Päev on alanud

Täna öösel unes ei näind ma mitte miskit.
Isegi sellist tunnet pole, et midagi oleks unustand.
Et ma täna und ei näinud, see mind väga ei üllatand.
Homme kavatsen rohkem näha.
Selleks ma loen täna rohkem kui eile.
Ja vast teen muidki mõtlemisharjutusi.
Ja ei mõtle neid mõtteid, mis unenägusid hävitavad.
See on kõik juba vana lugu.
Vahepeal üks inimene imestas, et ma üldse veel unenägusid üles kirjutan, kui raamat koos.
Vahel mõtlen vastupidi, et avaldaks ainult unenägusid edaspidi.
Aga seni olen iga kord ümber mõelnud.
Ma söön hommikusöögiks midagi, mis täidab kõhtu.
Ja nõiun pimedusse näo, kui saabub õhtu.