Postkastidest, postist ja muust

Sain postkastist posti võtmise ajal teada, et pakutakse tööd kirjakandjatele. Neist olevat suur puudus. Leidsin, et mulle see töö ei sobi, sest kirjakandja peab juba kell 4 üles tõusma ja vedama päeva jooksul posti mitmesse piirkonda. Postkastile tulnud naaber leidis ka, et mulle see töö ei sobi. Ta ütles, et mul on endal hullupaberid. Läksin majja, kus mängiti malepartiid T. Parts - Jürgen I. Vaatasin seda koos hulga inimestega pealt. Ütlesin ühe hea käigu, mille Parts saaks teha. Taipasin seejärel, et see on etteütlemine. Ühel mängijatest jäi ratsu kinni.

Toomas sõi köögilaua taga. Ta haaras endal ühest kohast kinni ja hakkas oigama. Sellele ei tahtnud lõppu tulla. Küsisin, kas tal valutab süda või kõht. Ta vastas, et hoopis pea. Küsisin, miks ta siis sellisest kohast kinni hoiab. Ta ütles, et ta hoiab ebatäpselt. Oigaja oli tüdruk ajalehe viimasel leheküljel. Alles siis, kui hakkasin lehte ettepoole keerama, sain aru, et tegemist on reklaamiga ja et seal on oigamise põhjuseks see, et tüdruk saab pileti Saksamaa jalgpallimeeskonna mängule, mis tekitab temas suuri emotsioone. Ütlesin, et see on alatu reklaam, sest ma ei saanud üldse aru, et see on reklaam. Lehes eespool uhkustasid "Postimehe" ajakirjanikud, et üks ärimees tahtis küll kõiki Eesti ajalehti ära osta, aga "Postimeest" tal ära osta ei õnnestunudki, enne läks selle ärimehe äri põhja. Ütlesin emale, et ma tunnen oma nahal, miks inimesed kõrgelt alla hüppavad. Ema ütles oma toast välja tulevale Pillele edasi, et mina olevat öelnud, et ma olen ühel juhul kümnest valmis kõrgelt alla hüppama. Pille hakkas midagi seletama. Ma sõnu ei eristanud, aga ütlesin emale, et Pille hakkas kohe pahatahtliku häälega rääkima. Küsisin, kas Pille ütles, et ise ma veel kannan sügiskingi. Ema väitis, et Pille oli öelnud midagi muud. Nüüd seletasin emale, et ma ei hüppa kõrgelt alla. Kui hüppamise tõenäosus oleks nii suur, nagu ema Pillele ütles, siis ma oleksin juba surnud, sest võimalusi on olnud üle kümne. Meile tulid külla Austria president ja tema naine. Istusime suurde tuppa ümber laua. President tõusis uuesti püsti, et kõigi kätt suruda. Surusin ka tema naise kätt, aga naine istus diivanil, nii et pidin upitama üle teiste diivanilistujate. Täna oli koolipäev, aga kuna Austria president külas oli, otsustasin ma, et ma esimesse tundi ei lähe. Hilinema pidin vist ka teise tundi, mis oli Kalme tund. Kalmele kavatsesin öelda, et kui president oleks kooli tulnud, siis oleks ka tund ära jäetud.

Olin internetis vastanud ühe naise kirjutisele, seejärel oma vastuse teksti muutnud ja nüüd muutsin seda veel, et see oleks neutraalsemas sõnastuses. Läksin naabertrepikotta, kus elas see naine. Mind pani imestama, et selle trepikoja igast postkastist paistsid välja kirjad, osadest suurem hulk. Ma ei teadnud enam, kas ma olin siia trepikotta tulnud selleks, et viia oma kiri otse selle naise ukse taha või selleks, et võtta see kiri tema postkastist välja, et ta seda lugema ei hakkaks. Ma ei teinud kumbagi ja läksin trepikojast uuesti välja. Majanurgal rääkis mulle üks poiss, et ta on märganud, et ma olen oma vastust muutnud. Tahtsin kustutada algteksti viimased jäljed, et algteksti ei saaks enam taastada. Selleks tõmbasin vaibakloppimispuude seest välja pikad vardad, millele tekst kirjutatud oli. Vardad oli mitmelülilised. Ühed minust veidi vanemad mehed tegid mulle ettepaneku kaarte mängima hakata. See juhtus ühes toas. Keeldusin mängimast, sest ei tahtnud kaotada. Siis hakkas tunduma, et oleksin võinud siiski mängida, sest nad ei hakanudki mängima bridži, vaid bismarcki. Aga bismarckis on ka natuke mõelda vaja ja võib ikkagi paremale mängijale kergesti kaotada. Kuigi see poleks neile meestele vist eriline probleem olnud, kui ma neist halvemini oleksin mänginud, sest neil oli vaja lihtsalt, et keegi kaarte liigutaks. Üks poiss jagas kaarte. Ta jagas nii, et oli näha, mis järjekorras kaardid pakist tulevad. Ütlesin talle, et ta kaardid teist pidi paneks. Et piltlikult selgeks teha, kuidas ära nähtud kaardid meelde jäävad, võtsin ühe poisi eest laualt tühja plastpudeli ja viskasin selle maha. Ütlesin talle, et tal enam ei ole pudelit, aga ta mäletab, et varem oli. Üks poiss rääkis internetis ühe hiina naisega. Ta rääkis eesti keeles, aga katkestas rääkimise, kui jõudis järeldusele, et see naine ei tunne isegi kõige tuntumaid eestikeelseid sõnu. Naine vastas hiina keeles. Mõtlesin, et poiss võiks proovida inglise keelt, aga ta ei teinud ka seda. Tundsin kergendust, et olin naabertrepikoja naisele kirjutanud hiina keeles, sest sellest ei saa ta aru. Ühel välismaa võrgulehel said külastajad endale linnasid teha. See poiss ütles, et ta vaatas järgi, et tartumaalased on sinna ehitanud kaks linna. Üks neist linnadest kannab nime "Mongooliast". See oli minu ehitatud, aga mul oli nimi endal uduselt meeles. Teise linna olin ehitanud Klausiga kahepeale ja mäletasin uduselt, et selle nimi on "Hiina müür". Aga poiss ütles, et selle nimi on hoopis "Nii-naa linn". Sellega oli Klaus hiljem üksi edasi tegelenud, mistõttu sellel oli kirjas minu linnast hilisem ehitamisaeg, mis tegelikult oli ümberehitamisaeg. Mõtlesin, et teised eestlased külastavad siis hoopis teisi võrgulehti, et tartumaalasi oli ainult kaks. Aga Klaus seletas mulle, et see poiss oli valesti vaadanud - meie linnad ei olnud mitte ainsad tartumaalaste omad, vaid tartumaalaste omadest kõige edukamad.