Reede, oktoober 31, 2008

Kissell sipelgatele

Märkasin isa toas, et olin pappkarbile vaatamiseks välja jätnud oma pildi. Sellel olid väga ilusad mitme peaga inimesed. Aga targem oli pilt ära koristada, sest isa selles kindlasti midagi ilusat ei näinud, vaid vaatas hoopis, et ma ei oska joonistada. Leidsin teisigi enda joonistusi. Põrandalt leidsin isa kirjutusvahendi, mille koht oli laua peal, kuhu ma ta tagasi panin. Isa ei olnud selle puudumist vist veel märganud, sest tal oli teisi kirjutusvahendeid ka. Tänaval nägin Hennu ja Toomast kaklemas. Mulle tundus süüdlane rohkem Henn. Aga seda ma otsustasin vist näo järgi, mis võib olla petlik. Viisin nad ühe maja juurde ja juhatasin, et nad läheksid trepikotta sisse ja laseksid ühe ukse taga kella, selle taga elab politseinik, kes karistab. Taldriku peal oli sipelgapesa, milles olid suured sipelgad. Soovitasin isal panna taldrikule kisselli, et vaadata, kas sipelgad seda söövad. Ütlesin, et palju pole vaja panna. Isa pani natuke rohkem kui ma olin soovinud. Kartsin, et nüüd võivad sipelgad uppuda. Aga nad hakkasid kisselli sees ujuma ja seda imema, nii et hakkasid tagant paisuma. Enamus sipelgaid kisselliga kokku ei puutunud. Üks sipelgas läks kisselli sees juba tagant paisunud sipelgat imema. Kolmas sipelgas ajas imeja ära, et ise imeda. Vaatasin kodus Kerese fotode ja partiide kogu. Nüüd sain aru, et pealkirjas on fotod sellepärast ettepoole pandud, et fotod paiknevadki raamatus eespool. Seni oli mulle pealkiri imelik tundunud, sest põhiosa raamatust on siiski partiid. Ühelt fotoseerialt oli näha, et Kerese käsi oli parajasti halvatud, aga ta oli sellegipoolest rõõmus. Need fotod olid tehtud Tartus. Olin selle kohta kunagi paberile välja kirjutanud, et see on sama Keres. Nüüd ei mäletanud ma enam, miks ma seda paberile kirjutanud olin, võibolla olin unenägusid välja mõelnud.

Neljapäev, oktoober 30, 2008

Teine koht

Täna oli minu jaoks aasta paremuselt teine malevõistlus, millega lõppes elu parimale tulemusele järgnenud nädalaid kestnud miinustesolek. Osavõtjaid oli täna 10, mõtlemisaeg 13 minutit. Esimeseks tuli 7 punktiga Seljodkin, mina olin 6,5 punktiga teine, Tätte sama punktide arvuga kolmas. Auhinnaks valis võitja teekarbi, mina šokolaaditahvli ja kolmandale kohale jäi kaks kohvipakki. Naiste auhinna andis kohtunik Volpertile, see koosnes vist ühest kohvipakist, aga Volpert loovutas auhinna omavahelise mängu võitnud Põvvatile.

Esimeses voorus viigistasin Volpertiga, teises võitsin Tättet, kolmandas Puisi, neljanda Põvvatit, viiendas viigistasin Kääbiga, kuuendas kaotasin Seljodkinile, seitsmendas võitsin Liivat, kaheksandas viigistasin Ojastega, üheksandas võitsin Padrikut. Kahes mängus lasin võidu käest - Kääbi vastu tegin vea etturilõppmängus, mistõttu ma ei saanud enam lippu; Ojaste vastu lõppmängus vanker kuninga vastu ei jätkunud mul mõtlemisaega. Esikoha suhtes otsustavaks osutunud mängus Seljodkiniga olid mul mustad ja Seljodkin üllatas ratsukahinguga.

200 tähtsaimat isikut

Üks tüdruk oli käinud välismaal malevõistlustel. Nüüd andis ta ülevaate, et Eesti võistkonna liikmed võitsid vastaseid eeskätt ajaga. Mõtlesin, et kui mina oleks neil võistlustel käinud, oleksin ka kõige tugevamat vastast ajaga võitnud. Sellel tüdrukul oli kaks kirjadega pluusi. Näitasin, et mul on ka üks kirjadega pluus. Koolis oli ühe klassivenna kohta räägitud, et tal on surmahaigus. Aga tema käitumine ei olnud muutunud, ta oli endiselt rahulik ja ei paistnud surma kartvat. Teisel klassivennal oli silm vigastatud. Ta rääkis, et käis arsti juures, arst oli tahtnud tal silma eemaldada, aga jõudnud järeldusele, et seda ei saa teha. Silma eemaldada taheti sellepärast, et see ajas mäda välja. Klassis algasid valimised. Hääletati isa kandidatuuri. Vaatasin hoolega, kes ei hääleta poolt. Enamus andis poolthääle. Kui hääletamine läbi oli, küsis üks osalenu, et milleks hääletada Miina Härma kandidatuuri, kui ta on surnud. Tuli meelde tuletada, et ei hääletatudki Miina Härmat. Kodus kuulsin, kuidas üks sugulane rääkis, et tahab ajalugu õppima minna. Ta küsis, et kui suguvõsas on olemas juba arstist ajaloolane ja mitme muu elukutsega kombineeritud ajaloolased, miks ei või temast samuti saada ajaloolast. Ta tahtis ka avaldada raamatut. Seni oli kõigi sugulaste raamatud välja antud, nii et raske oli keelduda temagi puhul. Aga tema käsikiri oli halvem. Võibolla tuli talle öelda, et teenigu raha ja andku raamat oma kulul välja. Üks inimene rääkis, et ta on avaldanud raamatud Eesti 200 kõige tähtsama tegelase kohta. Raamatut minu kohta nende hulgas ei olnud. Olin solvunud, et mind ei loetud 200 tähtsaima isiku hulka. Läksin maleturniirile. Seal katkestas suur osa osavõtjaid enne esimest vooru. Nad pidid seetõttu järgnevalt kogu aeg omavahel kokku minema, nii et neile märgitakse kõigi mängude tulemuseks viik. Ütlesin ühele mehele, et sellel turniiril võiduprotsendiga 50 esimesse poolde ei tule. Mees noogutas.

