Löödud nuppe laualt ei koristatud

Klaus võistles K. Ehiniga luuletuste ettelugemises ja võitis mõlemal korral, sest jõudis lugemisega varem lõpule. Aga kohtunik ütles, et Klausi võit ei lähe arvesse, sest ta kasutas minu abi ja mina olen tema vend. Minu arvates oli kohtuniku otsus ebaõiglane, sest mina ja Klaus oleme ikkagi kaks erinevat isikut, mitte üks ja seesama.

Koostasin ühe autori artiklitest raamatut. Autor soovis minuga kokku saada. Ta andis valida kohviku ja tema kodu vahel. Ta lisas, et ta tunneb Kreutzwaldi nii hästi, et teab, et kohvikus on üks kolmest laubast liigne. Seetõttu otsustasin minna tema koju. Hakkasin kohe minema, et ei peaks aega parajaks tegema. Jõudsin ühe maja juurde, mida tutvustas mulle üks maletaja. Sisenesime koos selle maja koridori. Mina kõndisin selle maletaja taga ja minu kannul tuli koletis. Tõrjusin koletise tagasi. Aga tekkis küsimus, kuidas ma saan edasi kõndida ettepoole vaadates, kui koletis võib uuesti tulla. Olin selles majas varemgi käinud, aga nüüd oli see põhjalikult ümber ehitatud. Majast väljumise ajaks ma ei olnudki leidnud vana pööningule viivat treppi.

Läksin füüsika klassi, kus käis tund. Istusin aknapoolse rea teise pingi siseküljele. Välisküljel olid kellegi asjad, kes ise oli parajasti eemale läinud. Istusin maha, teadmata, kelle kõrvale. Aga see oli minu traditsiooniline koht. Selgus, et istun Tristani kõrval. Aga Tristan polnud sinna istunud mitte eesmärgiga minu kõrval istuda, vaid sellepärast, et tema selja taga istus Ivo. Tund oli eesti keel või kirjandus. Vaatasin oma vihikut, kuhu olin kirjutanud eriliste käekirjadega ja joonistanud pilte. Mul olid kaasas mitme aasta vihikud, kuhu ma olin kirjutanud mitme aasta jooksul. Vihiku tagakaane siseküljel oli ristsõna. Vaatasin, millistest vastustest see koosneb. Üks vastus oli "Tristan". Teine oli "robotjaam", kuigi õigem oleks vist olnud "robotijaam". Ütlesin, et ei tea, kust ma sellise sõna võtsin. Klaus ütles, et see on hoopis tema leitud. Vastasin, et ega see, et minu vihikutes on üks Klausi koostatud ristsõna, ei tähenda veel, et kõik ristsõnad oleks Klausi koostatud. Klaus ütles nüüd, et kui see oleks tema koostatud, oleks ta kasutanud prantsuse tähti. Vastasin, et selle ristsõna koostamise ajal käisin mina kuuendas klassis, seega Klaus veel prantsuse tähti ei tundnud. Klaus ütles, et tundis küll. Hüüdsin, et Klaus üldse ei tea, kui palju ma ristsõnu koostanud olen. Kui Klaus läinud oli, ütlesin, et ta rääkis väga rumalat juttu ja järgmine kord ma sellesse tundi ei tule, et mitte seda rumalat juttu kuulda. Mõtlesin, et iga kord kui ma kellegagi viisakalt räägin, püiab vestluskaaslane näidata, et ta on minust targem.

Kramniku mängul ühe teise suurmeistriga oli mitu kommentaatorit. Nad püüdsid ära arvata, mis avangut Kramnik mängib. Arvati, et ta oma sügavamõttelisuse tõttu alustab käiguga 1. d4. Enne esimese käigu tegemist ütles Kramnik avangu nime ise ära. See oli tõesti üks kinnistest avangutest. Tema eest tõsteti see avang peale. Kramnik mängis mustadega ja tema kuningas tungis vastase laagrisse, kuigi lipud ja palju muid nuppe olid veel peal. Löödud nuppe ei koristatud samuti laualt, vaid jäeti sinna pikali lamama. Üks kommentaatoritest vaatas malelaua alumisele küljele ja ütles, et sinna on kirjutatud "võit". Nii kuulutatigi mäng lõppenuks Kramniku võiduga, kuigi hetkel oli veel nuppe võrdselt ja matti polnud peal. Mõtlesin, et sõna "võit" tegelikult vist sinna vaatamise hetkel ei tekkinud, vaid oli seal juba enne mängu algust. Siis oleks seda saanud kasutada mõlema poole võidu kuulutamiseks. Aga kui on kirjutatud lihtsalt "võit" ilma poolt mainimata, siis tähendab see vist alati valge võitu. Rahvas hakkas aegamööda ruumist lahkuma. Panin tähele, et siin on üllatavalt palju eestlasi.