Ettemääratud partii

Püüdsin üles ärgata, et kella vaadata. Nägin, et kell on alles kaks öösel. Nüüd ei tahtnud uni tagasi tulla. Nii tuli alustada male maailmameistrivõistlustel mängimist väljamagamatuna. Oli tõenäoline, et mul erakordselt veab ja saan turniiril esikoha. Minu vastaseks oli üks Venemaa suurmeister. Tõstatati küsimus, kas käike kirjutatakse üles lamades või istudes. Mina lamasin kõhuli, aga teised tahtsid istudes kirjutamist, mistõttu tõusin ka mina istukile. Pakuti võimalust panna selga reklaamsärk, mis tõmbaks kaamerate tähelepanu. Suurt tähelepanu ma ei tahtnud, aga reklaamsärgi panin ikkagi selga. Vastane sirutas oma pastaka minu protokolli kohale. Haarasin tal pastakast kinni ja see murdus pooleks. Suurmeister ütles, et see on tema oma. Mäng hakkas pihta. Mul olid valged. Esimese käigu mõtlemiseks kulus mul 16 minutit. Vastasel oli selleks ajaks kulunud 18 minutit. Ma sain aru, kuhu tuli kirjutada esimene käik, aga aeg kulus põhiliselt sellele, et mõelda välja, kuhu tuleb kirjutada teine käik. Võibolla tuli käigud kirjutada üksteise alla, aga võibolla hoopis kõik samasse kohta, nii et programm kannab ise kirjutatu õigesse kohta. Mul oli laual lahti raamat, kus see partii oli juba ära toodud, sest olime seda juba kunagi varem mänginud. Vastane keelas mul raamatusse vaadata. Silmanurgast nägin, et partii on lühike. Arvatavasti lõppes see minu kaotusega. Tahtsin siiski korraks raamatusse vaadata, et teha kuskil raamatus toodust erinev käik ja sellega ettemääratus rikkuda. Aga arvatavasti oleks siis vastane püüdnud mind veenda, et ma valitud käiku ei teeks, sest see on halb. Nii oleks tulnud ikkagi välja see mäng, mis raamatus kirjas. Minu laua juurde astus õpetaja Link, kui ta just mõni mustlane ei olnud. Ta küsis mult kodust aadressi. Ütlesin selle koos postiindeksiga. Seepeale ütles ta ka oma aadressi. Tahtsin, et ta mängu ei segaks. Ta ütles, et ma kirjutaksin koju, et tahan, et kodu korda tehtaks.

Kõndisin meie talu suunas. Olin mõned päevad ajalehtedest eemal olnud. Selle aja sees võis olla ilmunud minu raamatu kohta kelleltki negatiivne arvustus. Mõtlesin, et kui ma sellise arvustuse leian, siis helistan selle autorile ja küsin, miks ta kordab seda, mis teised ees ütlevad, miks ta oma peaga ei mõtle. Küsin, kas on üldse olemas mõni minu raamatust väärtuslikum raamat. Jõudsin taluhoonesse selle tagumisest otsast. See tähendas, et ma ei olnud tulnud mööda teed, vaid üle rohu. Ma polnud märganud, kuidas ma tavalisest marsruudist kõrvale kaldusin.

Üks arstielukutsega inimene halvustas kama söömist, öeldes, et kama söövad langetõbised. Mulle tundus selline jutt arsti jaoks sobimatu. Ütlesin talle, et hoolitsen selle eest, et varsti ta enam arstina ei tööta. Ta vastas, et ta on üks kolmest viimasest, kes on üldse veel nõus arstina töötama.