Kolmapäev, oktoober 29, 2008

Kas Berliin oli pealinn?

Ütlesin, et ma ei tea, kas sõdadevahelisel ajal Berliin üldse oli Saksamaa pealinn. Seda ei teadnud ma sellepärast, et Berliin asus Saksamaa lääneosas ja pärast Esimest maailmasõda anti osa läänepoolsetest aladest Prantsusmaa kontrolli alla. Nüüd hakkas teisi toas viibijaid ka see küsimus huvitama. Nad jäid vastust ootama, aga keegi selle teadasaamiseks midagi ette ei võtnud. Lõpuks küsis isa pahaselt, et kas Berliin siis oli pealinn. Vastust oodati kõige rohkem minult, sest mina olin ajaloolane. Aga ma ütlesin, et ma ei pea teistele informatsiooni otsima. Mul oli käes atlas ja vaatasin siiski sealt järgi. Kaardile oli märgitud, et osad Berliini linnaosad olid võitjate kontrolli all, aga osad mitte. Selle põhjal andsin vastuse, et Berliin siiski oli pealinn. Aga ma ei olnud kindel, sest tegemist ei olnud ajaloo atlasega. Ühele kaardile oli märgitud, et kuigi Saksamaa kaotas ka Teise maailmasõja, anti talle pärast selle lõppu tagasi Berliin ja Reinimaa. Idapoolsed alad oli talt seevastu ära võetud. Ütlesin, et tuleb välja, et Saksamaa nihutati pärast Teist maailmasõda sama moodi läände nagu Poolagi. Aga siis oli keelatud Berliini pealinnaks kuulutada, vaid pealinn oli Bonn. Võibolla kehtis Berliini suhtes samasugune keeld ka maailmasõdade vahel. Vaatasin sõja kaarti. Sellele olid märgitud vägede liikumist tähistavad nooled. Hakkasin nooli joonlauaga ühest kaardi servast teiseni viivateks sirgeteks pikendama. Kõik nooled ei olnud sirged, nii tuli valida, millise lõigu alusel sirge tõmmata. Üle Eesti viis nool, mida mööda olid Euroopasse lennanud Venemaa sõjalennukid. Sõja algul oli arvatud, et need lennukid ei ole Eestile ohtlikud. Venemaa lennukid olid lennanud Põhja-Aafrikasse Saksamaale appi. Sõja jätkudes oli Venemaa ühinenud lääneriikidega Saksamaa vastu. Saksamaa oli sõja kaotanud, aga Venemaa tema esialgse toetamise eest karistada ei saanud. Äsja lõppenud sõda oli kulgenud täpselt Teise maailmasõja stsenaariumi järgi - Venemaa oli kõigepealt meelitanud Saksamaa lääneriike ründama ja siis rünnanud ise Saksamaad. Ütlesin, et ma ei saa sellist sõda nimetada Kolmandaks maailmasõjaks, vaid seda tuleb nimetada teiseks Teiseks maailmasõjaks. Võtsin raadio ja kuulasin sealt eestikeelset jaama lühilainealalt, kuhu isa oli nupu jätnud. Ma ei teadnud, mis jaam see on. Võibolla "Ameerika Hääl". Tuppa tuli üks hiir. Ütlesin, et see on võitjariikide maruhiir. Aga selgus, et see ei olnud siiski marutõbine hiir, vaid komm, mille ema ära sõi.

Teisipäev, oktoober 28, 2008

Varem avaldati klassikuid

Lugesin "Postimeest". Seal oli avaldatud kellegi luuletusi. Märkasin, et ühes luuletuses esinevad isa ees- ja perekonnanimi ning minu eesnimi. Teised ei olnud seda vist veel märganud. Aga mina lugesin nüüd selle luuletuse läbi. See algas sellest, et varem avaldati klassikuid, keda oli rida nimepidi üles loetud, isa luuletusi on autor ka lugenud, aga nüüd avaldati minu "Maailmakord". Mõtlesin, et kuigi luuletuse autor on minu suhtes kriitiline, on sellega üks arvustus minu raamatu kohta juures. Luuletuses oli öeldud, et ma ei ole parem kui Hitler ja Stalin, seega on isa "Vene venna" käes vangis. Mõtlesin, et see, mida autor minu kurjuseks peab, on tegelikult minu halb enesetunne raamatu kirjutamise ajal. Luuletuse autor on lugenud suure hilinemisega ainult minu esimest raamatut, aga vahepeal olen veel kaks tükki välja andnud, mis on teistsugused.

Kõndisin päevakeskuse suunas. Selle arhitektuur oli muutunud ja ta nägi nüüd välja nagu tondiloss. Aga läksin ikkagi sisse. Sees mängiti endistviisi malet. Seal käisid mängimas ka neli Tallinna kirjanikku. Ühele neist kaotasin alati, teisega tegin alati viigi, kahte vahel võitsin, aga vahel tegin nendega viigi. Minu tulemustele mõjus halvasti see, et tugevamale vastasele kaotasin alati, aga nõrgemaid alati ei võitnud. Jooksime üle Toomemäe. Algul mina juhtisin, aga siis läks kaks jooksjat minust mööda. Pingutasin kõigest jõust, et neist omakorda mööduda, aga ei jõudnud lähemale. Vaatasin, et jookseksin täpselt teise jooksja selja taga. Kuigi vahe meie vahel oli üsna suur, oli ikkagi võimalik mingil määral tuules joosta.

Esmaspäev, oktoober 27, 2008

Surmajärgselt või sünnieelselt

Kui Rooma riik muutus vabariigist keisririigiks, hakati keisreid pärast surma jumalateks kuulutama. Umbes samal ajal sündis Jeesus. Tema sündi kuulutati ette, seega usuti tema jumalikku päritolu juba enne sündimist. Hiljem sai Jeesuse rajatud usk Roomas riigiusuks. Et see oli usk ainujumalasse, ei saanud enam keisreid jumalateks kuulutada. Aga riigi järjepidevus ei katkenud. Aega ei arvestata küll enam Rooma linna asutamisest, vaid Jeesuse sünnist alates.

