Raamatukastid

Hakkasime sõitma Paidesse. Tahtsin seal kinkida kolm eksemplari oma raamatut. Autos märkasin, et ma pole neid kaasa võtnud. Jäi üle osta Jagomäe käest, kes sama raamatut poodidesse vedas. Leidsin vajaliku rahasumma, aga kui olin ära maksnud, siis selgus, et kuigi numbrid olid rahatähtedel õiged, olid kaks rahatähte eksikombel rublad, mitte kroonid. Paides rääkis Siiri, et ta tahab ülikooli astuda. Ütlesin, et ta ei saa ülikooli minna, kui ta pole keskkoolis käinud. Tegelikult ta lähtus vist valitsuse programmist, mis ütles, et kõik inimesed võiksid ülikoolis õppida. Ema püüdis selgitada, et ülikoolis õppida on raske, selle kaudu, et kirjutas kirjatähtedega pika sõna, mille Siiri pidi ette lugema. Siiri ütles, mis on sõna esimesed tähed, siis jättis osa vahele ja ütles osa tagantpoolt, aga sõna lõpuni ei lugenud, vaid ütles, et ta rohkem ei viitsi.

Ema ütles mulle, et ma peaksin tõlkima saksakeelset teksti algusest lõpu poole, samal ajal kui tema tõlgib sama teksti tagantpoolt ettepoole. Leidsin, et kahel inimesel korraga saksa keelest tõlkida ei ole mõistlik, sest ei jätku sõnaraamatuid. Pealegi kui ma tõlgin emaga ühte ja sama teksti, siis tulevad tõlke alguse ja lõpu stiil erinevad. Kaebasin isale, et ma pean korraga töötama viie või kuue käsikirjaga, neist kaks on saksa keelest tõlkimised ja kaks enda raamatud. Isa küsis, kas nende hulgas mõni sooloraamat ka on. Küsisin vastu, et kas sooloraamat on see, mis on üksi kirjutatud. Isa kordas oma küsimust ja mina kordasin vastuküsimust. Tõstsime raamatukaste ja raamatud ähvardasid sealt välja sadada.

Keegi näitas ühte isetehtud autot ja ütles, et see on Eesti ainuke auto, sest see on ainuke, mis pole tehtud vabrikus. Asutati leiutajate liit. Ütlesin, et ma olen ka leiutanud. Leiutajad vastasid, et nemad pööravad tähelepanu rohkem liikuvatele asjadele. Rääkisin, et mina olen leiutanud, kuidas magnetkaarti ilma sisselogimata kasutada ja pannud kahest katkisest laualambist kokku ühe terve. Magnetkaardiga tegin nii, et vajutasin sellele sõrmega ühte punkti uue jälje. Aga ma kahtlesin, kas sellest tohib avalikult rääkida, sest see võis olla seadusevastane, kuivõrd siis pidi selle kasutamise keegi teine kinni maksma. Läksin vannituppa, kus olid Henn ja Toomas. Nad ei tahtnud mind sisse lasta, aga ütlesin, et pesen ainult käsi. Pärast käte pesemist läksin oma tuppa, kust leidsin paberasjade virna valest kohast. Viisin selle kööki. Seal märkasin, et need ei olegi minu paberid, vaid esimesse klassi mineva Tooma kooliasjad, mille ma nüüd ära olin kortsutanud. Aga edasi nägin, et hulgas on ka minu asju. Hakkasin enda ja Tooma asju eraldi virnadesse sorteerima. Ema karjus: "Lollakas, lollakas, lollakas!" Panin tähele, et see mind üldse ei ehmata, seetõttu ütlesin, et sõna kaotas tähenduse. Isa hoidis mul käsi kinni. Hõõrusin tema käsi millegi vastu, et oma käsi vabastada, sest kui käed on kaua kinni, läheb aeg raisku. Lendasin kõrgel Sõpruse silla kohal. Märkasin, et kööki toodud virn on uue koha peal. Lendasin kodupiirkonna kohal. Seejärel olin jälle kodus. Magasin ja olin maganud vist juba kümme aastat. Kõik ei pruukinud enam elus olla. Isa tuli ja ütles, et Soome presidendi unele peab nüüd lõpp tulema. Soome president on nimelt samuti pika unega. Mõtlesin, et kui ma pingutaksin, siis ma suudaksin kohe ärgata, aga pingutus on ebameeldiv.