone doktoritöö arvutisse sisestama. Kui olin mõned leheküljed sisestanud, tuli Vihmand, kes küsis, kas ma leidsin midagi. Nüüd sain aru, et olin võtnud hoopis kandidaaditöö, sest see oli eesti keeles. Doktoritöö oleks pidanud olema vene keeles. Läksin üles tiivatrepist, kus üks klassivend hüüdis mulle midagi pilkavat. Läksin tiiva teisele korrusele. Viskasin koridoriuksest sisse palli. Üks klassiõde püüdis selle kinni. Kuna ta oli arvestanud, et ma viskan kindlasti nõrgalt, mina aga viskasin tugevalt, kukkus ta pea lõhki.

Oli inglise keele tund klassis 206. Loeti õpikust harjutust. Õpetaja Kalme palus järgmisena lugeda minul. Pidin küsima, kus järg on. Põhjendasin seda sellega, et mul läks mõte mujale. Pidin alustama ka järgmise harjutuse lugemist, kus tuli leida vastandsõnu. Ütlesin, et vastandsõna on diffusion. Kohe pidin vabandama, et olin öelnud esimese asemel teise sõna vastandsõna. Aga selgus, et Kalme ei küsigi kõiki sõnu järjest, sest ta jättis mõned sõnad jälle vahele ja palus Gerlit natuke tagantpoolt öelda vastandsõna sõnale district. Gerli jäi mõtlema. Ütlesin ise, et vastus on hole. Õpetaja pistis karjuma. Parandasin ennast, et whole. Õpetaja ei teinud välja, et ma ennast juba parandanud olin, ja parandas mind veel omalt poolt. Tegelikult ei jäänud ta selle variandiga ka rahule. Protesteerisin, et on öeldud, et riigid on provintsid ja maailm on tervik. Minu kõrval istuv Krister ütles, et väga õige, proovitagu aga järgi. Peep ütles, et keegi oli hiljuti püüdnud tõestada, et Krister on maailma valitseja. Peebu lause tegi teistele nalja, sest ei seostunud eelneva jutuga.

Kirjutasin uut blogisissekannet sildiga "kommentaar". Eile olin kasutanud samasugust silti. Enne kui ma uue sissekande valmis sain, nägin, et eilsele tuli neli kommentaari. Kommenteeritavas sissekandes olin kirjutanud, et võib puhkeda näljahäda. Tahtsin hakata saabunud kommentaare lugema. Samal ajal hakkas väga kiires tempos veel rohkem kommentaare lisanduma, millele ei paistnudki enam lõppu tulevat. Ütlesin Klausile, et üks võimalus on, et nende kommentaaride sisu on sõim. Esimene kommentaar koosnes viitest filmile. Teisi ei saanud lugema hakata, enne film käivitus. Tulin sealt välja, et minna kommentaaride juurde teist teed, et saaks ikkagi teisi lugeda. Läksin kogemata vastu seinal rippuvat kraadiklaasi. See muutis kraadiklaasi näitu, sest tal oli küljes kaks nuppu, millest üks oli näidu suuremaks ja teine väiksemaks muutmiseks. Küsisin valvelauast, kuidas näidu õigeks tagasi saab. Vastati, et ei tea. Järeldasin, et ainuke võimalus näitu parandada on teha seda raadio põhjal, aga seal arvatavasti valetatakse. Kraadiklaasi kõrval rippus vineerist naine - pea koos rindadega. Üks geeniteadlane soovitas panna sidrun saia vahele ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab.

Kolmapäev, detsember 26, 2007

Jõuluingli tähelend

Jõulud kuulutati välja. Taevas lendas ingel.
Kandis seljakotis kaasas hingeheitnu hinge.
Kuidas sai ta kotti kandes tiibu lehvitada,
tuleb alles tulevikus välja selgitada.

Kirikutorn ette jäi ja pea lõi ingel ära.
See ei rikkund jõuluaegset laste silmasära.
Ingel oli surematu, nii et polnud häda.
Norras lumega kõik korras, Taanis siiski mäda.

Eksamikirjand

Vaatasime isaga ühtesid pilte. Ütlesin, et tunnen kohe ära, et need on minu maalitud. Lähemalt vaadates selgus, et need on siiski kellegi võõra kunstniku tehtud. Aga ütlesin, et need on siiski minu stiilis, sest piltidel on mõrad ja praod. Seal oli ka sädemetaolisi täppe. Mulle ja Klausile tuli kiri, et me peame maalima lepinguliselt. Rääkisin Klausile, et ma ei saa aru, miks me peame kellelegi teatama, milliseid värve me oleme kokku seganud. Klaus selgitas, et lepinguline maalimine ei tähenda seda, vaid hoopis "litsi löömist". Sellega ta mõtles vist, et lepinguline maalija peab maalima seda, mis talle ette öeldakse. Pidin hakkama kiirmale turniiri viimastele voorudele minema, aga esialgu näitasin hotellitoas ühele naisele enda vana märkmikku, kuhu olin kirjutanud ja pilte maalinud. Naine imestas, et pildid nii head on. Tal oli endal praegu sama vana poeg nagu olin mina selle märkmiku täitmise ajal. Bristol oli soovitanud mul see märkmik raamatuna välja anda, aga minu arvates ei olnud märkmikusse kirjutatud jutud sama head nagu sinna maalitu. Lõpuks hakkasin mängusaali suunas minema. Varsti keerasin uuesti ümber, et kontrollida, ega ma midagi hotellituppa ei unustanud. Ma ei leidnud enam oma tuba üles. Lõpuks siiski leidsin. Sinna ma tõesti midagi unustanud ei olnud. Hakkasin uuesti mängusaali suunas minema, kus pidi toimuma kaks viimast vooru mõtlemisajaga 15 minutit. Vaatasin kella, et jään juba hiljaks. Üks voor pidi mul mängimata jääma või pidin ma seda alustama suure hilinemisega. Tee läbi Tartu linna oli pealegi pikk. Mõtlesin, et kui ma päriselt Põlvas oleksin, siis seal oleksid vahemaad lühemad.

Oli öö. Lamasin hotellitoa voodis ja teises voodis oli teine inimene. Ma ei jäänud veel magama, sest ootasin veel ühe inimese saabumist. Kui ta saabus, siis ootasin, mida ta seal tegema hakkab. Hommikul tõusis kogu klass üles. Merje küsis, et kas ais käänatakse aisa. Vastasin, et vist jah. Küsisin, mis oleks teine variant. Merje ütles, et aisu. Nüüd ütlesin, et tegelikult ma ei ole kindel. Viive teadis paremini ja selgitas, et käänatakse ais-aisa, samuti nagu on olemas sõna aisakell. Hakati kätte jagama eksamikirjandeid. Räägiti, et Klaus oli ähvardanud Toomast, et ta teeb millelegi kantrit. Kantri tegemise all mõtles Klaus nähtavasti seda, et ajalehes oli hiljuti kirjutatud, et Mehhikos on aasta jooksul tapetud 15 kantrilauljat. Mõtlesin, et need, kes seal kantrilauljatest veel elus on, võiksid välismaale põgeneda. Ariel tõi mulle minu kirjandi ja ütles: "Simo rikkus hinde ära." Ma ei saanud aru, miks ta nii ütles, sest olin saanud hindeks 4,5. Aga ma ei teadnud, kas töid hinnati 5 või 10 palli süsteemis. Sander selgitas, et neid hinnati sisuliselt 50 palli süsteemis, kus kahe hinde vahe oli 0,5 punkti. Ma ei teadnud veel teiste hindeid. Ütlesin, et ega ma ei tahtnudki teist korda ülikooli astuda. Oma kirjandit üle lugeda ega tehtud parandusi vaadata ma ei tahtnud. Rääkisin, et kirjandi kirjutamise ajal ma sisuliselt magasin. Ma tean, mis kirjutamise ajal mu peas toimus, aga ma ei tea, mida ma kirja panin. Igatahes olin kirjutanud esmakordselt eksamikirjandi kirjanduslikul teemal. Olin kirjandisse jätnud mitmeralisi lünki. Õpetajad olid need punasega täis kirjutanud, ilmselt teemal, et sellist lünka ei tohi olla. Mina olin kirjutanud ainult puhtandi, teised mustandi ja puhtandi mõlemad. Vaatasin selja taha, et Erikust ja Kristerist sain ma igatahes parema hinde, sest nende hinded jäid vahemikku 3-4. Siis vaatasin ette, et Gerli ja üks teine tüdruk olid saanud minust natuke kõrgema hinde. Seejärel nägin, et Kristjan G. hinne on 23. Kui tema minu hinnet nägi, hakkas ta hõiskama, et ta mind nii palju edestas. Aga õpetajad võisid kõigi kirjandite hindamisel täiesti vale meetodit kasutada. Õpetaja Volmer rääkis parajasti, et olevat hea, et nad hindamisel nii laia skaalat kasutasid, siis hargnesid vahed suureks. Ma ei teadnud, võibolla ma oleksin veel muude eksamite abil soovi korral ülikooli sisse saanud. Mulle toodi kirjandi lisana veel minu lugemispäevik. Selle eest oli mulle antud 14 punkti juurde. Ma polnud kindel, kas 4 ette on ikka 1 kirjutatud, võibolla oli see hoopis 8. Või oli hinne 4 ja selle ees olev märk oli hoopis hüiumärk pealkirja "Lugemispäevik" lõppu. Ütlesin, et ma ei lähe järgi küsima, mitu punkti ma lugemispäeviku eest täpselt sain, sest mind see eriti ei huvita.

Teisipäev, detsember 25, 2007

Isetekkelised sissekanded

Viimasel ajal on korduvalt juhtunud, et kirjutan ainult ühe uue blogisissekande, aga seda kataloogi pingides teatatakse mulle mitme lisamisest (2-4), mille pealkirju siiski nähtavale ei ilmu. Millest see tuleb? Kas keegi käib tagaselja minu vanu sissekandeid muutmas, mida kataloog peab uuteks? Või teatatakse mulle kõigi samal hetkel kataloogi lisatud sissekannete arv, kui ka osad on võõrastes blogides?

Kiri aadressidega

Helina saatis mulle kirja, kus olid paberi kahel küljel kahes veerus 36 tema jaoks kõige tähtsama inimese nimed ja kodused aadressid. Aadresse teadis ta nähtavasti sellepärast, et oli kõigi nende inimestega kirju vahetanud. Mina neid aadresse kasutada ei kavatsenud. Nimed olid tähtuse järjekorras. Esimene inimene oli nii tähtis, et tema nime oli kaks korda. Minu nime ei olnud üldse. Oudekki nimi oli, aga alles viimaste hulgas. Tema ja teiste tagumise otsa omade aadresse Helina siiski ei teadnud. Oudekki kohta oli Helina kirjutanud, et mina olen öelnud, et Oudekkile maitseb õunamoos, aga Helina teada maitsevad Oudekkile rohkem hoopis pirnid. Sellega näitas Helina, et Oudekkit tunnab ta ka paremini kui mina. Hilisemas unenäos lugesin seda kirja uuesti. Siis oli tegemist erinevate olukordade lühikeste kirjeldustega, osa olukordi tundusid kahtlased. Veel hilisemas unenäos koostasin selle Helina kirja põhjal blogisissekande. Helina oli kirjutanud oma blogist ja ma tõin ära kõik neli silti, mida ta oma sissekannetel kasutab. Alguses vaatasin, et üks siltidest on blog.tr.ee, mida olin kasutanud minagi. Aga siis nägin, et kõik neli silti koosnesid siiski väljamõeldud sõnadest, mida ei kasutanud keegi peale Helina. Minu sissekande põhjal joonistati ajalehte koomiks. See oli selge, sest ühes varasemas koomiksis oli nimeliselt öeldud lause: "See on nagu Simo Runneli unenägu." Värskes koomiksis ütles karu: "Ainult kaks noort inimest - see vist ei ole jahiperekond." Ma ei mäletanud, mida jahiperekond tähendab, seda ei mäletanud vist ka koomiksi autor, selge oli ainult, et selles koomiksis toitus karu jahimeestest. Jahiperekond oli arvatavasti jahi pidamise eesmärgil pikemat aega metsas viibiv suurem rühm inimesi.

Töötasin tekstiga, mis sisaldas arstiteaduskonna õppejõudude nimesid. Ühel maletajal jäid käed haigeks, seetõttu muutus talle males konkureerimine raskeks ja ta tegi enesetapu. Mina otsustasin loobuda praegusest tööst ning minna Saaremaale elama ja hakata tegema füüsilist tööd. Saaremaal kohtusin kõrtsis meremeestega, kes hakkasid minema merele. Nad ei olnud üldse sellised nagu mina, seetõttu ei läinud ma nendega kaasa. Teiseks ei meeldinud mulle Saaremaal see, et seal liikusid vabalt ringi lehmad, kes võisid kallale tulla. Läksin Tartusse tagasi ja jätkasin selle tööga, mis mul oli pooleli jäänud.

Riigikogu venelaste saadikurühm oli juba sama suur nagu ülemnõukogus. See ähvardas, et varsti nad hääletavad eestlaste valitsuse ametist lahti. Venelased ütlesid, et neid on solvatud väitega, et nemad on seotud eestlastele Eesti vallutamise ajal põhjustatud kannatustega. Sellele oli vastus, et nende kannatustega nad seotud ei ole, aga Eestisse elama tulles nad teadsid, et eestlased on selle vastu.

Esmaspäev, detsember 24, 2007

Ummistus laieneb

Kui ma Nõukogude ajal jõululaupäeval koolis pidin käima, olid bussid väga täis. Nüüdseks on tolleaegsed bussisõitjad endale autod hankinud. Kitsas oli autodel.

(Kui mina olin veel väikene mees, üks ummistus ummistas bussi sees. Ja kui ma muutusin vanemaks, läks ummistus tänaval suuremaks.)