Üks ansambli liige oli minu vanune

Sõitsime autoga. Auto sõitis järve ja jälitav auto samuti. Ma ei teadnud, kust teati ette, et autod pinnal püsivad. Seda võis loogiliselt arvata, et kummid ei lase põhja vajuda. Aga oleks võinud ka arvata, et uksepraost imbub vesi sisse. Ühe inimese kohta räägiti, et ta võttis omaks dialektika põhimõtte, aga lisas sellele rahvusluse. Tulviste rääkis, et Lätis peeti rahvahulgale kõnet ja neerude mainimisel hakkas rahvas skandeerima: "Neeru, neeru!" See läks üle "Nehru, Nehru!" skandeerimiseks. Seletasin Pillele, et sellega tahtsid lätlased öelda, et nad tahavad iseseisvust tagasi, sest Nehru oli iseseisvusaegne tegelane. Siis tuli mulle meelde, et Lätis ei olnudki Nehru, vaid Niedra. Nii et jutt jäi ikkagi segaseks.

Vaatasin Helina blogisid. Ta tegi neis parajasti muudatusi ja taastas ka need blogid, mille oli vahepeal ära kustutanud. Ühest blogist sain teada, et Helina kuulub ühte ansamblisse. Ansambli nimi oli "Helika". Arvatavasti ei olnud see nimi pandud Helina järgi, vaid Helina oli kutsutud ansambli liikmeks selleks, et liikmete hulgas oleks keegi, kelle nimi sarnaneks ansambli nimele. Enamus ansambli liikmeid olid naissoost, aga kaks olid meessoost. Üks neist oli minu vanune. Tema oli ansambli kõige vanem liige. Helina ja Klaus pidid hakkama käima samas koolis. Helina läks sinna kooli sellepärast, et seal olid väiksemad maksud. Aga nüüd teatati, et makse seal siiski ei alandata, et oleks mugavam arvutada. Pidin hakkama varsti koju sõitma, aga enne tahtsin Helinalt küsida, kas nende ansambel Tartusse ka esinema tuleb.

Olin toidupoes. Ema oli kodus sedelile valmis kirjutanud, mida osta tuleb, aga ma polnud seda kaasa võtnud. Panin korvi õunu, kuigi kodus oli neid ka. Aga võtsin juurde ainult viis õuna. Vaatasin, et nad oleks samast sordist, et müüja ei peaks eri sortide hindu eraldi arvutama. Võtsin kartulisalatit, kuigi seda pidi seoses külaliste saabumisega täna kodus ka tehtama. Kindlasti ostsin ma vähem asju kui ema oli soovinud. Kartulisalati sõin enne poest väljumist ära. Kui see söödud sai, jäi korv vabaks. Selgus, et korvijärjekorras ootas juba neli inimest. Aga minust vabaks jäänud korvi võtma nad ei kiirustanud, sest selle põhi oli kartulisalatiga koos. Olin tõstnud salati otse korvipõhja, kuigi oleks pidanud panema kilekotti. Ka õunad tulnuks panna kilekotti, millega oleks saanud nad koos kaalule tõsta. Hakkasin otsima, kas saab millegagi korvipõhja puhastada. Leidsin riiuli otsast pabereid, millega oleks võinud pühkida. Aga ühtegi paberit ma võtma ei hakanud, sest neile oli kõigile midagi peale kirjutatud. Need olid inimeste poest vaja minevate asjade sedelid, mille nad olid maha pillanud ja mille müüjad olid üles korjanud ja riiuli otsa tõstnud. Need olid sinna kogunenud aastate jooksul, sest mõnel oli juba üsna vana aastaarv peal. Läksin poest välja. Tahtsin kohe uuesti siseneda, aga pidin ootama, sest välja kõndis pikk rivi kommuniste. Kommunistid olid täna siin poes riigipöörde teinud. Nüüd tegid nad päeva jooksul juba teise riigipöörde, millega kukutasid kommunismi ise, et Eesti Vabariik taastada. Selleks võtsid nad seinalt oma sümboolika maha. Tahtsin lauast mööda kõndida, aga olin sunnitud vastu tulevale inimesele ütlema, et siit poolt vist ikka ei mahu. Läksin teiselt poolt lauda.

Pühapäev, oktoober 26, 2008

Kelleks keegi muutub

Lugu doktor Jekyllist ja mister Hyde’ist sarnaneb väga lugudele libahundist. Selle vahega, et nimetatud teoses ei muututud hundiks, vaid teiseks inimeseks. Öeldakse, et inimene on inimesele hunt. Sõna "hunt" esineb ka erinevate herilaseliikide nimetustes. Tean raamatuid, kus on juttu sipelgate või mesilaste elust, aga mul ei tule meelde ühtegi, kus peategelasteks oleksid herilased või vapsikud. Naljanurk "Herilane" oli küll olemas. Ja ühes minu unenäos tegutses selle nimega korporatsioon, mille järgi ma panin unenäole pealkirja. Juba kõige esimesele unenäole, mis ma tervikuna üles kirjutasin, panin pealkirja. Võrgus on see unenägu olemas ilma pealkirjata. Kui ma veel terviklikke unenägusid üles kirjutanud ei olnud, märkisin juba üles nende pealkirju ja tegin tabeli unenägude liigitamiseks.

Värvide nõuded

Koolis ronis üks poiss ühe seadeldise otsa ja sulas seal ära. See tuli sellest, et tal oli liiga väike hirmutunne. Aga mõtlesin, et süüdi võin olla ka mina, sest ma püian asjadele mõistusega läheneda, hakkan mõtlema võimalikele ohtudele ja nii muutuvad ohud tõelisuseks.

Liikusin ühes madalas majas, püüdes jälitajate käest pääseda. Selles majas tuli iga värvi puhul teha erinevat asja. Ühe värvi toas tuli roomata 20 korda edasi-tagasi. Tegin seda.

Lugesin inglise-eesti sõnaraamatut. Märkasin, et olen sellega arvatust palju rohkem edasi jõudnud. Olin juba mitme erineva algustähega sõnad läbi lugenud. See tuli sellest, et viimati loetud tähtedega oli vähem sõnu kui sellega, millest ma alustasin. Aga viimasel ajal polnud mulle enam ükski sõna meelde jäänud.

