Ütlesin raamatukogu lugemissaalis, et otsin Saksamaa ajalugu

Ütlesin raamatukogu lugemissaalis, et otsin Saksamaa ajalugu. Kivisildnikule mõjusid sõnad "Saksamaa ajalugu" eriliselt ja ta tahtis neid parodeerida. Raamatukogu koridoris ütles Krister, et raha ei ole vajalik. Nimetasin teda selle peale kommunistiks. Täpsustasin, et ei, kommunismi ajal oli raha olemas, ta on hoopis anarhist. Olümpiarongkäik suundus trepist alla. Selles oli suur hiinlaste kolonn. Kõndisin hiinlaste vahel. Üks hiinlane virutas mulle sellepeale rusikaga näkku. See ajas publiku vihale. Publiku hulgas olid ülekaalus kohalikud ameeriklased, kellele ei meeldinud ameerika sportlase peksmine. Oli oodata, et publik tungib omakorda hiinlastele kallale. Peedul maanteäärse metsa vahel küsis üks mees mult, et kas mul on hambas plomm. Esimesel hetkel võis tunduda, et ta tahab sellega minu hammaste seisukorda halvustada. Tegelikult oli ta imestunud sellepärast, et oli kunagi kuulnud, et mul õnnestus pikka aega elada nii, et hambaid ravida ei tulnud, aga nüüd tuli seda isegi minuga teha.

Tulviste lehitses minu toas luulekogu "Uneriik". Sellest oli hiljuti ilmunud teine trükk, aga ta lehitses esimest trükki. Mul oli kahju, et ta ei vaata teist trükki, sest sellesse oli lisatud mõni hea luuletus. Samuti mõtlesin, et oleks pidanud teisest trükist halvemad luuletused välja korjama. Küsisin Tulvistelt, kas ta poeg ei ole talle seda raamatut viinud. Ta vastas, et ta on selle raamatu ära kaotanud. Ta leidis luuletustest rütmivigu ja parandas need pastakaga ära. Avaldasin kahtlust, kas need on head parandused. Aga õppejõuna oli ta harjunud üliõpilaste töid parandama. See, mida ta vaatas, oli minu vana märkmik. Enamust asju sealt olin hea meelega nõus näitama. Aga kui põhiliselt olid märkmikus väljamõeldised, siis märkmiku keskel oli suuremalt osalt reaalsusel põhinev hiljem kirjutatud romaan, mida ma näidata ei tahtnud. Kui ta oleks seda lugema hakanud, siis oleksin vist keelanud. Aga võibolla oli ta seda kohta juba vaadanud. Olin ühes jutus kasutanud ehtsatest kohanimedest tuletatud väljamõelduid. Tulviste tahtis neid parandada. Seletasin, et algul kirjutasin meelega ka Vene asemel Vuene, kuigi u-d olin ise maha sodinud. Ühe linna nime kohta küsis Tulviste, millest see on tuletatud. Vastasin, et Münsterist. Ühel leheküljel olid minu enda väljamõeldud tähed. Mulle need meeldisid, aga Tulviste ütles nende kohta, et sellist kirja ei kasutata. Ta märkis pastakaga sinnagi veamärgi. Sellega ei olnud ma rahul, sest see oli mul kooliaegne märkmik, aga tema kirjutas täiskasvanu käekirjaga. Ta ütles, et olen mina alles saamatu. Järgmist lehekülge lahti keerates ilmusid nähtavale hoolikalt joonistatud inimesepildid. Nende kohta ütles ta, et need on küll osavamalt tehtud. Vastasin, et igal leheküljel on tehtud sama asja - püütud midagi uut välja mõelda. Tulviste vaatas, mis riiulis on. Ütlesin, et see on male- ja kabenuppude komplekt, kust enamus kabenuppe on ära kadunud. Kuigi enamus neist taskumalenuppudest oli alles, leidsin millegipärast põrandalt veel hunniku taskumalenuppe ja hakkasin neid karpi juurde panema. Tulviste läks ära. Ta ootas küll meie pool õhtut, aga nähtavasti otsustas ta vahepeal teiste tuttavate pool käia. Või läks ta isa tuppa isale rääkima, et nemad aitasid mul raamatu välja anda, aga nüüd mina vaidlen. Malenuppe sai karpi nii palju, et kaas ei läinud enam peale. Isa tuli minu tuppa ja ütles, et ma kohe kuskile sõidaksin. Vastasin üminal, et ma ei saa, sest ma ei oska ärgata ega rääkida.