Lehvsabaga kass

Viimasel ajal sattus minu kõrvale istuma erinevaid inimesi nimega Helina. Täna istus selline, kelle eesnimi oli küll Helina, aga kellest aegamööda sain aru, et ta on meessoost. Vaatasin, mida ta kirjutab. Hakkasin teda parandama. Üks parandus puudutas "Keele ja Kirjanduse" trükiarvu. Ta oli kirjutanud, et maksimaalselt oli see 2400, mis käis aasta 1978 kohta, aga mina teadsin, et trükiarv järjest kasvas ja aastal 1988 oli see juba 3600. Teise paranduse tegin veel. Ütlesin, et ega ma ei lugenud, mida ta kirjutab, ma lihtsalt nägin. Parandasin ennast, et natuke siiski lugesin. Kirjutaja rääkis, et tänapäeval võidakse raamatu käsikiri juba kohvikus läbi lugeda. Selle kirjutaja juhendaja rääkis midagi sellest, kuidas käsikirja torkimine võib jõuda raamatusse. See võis käia minu kohta. Aga kui teos valmis sai, siis vaatasin järgi, et minu parandusi polnud arvesse võetud.

Ema rääkis ühe lapse kohta, et sellele tuleb vist kiirabi kutsuda, sest temaga on midagi juhtunud. Siis ilmus kõnealune isik ise välja. Ta tegi kummalisi liigutusi ja suuga arusaamatuid häälitsusi. See oli õnnetus, aga asja hea külg oli, et nüüd ma sain kellegi eest hoolitsema hakata, juhul kui tal oli paranemislootust. Ütlesin talle, et kui ta ei saa rääkida, siis ta kirjutaks. Ta hakkaski kirjutama, aga kirjutas ka arusaamatult. Kui juhtisin sellele tema tähelepanu, hakkas ta hoolikamalt kirjutama, nii et võis juba aru saada. Ta selgitas, et oli viibinud seltskonnas, kus oli tundnud hirmu, sest lauakaaslased tundusid tahtvat teda mürgitada. Nüüd tekkis mul lootus, et kui talle on sisse söödetud mingit ravimit, siis saab selle toimeaja lõppedes jälle kõik korda. Vahepeal sai ta ka arusaadavalt rääkida. Ta ütles, et tahab helistada numbril 112. Ütlesin, et helistan ise. Kartsin nimelt, et kui ta telefoniga rääkides jälle sõnu hääldada ei suuda, siis teine kord meie telefonilt helistades ei võeta seal vastugi. Küsisin, abivajajalt, kas ta tahab, et teda haiglasse viidaks või politseid. Ta vastas, et ta soovib, et arst teda vaatama tuleks. Üks teine meie pere lastest tahtis teha kukerpalli aknast välja, hoides akna servast kinni. Püüdsime teda keelata, aga ta ütles, et tema klassis on juba mitu tükki sellise kukerpalli teinud ja kõik on ellu jäänud.

Avastasin, et mul on üks kassett rohkem kui ma olin arvanud. Olin pannud selle makkraadio sellesse poolde, millega sai lindistada. Aga sellel lindil oli halvem muusika kui minu teistel lintidel. Lindi algus oli tühi, sest sealt ma olin kogemata muusika maha kustutanud. Siis järgnes esimesena laul, mis oli olemas ka teisel lindil. Paistis, et sellel kassetil olevad laulud muudab halvemaks kasseti kvaliteet ise, sest teiselt lindilt kuulates oli see laul parem. Aga et laulud algasid mujal samuti olemas olevaga, sai paremini tühja osa uuesti täitma hakata, sest oli raskem lindistamisega liiga kaugele minna midagi väärtuslikku hävitades. Kuulsin, et ema räägib köögis, et kassettide kuulamine pole mulle eakohane. Läksin ja karjusin, et ema saab kõigest valesti aru. Ema ütles, et mida rohkem ma karjun, seda enam leiavad tema väited kinnitust. Enne blogi tekitamist olin ma kirjutanud natuke sissekandeid kodulehekülje avalehele, hiljem polnud ma neid sinna lisanud. Kodulehekülge oli lugenud iga päev kaks kindlat IP aadressi. Ühel korral olin imestusega lugenud, et nende omanikud olid omavahel tuttavad, sest üks neist kirjutas, et teine oli ühes ruumis kassiga, kes oli mulle samuti tuttav. Hiljem selgus, et nad kõik elasid kirjanduse majas. Lühend kjj tähendas siis hoopis Kirjanike Liitu Ja temaga maja Jagajaid. Läksin koos Toomaga autoga sõitma. Sõitsime linnas niisama ringi ja vaatasime autoaknast välja. Kui jõudsime jälle oma maja ette, lahkusin autost esimesena ja ütlesin, et rohkem ma niisama sõita ei taha. Tunne Kelam nägi pealegi pealt.

Avasin oma elektoronpostkasti ja sulgesin selle kohe uuesti, sest ühtegi uut kirja ei olnud. Kohe tegin ka postkasti korraks uuesti lahti, et kontrollida, kas mulle oli õieti tundunud, et oli süttinud roheline tuluke, mis näitas, et ka Helina avas postkasti. Roheline tuluke tõesti põles. Panin postkasti teist korda kinni. Kolmandat korda avasin selle selleks, et kontrollida, kas tulukese kõrvale oli ikka Helina nimi kirjutatud. Selgus, et ma olin eksinud ja tegemist oli Helina omale sarnase kirjapildiga teise naisenimega. Roheliste e-maili aadressis ei olnud mitte sõna "rohelised", vaid "roohelised". Süttinud tulukesega naiselt tuli mulle nüüd kiri. Ta tahtis meie kirjastuses raamatut avaldada ja küsis, millist varem ilmunud raamatut ta peaks eeskujuks võtma uue raamatu formaadi kavandamisel. Ma ei hakanud talle esialgu vastama, vaid läksin magama. Hommikul tulid kaks meest, kes olid selle küsimuse esitanud. Mina olin neilt küsinud, kas üks roppus tuleks raamatusse kirjutada ühte või teist moodi. Ise ei tundunud ma piisavalt teemat. Üks neist meestest vastas, et sisse tuleb panna mõlemad variandid, muidu oleks see midagi, mida ta tähistas kolmanda roppusega. Ta lisas selgituseks veel mitu lehekülge roppusi.

Selgitati, et inimesed jäävad marutõppe väga harva, sest haiged loomad hoiavad tegelikult inimestest eemale. Koer pidi sageli aru saama, kui tal on marutõbi, ja hoiduma inimest hammustamast, aga koerad nakatasid kasse ja kass omakorda võis inimest nakatada. Minu juurde tuli üks kass. Ei olnud näha, et ta marutõbine oleks, aga päris kindel ei saanud olla. Ma ei kavatsenud siiski kaitsesüste tegema hakata. Lõikasin kassil saba kaks korda lühemaks. Tema saba oli nagu seest õõnes traat, mille otsas on lehv. Lehv võibolla ei olnud sinna kasvanud, vaid seotud. Tahtsin kassile äralõigatud osa sabast külge tagasi siduda, aga ta ei lasknud mul seda teha, sest ta ei usaldanud mind enam. Mul oli kassist kahju. Enne saba lühemaks lõikamist oli ta kindlasti olnud kõige uhkem just oma saba üle. See kass elas näitlejate tänaval ja oli ise vist ka kuulus näitleja. Hakkasin kodu poole minema ja nägin tee ääres suuri linnusulgi. Mõtlesin, et võiks kassile saba sisse vähemalt ühe neist sulgedest torgata, see teeks ka saba pikemaks. Aga ma ei saanud neid sulgi võtta, sest need olid vendade ja nende sõprade omad. Omanikke ei olnud ennast juures, nii et küsida ka ei saanud. Jõudsin meie väikse maja juurde. Seal olid maas puuoksad. Neid oleks muidu samuti võinud kasutada kassi saba pikendamiseks, aga need oksad olid sinna kogutud vist luua tegemiseks.

Pühapäev, detsember 23, 2007

Kuidas ma hoiatasin

Ütlesin täna ühele inimesele, et ta ei ehmataks. Seejärel ütlesin, et ma pidasin teda teiseks inimeseks. See teine inimene kuulis ja ütles, et kõik võivad ehmatada. Vastasin, et kõigiga ei ole mul kogemusi.

Vananenud orden

Televiisoris hakati näitama Argentiina-Brasiilia jalgpallikohtumist. Hakkasin teistele vaatajatele rääkima, et on öeldud, et Argentiina-Brasiilia mängud on sama verised nagu Itaalia-Saksamaa omad, sest tegemist on oma piirkonna tugevaimate jalgpallimaadega. Tahtsin veel lisada, et see ei tähenda, et Itaalia-Saksamaa mängus oleks verd valatud. Aga nii pikalt ei saanud ma rääkida. Tahtsin, et mäng tuleks võimalikult väravaterohke. Lootsin igast rünnakust väravat, ükskõik kumb pool ründas. Mängu edasi vaadates hakkasin elama kaasa rohkem Brasiiliale. Mitte sellepärast, et seal oli rohkem tumedanahalisi mängijaid, vaid sellepärast, kuidas nad mängisid. Äkki tungis osa publikut väljakule ja hakkas mängijatele hokikeppidega vastu pead kopsama. Seejärel tormas väljakule politsei. Mäng pandi seisma ja ülekanne katkestati. Keerasin televiisoril hääle maha. Seejärel vajutasin ta järgmisele kanalile. Sellel kanalil oli hääl alles. Seal näidati naljafilmi, kus üks mees kõhuli lamas. Ühel kanalil näidati lumes liikuvaid sõjamasinaid. Mõtlesin, et miks küll tehakse masinaid, mille eesmärk on tapmine. Siis jätkati jalgpalliülekannet. Näidati, kuidas neli jalgpallurit liikumatult murul lamasid. Tundus, et nad olid kõik surnud. Vaatajad ohhetasid. Siis üks surnuks peetud jalgpalluritest siiski liigutas. Näidati korduses, kuidas ühele mängijale vastu pead löömise järel olid teised mängijad ründajaid tagasi tõrjuma hakanud. Hakkasin toas ringi lendama. Tavaliselt lendan ma jalad põranda poole, aga korraks proovisin ka horisontaalasendis lendamist. Varsti keerasin jälle jalad põranda poole. Lendasin wc-sse, et kasutada seda poti kohal hõljudes. Järgmiseks olin oma voodis ja hakkasin ärkama. Voodi kõrvalt hakkas suitsu tõusma. Olin suure maja peremees ja tundus, et keldris on tulekahju. Võtsin veeämbri, avasin keldriluugi ja võtsin sealt välja mõned raamatud, et neid mitte märjaks teha. Seejärel valasin vee leekide ja ülejäänud raamatute peale. Ühest valamisest piisas, et tuli kustutada. Läksin teise tuppa. Minu noorim vend jäi keldriluugi juurde. Kahtlustasin, et ta tahab maja uuesti süüdata. Läksin kontrollima. Ei olnud selge, kas vend oli tikku tõmmanud, aga tulekahju oligi uuesti puhkenud. Sel korral oli see suurem. Keldrisse viis mitu luuki. Hakkasin neist kõigist vett sisse kallama, aga tuli lõplikult ei kustunud. Igas ämbris oli ka vähem kui poole jagu vett. Seda tuli kaevust juurde võtma hakata. Läksin ja kutsusin teisi vendi appi kustutama, aga nad ei tahtnud tulla. Valasin esimese korruse põrandad veega üle, et need ei saaks süttida. Minu toas sai märjaks pikendusjuhe. Tekkis oht, et keegi saab lööki, mistõttu tõmbasin juhtme seinast välja. Natuke aega olin vist ise voolu all.

Avastasime, et ühe nõukogudeaegse ordeni määramise õigus on veel tühistamata. Tahtsin nimetada inimese nime, kes võib neid uuesti määrama hakata, aga nimi ei tulnud meelde. Ütlesin hoopis, kelle sõber ta on. Isa oletas selle põhjal vale nime. Seaduste tühistamata jäämise kohta ütles isa, et nii juhtub riigikordade vahetumise ajal. Ema oli raamatu toimetamise ülesande andnud lisaks mulle ka Klausile. Avastasin, et Klaus on ühe sõna ette suurtähe panemata jätnud, nii et selle koha peal ühtegi tähte ei olnudki. Kui juhtisin sellele tähelepanu, siis Klaus taipas, et ta on vist üldse kõik suurtähed panemata jätnud. Ütlesin emale, et ta ärgu tehku järeldust, et kui mina toimetada oskan, siis kindlasti Klaus ka oskab. Suurtähed olid Klausi käes olemas ja neid oleks saanud lisama hakata, aga ta oli neid kõiki noaga tükeldanud, kuigi tükid püsisid koos. Istusin Paide köögilaua ääres ja minu vastu istus Paide vanaema. Teadsin, et päriselt on ta surnud, aga otsustasin tähelepanelikult kuulata, mida ta räägib. Ta ütles, et ta nägi ema kohta halva unenäo. Kahetsesin juba, et ma kuulama hakkasin, sest kartsin, et vanaema on unes näinud mõnda õnnetust. Aga ta rääkis hoopis, et ta nägi unes, et ema pistis näo kohupiimakaussi ja sõi lürinal kogu vanaema lastelastele mõeldud kohupiima ära. Lamasin kodus oma voodis. Leidsin voodi ja seina vahelt põrandalt kraadiklaasi, millega ma olin eelmises unenäos enne tulekahju avastamist kraadinud. Voodikastist leidsin midagi rästikukujulist. Olin Paide sauna eesruumis. Mõtlesin, et vanaema on lavaruumis. Aga sealt ma teda ei leidnud. Järeldasin, et siis ta on ennast peitnud pesemisruumi kappi. Aga seal teda ka ei olnud. Istusin lavale ja jätsin pesemisruumi ukse haagi lahti, et äkki mõni naine tuleb sauna.

Laupäev, detsember 22, 2007

Tänane lugemisseis

Lugesin raamatust üle poole läbi, siis jõudsin otsusele, et rohkem see mind ei huvita. Võtsin parema.