Mängisin Klausi ja Tõnuga korvpalli. Tõnu oli minu poolel, Klaus üksinda vastu. Korve viskasin peamiselt mina. Klaus ei saanud vastu, sest tal olid käed lühemad, kuigi ta pingutas. Tõnu eriti ei mänginud, vaid tegi platsil aeg-ajalt kummalisi trikke. Ükskord oli Klaus mind võitnud 21:19. Järgmiseks päevaks oli ta leiutanud uue võtte, millega võitis 20:5. Nüüd ta seda võtet enam ei kasutanud. Lõpetasime mängu. Pall kukkus alla saali ja sellele tuli järele ronida.

Oli inglise keele tund. Õpetaja küsis uuesti õppetükki, mida oli juba mitu tundi tagasi kodus lugeda tulnud, aga mida mina polnud siiamaani vaadanud. Kui õpetaja oleks küsinud näha minu sõnadevihikut, oleksin saanud öelda, et ma ei kirjutagi sõnu välja. Aga kui ta oleks mind vastama kutsunud, oleks välja tulnud, et mul on õppimata. Siis oleksin saanud ühe. Esimesena kutsuti vastama Peep. Talt küsiti lugemise asemel jutustamist. Jutustamist polnudki kodus õppida antud, aga õpetaja arvas, et mida on juba loetud, seda peab natuke ka jutustada oskama. Ootasin hirmuga, ega mind ei küsita. Mõtlesin, et kui küsitakse, siis ütlen, et mulle võib kohe kahe sisse kirjutada. Järgmisena kutsutigi vastama mind. Ma ei läinud, vaid teesklesin nagu magaksin, ja pooleldi magasingi. Mind püüti äratada, aga ma ei reageerinud. Sellest võidi siiski aru saama hakata, et ma päriselt ei maga, sest magamise korral oleksid pidanud numbrid lõtvuma. Pärast olime bioloogia klassis. Tekkis paanika, sest öeldi, et koolimajas on gaasi. Hakati trepist alla jooksma. Mina ei jooksnud, sest ma ei tahtnud trügida ega gaasi sisse sattuda. Koridoris kõndis direktor, automaat käes. Ta nõudis sellega ähvardades, et õpilased klassidesse tagasi läheks. Mõtlesin, et peidan ennast direktori eest neljandale korrusele, sest sinna ta arvatavasti ei tule.

Laupäev, oktoober 25, 2008

Linnud tuule küüsis

Tuul puhub nii kõvasti, et lind kukub oksalt maha ja saab haiget.
"Miks sa tiibu ei lehvitanud?" küsib teine lind.
"Aga miks sina ei kukkunud?" küsib kukkunu.
"Mind ei hakka tuul puhumagi, sest ta teab, et ma lehvitaksin tiibu ja ei kukuks ennast vigaseks."
"Aga miks ta seda minu kohta ei arvanud?"
"Ilmselt sa oled ennast varem ka niimoodi maha puhuda lasknud."
"Aga kust ta esimene kord selle peale tuli, et mind puhuda tasub?"
"Ju sa oled siis nii lolli näoga."
"Kas sulle ka minu nägu loll tundub?"
"Seni ei tundunud, aga nüüd ma jätan meelde, et selline nägu on lollidel."
Tõuseb uus tuulehoog, mis puhub ka teise linnu maha. Ta on nii üllatunud, et ei jõua tiibu lehvitama hakata. Varem kukkunud lind tahab talt kukkumisele kommentaari küsida, aga loobub, kui näeb, et teine lind on surnud. Surnuks kukkunud lind maetakse maha ja ellujäänu pannakse kipsi.

Kaks tabelit

Lõppenud tugevate mängijate maleturniiri kohta oli kaks tabelit, milles paremusjärjestust oli arvestatud erinevalt. Üks naismängija oli ühes tabelis oluliselt kõrgemal kui teises. Ütlesin, et see tuleb sellest, et ta tegi viike. Küsiti, kellega ta viike tegi. Vastasin, et peaaegu kõigiga. Ühes tabelis anti võidu eest kolm punkti ja viigi eest üks, aga võimalik oli seal saada ka ainult pool punkti. Viimane kehtis vist siis, kui meesmängija naismängijale punkte ette andis. Me lõpetasime ülikooli. Küsisin Tristanilt, kellel on kõige kõrgem keskmine hinne. Lootsin, et kuigi mul võeti lõputöö hinnet alla, tuleb mul muude hinnete pealt teistest kõrgem keskmine, nii et saan ikkagi magistrantuuri. Aga Tristan ütles, et kõrgeim keskmine on hoopis temal. See olevat tal 10,2. Vaidlesin vastu, et nii kõrge pole võimalik, kui kehtib 10 palli süsteem. Tristan kritiseeris seda, kuidas ma lõputööd kirjutasin. Ei tohtivat teha nii, et vaatan kasutatavate raamatute igalt leheküljelt, kas on millelegi viidata. Hakati kätte andma lõputunnistusi. Kõigepealt anti neile, kes olid läbinud viimasel aastal 4 semestri asemel 3, nii et pidid üheks aastaks veel kooli jääma. Minu nimi jäeti vahele. Aga see tähendas tegelikult, et minu nimi pidi tulema 4 semestri lõpetajate hulgas. Hakatigi neid lugema. Ootasin oma järjekorda teki all lamades. Mõtlesin, et ma ei saa tegelikult minna saali ette pidžaama väel, ma pean kutsuma, et õpetaja tunnistusega ise minu juurde tuleks. Kui loeti ette minu nimi, siis ärkasin.

