Pori oli liiga palju

Baumann imestas kirjas, et ma teda unes olen näinud. Vastasin, et ma võin iga inimest igal ööl unes nägema hakata. Tegelikult olin teda unes näinud ainult ühel korral, mida ma kirja ei pannud. Järgmisel hommikul saatis ta mulle pikad, peened ja kõverad sarved. Võtsin need kaasa ja läksin rohu peale sööma. Kui olin ära söönud, haaras mind hirm, sest lõikelaud, mille pealt ma olin söönud, oli surmavalt mürgisest materjalist. Aga ema arvas, et kui ma lõikelauda ennast ei söönud, siis see pole ohtlik. Läksin ühte ruumi, kus istus teiste hulgas Oudekki. Andsin talle vaikides raamatu ja lahkusin. Olin talle juba ühel varasemal korral sellesse ruumi ühe raamatu toonud.

Tahtsime ühelt Lääne-Eesti saarelt koju tagasi sõitma hakata. Siit pidi mööduma Riia-Peterburi laev. Arvasin, et see võib Eesti mandriosas ka peatuse teha, seega meile sobida. Kell oli juba nii palju, et kippusime laevast maha jääma. Siia saabusid teiselt poolt merd inimesed, kes vastavalt kombele kohe üksteist kinni siduma hakkasid. Ma tahtsin, et nad köie kohe lahti tagasi seoksid. Jõudsime kaile. Merelt paistis purjekas ja tundus, et peame sõitma sellega. Oli karta, et kõik inimesed lähevad samale purjeka küljele, nii et purjekas läheb ümber.

Oudekkil oli valge taustavärviga blogi, kus ta kirjutas poliitikast. Klausil oli ka poliitikateemaline blogi. Klaus oli kirjutanud Oudekki blogile kommentaari, mille lõpetas sõnadega, et sõja eesmärk on võitlus. Oudekki oli vastu vaielnud, et vägivalda ei tohiks tarvitada. Klaus oli ükskord ülikooli lõpetanud, aga nüüd proovis teist aastat järjest astuda õigusteaduskonda. Ta saabus just seinalt eksami hinnet lugema. Arvasin, et ta ei saa jälle sisse, sest ta ei valmistu eksamiteks piisavalt. Klaus ütles, et ta sai 14. koha. Küsisin, mitu inimest vastu võetakse. Ta ütles, et 15. Seega paistis, et ta ikkagi sai sisse. Aga õppemaksu pidi ta ikkagi maksma hakkama, sest kaks korda tasuta ülikoolis õppida ei lubata. Seega ei olnud vahet, kas ta pääseb õppima 15 parema hulgas või kõigile tasulisele lisakohale. Läksin lähiajaloo õppetooli, et uurida, millal on Medijaineni vastuvõtuaeg. Selgus, et alles reedel. Aga sain teada, et tal on juba esmaspäeval kaks loengut, mille vaheajal teda siin samuti kohata võib. Täna oli pühapäev. Läksin klassiruumi, kus pidi algama füüsika sisseastumiseksam. Näitasin enda kõrval istuvale Sandrile oma aastatetagust füüsika sisseastumiseksami tööd. See oli täis ilusaid märke, mille tähendus mul oli meelest minema hakanud. Sel korral ma kirjutama jääda ei kavatsenud. Lahkuma hakates avastasin, et minu taga istuja oli minu portfelli vahele pistnud valemilehed, et sealt maha kirjutama hakata. Panin need lauasahtlisse, sest võibolla oli need portfelli vahele pistnud hoopis minu kõrval istuv Klaus, kellelt ma ei tahtnud neid ära võtta. Vaatasin, et minu jalanõude küljest on põrandale pudenenud porihunnik. Hakkasin seda harjaga kokku pühkima. Aga märkasin, et mul pole käes mitte hari ja kühvel, vaid kaks harja. Nii pidin pori pühkima kuni prügikastini ja kaasa haarama ka teiste inimeste pori, mida oli kokku liiga palju. Inimesed arutasid, et keelelise mõtlemise saab inimene kergesti selgeks, aga matemaatilist mõtlemist mitte, kuigi need on olemuselt ühesugused. Mõtlesin, et mõni inimene saab matemaatilise mõtlemise siiski paremini selgeks, kohalviibijatest näiteks Taago. Öeldi, et eriti hästi õpib inimene tajuma kelgusõitu. Algas Kristeri magistritöö kaitsmine. Kõigepealt rääkis üks inimene, kes oli tööd lugenud, siis Krister ise. Lõpuks ütles õpetaja Volmer tagant pingist, et nüüd esitage Kristerile küsimusi, siis ta paneb Kristerile viie. Küsisin, kas oponent ei saagi sõna. Volmer vastas, et sellel kaitsmisel mitte. See tähendas vist, et uue korra järgi on oponendid ainult doktoritöödel. Või seda, et oponent võtab sõna alles hinde kinnitamisel kinniste uste taga, kuhu kaitsjat ennast ei lubata. Keegi Kristerile ühtegi küsimust ei esitanud. Volmer ütles, et siis ta paneb hoopis nelja. Asi oli mõeldud nähtavasti nii, et hea teema ärataks kuulajates huvi.