Mõttekäik autosõidust mäluni

Kõige sagedamini sõidan ma autoga reedeti. Aga sel reedel ei sõitnud. See-eest olen täna seda kaks korda teinud. Kõndinud täna eriti ei ole. Lugesin ühte raamatut. Seal olid küsimärgid valesti paigutatud. Autoritekstis oli küsimus, sellele järgnes tsitaat jutumärkides ja küsimärk oli pandud jutumärkide sisse, kuigi tsitaat ei olnud ise küsilause. Kui ei tahtnud panna küsimärki jutumärkide järele, oleks olnud targem see üldse ära jätta. Viimane kord jäi saun ära. Tänavune AVRO turniir ei jäänud ära, kuid sellel ei saanud ma mängida, sest magasin selle maha. Blogis on ühes sissekandes jäädvustatud mahamagamise avastamise hetk. Üks maletaja on rääkinud, et tal jäi sellepärast ühele turniirile minemata, et hommikul ärgates tuli talle küll meelde, et pidi kuhugi minema, aga kuidagi ei tulnud meelde, kuhu nimelt. Lembit Oll rääkis ükskord ajalehes, et ta jõudis juba välismaale ja alles seal tuli meelde, et turniirile, kuhu ta teel on, ei ole tal kutset. Teisel korral hakkas ta Tallinnast Narva sõitma taksoga. Suvel kihutajana üle Eesti kuulsaks saanud maletaja ostis mult minu kolmandat raamatut tervelt kaks eksemplari, makstes rohkem kui nelja eksemplari hinna. Ühe eksemplari kinkis ta kohe ära, öeldes mõne hetke pärast, et ta ei mäleta, kellele. Ma ei mäleta täpselt, kellele ma saatsin esimese e-maili, aga umbes tean. Kellele ma viimati e-maili saatsin, see on mul meeles. Pidavat olema inimesi, kes mäletavad elu igat päeva, ja neid, kes ei mäleta isegi eelmist minutit.