Reede, oktoober 24, 2008

Mõtlesin korduvalt ümber

Täna toimus konverents, kus esimesel poolel räägiti ühest 19. sajandi tegelasest ja teisel poolel minu vanaisast. Algul mõtlesin minna kohale alguseks, siis mõtlesin ümber, et lähen teiseks pooleks, lõpuks ei läinud üldse. Aga üritus tuli koju kätte, sest seal osalenud sugulased tulid külla. Rääkisime siiski põhiliselt muudel teemadel. Lõpuks tellisid nad takso ja sõitsid minema. Takso tellimise ajal ei olnud nad veel riidesse panema hakanud ja kõik kohe taksole helistamist ei märganud. Andsin neile kaasa ühe raamatu. Muidu oleks võinud anda kaks, aga nii palju mul neid järel ei olnud. Hiljuti määrati mulle toetus uue raamatu väljaandmiseks. Raamat siiski nii pea ei ilmu, sest saadud summa on väike ja kirjastus tahab küsida mujalt juurde trükikulude katteks. Minu varasemad raamatud on ilmunud ilma toetuseta. Sellest on juttu ka minu kolmandas raamatus. Suurem osa kolmanda raamatu sisust on tegelikult siin blogis olemas, aga suurem osa blogi sisust ei ole selle raamatu sisu. Blogis ilmunud luuletuste põhjal olen koostanud võrguluulekogusid. Viimasel ajal on blogi külastanud lugejad, keda on huvitanud ainult maleteemalised sissekanded. Võibolla neid huvitaks ka muu, kui nad teaks, et ka unenägudes on malest juttu. Täna ma malet mängimas ei käinud, sest mõtlesin algul minna sinna konverentsile, kuhu tegelikult ei läinud. Homme on ka üks maleüritus, kuhu mind on kutsutud. On veel aega mõelda, kas sinna minna või mitte. Aga ma pole minekuks ettevalmistusi teinud. Muidu olen täna malega tegelenud küll. Vaatasin tervelt kahte maleraamatut. Üks oli Karpovi-Kasparovi MM matši teemaline, teine Heueri maleajalugu. Kui võeti kasutusele praegused malereeglid, olevat algul mängitud nõrgemini sellepärast, et oldi veel vanadest reeglitest tuleneva õpetuse mõju all. Seega võivad teadmised vahel olla kahjulikud. Või see pole siiski selle näitega tõestatud, sest ei tea, kuidas oleks mängitud siis, kui uued reeglid oleksid tekkinud tühjale kohale. Minu blogi eelkäijateks on suur hulk minu muid kirjutisi, millest osad on muudel võrgulehekülgedel ja osad paberitel, mida ma pole kunagi kellelegi näidanud. Osad on juba hävinud. Minu vanaisa kirjutas ajalooraamatuid. Malet mängis ta ka, aga tema avangurepertuaar oli minu omast erinev. Palju ma sellest ei tea, aga nii palju küll, et ta mängis kuningagambiiti, mida mina pole harrastanud.

Sissekannete temperatuur

Vaatasime vanaaegsete teede kaarti. Öeldi, et linnade vaheline liiklus oli kaks korda tihedam kui maa-asulate vaheline. Seejuures oli aga linnade rahvaarv palju väiksem kui maaelanike arv. Läksime tuumavarjendisse. See oli nii suur, et sinna mahtus terve omaette riik. Loodi Kesk-Euroopa Liit. See tegi mul tuju paremaks, aga mõtlesin, et tegelikult ma peaksin olema ka Kesk-Euroopa Liidu vastu, kui olen Euroopa Liidu vastu. Kesk-Euroopa Liitu astus ka USA. Mulle öeldi, et mulle peaks selle liidu loomine meeldima, sest ma olen kirjutanud, et USA sõjas Kesk-Euroopat ei kaitse. Vaenlane tungis meile peale. Ei teatud, mida teha. Üks ettepanek oli, et hüppame kõik ühte hunnikusse.

Toomas joonistas pilte. Ütlesin, et need on samasugused nagu minu pildid, sest neil läheb ka üks olend teiseks üle. Meie pere oli omaette koolkond. Tooma pildil oli justkui ühte liiki lamav olend, aga juhtisin tähelepanu, et sellel on ühtlasi kuke hari. Täpsustati, et kana hari. Juhtisin tähelepanu, et tal on ka kuke saba. Küsiti venelaste arvamust, kas neile meeldib rohkem Eesti või Venemaa. Eesti oli minu tuba, Venemaa oli suurem. Üks venelane, kes oli olnud Riigikogu liige, ütles, et talle meeldib rohkem Eesti, sest talle meeldib kultuur. Teine venelane ütles, et kui on kuur, siis ei ole kultuuri. Sellega ta tahtis öelda, et Eesti on liiga väike. Kolmas venelane avaldas arvamust, et kuigi Venemaa kultuur on vanem, on Eesti kultuur intensiivsem. Üks venelane võttis minu kapist välja kommid, mida polnud mitu aastat söödud. Jagasin igaühele ühe kommi, endale võtsin kaks. Need veel kõlbasid.

Minu blogisse tuldi Hiina arvutist, otsides märksõna "olümpiamängud". Otsija võis olla Hiina valitsuse esindaja, aga võis olla ka mõni Hiinas viibiv eestlane. Mõtlesin, et blogisissekanded võiksid olla erineva temperatuuriga, et anda edasi, kui sissekanne on mõeldud välja külma duši all. Aga arvatavasti ei tuleks temperatuuride edastamisest midagi välja, sest lugeja arvuti muudaks temperatuuri teiseks. Olin saatnud Helinale e-mailiga materjale, mis ei olnud minu enda kirjutatud. Vastuseks saatis Helina samuti ühe materjali, mida ta ise polnud kirjutanud. Võtsin vanaisa riiulist raamatuid. Riiul hakkas kõikuma. Kartsin, et see võib kukkuda Helinale otsa. Ohu kõrvaldamiseks soovitati, et vanaisa paberid võiks anda arhiivi. Vastasin, et need on juba arhiivi antud. Aga vastu ei võetud kõike. Võiks anda sinna täiendavaid materjale, sest arhiivitöötaja, kes neid eelmisel korral vastu võttis, ei osanud võibolla kõike piisavalt hinnata. Arhiivi võiks anda ka need paberid, kuhu vanaisa on teinud märkmeid teiste arhiivimaterjalide kohta. Vaatasin kodus aknast välja. Nägin jalutamas kahte nii suurt koera, kes tundusid mulle elevandi suurused. Nad veel purelesid omavahel.