Failid ja taskuarvutid

Ühes kohas oli tasuta võtmiseks välja pandud vanu raamatuid. Võtsin ainult maleraamatuid, sest need olid juba peale vaadates huvitavad. Võtsin neid Sveniga kordamööda. Sven võttis rohkem kui mina, aga see mind ei häirinud, sest mul oli kodus juba niigi palju maleraamatuid. Ütlesin, et nüüd saan ma kõigi endast vanemate mängijate vanad partiid teada, sest nad on oma partiiprotokollid raamatute vahele unustanud. Seal oli ka selliste turniiride tabeleid, millel mina osalenud olin. Vaatasin, et sain nii mitu punkti nii mitme osavõtja juures. Aga Sven näitas, et osavõtjaid oli rohkem kui ma algul olin vaadanud, seega oli minu koht halvem. 50-lise võiduprotsendiga mängijad olid tagumises pooles, sest osavõtjaid oli paaritu arv ja igas voorus sai keegi mänguta punkti.

Kõik klassikaaslased pidasid ennast minust tugevamaks, aga kui nad mulle kallale tulid, siis nad minust kergesti jagu ei saanud. Iga kord, kui ma kellelegi peksa andsin, oli peksasaaja imestunud, et ma seda teha jaksasin. Meie klassi riidehoiuruumi uks ei tulnud lahti ja tüdrukud nägid selle kallal asjatult vaeva. Kui mina ukse juurde jõudsin, proovisin ma mõistusega aru saada, kuidas see avaneda võiks. Surusin seda asja, mis ust kinni hoidis. Nüüd uks avanes. Mitte ükski klassi liige enne mind ei olnud ust jõuga lahti saanud.

Mul oli arvutis uurimistöö lõppu lisada veel mõned read. Kõrvalarvutis avatud failis olid sellised read olemas. Proovisin, kas neid saab hiirega ühelt ekraanilt teisele kopeerida. Saigi. Töö lõpus oli mul juhendaja pilt. Algul arvasin, et juhendajast on ainult üks pilt, aga siis nägin, et on olemas ka teistsugune foto juhendajast, mida oli mitmekordselt. Juhendajal ei olnud pildil pealmiste riiete all särki. Kõrvalarvutis oli lahti Sandri võrgulehekülg. Sander kirjutas seal, et ta otsib kirjasõpra.

Oli tund klassis 308. Sander kutsuti tahvli ette lahendama matemaatikaülesandeid. Ta näitas teistele õpilastele kõigepealt oma suuremõõdulist vana tüüpi taskuarvutit, et ta ei kasuta midagi peale taskuarvuti. Ütlesin talle varsti, et ta taskuatrvutil piiksumise maha keeraks. Ta küsis vastuseks, et kas minu taskuarvuti piiksub. Vastasin, et mitte minu oma. Sander ütles, et ta on juba enda omal piiksumise maha keeranud. Nüüd sain ka ise aru, et ta peab seda teinud olema, sest tal olid esimesed ülesanded juba lahendatud, aga ühtegi piiksu polnud kostnud.

Olin ühte faili kogunud artikleid. Nüüd salvestasin faili seda avamata teise programmi. Seejärel mõtlesin, et kui ta selle programmiga ei sobi, siis on mul kõik artiklid läinud ja tuleb otsast peale sisestama hakata. Tegin faili lahti. Artiklid polnud enam reastatud, selle asemel oli tekkinud ruudustik. Ruutudes oli pilte ja igaühes üks artikkel. Need oleks saanud sealt jälle ühte ritta kopeerida. Siis nägin, et sellenimelist faili on siiski olemas kaks tükki erinevate laienditega, seega oli ka esialgne variant alles.

Reede, detsember 21, 2007

Rahvus ja üksikisik

Tänases "Sirbis" on kas ühe artikli autor või toimetus artikli põhjal pannud alapealkirja, mis ütleb, et õige liberaal peaks pidama üksikisiku valikut ülimuslikuks rahvuse huvide ees, muidu ta polegi liberaal. Kõik see on tegelikult suhteline. Kedagi liberaaliks nimetada tähendab, et ta pooldab rohkem liberaalseid seisukohti kui teised, aga ta ei pea neid kõiki pooldama. Kui üksikisik valib rahvahulga pihta tule avamise, siis nõustub iga normaalne inimene, sealhulgas liberaal, et antud juhul on tähtsamad rahvuse huvid, see tähendab rohkemate inimeste ellujäämine. Ja kui sihtmärgid on erinevate rahvuste esindajad, siis lausa rahvusvahelised huvid.

Löödud nuppe laualt ei koristatud

Klaus võistles K. Ehiniga luuletuste ettelugemises ja võitis mõlemal korral, sest jõudis lugemisega varem lõpule. Aga kohtunik ütles, et Klausi võit ei lähe arvesse, sest ta kasutas minu abi ja mina olen tema vend. Minu arvates oli kohtuniku otsus ebaõiglane, sest mina ja Klaus oleme ikkagi kaks erinevat isikut, mitte üks ja seesama.

Koostasin ühe autori artiklitest raamatut. Autor soovis minuga kokku saada. Ta andis valida kohviku ja tema kodu vahel. Ta lisas, et ta tunneb Kreutzwaldi nii hästi, et teab, et kohvikus on üks kolmest laubast liigne. Seetõttu otsustasin minna tema koju. Hakkasin kohe minema, et ei peaks aega parajaks tegema. Jõudsin ühe maja juurde, mida tutvustas mulle üks maletaja. Sisenesime koos selle maja koridori. Mina kõndisin selle maletaja taga ja minu kannul tuli koletis. Tõrjusin koletise tagasi. Aga tekkis küsimus, kuidas ma saan edasi kõndida ettepoole vaadates, kui koletis võib uuesti tulla. Olin selles majas varemgi käinud, aga nüüd oli see põhjalikult ümber ehitatud. Majast väljumise ajaks ma ei olnudki leidnud vana pööningule viivat treppi.

Läksin füüsika klassi, kus käis tund. Istusin aknapoolse rea teise pingi siseküljele. Välisküljel olid kellegi asjad, kes ise oli parajasti eemale läinud. Istusin maha, teadmata, kelle kõrvale. Aga see oli minu traditsiooniline koht. Selgus, et istun Tristani kõrval. Aga Tristan polnud sinna istunud mitte eesmärgiga minu kõrval istuda, vaid sellepärast, et tema selja taga istus Ivo. Tund oli eesti keel või kirjandus. Vaatasin oma vihikut, kuhu olin kirjutanud eriliste käekirjadega ja joonistanud pilte. Mul olid kaasas mitme aasta vihikud, kuhu ma olin kirjutanud mitme aasta jooksul. Vihiku tagakaane siseküljel oli ristsõna. Vaatasin, millistest vastustest see koosneb. Üks vastus oli "Tristan". Teine oli "robotjaam", kuigi õigem oleks vist olnud "robotijaam". Ütlesin, et ei tea, kust ma sellise sõna võtsin. Klaus ütles, et see on hoopis tema leitud. Vastasin, et ega see, et minu vihikutes on üks Klausi koostatud ristsõna, ei tähenda veel, et kõik ristsõnad oleks Klausi koostatud. Klaus ütles nüüd, et kui see oleks tema koostatud, oleks ta kasutanud prantsuse tähti. Vastasin, et selle ristsõna koostamise ajal käisin mina kuuendas klassis, seega Klaus veel prantsuse tähti ei tundnud. Klaus ütles, et tundis küll. Hüüdsin, et Klaus üldse ei tea, kui palju ma ristsõnu koostanud olen. Kui Klaus läinud oli, ütlesin, et ta rääkis väga rumalat juttu ja järgmine kord ma sellesse tundi ei tule, et mitte seda rumalat juttu kuulda. Mõtlesin, et iga kord kui ma kellegagi viisakalt räägin, püiab vestluskaaslane näidata, et ta on minust targem.

Kramniku mängul ühe teise suurmeistriga oli mitu kommentaatorit. Nad püüdsid ära arvata, mis avangut Kramnik mängib. Arvati, et ta oma sügavamõttelisuse tõttu alustab käiguga 1. d4. Enne esimese käigu tegemist ütles Kramnik avangu nime ise ära. See oli tõesti üks kinnistest avangutest. Tema eest tõsteti see avang peale. Kramnik mängis mustadega ja tema kuningas tungis vastase laagrisse, kuigi lipud ja palju muid nuppe olid veel peal. Löödud nuppe ei koristatud samuti laualt, vaid jäeti sinna pikali lamama. Üks kommentaatoritest vaatas malelaua alumisele küljele ja ütles, et sinna on kirjutatud "võit". Nii kuulutatigi mäng lõppenuks Kramniku võiduga, kuigi hetkel oli veel nuppe võrdselt ja matti polnud peal. Mõtlesin, et sõna "võit" tegelikult vist sinna vaatamise hetkel ei tekkinud, vaid oli seal juba enne mängu algust. Siis oleks seda saanud kasutada mõlema poole võidu kuulutamiseks. Aga kui on kirjutatud lihtsalt "võit" ilma poolt mainimata, siis tähendab see vist alati valge võitu. Rahvas hakkas aegamööda ruumist lahkuma. Panin tähele, et siin on üllatavalt palju eestlasi.

Neljapäev, detsember 20, 2007

Ere hetk

Eile oli väike vaheldus.
Täna jälle ori aheldus.

Postkaardi päritolu

Mida peab mõtlema Euroopa Liitu astumise vastu hääletanu, kui ta saab postkaardi, millele on kirjutatud: "Printed in EU"? Ta ei pruugi solvuda saatja peale, kui kaart ei ole saadetud selle lause pärast. Aga jõulurahu võib selline lause ikkagi vähendada. Postkaart on osa kultuurist. Euroopa Liidu loomine ei tähenda veel, et rahvuskultuurid oleks likvideeritud. On ikka vahe, kas tegemist on eesti, soome või portugali kultuuriga. Valitsejad on meil nüüd ühised. Aga mis moodi nad meid valitsevad, pole teada, sest europõhiseaduse uus projekt on ära peidetud.

Paber kooli raadio jaoks

Kirjutasin oma uue raamatu tutvustuse, et see kooli raadios ette lugeda. Tutvustuses mainisin Helina ees- ja perekonnanime. Siis mõtlesin, et kui ma selle ette loen, võib Helinal raske olla, kui kõik tema klassikaaslased seda kuulevad. Seetõttu ma raadiosse ei läinud. Läksin Holtsi matemaatika tundi. Holts kirjutas tahvlile ülesanded, mida me lahendama pidime hakkama. Mõtlesin, kuidas esimest ülesannet lahendada. Lõpuks taipasin, et kui ma olin algul arvanud, et on tegemist kolme reaga erineval pool murrujooni, siis tegelikult on need kolm erinevat ülesannet. Lisaks oli nende all veel kaks ülesannet, millest ma olin kohe aru saanud, et need on eraldi. Tahtsin pinginaabrile Lauri N-le oma raamatut maha müia. Kaks eelmist raamatut olin talle kinkinud, aga uus oli kallim. Ütlesin, et minu jaoks maksab see 120 krooni. Lauri küsis, kust ta selle raha võtma peab. Ta ütles, et kui mina olen saanud endale selle raamatu eksemplare osta, siis see tähendab, et minul on hea rahaline seis. Vastasin, et meie perekond tervikuna teenib palju, aga mina eraldi võttes vähe. Siis anti Laurile raha ja ta sai nüüd raamatu osta. Ütlesin, et müün talle odavamalt, 100-krooni eest. Seda tegin selleks, et ta saaks 100-kroonisega maksta. Klassikaaslastest olin selle raamatu kinkinud Kristerile ja Kairile, aga nemad polnud arvatavasti sellest kellelegi rääkinud.

Liikusin suures rahvamassis. Mõnel inimesel oli seljas väga vähe riideid. Algul arvasin, et see on praegune mood, aga siis taipasin, et selline mood on ainult selles linnas. Seda linna oli juba Piiblis suure patuelu pesana mainitud ja ta ei olnud aja jooksul muutunud. Rahva hulgas oli üks inimene isegi kuradiks riietatud, kellel olid sarved peas. Mõni aasta tagasi oli siin etendatud Jumala ja kuradi kohtumist, aga nüüd oli Jumalast loobutud.

Kõndisin mööda tänavat. Vastu tuli suur kari noori venelasi. Nad pidasid mind kinni ja hakkasid küsitlema. Algul püüdsin vastata eesti keeles, aga sellest ei saanud nad aru, sest tegemist oli Venemaa venelastega. Läksin vene keelele üle. Mult küsiti, kas ma olen natsionalist. Vastasin, et olen natsionalist, aga mitte šovinist. Venelased teatasid, et üks mees, kelle korterinumber minu omast ühe võrra erineb, on kurjategija. Võtsin väidetava kurjategija kaasa ja läksin enda omast ühe võrra suurema numbriga korteri ukse taha kontrollima. Avas üks vene mees, kes rääkis väga vaikse ja rahuliku häälega, et meie perest keegi lõpetas ülikooli ja seoses sellega pandi lõpetaja raamat näitusele. Tegemist oli minu raamatuga. Läksin enda omast ühe võrra väiksema numbriga korteri ukse taha. Seal elavatele inimestele olid venemaalased juba rääkinud, et kaasasolev mees on kurjategija, seetõttu peksti see mees seal kohe läbi. Tegelikult ta kurjategija ei olnud. Trepikoda oli üleni täis Venemaalt tulnud noori ja nende vastaseid. Saabus politsei, et Venemaalt tulnud laiali peksta. Politsei pidi tulema kõigi jõududega. Oli karta, et Venemaa hakkab Tartus maju õhku laskma, nagu ta oli teinud juba Moskvas.

Kolmapäev, detsember 19, 2007

Puudulik mälu

Kuhu jäi küll mälupulk?
Otsib terve rahvahulk.

