Lehvsabaga kass

Viimasel ajal sattus minu kõrvale istuma erinevaid inimesi nimega Helina. Täna istus selline, kelle eesnimi oli küll Helina, aga kellest aegamööda sain aru, et ta on meessoost. Vaatasin, mida ta kirjutab. Hakkasin teda parandama. Üks parandus puudutas "Keele ja Kirjanduse" trükiarvu. Ta oli kirjutanud, et maksimaalselt oli see 2400, mis käis aasta 1978 kohta, aga mina teadsin, et trükiarv järjest kasvas ja aastal 1988 oli see juba 3600. Teise paranduse tegin veel. Ütlesin, et ega ma ei lugenud, mida ta kirjutab, ma lihtsalt nägin. Parandasin ennast, et natuke siiski lugesin. Kirjutaja rääkis, et tänapäeval võidakse raamatu käsikiri juba kohvikus läbi lugeda. Selle kirjutaja juhendaja rääkis midagi sellest, kuidas käsikirja torkimine võib jõuda raamatusse. See võis käia minu kohta. Aga kui teos valmis sai, siis vaatasin järgi, et minu parandusi polnud arvesse võetud.

Ema rääkis ühe lapse kohta, et sellele tuleb vist kiirabi kutsuda, sest temaga on midagi juhtunud. Siis ilmus kõnealune isik ise välja. Ta tegi kummalisi liigutusi ja suuga arusaamatuid häälitsusi. See oli õnnetus, aga asja hea külg oli, et nüüd ma sain kellegi eest hoolitsema hakata, juhul kui tal oli paranemislootust. Ütlesin talle, et kui ta ei saa rääkida, siis ta kirjutaks. Ta hakkaski kirjutama, aga kirjutas ka arusaamatult. Kui juhtisin sellele tema tähelepanu, hakkas ta hoolikamalt kirjutama, nii et võis juba aru saada. Ta selgitas, et oli viibinud seltskonnas, kus oli tundnud hirmu, sest lauakaaslased tundusid tahtvat teda mürgitada. Nüüd tekkis mul lootus, et kui talle on sisse söödetud mingit ravimit, siis saab selle toimeaja lõppedes jälle kõik korda. Vahepeal sai ta ka arusaadavalt rääkida. Ta ütles, et tahab helistada numbril 112. Ütlesin, et helistan ise. Kartsin nimelt, et kui ta telefoniga rääkides jälle sõnu hääldada ei suuda, siis teine kord meie telefonilt helistades ei võeta seal vastugi. Küsisin, abivajajalt, kas ta tahab, et teda haiglasse viidaks või politseid. Ta vastas, et ta soovib, et arst teda vaatama tuleks. Üks teine meie pere lastest tahtis teha kukerpalli aknast välja, hoides akna servast kinni. Püüdsime teda keelata, aga ta ütles, et tema klassis on juba mitu tükki sellise kukerpalli teinud ja kõik on ellu jäänud.

Avastasin, et mul on üks kassett rohkem kui ma olin arvanud. Olin pannud selle makkraadio sellesse poolde, millega sai lindistada. Aga sellel lindil oli halvem muusika kui minu teistel lintidel. Lindi algus oli tühi, sest sealt ma olin kogemata muusika maha kustutanud. Siis järgnes esimesena laul, mis oli olemas ka teisel lindil. Paistis, et sellel kassetil olevad laulud muudab halvemaks kasseti kvaliteet ise, sest teiselt lindilt kuulates oli see laul parem. Aga et laulud algasid mujal samuti olemas olevaga, sai paremini tühja osa uuesti täitma hakata, sest oli raskem lindistamisega liiga kaugele minna midagi väärtuslikku hävitades. Kuulsin, et ema räägib köögis, et kassettide kuulamine pole mulle eakohane. Läksin ja karjusin, et ema saab kõigest valesti aru. Ema ütles, et mida rohkem ma karjun, seda enam leiavad tema väited kinnitust. Enne blogi tekitamist olin ma kirjutanud natuke sissekandeid kodulehekülje avalehele, hiljem polnud ma neid sinna lisanud. Kodulehekülge oli lugenud iga päev kaks kindlat IP aadressi. Ühel korral olin imestusega lugenud, et nende omanikud olid omavahel tuttavad, sest üks neist kirjutas, et teine oli ühes ruumis kassiga, kes oli mulle samuti tuttav. Hiljem selgus, et nad kõik elasid kirjanduse majas. Lühend kjj tähendas siis hoopis Kirjanike Liitu Ja temaga maja Jagajaid. Läksin koos Toomaga autoga sõitma. Sõitsime linnas niisama ringi ja vaatasime autoaknast välja. Kui jõudsime jälle oma maja ette, lahkusin autost esimesena ja ütlesin, et rohkem ma niisama sõita ei taha. Tunne Kelam nägi pealegi pealt.