Neljapäev, oktoober 23, 2008

SS-i tundemärgid

Pesin siiski valgendava hambapastaga, kuigi hambaarst oli seda keelanud. Järgmine kord hambaarstile minnes oleksin sellega pesemist põhjendanud, et kui ema selle juba kogemata ostis, siis tuli see ära tarvitada. Ja kõigile ei mõju see vist ühtemoodi. Tõnul olid väga pikad hambad, aga need hakkasid murduma. Vaatasin oma kappi. See oli täis suurelt osalt maleraamatuid. Kuna mul oli maleraamatuid palju, siis mõtlesin, et panen mõne neist viktoriiniauhinnaks. Selleks, et raamat kellelegi ära anda, tuleb viktoriin korraldada. Auhinnaks sobiks mõni raamat, mida on kaks tükki või vähemalt kui on sama avangu kohta kaks erinevatki raamatut. Üks kodutu mees kirjeldas, kuidas ta raha kerjab. Ta ei tundnud sellepärast mingit piinlikkust. Ta vaatas mänguasjakasti ja leidis sealt SS-i tundemärke. Vastasin, et muidugi, Eestis on SS asunud. Hakkasime magama minema. Pille käis ringi ja kontrollis, mis on voodisse kaasa võetavate arvutite ekraanidel. Klausiga hakkas ta pahandama, sest Klausil oli palju kirju lahti. Mina varjasin oma arvuti ekraani ära. Olin ühte Helina roosades värvides blogi kaks korda kommenteerinud. Nüüd tahtsin sinna kirjutada kolmandat kommentaari. Aga vaatasin, et eelmised kommentaarid ei olegi läinud Helina aadressil, vaid selle poisi omal, kelle kommentaaridele ma vastanud olin. Seetõttu ma ei tahtnud enam eriti kommentaari kirjutada, muidu oleks see poiss näinud, et pöördun Helina blogisse pidevalt tagasi. Kuigi otseseid kommentaare oli sellel sissekandel ainult kaks, oli neile lisaks veel kümme kaudset kommentaari. Ühes kaudses kommentaaris ütles üks poiss, et küll Helinal on palju ilusaid mõtteid.

Kolmapäev, oktoober 22, 2008

Brežnevi lapselaps

Olime Laial tänaval. Hakkasin kodu suunas kõndima. Fortuuna tänaval jõudis Klaus mulle järele. Ta kükitas maha ja hakkas vaatama pabereid maleturniiride kohta, millel ta oli osalenud. Tema mängis malet ainult kord paari aasta tagant, samal ajal kui mina mängisin iga nädal, ometi olid tema tulemused paremad. Ühe turniiri tulemusi ei olnud ta üles kirjutanud, seetõttu ta ei mäletanud, kas see turniir on päriselt toimunud või on ta selle ainult välja mõelnud. Olime ühes majas peol. Pidu hakkas läbi saama. Vene keele õpetaja vaatas Pille kirjalikku tööd ja hakkas sinna täiendusi kirjutama. Ta kirjutas juurde näited nagu kirjanik ja luuletaja. Kui inimesed juba lahkusid, jõudis taldrik selle tekstiga ühe noorema inimese kätte ja vedelik hakkas taldrikult maha voolama.

Vaatasin kaardilt Pürenee poolsaart. Seal oli kolm mäeahelikku. Neljas ahelik oli Püreneed, aga see oli kõrgem ja asus riigipiiril, nii et ei läinud arvesse. Hispaania oli olnud Vana-Egiptus ja seal olid väga vanad linnad. Osade linnade rahvaarv oli aastatuhandeid järjest langenud. Kaardil oli graafiliselt näidatud, kui palju muutus mingi linna rahvaarv igal sajandil. Vaatasin Eesti kaarti. Meelva järv oli sellele peale märgitud, aga see oli nii väike, et järve nime polnud kirjas. Tumerohelisega olid tähistatud metsad ja helerohelisega vist põllumajanduslik maa. Aga kui mina teadsin, et mets on Meelva järve mõlemal kaldal, siis kaardil oli tumeroheline laik ainult ühel kaldal, ülejäänu oli heleroheline. Tekkis kahtlus, et äkki on siis Meelva järv hoopis veidi eemal asuv ja suurem veekogu. Aga see ta ei saanud siiski olla, sest teine järv oli Räpinast liiga kaugel. Meelval oli ravil üks inimene, kel oli raskusi uinumisega. Teises toas magas valvur. Isa helistas öösel valvurile, et küsida, kuidas patsient ennast tunneb. Valvurile võis öösel helistada, sest tema suutis uuesti magama jääda. Isa ütles mulle, et hirm, et wc-potist läheb vesi kurku, ei ole unehäire. See isa arvamus mulle ei meeldinud, sest foobiad võivad olla veel hullemad kui unehäired. Magasin vendadega ühes toas. Karjusin läbi une. Panin maski niimoodi näole, et mu silmi poleks näha, aga ise ma teisi näeksin. Külla tuli Heino Kiik. Selleks ajaks olin juba rahunenud ja tegin rahulikku häält. Kiik tuli uurima, kellele meist anda ühes õppeasutuses õppimise võimalus. Ta andis selle Hennule, sest Henn jättis täna minust targema mulje. Mõtlesin, et algul ma arvasin, et Helina on kommunist, aga see ei tekitanud meie kirjavahetuses mingeid probleeme. Või siiski tekitas, sest esimestes kirjades pooldasin ise kommunistlikke seisukohti, mille olin omandanud Oudekki blogi lugedes. Arvasin algul, et Helina on Brežnevi lapselaps ja sama, kes Oudekki. Helina kunagi Brežnevist ei kirjutanud, mis jättis mulje, et tal oli raske olla kuulsa pere liige. Mulle tuli meelde, et kirjavahetuse algul olin näinud ühte Helina fotoblogi, kuhu ma olin ainult üks kord vaadanud. Nüüd otsisin selle otsingumootoriga uuesti üles. Esimesel fotol oli Helina ise. See oli esimene foto, mida ma olin temast näinud. Sellel fotol ei olnud ta veel nii noor nagu hiljem nähtutel. Juuksevärv oli ka teine. Selle blogi fotod liikusid, minnes üksteiseks üle. See tähendas, et seda blogi tehes oli Helina veel algaja, sest piltide liikuma panek on tüüpiline algaja võte. Ühel fotol oli mingi paljas naine, kellel oli ebanormaalne kehaehitus.

Teisipäev, oktoober 21, 2008

Kõik juhtub tähtajaks

Erik viskas munarebudega kaugust. Ühe viske tegi ta ettepoole ja teise tahapoole. Läksin teise tuppa. Seal olid asjad Jaapani moodi. Lugesin ennustust, et kõik juhtub tähtajaks. Peitsin ennast ära. Püüdsin peita täpselt tähtajaks.