Raamatukastid

Hakkasime sõitma Paidesse. Tahtsin seal kinkida kolm eksemplari oma raamatut. Autos märkasin, et ma pole neid kaasa võtnud. Jäi üle osta Jagomäe käest, kes sama raamatut poodidesse vedas. Leidsin vajaliku rahasumma, aga kui olin ära maksnud, siis selgus, et kuigi numbrid olid rahatähtedel õiged, olid kaks rahatähte eksikombel rublad, mitte kroonid. Paides rääkis Siiri, et ta tahab ülikooli astuda. Ütlesin, et ta ei saa ülikooli minna, kui ta pole keskkoolis käinud. Tegelikult ta lähtus vist valitsuse programmist, mis ütles, et kõik inimesed võiksid ülikoolis õppida. Ema püüdis selgitada, et ülikoolis õppida on raske, selle kaudu, et kirjutas kirjatähtedega pika sõna, mille Siiri pidi ette lugema. Siiri ütles, mis on sõna esimesed tähed, siis jättis osa vahele ja ütles osa tagantpoolt, aga sõna lõpuni ei lugenud, vaid ütles, et ta rohkem ei viitsi.

Ema ütles mulle, et ma peaksin tõlkima saksakeelset teksti algusest lõpu poole, samal ajal kui tema tõlgib sama teksti tagantpoolt ettepoole. Leidsin, et kahel inimesel korraga saksa keelest tõlkida ei ole mõistlik, sest ei jätku sõnaraamatuid. Pealegi kui ma tõlgin emaga ühte ja sama teksti, siis tulevad tõlke alguse ja lõpu stiil erinevad. Kaebasin isale, et ma pean korraga töötama viie või kuue käsikirjaga, neist kaks on saksa keelest tõlkimised ja kaks enda raamatud. Isa küsis, kas nende hulgas mõni sooloraamat ka on. Küsisin vastu, et kas sooloraamat on see, mis on üksi kirjutatud. Isa kordas oma küsimust ja mina kordasin vastuküsimust. Tõstsime raamatukaste ja raamatud ähvardasid sealt välja sadada.

Keegi näitas ühte isetehtud autot ja ütles, et see on Eesti ainuke auto, sest see on ainuke, mis pole tehtud vabrikus. Asutati leiutajate liit. Ütlesin, et ma olen ka leiutanud. Leiutajad vastasid, et nemad pööravad tähelepanu rohkem liikuvatele asjadele. Rääkisin, et mina olen leiutanud, kuidas magnetkaarti ilma sisselogimata kasutada ja pannud kahest katkisest laualambist kokku ühe terve. Magnetkaardiga tegin nii, et vajutasin sellele sõrmega ühte punkti uue jälje. Aga ma kahtlesin, kas sellest tohib avalikult rääkida, sest see võis olla seadusevastane, kuivõrd siis pidi selle kasutamise keegi teine kinni maksma. Läksin vannituppa, kus olid Henn ja Toomas. Nad ei tahtnud mind sisse lasta, aga ütlesin, et pesen ainult käsi. Pärast käte pesemist läksin oma tuppa, kust leidsin paberasjade virna valest kohast. Viisin selle kööki. Seal märkasin, et need ei olegi minu paberid, vaid esimesse klassi mineva Tooma kooliasjad, mille ma nüüd ära olin kortsutanud. Aga edasi nägin, et hulgas on ka minu asju. Hakkasin enda ja Tooma asju eraldi virnadesse sorteerima. Ema karjus: "Lollakas, lollakas, lollakas!" Panin tähele, et see mind üldse ei ehmata, seetõttu ütlesin, et sõna kaotas tähenduse. Isa hoidis mul käsi kinni. Hõõrusin tema käsi millegi vastu, et oma käsi vabastada, sest kui käed on kaua kinni, läheb aeg raisku. Lendasin kõrgel Sõpruse silla kohal. Märkasin, et kööki toodud virn on uue koha peal. Lendasin kodupiirkonna kohal. Seejärel olin jälle kodus. Magasin ja olin maganud vist juba kümme aastat. Kõik ei pruukinud enam elus olla. Isa tuli ja ütles, et Soome presidendi unele peab nüüd lõpp tulema. Soome president on nimelt samuti pika unega. Mõtlesin, et kui ma pingutaksin, siis ma suudaksin kohe ärgata, aga pingutus on ebameeldiv.

Teisipäev, detsember 18, 2007

Kordustrükk

Üks minu luuletus avaldati uuesti antoloogias "Maailmarändur". Antoloogia pealkiri sarnaneb pisut minu luulekogu pealkirjaga "Maailmakord", kust see luuletus võetud on. Aga antoloogia pealkiri kattub vist hoopis ühe teise luuletaja luuletuse omaga, mis seal samuti sisaldub. Kui ma õieti mäletan, on see minu luuletus ilmunud varem ka ajakirjas "Looming", listis ee.euro ja iseseisvuslaste võrguajakirjas. "Loomingu" suhtes ma tegelikult enam kindlalt ei mäleta, millised luuletused seal ilmusid. Ee.euro all avaldasin 12 kuu jooksul 12 luuletust ja neid ei oska ka peast üles lugeda. Võrguajakirja soovitasin oma luuletuse panna Contra ropu luuletuse asemele. Minu luuletus riputati küll üles, aga Contra oma jäeti ka alles.

Vasaraheitjad

Kuna Venemaa oli muutunud Eestile ohtlikuks, muudeti raadio kogu laineskaala eestikeelseid saateid edastavaks, kaotades tummad kohad, et inimesi sündmustega kursis hoida. Et Venemaa võib Eestit rünnata, see paistis juba ühe blogi ühest kahjurõõmsast lausest. Blogi omanik oli ilmselt Venemaa käsilane, kellel oli Venemaa plaanide kohta informatsiooni. Blogi omanik ise praegu vist Eestis ei viibinud. Venemaa tegeles parajasti kõigi endiste liiduvabariikide tagasivallutamisega. Raadios öeldi, et ka siinsed venelased ei suuda siinse eluga kohaneda. Juhtisin teiste toasviibijate tähelepanu sellele, et katlamaja korsten tõuseb kõrgemale. Mulle vastati, et see tähendab, et purustuste tekitamine on alanud. Raadiosaatjad pidid lennukeid alla tulistama, aga enamasti olid nad väga piiratud tegevusraadiusega. Hakkasin voodi alla peitu pugema. Üks pomm langes ka meie maja peale, aga öeldi, et see suuri purustusi ei tekitanud. Televiisoris näidati kergejõustikku. Küsisin, kas need kergejõustiklased on vasaraheitjad. Klaus küsis vastuseks, et mis asi on kergejõustik. Sellega ta tahtis vist öelda, et see on laiem nähtus. Võistluse lõpetajad võtsid särgi seljast. Öeldi, et ega nad ei tee seda naha näitamiseks, vaid riiete vahetamiseks. Läbi toa kõndis üks naisisik, kes palus mul silmad kinni panna. Kui ta oli toa teise otsa jõudnud, lubas ta mul jälle silmad avada. Jõudis kätte hommik. Märkasin, et Vene vallutajaid ei ole enam kuskil näha. Siis oli Eesti vist rünnaku tagasi löönud. Gruusia oli ka Venemaa rünnakuid korduvalt tagasi löönud.

Üks inimene kirjutas mulle, et ta tegi uue blogi, kus ta viitab ainult minu blogile. Ei olnud selge, mis on tema eesmärk, sest tal oli alles ka muid blogisid, kus ta viitas rohkematele blogidele ja uue blogi sisu jäi mulle segaseks. Vaatasin ka ühe teise inimese blogi. See ei paistnud olevat rahul uues blogis mulle viitamisega. Ta nimetas uue blogi omanikku kaunitariks ja kirjutas, et ta ei tea ühtegi teksti, mida kaunitar ei oleks kasvõi riivamisi lugenud. Ühel inimesel oli juba ükskord selline blogi olnud, kus ta ainult mulle viitas, aga siis oli põhjus selgem olnud.

Esmaspäev, detsember 17, 2007

Lastevanemate koosolek

Vähemalt minu ajal korraldati koolis lastevanemate koosolekuid. Nendel osalesid ka õpetajad, kellel endal ei pruukinud lapsi olla. Siis oleks saanud üritust nimetada lastest vanemate koosolekuks.

Käigud hangedes

Olin maleklubis. Peebo õpetas Volpertile eesti keelt. Volpert oskas järgi korrata juba pikki eestikeelseid lauseid. Kõik tahtsid klubist korraga lahkuda, aga siis märkasime, et seletamatul põhjusel oli ahjus tuli uuesti suure leegiga põlema löönud. Tänaval räägiti, et koolimajale tahetakse tiiba ka wc-sid ehitada, sest maja põhiosa wc-d on öösel kinni. Väljaarvatud oli lahti esimese korruse oma. Sinna ma nüüd läksingi. Seal oli poti küljes igasugust elektroonikat, mis kasutajaga rääkis. Seda potti oli keeruline tarvitada. Teine pott oli lihtsam, aga seal oli teine inimene ees. Ütlesin, et tema ei lasknud mind heasse kohta. Naerdi.

Oli minu sünnipäev. Külla tulid Helena ja Livia. Vendadest oli esialgu kohal ainult Klaus. Püüdsime koos emaga toitu külmutuskappi paigutada. Ema ütles, et Helenal on laps sündinud. Ema küsis Helenalt, kuhu ta lapse pani. Helena vastas, et Pille tuppa. Mult küsiti, mis on Eesti põhjapoolseim saar. Vastasin, et vist Mohni. Aga nimetasin ka Aegnat ja Pranglit, et need võivad ka olla. Helena ja Livia hakkasid naerma ja ütlesid, et kaks viimatinimetatut asuvad väga mandri lähedal. Ütlesin, et inimesed reisivad praegu nii palju, et on igalpool ise käinud ja teavad kõige asukohta, aga kui mulle koolis Eesti äärmuspunkte õpetati, siis enamus üldse ei teadnud, et selliste nimedega saared olemas on. Eesti läänepoolseim punkt on vist Vilsandi. Vaatasime kaardilt Laadoga järve. Selle vesi puutus kaardil kokku merega. Avaldasin imestust, et kuidas teatakse, kus järv lõppeb ja meri algab. Ütlesin, et nende piiril on vist kaljud. Livia kinnitas, et see on nii. Õpetaja küsis ühe Kreekat ja naaberala ühendava piirkonna nime. Otsisin vastava kaardi voldikust üles ja lugesin sealt ette, et piirkonna nimi on Hellas. Vanasti oli kõrge kultuur olemas nii Kreekas kui ka Itaalias, aga nende vahele jääv ala oli metsik. Mina mäletasin, et metsiku ala nimi oli Illüüria, aga sellele kaardile oli midagi muud kirjutatud.

Pärast ürituse lõppu hakkasin koos mulle seni võõra vanema kirjanikuga kodu poole minema. Ta rääkis ühest romaanist. Ütlesin, et ma olen selle algust lugenud, aga ei mäleta, kes on autor. Mõtlesin, et äkki ta ise ongi autor. Jõudsime Kitsa tänava trepist Ülikooli tänavale. Seal olid autotee servas lumehanged, mille sisse oli käike kaevatud. Läksime kirjaniku soovil üle tee asutusse, kus olid mänguautomaadid. Ütlesin, et kunagi olen ma mänguautomaatidega mänginud, aga nüüd ma seda enam üldse ei tee. Kirjanik otsis automaati, kust mündid oleksid jäänud väljavõtmise piirile. Üks tüdruk leidis sellise automaadi. Mündid paistsid sellest välja, ta vajutas nuppu, et need lahti pudeneksid, aga sellepärast kõik veel ei pudenenud. Ühes lauas istus noor mees, kelle puhul mul oli võõrastav vaadata, et ta sõi saia kiiresti ja kuivalt. Läksin tänavale, kus puhkes lööming. Kaotasin kirjaniku silmist.

Pühapäev, detsember 16, 2007

Meeleavaldustest

Raadios tutvustati kellegi jõulupöördumist. Selles sooviti meile kõigile rahu. Aga edasi läks kummaliselt, pannes kõrvuti, et kõige rahulikumatel maadelgi on olnud meeleavaldusi ja tapmisi. Kas meeleavaldusel ei võida avaldada vahel heameelt? Või kui avaldatakse pahameelt, ega seepärast ei väideta, et meeleavaldaja ise on paha?

Mängisin kannelt

Kõndisin Emajõe äärses metsas. Läksin teelt kõrvale, sest puhus tugev tuul ja tahtsin kõrvale hoida murduda võivate puude eest. Kui mets läbi sai ja hakkasin tagasi minema, leidsin orava väljaheiteid. Võtsin need lähemalt vaatamiseks kätte, aga varsti viskasin maha ja pühkisin käed rohu sisse puhtaks. Varsti nägin metsa all kaht veist. Tundus, et vähemalt üks neist on pull, mitte lehm. Igatahes paistis, et tal on kavatsus mind rünnata. Tema käest pääsemiseks hakkasin minema läbi jõe. Jõgi oli nii madal, et sai minna kõndides. Alles vastaskalda juures läks vesi nii sügavaks, et tuli hakata ujuma. Vastaskallas oli nii järsk, et seal ei saanud enamuses kohtades kaldast üles ronida, aga leidsin sobiva koha.

Mängisin kannelt. Kuna ma noodi järgi mängida ei oska, sain ainult improviseerida. Hakkasin panema kandle pulkade vahele nööri keelteks. See tuli tõmmata pingule, aga oli oht, et see jääb liiga lõdvaks. Vanad keeled olid koosnenud kõik ühest ja samast traadist ja seetõttu korraga ära tulnud. Ka see võis nüüd korduda. Üks naine näitas mulle ühele paberile paigutatud fotosid ja palus mul inetumad maha tõmmata. Tõmbasin maha mõned näodetailid ja kolm terviklikku nägu. Seejärel läksin välja ja viskasin fotod tiiki. Põgenesin. See naine rääkis mahajääjatele, nagu oleksin ma fotodel olijad tapnud. Varjasin ennast kaua välismaal. Lõpuks tulin tagasi ja läksin ise politseisse, aga politseile selgitasin, et see naine oli esitanud valekaebuse. Mul oli naisest natuke kahju, sest nüüd ta võis karistada saada, kui ta välismaalt kätte oleks saadud. Aga jõudsin järeldusele, et ta on ise süüdi, miks ta siis minu kohta valetas.

