Valisin riideid sõttaminekuks

Pidime minema sõtta. Mõtlesin minna talvejopiga. Sõjas tuli iga päev oma linn maha põletada. Algul põletati kõik, aga hiljem õpiti tegema tuld nii, et osa asju alles jääks.

Pidin võrdlema toimetaja parandustega käsikirja ja uut trükki, kuhu olid juba parandused sisse viidud. Uuel trükil pidin märkima serval ära need kohad, mida oli muudetud. Ühte parandust ei olnud siiski sisse viidud. Mõtlesin, et seda kohta ei tule ära märkida, aga siis mõtlesin ümber, arvestades, et mul võib midagi kahe silma vahele jääda. Märkasin, et kui eespool olin muudetud sõnad punasega alla jooninud, siis viimastel läbi vaadatud lehekülgedel ma ei olnud seda teinud.

Rääkisin, et mulle ei meeldi venelased, sest nad karjuvad, liiguvad hulgakesi ja keelduvad kroone vastu võtmast, soovides nende asemel markasid. Venemaa viskas ühele välisriigi linnale pommi. Ühe Šveitsi linna suunas saatis Venemaa lisaks teele tuumapommi, mille Šveits küll alla tulistas, aga tuumaplahvatus toimus mõne kilomeetri kaugusel linnast ikkagi. Nende kahe pommi eesmärk oli nähtavasti maailma reaktsiooni testimine, et valmistada ette suuremaid aktsioone. Saabus täistund. Tahtsin raadiot kinni panna, et saaks televiisorist uudiseid kuulama hakata. Aga selgus, et seda pole vaja teha, sest uudiseid lasti ekraanil kirjaliku tekstina. Tuumaplahvatust ei olnud üldse esimeste uudiste hulka pandud. Vene luure oli saanud kätte minu ilmumas oleva unenäoraamatu teksti ja jõudnud järeldusele, et selle kirjutas üks Soome endine peaminister. Seda järeldati sellest, et see soomlane oli suvel ruuduliste kaustikutega töötanud - 14 tundi päevas. Luurajaid oli ilmselt eksiteele juhtinud minu eesnimi. Venemaa esitas ultimaatumi, et kui see raamat ilmub, tapetakse üks Läti diplomaat.