Eesti kohal tiirutas Venemaa sõjalennuk. Vastukaaluks pandi taevasse tiirutama ka Eesti lennuk. Öeldi, et seni ei teatud, kas Eestil peaksid olema rahuotstarbelised või sõjalennukid, aga nüüd on Venemaa käitumise tõttu selge, et lennukid peavad kaitsma väliskaubandust. Venemaa lennuk hakkas kiiremini lendama ja võttis ette katse Eesti lennukile sisse sõita. Ta möödus väga napilt. Seejärel hakkas Vene lennuk pommitama Eesti kõrbeosa. Kes seda uudist kuulsid, tegid ahastavaid hääli, et nüüd pole sõjast pääsu. Aga mulle tundus, et Vene lendur eiras Moskvast tulnud käsku maju pommitada, visates pommid sinna, kus need kedagi ei kahjusta. Tuppa tuli sisse üks Vene sõdur, kes ähvardas mind maha lasta. Võtsin talt relva ära ja lasksin ta enda maha. Seega läks Venemaal provokatsioon korda. Nüüd oli küsimus, kas jätta äravõetud relv Eestile või tagastada Venemaale. Laiba andsime välja. Selle võttis vastu mahalastu isa. See, kes oli mind relvaga ähvardama tulnud, oli piimapakk.

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Veri registreerumiseks

Kasvas suur rühm suuri puid. Osad puud olid kuivanud, mis olid Otteriga seotud. Kuivanud oleks tulnud maha saagida, et nad kellelegi pähe ei murduks. Pidime varsti bussiga ära sõitma, aga vanad inimesed tahtsid enne veel minuga koos jalutada. Jalutamise ajal loetleti, mis inimesi veel lähedal on. Teiste hulgas kuulsin naise nime, kes oli hiljuti protesteerinud, et mina olen tema tehtud intervjuu ilma luba küsimata raamatusse pannud. Ma ei hakanud temaga nüüd ka rääkima. Läksin ingliskeelsesse uudistegruppi. Tahtsin sinna kirja saata. Aga selleks küsiti riigipiiril eelnevalt isikuandmeid, sealhulgas torgati sõrme sisse auk, et vere koostis teada saada. Verd ma ei olnud nõus andma, vaid loobusin kirja saatmisest. Sest eesti rahvajuttudes on kolme tilga vere andmine väga halva tähendusega. Lisaks kartsin, et kui kõigile ühe ja sama nõelaga sõrme sisse torgatakse, võib aids levida. Aga arsti juures vereproovi võttes torgatakse vist ka sama nõelaga, sest seda saab vahepeal puhastada. Kõndisin kõrgetes koridorides, mille laes olid eraldi Ameerika vabariiklaste ja demokraatide kirjad.

Pühapäev, oktoober 19, 2008

Doktorivõti

Olime torni alumisel korrusel ja pidime vallutama torni tipu. Selleks pidime trepist üles tungima, aga seejuures võidi meile ülevalt kuuma tõrva kaela valada. Lamasin kodus voodis, kui saabusid vanaema ja teised külalised. Ema tuli minu tuppa sellest teatama. Ütlesin, et ta kutsuks vanaema voodi juurde. Ise keerasin pea teise voodi otsa poole. Rääkisime mälestusi. Ühel suvel olime mööda Eestit palju ringi sõitnud, eriti Lääne-Eestis. Kaardile oli joonistatud trajektoor, mida mööda me olime liikunud. Kui peatusime Lääne-Eestis ja sealt Paidesse sõitsime, läksime enne Tartusse tagasisõitu veel üheks päevaks Lääne-Eestisse tagasi. Seal ei olnud mul enam eriti midagi teha.

Helina elas lasteaiahoones. Panin hommikul tema jaoks lasteaia värava juurde taldrikule külma mannaputru moosiga ja küpsiseid. Juurde jätsin kirja, et ta neid sööks. Helina tuli majast välja, kõndis värava juurde, luges kirja ja läks majja tagasi. Vaatasin seda eemalt. Kui Helina läinud oli, siis vaatasin, et küpsised on ta ära söönud, aga pudru järgi jätnud. Aga võibolla ei võtnud küpsiseid ka tema, sest värava juures olid juba järgmised inimesed, kes viisid ühele peole küpsiseid. Nad võisid arvata, et minu pandud küpsised olid ka nende omad. Läksin maja juurde, kus pidi peetama isa 70. juubelit. See oli ühiselamu. Välisukse juures küsis üks külla tulnud noor naine, kas mul doktorivõtit on. Ma ei andnud võtit tema kätte, vaid kõndisin trepist üles ja keerasin ise meie toa ukse lahti. Küsija oli doktorivõtme sõna kasutanud võibolla sellepärast, et arvas, et ühiselamu tuba on meil seoses sellega, et Pille õpib doktorantuuris. Või arvas küsija, et mina olen samuti doktorantuuri edasi õppima läinud. Tegelikult olime toa üürinud ainult juubeli jaoks. Mina pugesin koridoris laua alla, kus olid minu paberid laiali. Püüdsin neid kokku panna. Ema tahtis ära visata ristsõnalehte, sest seal oli ühe küsimuse vastuseks kirjutatud Bristol. Ema arvas nähtavasti, et see on seal inimese nimi, aga mulle tundus, et linna nimi. Mõtlesin, et saadan "Loomingu" kriitikaosakonna toimetajale kirja, et nad võiks minu kolmanda raamatu kohta arvustuse avaldada, kui nad kahe esimese raamatu kohta juba avaldasid ja kolmas raamat on parem. Paberite kokkupanemisega oli raskusi. Tuli isa, kes ütles, et kui ma sinna laua alla olen pugenud, siis mina peole tulla ei või. Ta ei mõelnud seda võibolla päris tõsiselt, aga mina hakkasingi koju minema. Ühes suvilas leidis üks naine oma lae all asuvast voodist kummist jala. Ta küsis, kes selle sinna on jätnud. Tõenäoliselt oli selle sinna jätjaks sama inimene, kes oli toonud sinna pornoajakirju. Selle naise mees tahtis panna magamise ajaks voodile eesriiet ette, aga naine oli vastu. Läksin kodu poole läbi Tartu linna, aga linn oli muutunud. Parki olid tekkinud trepid, kust mul oli ratastooliga raske üles ja alla minna. Treppe mööda liikumise ajaks tõusin püsti ja võtsin ratastooli sülle. Sõitsime kodu poole autoga. Otse auto ees kõndis üks miniseelikuga tüdruk. Sõitsin autos kõhuli, vahepeal aknast välja vaadates ja vahepeal silmad sulgedes ning magada püüdes. Kodus lugesin ajalehest malenurka. Seal kommenteeris suurmeister Külaots, kuidas mina olin oma blogis mängu Ojastega kommenteerinud. Külaots kirjutas, et Ojaste oskab mängida ainult paari avangut ja "Ojaste kiilu". Mina pidavat olema Külaotsa sarnane, kuigi mitte nii tugev. Aga ma pidavat oskama rakendada teaduslikku mõtlemist, kui mul on magistrikraad. Mõtlesin, et males on intuitsioonil suurem tähtsus kui teaduses, sest käike tehakse ainult oletuste põhjal. Hakkasin liikuma mööda tuba, tehes vaheldumisi ühe sammu põrandat puudutades ja kaks sammu õhus. Imestasin, et see nii kerge on. Siis sain aru, et tegemist on unenäoga. Hakkasin päris lendama. Lendasin voodisse. Püüdsin mitte ärgata. Tegin silmad lahti. Selle õnnestumine andis lootust, et ma ei ärka. Astusin voodist välja. Otsustasin, et selles unenäos ma riideid seljast ei võta. Eelistasin hakata raamatuid lugema. Üks soomlane saatis mulle kirja, et kui mul on soome nimi, siis võiksin ma osata paremini kirjutada.