Olin koostanud Kerese artiklitest raamatu käsikirja. Nüüd lugesin selle algust. Keres oli seganud turniiritabeli kommentaaridega. Ta kirjutas, et see oli esimene turniir, millel osales naismängijaid. Järgnesid tabeli kujul järjest kolme naise kohad ja punktid. Edasi lugedes leidsin sõna, mille tähendust ma ei teadnud. Paistis, et tegemist on trükiveaga. Seega oleksin ma pidanud kogu käsikirja enne toimetajale andmist uuesti läbi lugema, et sellised vead ära parandada. Aga oli juba kokku lepitud, et ma annan selle nüüd toimetajale. Olin turniirisaalis. Et kõik maleleheküljed peale Laugu blogi olid võrgust maas, siis kogunesid kõik saalisviibijad ühe ja sama arvuti taha, et sealt seda blogi lugeda. Lauk pakkis oma malepaberid kotti, et ära sõita. Taago ütles, et minu kott on Laugu kotist väiksem, seega mahuksid minu malepaberid ka tema kotti. Aga ma ei tahtnud neid sinna panna, sest tahtsin neid lähiajal uurida. Televiisoris näidati teateujumist. Esimene Eesti meeskonna liige kaotas vette hüpates teadvuse. Kommentaator ütles, et nüüd läks küll halvasti, aga ei juhtinud tähelepanu, et tegemist on eestlasega. Teadvuse kaotanu all avanes päästemadrats, nii et ta ei uppunud. Varem selliseid päästemadratseid ei olnud ja nii oli Nõukogude Liidu meistrivõistlustel keegi kunagi tõesti uppunud. Ka eestlase kõrvalrajal ujuja kaotas teadvuse. Nad kandusid päästemadratsitel samale rajale ja lamasid sellega risti. Kui eestlane uuesti teadvusele tuli, hakkas ta kohe ujuma. Aga kaotajate aeg tuli juba võitjate omast kaks korda halvem. Räägiti Prantsusmaa kummalisest käitumisest Inglismaa suhtes. Lisasin juurde, et Kolmekümneaastane sõda oli ususõda katoliiklaste ja protestantide vahel, aga katoliiklik Prantsusmaa võitles protestantide poolel ja tahtis liitlaseks ka islamiusulist Türgit. Joonistasin selle kohta pildi. Ütlesin, et selle pildi põhjal saaks teha karikatuuri.

Laupäev, detsember 15, 2007

Mõttekäik autosõidust mäluni

Kõige sagedamini sõidan ma autoga reedeti. Aga sel reedel ei sõitnud. See-eest olen täna seda kaks korda teinud. Kõndinud täna eriti ei ole. Lugesin ühte raamatut. Seal olid küsimärgid valesti paigutatud. Autoritekstis oli küsimus, sellele järgnes tsitaat jutumärkides ja küsimärk oli pandud jutumärkide sisse, kuigi tsitaat ei olnud ise küsilause. Kui ei tahtnud panna küsimärki jutumärkide järele, oleks olnud targem see üldse ära jätta. Viimane kord jäi saun ära. Tänavune AVRO turniir ei jäänud ära, kuid sellel ei saanud ma mängida, sest magasin selle maha. Blogis on ühes sissekandes jäädvustatud mahamagamise avastamise hetk. Üks maletaja on rääkinud, et tal jäi sellepärast ühele turniirile minemata, et hommikul ärgates tuli talle küll meelde, et pidi kuhugi minema, aga kuidagi ei tulnud meelde, kuhu nimelt. Lembit Oll rääkis ükskord ajalehes, et ta jõudis juba välismaale ja alles seal tuli meelde, et turniirile, kuhu ta teel on, ei ole tal kutset. Teisel korral hakkas ta Tallinnast Narva sõitma taksoga. Suvel kihutajana üle Eesti kuulsaks saanud maletaja ostis mult minu kolmandat raamatut tervelt kaks eksemplari, makstes rohkem kui nelja eksemplari hinna. Ühe eksemplari kinkis ta kohe ära, öeldes mõne hetke pärast, et ta ei mäleta, kellele. Ma ei mäleta täpselt, kellele ma saatsin esimese e-maili, aga umbes tean. Kellele ma viimati e-maili saatsin, see on mul meeles. Pidavat olema inimesi, kes mäletavad elu igat päeva, ja neid, kes ei mäleta isegi eelmist minutit.

Kleepekas käele

Osalesin telesaates, kus olid Lennart Meri ja paar minusugust inimest. Meri küsis mult, mille poolest ta presidendiks sobib. Vastasin, et perekondliku pärandi poolest. Meri käratas, et ma täpsustaksin. Ütlesin, et ta sobib presidendiks sellepärast, et ta on diplomaadi poeg. Nüüd tegi ta sõbralikuma näo. Ütlesin teistele televiisorivaatajatele, et Meri on kindlasti diplomaatia õpikust lugenud, et mulle tuli niimoodi vastata.

Valmistusin Tallinna sõitma. Ema ja isa väljusid ja ütlesid, et nad lähevad Tallinnasse. Vastasin, et ma pean ka täna kahel põhjusel Tallinnas olema. Siiski ei läinud ma sama bussi peale. Täna oli 29. juuni. Vaatasin, et Tõnu pulm toimub siiski hoopis 29. juulil, seega mitte täna. Teine põhjus, miks ma Tallinnas pidin olema, oli auhinna kättesaamine. Aga selle kohta polnud ma saanud kirjalikku kutset, nii et polnud kindel, kas mulle auhind üldse määrati. Kuna kindlat põhjust Tallinnasse minekuks ei olnud, jäin ma koju.

Oli õhtu. Kirjutasin kaustikusse üles, mis mul tänastest unenägudest meelde oli jäänud. Siis märkasin, et olin unenäo üles kirjutanud juba hommikul. Aga kahte üleskirjutust võrreldes selgus, et õhtul mäletasin ma hoopis teisi asju. Hommikune üleskirjutus oli pikem ja huvitavam.

Pille ütles, et Piret ja Oudekki sõidavad koos oma vanematega neljaks päevaks oma maakohta ja kui meie perest keegi tahab, võib kaasa sõita. Pille lisas, et Oudekki on viimasel ajal nii palju pahategusid teinud, et tema pahategude nimekiri tuleks tema isale esitada. Ma ei tahtnud sinna maakohta sõita, sest ma polnud seal varem käinud. Eelistasin kokku saada meie vanas hoovis.

Olin direktori keemia tunnis. Ta hakkas õpetama fosforit ja selle kohta tahvlile rohkelt selliseid reaktsioonivõrrandeid kirjutama, mida õpikus ei olnud. Sama oli ta teinud eelmisel õppeaastal. Siis ei olnud ma tahvlile näinud, ma olin pidanud järgmises tunnis vastama minema ja kahe saanud. Nüüd nägin tahvlile paremini. Aga mul oli raskusi kirjutamisega. Taipasin, et asi on selles, et hoian pastakat vasakus käes. Võtsin selle paremasse ja kirjutamine läks kergemaks. Direktor rääkis, et kui me näeme mõnda majakat, võtaks me temaga ühendust. Ta andis oma telefoninumbri, mille me üles kirjutasime. Ta tegi klassis tiiru ja kleepis kõigile käe peale kleepeka. See tegi mulle haiget ja ma tahtsin selle ära rebida, kuigi seda pidi seal kaua hoidma.

Sõitsin bussis. Tahtsin väljuda, milleks läksin juba trepile ja lasin uksepraost tuulel endale peale puhuda. Aga buss hakkas hoopis üle Sõpruse silla kodust kaugemale sõitma. Ühel hetkel tegi ta siiski peatuse ja sain väljuda. Kõndisin läbi naaberhoovi kodu suunas nii, et tajusin iga üksikut sammu, kuigi see oli unenägu. Mõtlesin, et mul on tee hästi meeles. Aga ühel hetkel ei läinud edasiliikumine enam sujuvalt, vaid vahepeal kõndisin ühe koha peal paigal ja vahepeal tegin pikema hüppe edasi.

Reede, detsember 14, 2007

Minu luuretegevusest

Luuramist alustasin lendurina. Riigile on tähtis nii sisemine kui ka välimine julgeolek, nii on võimalik teha luurelende nii oma riigi kui ka naaberriigi territooriumi kohal. Aga oma riigi kodanike luuramise keelas president ära, sest ta kartis, et muidu ei vali need teda ametisse tagasi. Nende luuramise asemel hakati neid küsitlema. Võõrriigi kodanikke nii hästi küsitleda ei saanud, sest nad rääkisid võõrkeeles. Mõni keeleoskaja on, aga neid pole massiliselt. Neil põhjustel suunati kõik lennud võõrriigi kohale - vaatamaks silmaga seda, mida telefonist kõrvaga aru poleks saanud. Kaubalennukid viisid sinna kaupa ja mina pidin luurelennukiga vaatama, mida seal selle kaubaga tehakse. Ühel korral nägin, et oli viidud nii head kaupa, et selle abil oli tehtud suur piirivalvesuurtükk. See tulistas kohe minu lennuki pihta. Katapulteerusin oma riigi territooriumile. Rohkem ma lennata pole julgenud. Selle asemel saatsime üles luuresatelliidi. Selle pihta veel tulistatud ei ole, sest ei ole veel nii head suurtükki. Aga nad võivad selle leiutada. Saatsime kosmosesse veel teisegi satelliidi, mis näitab naaberriigi kodanikele ajusid nüristavaid filme, et neil poleks aega leiutamisega tegeleda.

Rattaretk ja Jugoslaavia

Roheliste seekordse rattaretke teemaks oli luulerida, mis kutsus jagama ühe Järvamaa piirkonna luikede muret suure reostuse pärast. Rohelised arvasid, et reostuse põhjus on majandustegevus, aga tegelikult tundus asi olevat selles, et ühel sealkandis elaval mehel oli voodilina määrdunud. Ta varjas seda isegi oma naise eest, kes oli vahepeal pikalt kodust ära olnud. Igatahes olid sealkandis nii halvad elamistingimused, et enamus elusolendeid ei saanud järglasi. Kirjutati ühe väikerahva kadumisest. Ma ei teadnud täpselt selle rahva asukohta kaardil, aga sellel oli varem olnud Jugoslaavias oma provints. Provintsi likvideerimise järel oligi rahvas kaduma hakanud. Ema loetles kohti, kus vanaema on elanud. Ta oli iga kord uude kohta kolides öelnud, et nüüd sai parema. Ta oli kolinud ka ühe maja piires. Siis oli ta öelnud, et nüüd läks asi paremaks, sest vanatädi sai ka sinna majja elama tulla. Lai tänav oli Jugoslaavia. Seal olid tihedalt koos erineva arhitektuuriga majad, kus elasid segamini kolm rahvust. Üksteise maju vaadates võisid nad kergesti tulla mõttele sinna tapma minna. Üks mees pani riiulile välja ERSP-teemalisi ajakirjanumbreid. Ta arvas, et see teema pakub inimestele huvi ja et kõik need numbrid võetakse ära.

Neljapäev, detsember 13, 2007

Kuri mõõk

Känd löödi lõhki pikuti ja seda tegi mõõk,
ei kirvest olnud võttagi ja soovi polnud ka.
Siis algas suure metsa all veel inimeste püük,
sest arvati, et muidu mõõk veel isu täis ei saa.

Kuid inimesi metsa all nii vähe elas seal,
et metsast külla tungida uus sündis pea idee.
Kui inimesed lõppevad kõik mullapinna peal,
siis kalu püüdma hakkab mõõk ja tühjaks teeb ka vee -

nii mõtles mõõga omanik, kel aru polnud peas.
Ei teadnud, et ta sünnitab ka suured vastujõud,
kes mõrvarit ei soovi näha üldse enda seas.
Nüüd mõõga asemel tal käes on hoopis lauanõud.

Kohamäärus telgedel

Pidin inglise keele tunnis tõlkima lause ühest keelest teise. Hakkasin tõlkima sõnahaaval. Ühe sõna tõlkisin selle värvi nimeks, mis värvi see sõna oli, kuigi nimetus käis järgmise sõna kohta, mis oli teist värvi. Peep asja lihtsustamiseks väljendas kohamäärust malelaua välja nimetuse kaudu. Õpetaja ütles, et kui ta nii teeb, siis öelgu ta seda vähemalt inglise keeles. Mina ütlesin, et võiks rääkida asukohast x ja y telje suhtes. Õpetaja ütles, et me pidime lõpueksami jaoks palju materjali läbi kordama, aga ei ole veel eriti kaugele jõudnud.

Homseks oli Toomal ja mul vaja õppida Napoleoni sõdu. Mõtlesin, et ma ei loegi selleks kogu teksti läbi, vaid ainult kokkuvõtte. Ja ma teen seda alles otse enne tundi. Toomas rääkis, et osad õpilased on tuupurid, kes ei mõtle, vaid õpivad kõik pähe. Vastasin, et kõik ei ole tuupimine, vaid materjali omandamiseks tuleb see ikkagi läbi lugeda. Sellegipoolest hakkasin lugema raamatut nii, et mõtlesin iga loetud lõigu üle pikemalt. Kuigi oli teada, et niiviisi eriti palju lehekülgi läbida ei jõua. Mul tekkis küsimus, kas kuulipilduja leiutati alles Esimeses maailmasõjas või juba Ameerika kodusõjas. Sain teada, et tanki ratastega masin oli olemas juba Ameerika kodusõjas. Aga see ei olnud siiski veel tank, sest rataste ümber ei olnud veel roomikulinte. Raamatu oli kirjutanud noor naisajaloolane. Ta ütles ühes joonealuses märkuses, et ärgu tema kollegid, sealhulhgas Pille arvaku, et ta neid õpetab. Näitasin seda kohta Pillele. Pille ütles, et ta teab, milles asi on. Oma toa kapist leidsin kaks paberist meest, kellel olid torukujulised ninad. Andsin need Pille kätte ja ütlesin, et need sarnanevad selle joonealuse märkusega. Varsti märkasin, et Pille käes on ühe paberist mehe nina küljest tulnud.

