Laupäev, detsember 15, 2007

Kleepekas käele

Osalesin telesaates, kus olid Lennart Meri ja paar minusugust inimest. Meri küsis mult, mille poolest ta presidendiks sobib. Vastasin, et perekondliku pärandi poolest. Meri käratas, et ma täpsustaksin. Ütlesin, et ta sobib presidendiks sellepärast, et ta on diplomaadi poeg. Nüüd tegi ta sõbralikuma näo. Ütlesin teistele televiisorivaatajatele, et Meri on kindlasti diplomaatia õpikust lugenud, et mulle tuli niimoodi vastata.

Valmistusin Tallinna sõitma. Ema ja isa väljusid ja ütlesid, et nad lähevad Tallinnasse. Vastasin, et ma pean ka täna kahel põhjusel Tallinnas olema. Siiski ei läinud ma sama bussi peale. Täna oli 29. juuni. Vaatasin, et Tõnu pulm toimub siiski hoopis 29. juulil, seega mitte täna. Teine põhjus, miks ma Tallinnas pidin olema, oli auhinna kättesaamine. Aga selle kohta polnud ma saanud kirjalikku kutset, nii et polnud kindel, kas mulle auhind üldse määrati. Kuna kindlat põhjust Tallinnasse minekuks ei olnud, jäin ma koju.

Oli õhtu. Kirjutasin kaustikusse üles, mis mul tänastest unenägudest meelde oli jäänud. Siis märkasin, et olin unenäo üles kirjutanud juba hommikul. Aga kahte üleskirjutust võrreldes selgus, et õhtul mäletasin ma hoopis teisi asju. Hommikune üleskirjutus oli pikem ja huvitavam.

Pille ütles, et Piret ja Oudekki sõidavad koos oma vanematega neljaks päevaks oma maakohta ja kui meie perest keegi tahab, võib kaasa sõita. Pille lisas, et Oudekki on viimasel ajal nii palju pahategusid teinud, et tema pahategude nimekiri tuleks tema isale esitada. Ma ei tahtnud sinna maakohta sõita, sest ma polnud seal varem käinud. Eelistasin kokku saada meie vanas hoovis.

Olin direktori keemia tunnis. Ta hakkas õpetama fosforit ja selle kohta tahvlile rohkelt selliseid reaktsioonivõrrandeid kirjutama, mida õpikus ei olnud. Sama oli ta teinud eelmisel õppeaastal. Siis ei olnud ma tahvlile näinud, ma olin pidanud järgmises tunnis vastama minema ja kahe saanud. Nüüd nägin tahvlile paremini. Aga mul oli raskusi kirjutamisega. Taipasin, et asi on selles, et hoian pastakat vasakus käes. Võtsin selle paremasse ja kirjutamine läks kergemaks. Direktor rääkis, et kui me näeme mõnda majakat, võtaks me temaga ühendust. Ta andis oma telefoninumbri, mille me üles kirjutasime. Ta tegi klassis tiiru ja kleepis kõigile käe peale kleepeka. See tegi mulle haiget ja ma tahtsin selle ära rebida, kuigi seda pidi seal kaua hoidma.

Sõitsin bussis. Tahtsin väljuda, milleks läksin juba trepile ja lasin uksepraost tuulel endale peale puhuda. Aga buss hakkas hoopis üle Sõpruse silla kodust kaugemale sõitma. Ühel hetkel tegi ta siiski peatuse ja sain väljuda. Kõndisin läbi naaberhoovi kodu suunas nii, et tajusin iga üksikut sammu, kuigi see oli unenägu. Mõtlesin, et mul on tee hästi meeles. Aga ühel hetkel ei läinud edasiliikumine enam sujuvalt, vaid vahepeal kõndisin ühe koha peal paigal ja vahepeal tegin pikema hüppe edasi.

0 vastukaja: