Käigud hangedes

Olin maleklubis. Peebo õpetas Volpertile eesti keelt. Volpert oskas järgi korrata juba pikki eestikeelseid lauseid. Kõik tahtsid klubist korraga lahkuda, aga siis märkasime, et seletamatul põhjusel oli ahjus tuli uuesti suure leegiga põlema löönud. Tänaval räägiti, et koolimajale tahetakse tiiba ka wc-sid ehitada, sest maja põhiosa wc-d on öösel kinni. Väljaarvatud oli lahti esimese korruse oma. Sinna ma nüüd läksingi. Seal oli poti küljes igasugust elektroonikat, mis kasutajaga rääkis. Seda potti oli keeruline tarvitada. Teine pott oli lihtsam, aga seal oli teine inimene ees. Ütlesin, et tema ei lasknud mind heasse kohta. Naerdi.

Oli minu sünnipäev. Külla tulid Helena ja Livia. Vendadest oli esialgu kohal ainult Klaus. Püüdsime koos emaga toitu külmutuskappi paigutada. Ema ütles, et Helenal on laps sündinud. Ema küsis Helenalt, kuhu ta lapse pani. Helena vastas, et Pille tuppa. Mult küsiti, mis on Eesti põhjapoolseim saar. Vastasin, et vist Mohni. Aga nimetasin ka Aegnat ja Pranglit, et need võivad ka olla. Helena ja Livia hakkasid naerma ja ütlesid, et kaks viimatinimetatut asuvad väga mandri lähedal. Ütlesin, et inimesed reisivad praegu nii palju, et on igalpool ise käinud ja teavad kõige asukohta, aga kui mulle koolis Eesti äärmuspunkte õpetati, siis enamus üldse ei teadnud, et selliste nimedega saared olemas on. Eesti läänepoolseim punkt on vist Vilsandi. Vaatasime kaardilt Laadoga järve. Selle vesi puutus kaardil kokku merega. Avaldasin imestust, et kuidas teatakse, kus järv lõppeb ja meri algab. Ütlesin, et nende piiril on vist kaljud. Livia kinnitas, et see on nii. Õpetaja küsis ühe Kreekat ja naaberala ühendava piirkonna nime. Otsisin vastava kaardi voldikust üles ja lugesin sealt ette, et piirkonna nimi on Hellas. Vanasti oli kõrge kultuur olemas nii Kreekas kui ka Itaalias, aga nende vahele jääv ala oli metsik. Mina mäletasin, et metsiku ala nimi oli Illüüria, aga sellele kaardile oli midagi muud kirjutatud.

Pärast ürituse lõppu hakkasin koos mulle seni võõra vanema kirjanikuga kodu poole minema. Ta rääkis ühest romaanist. Ütlesin, et ma olen selle algust lugenud, aga ei mäleta, kes on autor. Mõtlesin, et äkki ta ise ongi autor. Jõudsime Kitsa tänava trepist Ülikooli tänavale. Seal olid autotee servas lumehanged, mille sisse oli käike kaevatud. Läksime kirjaniku soovil üle tee asutusse, kus olid mänguautomaadid. Ütlesin, et kunagi olen ma mänguautomaatidega mänginud, aga nüüd ma seda enam üldse ei tee. Kirjanik otsis automaati, kust mündid oleksid jäänud väljavõtmise piirile. Üks tüdruk leidis sellise automaadi. Mündid paistsid sellest välja, ta vajutas nuppu, et need lahti pudeneksid, aga sellepärast kõik veel ei pudenenud. Ühes lauas istus noor mees, kelle puhul mul oli võõrastav vaadata, et ta sõi saia kiiresti ja kuivalt. Läksin tänavale, kus puhkes lööming. Kaotasin kirjaniku silmist.