Avasin oma elektoronpostkasti ja sulgesin selle kohe uuesti, sest ühtegi uut kirja ei olnud. Kohe tegin ka postkasti korraks uuesti lahti, et kontrollida, kas mulle oli õieti tundunud, et oli süttinud roheline tuluke, mis näitas, et ka Helina avas postkasti. Roheline tuluke tõesti põles. Panin postkasti teist korda kinni. Kolmandat korda avasin selle selleks, et kontrollida, kas tulukese kõrvale oli ikka Helina nimi kirjutatud. Selgus, et ma olin eksinud ja tegemist oli Helina omale sarnase kirjapildiga teise naisenimega. Roheliste e-maili aadressis ei olnud mitte sõna "rohelised", vaid "roohelised". Süttinud tulukesega naiselt tuli mulle nüüd kiri. Ta tahtis meie kirjastuses raamatut avaldada ja küsis, millist varem ilmunud raamatut ta peaks eeskujuks võtma uue raamatu formaadi kavandamisel. Ma ei hakanud talle esialgu vastama, vaid läksin magama. Hommikul tulid kaks meest, kes olid selle küsimuse esitanud. Mina olin neilt küsinud, kas üks roppus tuleks raamatusse kirjutada ühte või teist moodi. Ise ei tundunud ma piisavalt teemat. Üks neist meestest vastas, et sisse tuleb panna mõlemad variandid, muidu oleks see midagi, mida ta tähistas kolmanda roppusega. Ta lisas selgituseks veel mitu lehekülge roppusi.

Selgitati, et inimesed jäävad marutõppe väga harva, sest haiged loomad hoiavad tegelikult inimestest eemale. Koer pidi sageli aru saama, kui tal on marutõbi, ja hoiduma inimest hammustamast, aga koerad nakatasid kasse ja kass omakorda võis inimest nakatada. Minu juurde tuli üks kass. Ei olnud näha, et ta marutõbine oleks, aga päris kindel ei saanud olla. Ma ei kavatsenud siiski kaitsesüste tegema hakata. Lõikasin kassil saba kaks korda lühemaks. Tema saba oli nagu seest õõnes traat, mille otsas on lehv. Lehv võibolla ei olnud sinna kasvanud, vaid seotud. Tahtsin kassile äralõigatud osa sabast külge tagasi siduda, aga ta ei lasknud mul seda teha, sest ta ei usaldanud mind enam. Mul oli kassist kahju. Enne saba lühemaks lõikamist oli ta kindlasti olnud kõige uhkem just oma saba üle. See kass elas näitlejate tänaval ja oli ise vist ka kuulus näitleja. Hakkasin kodu poole minema ja nägin tee ääres suuri linnusulgi. Mõtlesin, et võiks kassile saba sisse vähemalt ühe neist sulgedest torgata, see teeks ka saba pikemaks. Aga ma ei saanud neid sulgi võtta, sest need olid vendade ja nende sõprade omad. Omanikke ei olnud ennast juures, nii et küsida ka ei saanud. Jõudsin meie väikse maja juurde. Seal olid maas puuoksad. Neid oleks muidu samuti võinud kasutada kassi saba pikendamiseks, aga need oksad olid sinna kogutud vist luua tegemiseks.