Lähenes rahvahääletus euro kasutuselevõtu küsimuses. Tahtsin sel puhul heisata ja inimestele jagada sinimustvalgeid lippe, mille keskele oleks punase või mõne teise lipu triipudest erineva värviga kirjutatud "EI". Kahel pool seda sõna oleksid võinud olla paragrahvi märgid. Aga ise ma ei saanud neid lippe valmis teha, sest ma ei osanud nii täpselt joonistada kui Hitler, kes kavandas haakristilipu oma kätega. Sain üllatusega teada, et euro pooldajaid on nii palju, et euro kasutuselevõtu toetuseks hakatakse pidama kontserte. Mõnest muusikust sai nähtavasti just sel teel euro pooldaja, et ta tahtis lihtsalt kontserti anda. Sõja lõpul hammustasid kaks vangistatud natsijuhti katki mürgiampullid, aga ühele neist mürk üldse ei mõjunud. Näidati, kuidas kõrvuti istusid Stalin ja naeratav Gorbatšov. Öeldi, et Stalin oleks võinud aru saada, et Gorbatšov ükskord hävitab tema riigi. Aga mina nägin varsti, et Gorbatšovi kõrval ei olegi elus Stalin, vaid Stalini pildiga riie.

Kolmapäev, detsember 12, 2007

Reitingud võrdsustunud

Laupäevase turniiri tagajärjel tõusis minu kiirmale reiting 10 punkti. Nüüd on esmakordselt minu pika male ja kiirmale reiting võrdsed - mõlemad 1910. Varem olin ma tuntud eriti aeglase mängijana ning seni on pika male reiting alati kiirmale reitingust kõrgem olnud. Treener ütles vahel õpilastele: "Küll see kiirus ka tuleb." Siiski pole kumbki reiting rekordkõrgusel, sest pikas males on see mul olnud 1942 ja kiirmales 1927.

Rotid

Hoiatasin Oudekkit, et ta oma blogis normaalselt kirjutama hakkaks. Aga kui ma sinna järgmine kord vaatasin, oli ta ikkagi alustanud uut sissekannet lausega, et vastuseis euro kasutuselevõtmisele tähendab mõrvade heakskiitmist. Ma ei hakanud edasi lugemagi, vaid otsustasin autori meie Paide aiast naaberaeda visata. Väljavisatav oli rott. Ta suundus mööda tänavat naaberaia värava poole, kust ta kunagi tulnud oli. Paistis juba, et ta läheb naaberaiast möödagi, aga seda ei juhtunud. Samal ajal tuli meie aia suunas uus rott. Vana rott ajas uut natuke aega taga. Uude rotti suhtusin eriti hästi, sest talle meeldis skandinaavia kirjandus. Ta ootas, et ma midagi ütleksin, aga enne kui ma seda teha jõudsin, oli ta kadunud.

Veel eilsest:
Avastasin, et "Eesti Päevalehe" koduleheküljel ei ole mitte ainult viide Klausi blogile poliitikablogide all, vaid ka viide minu omale kultuuriblogide all. Aga sinna ilmusid vaid minu osade kindlate siltidega sissekanded. Nende hulgas ei olnud kõige sagedasemat silti "unenäod". Külastajad ei saanud suunduda edasi originaalblogi kõikide sissekannete juurde, sest URL oli muudetud. Arvu 13 asemel oli kirjas arv 6 ja minu nime asemel neli nime, mida ma erinevates sissekannetes nimetanud olin.

Teisipäev, detsember 11, 2007

Tagasiside

Täna sain teada, et minu unenäoraamatust on kirjutatud mulle seni tundmatu blogi kolmes sissekandes:

http://ruthlaidmets.spaces.live.com

Unenägude meenumine

Tänastest unenägudest tuli kirjutades kõigepealt meelde eelmise sissekande esimene lõik. Alles kui see kirjas oli, hakkas muu meelde tulema, kuigi ärgates olid ka järgnevad lõigud meeles. Üks koht tuli meelde nii uduselt, et ei saanud kirjutada. Hiljem tuli meelde veel kaks kohta, millest üks ei ole eriti huvitav, teine on aga niisugune:

Üks inimene oli teinud enesetapu niiviisi, et oli joonud viina ja sellele kohe kuumi pannkooke peale söönud. Viin ei tohtinud kuumade asjadega korraga kõhtu sattuda, et inimene lõhki ei läheks.

Sõrmedel arvutamine

Vastasin Kalmele inglise keelt. Teksti tõlkida oskasin, aga lõpetuseks küsis ta sõnu ühekaupa ja neid ei olnud ma õppinud. Aga mul oli inglise keel juba nii selge, et oskasin iga küsitud sõna kohta mingi sünonüümi öelda. Istusime kodus ümber laua. Olid jõulud. Eelmiste jõulude ajal oli meil palju külalisi käinud, aga seekord ei olnud neid oodata, sest isa ei tundnud ennast nii hästi. Külas oli siiski üks poiss, kes rääkis kiiresti. Ta oli kaotanud ühe käe sõrmed, aga hakkas sõrmedel arvutama. Isa arvas, et tal on niimoodi raske arvutada, aga poiss ütles, et ta saab seda ühe käega ka teha. Küsiti, kui palju on 16 korda 16. Klaus vastas kohe, et 168. Ütlesin, et Klaus on ju ülikoolis kiirarvutamist õppinud. Lisasin, et aga mis siis, kui ma kontrollin ühel korral Klausi arvutuse üle ja selgub, et selles on viga.

Ühe õpetaja kohta räägiti, et kõige rohkem hoolitses ta oma esimese lapse eest, kuni see suri. Pärast seda ütles see õpetaja, et ta tunneb, nagu oleks ta nüüd ise ka surnud. Kellegi teise eest ta enam niimoodi ei hoolitsenud. Võis tekkida kahtlus, et laps surebki sellest, kui tema eest väga kõvasti hoolitsetakse.

Hennu süüdistati viljapõllu süütamises. Ütlesin, et selline süüdistus on nagu nõiaprotsess. Olin kindel, et Henn põldu süüdanud ei ole. Teda kahtlustati sellepärast, et oli nähtud, et ta veeretab jalaga kõrvitsat. Aga mina sain aru, et kõrvitsat veeretas ta ainult sellepärast, et mängis, et see on pall.

Tahtsin sõita bussiga Paidesse või Tallinnasse. Ma ei läinud bussile kodu juurest, vaid ootasin seda Raekoja platsil, et sõit lühem oleks. Tartu piires sõidab buss juba küllaltki pika maa.

Olime ühes majas laagris. Mind häiris natuke, et inimesed ei käinud majast väljas enam ukse kaudu, vaid väljusid ja sisenesid väiksest luugist. Siis nägin, et uks on lukus. Seega ei jäänudki muud üle, kui luugist käia.

Mängisin maleturniiril. Ma ei olnud teinud veel ühtegi käiku, kui Peep oli juba ühel teisel laual kaotanud. Aga selgus, et ta oli mänginud vale vastasega. Varem oli õpetaja Kalme öelnud, et kui Peep hästi inglise keelt ei oska, ei tähenda see veel, et ta hästi malet ei mängi, sest males on vaja konkreetsemat mõtlemist. Nüüd vaatas Kalme Peebu partiiprotokolli ja ütles, et Peep on teinud lapse käike.

Kuna Aasias käis sõda, haaras ka üks Aserbaidžaani väikerahvas relvad, et võidelda iseseisvuse eest. Selle rahva liikmed olid arvamusel, et kui sõda juba käib, on nendele meeldiv pool ülekaalus. Nad ei teadnud, et tegelikult on asi vastupidi. Klaus ütles, et asi läheb päris hulluks, kui relvad haarab ka Armeenia. Ütlesin, et ma ei saa aru, milleks seda kõike vaja on. Praegu oli maailmas väga rahutu aeg.

Esmaspäev, detsember 10, 2007

Foto võistlustelt

Ka laupäevastel võistlustel tehti foto sellest, kuidas ma malet mängin.

Valisin riideid sõttaminekuks

Pidime minema sõtta. Mõtlesin minna talvejopiga. Sõjas tuli iga päev oma linn maha põletada. Algul põletati kõik, aga hiljem õpiti tegema tuld nii, et osa asju alles jääks.

Pidin võrdlema toimetaja parandustega käsikirja ja uut trükki, kuhu olid juba parandused sisse viidud. Uuel trükil pidin märkima serval ära need kohad, mida oli muudetud. Ühte parandust ei olnud siiski sisse viidud. Mõtlesin, et seda kohta ei tule ära märkida, aga siis mõtlesin ümber, arvestades, et mul võib midagi kahe silma vahele jääda. Märkasin, et kui eespool olin muudetud sõnad punasega alla jooninud, siis viimastel läbi vaadatud lehekülgedel ma ei olnud seda teinud.

Rääkisin, et mulle ei meeldi venelased, sest nad karjuvad, liiguvad hulgakesi ja keelduvad kroone vastu võtmast, soovides nende asemel markasid. Venemaa viskas ühele välisriigi linnale pommi. Ühe Šveitsi linna suunas saatis Venemaa lisaks teele tuumapommi, mille Šveits küll alla tulistas, aga tuumaplahvatus toimus mõne kilomeetri kaugusel linnast ikkagi. Nende kahe pommi eesmärk oli nähtavasti maailma reaktsiooni testimine, et valmistada ette suuremaid aktsioone. Saabus täistund. Tahtsin raadiot kinni panna, et saaks televiisorist uudiseid kuulama hakata. Aga selgus, et seda pole vaja teha, sest uudiseid lasti ekraanil kirjaliku tekstina. Tuumaplahvatust ei olnud üldse esimeste uudiste hulka pandud. Vene luure oli saanud kätte minu ilmumas oleva unenäoraamatu teksti ja jõudnud järeldusele, et selle kirjutas üks Soome endine peaminister. Seda järeldati sellest, et see soomlane oli suvel ruuduliste kaustikutega töötanud - 14 tundi päevas. Luurajaid oli ilmselt eksiteele juhtinud minu eesnimi. Venemaa esitas ultimaatumi, et kui see raamat ilmub, tapetakse üks Läti diplomaat.

Pühapäev, detsember 09, 2007

Minu asendamatusest

Jan Kaus kirjutab "Sirbis" ühes lauses midagi ajast, mil igaüks võib anda välja unenägude kogusid. Juriidiline õiguse selleks muidugi on ja oleks hea, kui neid rohkem ilmuks. Paraku iga inimene ei näegi unenägusid. Ja kes näeb, ei näe sellepärast veel igal teemal. Mõni inimene on väga imestunud, kui kuuleb, et ma olen näinud poliitilisi või ajalooteemalisi unenägusid. Kes oleks selleteemalise raamatu kokku pannud, kui mina seda poleks teinud? Muidugi ei saa öelda, et midagi seesugust poleks üldse varem olnud. Alla Dudajeva raamatus on toodud palju unenägusid, mis mingil moel seostuvad Tšetšeenia sõjaga. Aga see ei kata kogu maailma ajalugu ega Eesti oma.

Laupäev, detsember 08, 2007

Tartu kiirmale meistrivõistlused

Täna mängiti Tartu selle aasta kiirmale meistrivõistlusi, mõtlemisajaga 15 minutit kummalegi mängijale. Osavõtjaid oli 24. Võitis Pavel Vorobjov 6 punktiga 7 mängust. Mina olin reitingu poolest paigutuselt 12. ja mängisin välja 12. koha 3,5 punktiga. Kohtusin ühe reitinguta mängijaga ning kuuega, kelle reiting oli minu omast kõrgem. Need kuus tulid kõik esimese kümne hulka. Esimeses voorus mängisin reitinguta vastase V. Ruusmanniga. Vangerdasime erinevatele pooltele, ründasin rohkem mina, kuid kaotasin ise matiähvarduse tõttu ratsu. Selle löömise asemel pakkus vastane viiki, nähtavasti oma kogemusi väikesteks hinnates. Võtsin viigi natukese mõtlemise järel vastu. Teises voorus oli vastaseks J. Raidväli. Vastumängu saamiseks kahisin kaks etturit. Vastase kuningas oli lagedal, ta jäi ajapuudusesse ning jättis ette vankri ning kaotas. Kolmandas voorus T. Metsalu vastu jõudsime vankri ja ratsu lõppmängu, kus mul oli liputiival üksik vabaettur, aga seis paistis võrdne olevat. Nägin, et vastane ähvardab panna kahvlit, aga viisin kahe käiguga kuninga väljale, millele sai ikkagi samast kohast tuld anda ja niiviisi vanker ära võtta. Alistusin. Neljandas voorus oli vastaseks L. Volpert, kes valis terava avanguvariandi, kus sai halvema seisu ja kulutas minust umbes kolm korda rohkem mõtlemisaega. Otse enne materjali kaotamist tema kellanool kukkuski. Viiendas voorus oli vastaseks A. Abram. Vangerdasime erinevatele pooltele ja enne vangerdust kahisin rünnaku nimel etturi. Kui vastase mõtlemisaeg hakkas läbi saama, jõudsime mulle võidetud seisu. Viimase käigu ajaks oli mõtlemisaega vähem juba minu kellal, kuid jõudsin mati peale panna. Kuuendas voorus oli vastaseks H. Reima. Tema avanguplaan tundus kummaline, kuigi valged olid temal. Minu seis paistis olevat parem, kuid matti panna püüdes käisin ette vankri ja kaotasin. Seitsmendas ja viimases voorus olid mul jälle mustad, vastaseks P. Narusberg. Ta mängis avanguvarianti, mida ma ei tundnud. Andisn kiiresti ära etturi ja nõrgestasin kuningaseisu. Seejärel hakkas vastane ettureid tagasi kinkima, pidades neid üleliigseteks. Lõpuks pani ta mulle etturiga mati. Et tulin esimesse poolde ja parandasin reitingut, olen kokkuvõttes tulemustega rahul.

Read päikse kõrval

Istusin Lossi tänava õppehoone vastas ja lugesin taevasse päikese kõrvale kirjutatud ridu. Siis mõtlesin, et praegu on päike lugemiseks liiga ere, tuleb oodata, kuni ta teise kohta liigub. Koju minnes kohtusin ühe klassivennaga, kes kutsus mind külla. Bussis kohtusin teise klassivenna Ivariga, kes kutsus mind külla neljapäevaks. Ütlesin, et neljapäeval ma ei saa, aga ma tulen mõni teine kord. Ma ei saanud sellepärast, et praegu oli minu sünnipäeva lähedane aeg. Bussist väljudes hakkasime kohe Ivari ema või vanaema poole minema. Nägime, kuidas üks suur lind kiusas väiksemaid. Tundus, et see suur lind on vutt. Üks mees proovis teda kinni püüda, et ära süia. Selgus, et see maja, kuhu me läheme, oli minu kõrvalmaja. See pani mind imestama, sest ma polnud Ivarit varem siinkandis liikumas märganud. Ivari ema või vanaema tahtis meile süia anda ja tuli oodata, kuni ta selle valmis teeb.

Ühest mehest peeti lugu, sest ta oli rikas ärimees. Tegelikult oli ta rikkaks saanud pettusega, aga seda ei teatud. Ta hakkas endale valima sobivat nägu. Ütlesin, et see on nagu Fantoomi film. See mees läks salaja ühte meile tuttavasse majja. Seal ta valgustas pimeduses taskulambiga seina, mis oli üleni kaetud väikeste inimesekujutistega. Ta tahtis leida sealt sobivat nägu, mida endale ette teha.

Reede, detsember 07, 2007

Mõttekäik žanrist kassini

Raamatukogu kataloogis on minu uue raamatu žanriks märgitud ilukirjandus. "Eesti Päevalehes" oli annotatsioon paigutatud ajalooraamatute lõppu, mingisuguse taro õpetuse ette. Ise ma seda sealt välja ei otsinud, vaid mulle öeldi. Tegelikult olin sama kirjastuse koduleheküljelt varem lugenud, vaid veidi pikemalt. Kirjastuse ruumides lugesin täna ilmunud raamatute pealkirju. Rääkimata sellest, et ma pole enamust neid raamatuid läbi lugenud, pole ka autorid ja pealkirjad kõige paremini meeles. Kirjutasin täna ingliskeelse pühenduse oma kaanepildi fotograafile kui autor. Sellest tuli kõige pikem pühendus, mille ma olen raamatusse kirjutanud. See on kompensatsiooniks sellele, et raamatust endast ei saa fotograaf suurt midagi aru. Kujundaja ütles, et ta oleks fotograafi nime raamatusse pannud, aga unustas. Foto otsis kujundaja välja minu soovituste alusel. Mina pidasin võimalikuks uue tegemist, aga varem olemasolevate hulgast leidis parema. Näitasin täna kassiomanikele fotosid nende kassist, aga fotod jätsin enda kätte. Kass oli ise ka meil täna külas.

Kulunud majasein

Oudekki blogi sissekannete hulgas oli kaks päeva järjest esikohal hästi suures kirjas viide minu blogile. Ma ei teadnud, mis on selle eesmärk.

Mulle oli öeldud, et võibolla antakse mulle auhind. Läksin kohale sinna, kus toimus nende kätteandmine. Aga see auhind, mille mina oleksin võinud saada, anti hoopis ühele 15-aastasele poisile. Poisil soovitati auhind mulle edasi anda. Põhjendati, et ise ei saa ta anda allkirja selle kohta, et on auhinna kätte saanud, sest ta ei ole veel passiealine. Auhindade määraja ütles, et mulle annab ta eripreemia. Aga eripreemia oli ainult pakend. Läksin ja kõndisin mööda selle linna tänavaid. Kõrvuti oli mitu pisikest toidupoodi, millest vaid üks oli avatud. Kui olin sellest toitu ostnud, avati ka teised poed ja ostsin neistki toitu. Tänaval liikus mehi rohkem kui naisi.

Isa rääkis, et Helinaga oleks väga raske ühes korteris elada, sest siis peaks majast väljas viibides kogu aeg muretsema, mida Helina vahepeal kodus korda võib saata.

Kodus oli mitu inimest, kes siin ei elanud. Nad küsisid mult, kas ma kirjanduse majja üritusele lähen. Algul mõtlesin minna, aga kuna üritus algas pärast kella 11 õhtul, siis lõpuks loobusin. Olin saanud uue eksemplari raamatust "Õiguse vastu ei saa ükski" ja hakkasin selle kaanele enda jaoks pühendust kirjutama. Üks naine tahtis näha, mida ma kirjutan, aga ma varjasin seda tema eest. Ema küsis, kas see on uus raamat. Vastasin, et ei ole, sest see eksemplar on kapsastunud ja selle teose põhjal pidin juba ükskord Tannbergile eksamit tegema.

Läksin kooli poolt kodu poole. Teel jooksid mitu suurt ketita koera. Mõtlesin, et teine kord tuleb minna teist teed. Üks laps ütles, et need koerad on ainult võõraste vastu kurjad. Vastasin, et ma olengi siin võõras.

Sõitsime bussiga Laia tänava suunas. Varem oli Laiaks tänavaks loetud ka käänaku tagust juppi, aga nüüd loeti tänava esimeseks majaks käänakupealset kivimaja. Buss pidurdas, aga sõitis ikkagi vastu tänavanurgal asuvat puumaja. Et see kahjustas natuke seinavärvi, helistasid ühed inimesed kohe majaelanike eest asutusse, mis pidi tegema ekspertiisi, kui palju bussijuht välja peab maksma. Maja sein oli juba enne otsasõitu kulunud.

Neljapäev, detsember 06, 2007

Kraadide omandamine

Mõtlesin, et magistrikraadiga töötu on parem olla kui doktorikraadiga töötu. Edasi mõtlesin, et doktorikraadiga töötu olla oleks naljakam. Iseasi, kas nalja tegemise nimel on vaja endale kannatusi valmistada.

Mäng nooltega

Helena tegi ettepaneku hakata jälle mängima mängu, mida me olime kunagi mänginud. Hakkasime põrandale joonistama nooli, mida mööda me mängult liikusime. Mina joonistasin helesinise värviga. Minu nool läks Helena noole juurde ja siis jälle sealt eemale. Võibolla oli helesinine värv hoopis hambapasta. Igalepoole ei tohtinud joonistada, sest oli vahe, kas joonistada vaibale või paljale põrandale. Mul oli käsi värvine ja vaipa puudutades määrisin selle kogemata natuke ära. Teist korda vaipa puudutades määrisin seda kogemata ka teisest kohast. Teatasin, et lahkun mängust. Henn ütles elevil häälega, et tema ühineb mänguga minu asendajana.

Ükskord oli olnud torudes ummistus. Ema oli sellest aastaid hiljem kui ummistuse avastaja ühes raamatus kirjutanud. Aga üks naine oli sellest kirjutanud ühes teises raamatus kui ummistuse likvideerija. Mina olin ummistuse ajal laps ja käisin päev läbi väljas ringi ja rääkisin, et meil on ummistus. Nüüd oli mul võimalus lisada kolmas raamat lapse silmade läbi.

Kõndisime metsas. Eespool nägime karusid. Keerasime teelt kõrvale, et karude eest ära peita. Aga mets oli nii lage, et ei olnud näha kohta, kuhu peita.

Pidin maleturniiril minema kokku Peebuga. Peebul oli laual lahti raamat, mille abil ta minu vastu valmistus. Sinna oli kreeka tähtedega kirjutatud "lyrics". See tähendas, et ta valmistus psühholoogiliselt minu kui luuletuste kirjutaja vastu. Sama oli teinud minu eelmise vooru vastane. Ütlesin kellelegi, et nägin, millist kreekakeelset raamatut Peep loeb. Tegelikult rääkisin ebatäpselt, sest kreeka tähtedega oli kirjutatud ainult üks sõna. Mul olid Peebu vastu valged ja mängisime ühte Hispaania avangu varianti. Kui mäng läbi sai, palus Peep mind, et ma näitaks, kuidas selles variandis kaotada võib. Vastasin, et ma ei ole enam eriti avangulõksude raamatuid uurinud. Hakkasime siiski variandi algseisu peale panema. Panin nupud päris mängu algseisu, mille kohta Peep ütles, et seda ei olnud vaja. Vastasin, et tegin seda inertsiga. Hakkasime varianti peale mängima. Peep tahtis vaadata hoopis käiku Oc4. Ütlesin, et see ei ole enam Hispaania avang. Mustadega käis Peep c5, mis oli kindlasti nõrk käik. Mõne hetke pärast sihtisin odaga tema kuningat ja mõtlesin panna järgmisel käigul lipuga mati. Mõtlesin, et mängus oleks pidanud hoopis seda avangut kasutama. Siis nägin, et lipuga matti ei olegi, sest must saab lipud välja vahetada. Ettevalmistav käik ka poleks aidanud, sest siis oleks must kuningas käiguga e8-f8 põgenenud. Lõpuks nägin, et mati saab panna teise odaga.

Kolmapäev, detsember 05, 2007

Mõttekäik pealkirjast punktini

Täna õnnestus ühele raamatule selline pealkiri välja mõelda, mille panemist võib vähemalt kaaluda. Raamatu pealkiri on tähtsam kui blogisissekande pealkiri. Hiljuti kingiti mulle selline raamat, mille pealkiri oli halvem kui sisu. Minu viimati ilmunud raamatu pealkiri on rohkem kui ühemõtteline - ükskõik, kuidas ma seda algul mõtlesin. Mõtlesin, et selle sissekande lõppu panen punkti. Mingi raamatu lõppu oli punkt panemata jäetud, aga mulle ei tule meelde, mis raamat see oli. Nüüd ma olen juba punktist kirjutanudki, nii et võiks sissekande lõpetada. Sellel sissekandel mõtlesin pealkirja varem välja kui viimase lause.

Pori oli liiga palju

Baumann imestas kirjas, et ma teda unes olen näinud. Vastasin, et ma võin iga inimest igal ööl unes nägema hakata. Tegelikult olin teda unes näinud ainult ühel korral, mida ma kirja ei pannud. Järgmisel hommikul saatis ta mulle pikad, peened ja kõverad sarved. Võtsin need kaasa ja läksin rohu peale sööma. Kui olin ära söönud, haaras mind hirm, sest lõikelaud, mille pealt ma olin söönud, oli surmavalt mürgisest materjalist. Aga ema arvas, et kui ma lõikelauda ennast ei söönud, siis see pole ohtlik. Läksin ühte ruumi, kus istus teiste hulgas Oudekki. Andsin talle vaikides raamatu ja lahkusin. Olin talle juba ühel varasemal korral sellesse ruumi ühe raamatu toonud.

Tahtsime ühelt Lääne-Eesti saarelt koju tagasi sõitma hakata. Siit pidi mööduma Riia-Peterburi laev. Arvasin, et see võib Eesti mandriosas ka peatuse teha, seega meile sobida. Kell oli juba nii palju, et kippusime laevast maha jääma. Siia saabusid teiselt poolt merd inimesed, kes vastavalt kombele kohe üksteist kinni siduma hakkasid. Ma tahtsin, et nad köie kohe lahti tagasi seoksid. Jõudsime kaile. Merelt paistis purjekas ja tundus, et peame sõitma sellega. Oli karta, et kõik inimesed lähevad samale purjeka küljele, nii et purjekas läheb ümber.

Oudekkil oli valge taustavärviga blogi, kus ta kirjutas poliitikast. Klausil oli ka poliitikateemaline blogi. Klaus oli kirjutanud Oudekki blogile kommentaari, mille lõpetas sõnadega, et sõja eesmärk on võitlus. Oudekki oli vastu vaielnud, et vägivalda ei tohiks tarvitada. Klaus oli ükskord ülikooli lõpetanud, aga nüüd proovis teist aastat järjest astuda õigusteaduskonda. Ta saabus just seinalt eksami hinnet lugema. Arvasin, et ta ei saa jälle sisse, sest ta ei valmistu eksamiteks piisavalt. Klaus ütles, et ta sai 14. koha. Küsisin, mitu inimest vastu võetakse. Ta ütles, et 15. Seega paistis, et ta ikkagi sai sisse. Aga õppemaksu pidi ta ikkagi maksma hakkama, sest kaks korda tasuta ülikoolis õppida ei lubata. Seega ei olnud vahet, kas ta pääseb õppima 15 parema hulgas või kõigile tasulisele lisakohale. Läksin lähiajaloo õppetooli, et uurida, millal on Medijaineni vastuvõtuaeg. Selgus, et alles reedel. Aga sain teada, et tal on juba esmaspäeval kaks loengut, mille vaheajal teda siin samuti kohata võib. Täna oli pühapäev. Läksin klassiruumi, kus pidi algama füüsika sisseastumiseksam. Näitasin enda kõrval istuvale Sandrile oma aastatetagust füüsika sisseastumiseksami tööd. See oli täis ilusaid märke, mille tähendus mul oli meelest minema hakanud. Sel korral ma kirjutama jääda ei kavatsenud. Lahkuma hakates avastasin, et minu taga istuja oli minu portfelli vahele pistnud valemilehed, et sealt maha kirjutama hakata. Panin need lauasahtlisse, sest võibolla oli need portfelli vahele pistnud hoopis minu kõrval istuv Klaus, kellelt ma ei tahtnud neid ära võtta. Vaatasin, et minu jalanõude küljest on põrandale pudenenud porihunnik. Hakkasin seda harjaga kokku pühkima. Aga märkasin, et mul pole käes mitte hari ja kühvel, vaid kaks harja. Nii pidin pori pühkima kuni prügikastini ja kaasa haarama ka teiste inimeste pori, mida oli kokku liiga palju. Inimesed arutasid, et keelelise mõtlemise saab inimene kergesti selgeks, aga matemaatilist mõtlemist mitte, kuigi need on olemuselt ühesugused. Mõtlesin, et mõni inimene saab matemaatilise mõtlemise siiski paremini selgeks, kohalviibijatest näiteks Taago. Öeldi, et eriti hästi õpib inimene tajuma kelgusõitu. Algas Kristeri magistritöö kaitsmine. Kõigepealt rääkis üks inimene, kes oli tööd lugenud, siis Krister ise. Lõpuks ütles õpetaja Volmer tagant pingist, et nüüd esitage Kristerile küsimusi, siis ta paneb Kristerile viie. Küsisin, kas oponent ei saagi sõna. Volmer vastas, et sellel kaitsmisel mitte. See tähendas vist, et uue korra järgi on oponendid ainult doktoritöödel. Või seda, et oponent võtab sõna alles hinde kinnitamisel kinniste uste taga, kuhu kaitsjat ennast ei lubata. Keegi Kristerile ühtegi küsimust ei esitanud. Volmer ütles, et siis ta paneb hoopis nelja. Asi oli mõeldud nähtavasti nii, et hea teema ärataks kuulajates huvi.

Teisipäev, detsember 04, 2007

Muudatused kirikutornis

"Miks peab kirikul olema kell, selle asemel võiks olla kelluke," öeldi.
"Aga kelluke ei kostaks eriti kaugele," vastati.
"Saab ju kasutada võimendust," öeldi sellepeale.
Inimesed muutusid rõõmsaks, et neil õnnestus midagi välja mõelda. Nad võtsid kätest kinni ja tegid kiriku ümber ringi ja tantsisid. Üks inimene kellelgi kätest kinni ei võtnud, vaid vaatas taeva poole ja ütles:
"Kui nüüd välk kirikutorni lööb, siis me oleme eksiteel."
"Ära muretse, kellukesi pole praegu müügil," vastas talle poepidaja.

Ütlesin raamatukogu lugemissaalis, et otsin Saksamaa ajalugu

Ütlesin raamatukogu lugemissaalis, et otsin Saksamaa ajalugu. Kivisildnikule mõjusid sõnad "Saksamaa ajalugu" eriliselt ja ta tahtis neid parodeerida. Raamatukogu koridoris ütles Krister, et raha ei ole vajalik. Nimetasin teda selle peale kommunistiks. Täpsustasin, et ei, kommunismi ajal oli raha olemas, ta on hoopis anarhist. Olümpiarongkäik suundus trepist alla. Selles oli suur hiinlaste kolonn. Kõndisin hiinlaste vahel. Üks hiinlane virutas mulle sellepeale rusikaga näkku. See ajas publiku vihale. Publiku hulgas olid ülekaalus kohalikud ameeriklased, kellele ei meeldinud ameerika sportlase peksmine. Oli oodata, et publik tungib omakorda hiinlastele kallale. Peedul maanteäärse metsa vahel küsis üks mees mult, et kas mul on hambas plomm. Esimesel hetkel võis tunduda, et ta tahab sellega minu hammaste seisukorda halvustada. Tegelikult oli ta imestunud sellepärast, et oli kunagi kuulnud, et mul õnnestus pikka aega elada nii, et hambaid ravida ei tulnud, aga nüüd tuli seda isegi minuga teha.

Tulviste lehitses minu toas luulekogu "Uneriik". Sellest oli hiljuti ilmunud teine trükk, aga ta lehitses esimest trükki. Mul oli kahju, et ta ei vaata teist trükki, sest sellesse oli lisatud mõni hea luuletus. Samuti mõtlesin, et oleks pidanud teisest trükist halvemad luuletused välja korjama. Küsisin Tulvistelt, kas ta poeg ei ole talle seda raamatut viinud. Ta vastas, et ta on selle raamatu ära kaotanud. Ta leidis luuletustest rütmivigu ja parandas need pastakaga ära. Avaldasin kahtlust, kas need on head parandused. Aga õppejõuna oli ta harjunud üliõpilaste töid parandama. See, mida ta vaatas, oli minu vana märkmik. Enamust asju sealt olin hea meelega nõus näitama. Aga kui põhiliselt olid märkmikus väljamõeldised, siis märkmiku keskel oli suuremalt osalt reaalsusel põhinev hiljem kirjutatud romaan, mida ma näidata ei tahtnud. Kui ta oleks seda lugema hakanud, siis oleksin vist keelanud. Aga võibolla oli ta seda kohta juba vaadanud. Olin ühes jutus kasutanud ehtsatest kohanimedest tuletatud väljamõelduid. Tulviste tahtis neid parandada. Seletasin, et algul kirjutasin meelega ka Vene asemel Vuene, kuigi u-d olin ise maha sodinud. Ühe linna nime kohta küsis Tulviste, millest see on tuletatud. Vastasin, et Münsterist. Ühel leheküljel olid minu enda väljamõeldud tähed. Mulle need meeldisid, aga Tulviste ütles nende kohta, et sellist kirja ei kasutata. Ta märkis pastakaga sinnagi veamärgi. Sellega ei olnud ma rahul, sest see oli mul kooliaegne märkmik, aga tema kirjutas täiskasvanu käekirjaga. Ta ütles, et olen mina alles saamatu. Järgmist lehekülge lahti keerates ilmusid nähtavale hoolikalt joonistatud inimesepildid. Nende kohta ütles ta, et need on küll osavamalt tehtud. Vastasin, et igal leheküljel on tehtud sama asja - püütud midagi uut välja mõelda. Tulviste vaatas, mis riiulis on. Ütlesin, et see on male- ja kabenuppude komplekt, kust enamus kabenuppe on ära kadunud. Kuigi enamus neist taskumalenuppudest oli alles, leidsin millegipärast põrandalt veel hunniku taskumalenuppe ja hakkasin neid karpi juurde panema. Tulviste läks ära. Ta ootas küll meie pool õhtut, aga nähtavasti otsustas ta vahepeal teiste tuttavate pool käia. Või läks ta isa tuppa isale rääkima, et nemad aitasid mul raamatu välja anda, aga nüüd mina vaidlen. Malenuppe sai karpi nii palju, et kaas ei läinud enam peale. Isa tuli minu tuppa ja ütles, et ma kohe kuskile sõidaksin. Vastasin üminal, et ma ei saa, sest ma ei oska ärgata ega rääkida.

Esmaspäev, detsember 03, 2007

Plaan täidetud

Reede oli üsna tühi päev ja järgnenud ööl ei näinud ma midagi unes.
Laupäeval lugesin rohkem, aga vist üsna tühja pilguga, sest järgnenud ööl nägin küll und, aga mitte palju.
Pühapäeval hakkasin loetavat pähe õppima, mistõttu järgneval ööl oli unenägusid juba palju.

Postkastidest, postist ja muust

Sain postkastist posti võtmise ajal teada, et pakutakse tööd kirjakandjatele. Neist olevat suur puudus. Leidsin, et mulle see töö ei sobi, sest kirjakandja peab juba kell 4 üles tõusma ja vedama päeva jooksul posti mitmesse piirkonda. Postkastile tulnud naaber leidis ka, et mulle see töö ei sobi. Ta ütles, et mul on endal hullupaberid. Läksin majja, kus mängiti malepartiid T. Parts - Jürgen I. Vaatasin seda koos hulga inimestega pealt. Ütlesin ühe hea käigu, mille Parts saaks teha. Taipasin seejärel, et see on etteütlemine. Ühel mängijatest jäi ratsu kinni.

Toomas sõi köögilaua taga. Ta haaras endal ühest kohast kinni ja hakkas oigama. Sellele ei tahtnud lõppu tulla. Küsisin, kas tal valutab süda või kõht. Ta vastas, et hoopis pea. Küsisin, miks ta siis sellisest kohast kinni hoiab. Ta ütles, et ta hoiab ebatäpselt. Oigaja oli tüdruk ajalehe viimasel leheküljel. Alles siis, kui hakkasin lehte ettepoole keerama, sain aru, et tegemist on reklaamiga ja et seal on oigamise põhjuseks see, et tüdruk saab pileti Saksamaa jalgpallimeeskonna mängule, mis tekitab temas suuri emotsioone. Ütlesin, et see on alatu reklaam, sest ma ei saanud üldse aru, et see on reklaam. Lehes eespool uhkustasid "Postimehe" ajakirjanikud, et üks ärimees tahtis küll kõiki Eesti ajalehti ära osta, aga "Postimeest" tal ära osta ei õnnestunudki, enne läks selle ärimehe äri põhja. Ütlesin emale, et ma tunnen oma nahal, miks inimesed kõrgelt alla hüppavad. Ema ütles oma toast välja tulevale Pillele edasi, et mina olevat öelnud, et ma olen ühel juhul kümnest valmis kõrgelt alla hüppama. Pille hakkas midagi seletama. Ma sõnu ei eristanud, aga ütlesin emale, et Pille hakkas kohe pahatahtliku häälega rääkima. Küsisin, kas Pille ütles, et ise ma veel kannan sügiskingi. Ema väitis, et Pille oli öelnud midagi muud. Nüüd seletasin emale, et ma ei hüppa kõrgelt alla. Kui hüppamise tõenäosus oleks nii suur, nagu ema Pillele ütles, siis ma oleksin juba surnud, sest võimalusi on olnud üle kümne. Meile tulid külla Austria president ja tema naine. Istusime suurde tuppa ümber laua. President tõusis uuesti püsti, et kõigi kätt suruda. Surusin ka tema naise kätt, aga naine istus diivanil, nii et pidin upitama üle teiste diivanilistujate. Täna oli koolipäev, aga kuna Austria president külas oli, otsustasin ma, et ma esimesse tundi ei lähe. Hilinema pidin vist ka teise tundi, mis oli Kalme tund. Kalmele kavatsesin öelda, et kui president oleks kooli tulnud, siis oleks ka tund ära jäetud.

Olin internetis vastanud ühe naise kirjutisele, seejärel oma vastuse teksti muutnud ja nüüd muutsin seda veel, et see oleks neutraalsemas sõnastuses. Läksin naabertrepikotta, kus elas see naine. Mind pani imestama, et selle trepikoja igast postkastist paistsid välja kirjad, osadest suurem hulk. Ma ei teadnud enam, kas ma olin siia trepikotta tulnud selleks, et viia oma kiri otse selle naise ukse taha või selleks, et võtta see kiri tema postkastist välja, et ta seda lugema ei hakkaks. Ma ei teinud kumbagi ja läksin trepikojast uuesti välja. Majanurgal rääkis mulle üks poiss, et ta on märganud, et ma olen oma vastust muutnud. Tahtsin kustutada algteksti viimased jäljed, et algteksti ei saaks enam taastada. Selleks tõmbasin vaibakloppimispuude seest välja pikad vardad, millele tekst kirjutatud oli. Vardad oli mitmelülilised. Ühed minust veidi vanemad mehed tegid mulle ettepaneku kaarte mängima hakata. See juhtus ühes toas. Keeldusin mängimast, sest ei tahtnud kaotada. Siis hakkas tunduma, et oleksin võinud siiski mängida, sest nad ei hakanudki mängima bridži, vaid bismarcki. Aga bismarckis on ka natuke mõelda vaja ja võib ikkagi paremale mängijale kergesti kaotada. Kuigi see poleks neile meestele vist eriline probleem olnud, kui ma neist halvemini oleksin mänginud, sest neil oli vaja lihtsalt, et keegi kaarte liigutaks. Üks poiss jagas kaarte. Ta jagas nii, et oli näha, mis järjekorras kaardid pakist tulevad. Ütlesin talle, et ta kaardid teist pidi paneks. Et piltlikult selgeks teha, kuidas ära nähtud kaardid meelde jäävad, võtsin ühe poisi eest laualt tühja plastpudeli ja viskasin selle maha. Ütlesin talle, et tal enam ei ole pudelit, aga ta mäletab, et varem oli. Üks poiss rääkis internetis ühe hiina naisega. Ta rääkis eesti keeles, aga katkestas rääkimise, kui jõudis järeldusele, et see naine ei tunne isegi kõige tuntumaid eestikeelseid sõnu. Naine vastas hiina keeles. Mõtlesin, et poiss võiks proovida inglise keelt, aga ta ei teinud ka seda. Tundsin kergendust, et olin naabertrepikoja naisele kirjutanud hiina keeles, sest sellest ei saa ta aru. Ühel välismaa võrgulehel said külastajad endale linnasid teha. See poiss ütles, et ta vaatas järgi, et tartumaalased on sinna ehitanud kaks linna. Üks neist linnadest kannab nime "Mongooliast". See oli minu ehitatud, aga mul oli nimi endal uduselt meeles. Teise linna olin ehitanud Klausiga kahepeale ja mäletasin uduselt, et selle nimi on "Hiina müür". Aga poiss ütles, et selle nimi on hoopis "Nii-naa linn". Sellega oli Klaus hiljem üksi edasi tegelenud, mistõttu sellel oli kirjas minu linnast hilisem ehitamisaeg, mis tegelikult oli ümberehitamisaeg. Mõtlesin, et teised eestlased külastavad siis hoopis teisi võrgulehti, et tartumaalasi oli ainult kaks. Aga Klaus seletas mulle, et see poiss oli valesti vaadanud - meie linnad ei olnud mitte ainsad tartumaalaste omad, vaid tartumaalaste omadest kõige edukamad.