Laupäev, oktoober 18, 2008

Õppisin uue haiguse

Lugesin teaduslikke raamatuid. Hetkel lugesin paksu arstiteaduslikku. Äkki hakkasin minestama. See tuli vist sellest, et olin raamatust mõne haiguse selgeks õppinud. Kuna jätsin mõned lõigud vahele, ei saanud ma seda raamatut panna läbiloetud raamatute nimekirja, kuigi suuremat jagu lugesin. Nimekirja lisamiseks oleksin pidanud vahele jäänud lõigud hiljem ära tundma ja tagantjärele lugema. Mul tekkis aeg-ajalt jala sisse haav, millega pidin arsti juures käima. Varem oli arst püüdnud protseduuril väga puhtust hoida, aga viimasel ajal ei pööranud ta enam puhtusele tähelepanu.

Istusin naabermaja ees üksinda autos. Mööda kõndisid järjest miniseelikus tüdrukud. Üks neist hakkas auto ümber ringiratast tiirutama ja aknast sisse vaatama. Sõidutasin auto oma maja ette, ilma mootorit käivitamata. Parkimisplatsil ei teadnud ma kohe, kuidas täpselt parkida, nii sõidutasin autot edasi-tagasi. Kui autost väljusin, märkasin kapotil mõlki, mille olin vist tekitanud mina praegu vastu tee äärt sõites. Parkimisplatsil oli venelasi. Loetlesin neile, kes autos on. Kui ütlesin, et seal on teiste hulgas ungarlane, oli üks venelastest väga imestunud, sest ta polnud sõna "ungarlane" varem kuulnud.

Reede, oktoober 17, 2008

Sünnipäevaturniir

Tänasel maleturniiril tähistati M. Tätte 32. sünnipäeva. Nädal tagasi tuli minu blogile Tätte suhtes kriitiline kommentaar. Tätte oli ise nädala sees ka selle blogi maleteemalisi sissekandeid lugenud ja ütles, et ta paistab siin halvas valguses, et kogu aeg protestib. Aga tänases sünnipäevakõnes tõsteti esile, et Tättel on väga sõbralik iseloom.

Eelmise nädala esikohta sünnipäevalapsel kaitsta ei õnnestunud. Mängiti 15-minutilise mõtlemisajaga 7 vooru 18 osavõtjaga, kelle hulgas esimeseks tuli Metsoja, teiseks Kure ja kolmandaks Seljodkin. Esikolmiku vahed olid poolepunktilised. Naiste auhinnad said esimesena Viikmaa ja teisena Volpert. Minu tulemus kahe eelmise nädalaga võrreldes veidi paranes. Sain 3 punkti, millega mind märgiti 11.-16. koha jagajaks.

Esimeses voorus mängisin Tättega. Mul oli raskusi mänguplaani leidmisega. Plaanitutele passiivsetele käikudele eelistasin riskimist, mis tõi aga kaotuse. Teises voorus oli vastaseks Põvvat. Tal läks paremini kui varasemates meievahelistes mängudes, sest jõudsime võrdsesse lõppmängu, aga selle võitsin ma ajaga. Kolmandas voorus mängisin Marksooga. Vastane jättis ette etturi. Mõlemapoolses ajapuuduses pakkus ta viiki. Seda ei võtnud ma vastu, vaid tegin kaotava käigu. Vastane aga rohkem käike enam teha ei jõudnud, vaid võitsin jälle ajaga. Neljandas voorus mängisin Liivaga. Sain paar enametturit, kuid siis jäin liigselt lootma, et mind jälle kell aitab, mängisin seisu maha ja sain etturimati. Viiendas voorus tegin kohtunik Peeboga kiirviigi. Ta pakkus viiki mänguta, aga mina tahtsin vähemalt ühe käigu teha. Paistis, et Peebo eelmistes mängudes ei olnud tehtud ainsatki käiku, sest selle vooru ajal selgus, et laudu on pandud üks liiga vähe. Kuuendas voorus mängisin Ojastega. Arvasin, et sain paremuse, sest mul oli paremat värvi oda ja tundus, et vallutan ainsa vaba liini. Aga vankreid vahetama hakates selgus, et mina lüia ei saagi, sest muidu läheb vastane lippu. Kaotasin. Seitsmendas voorus mängisin Partsiga. Sain enametturi, aga ei osanud seda realiseerida. Minu kuninga eest hakkas lagedaks jääma ja tegime käikude kordamisega viigi.

Konverentsiteated

Sain kirja, et varsti esineb Helina ühel konverentsil. Teine kiri selle konverentsi kohta tuli listi kaudu. Selle oli kirjutanud üks Keskerakonda kuuluv naine. Ta kirjutas, et pärast pannakse konverentsil peetud ettekannete tekstid võrku üles ja et konverentsil saab kuulata Helisid. Keskerakondlase eesnimi oli Hele. Mõtlesin, et võibolla Helina hakkabki nüüd konverentsidel esinemas käima ja ma saan hakata teda kuulamas käima. Kui ta jõuab ülikoolis viimasele kursusele, võiksin minna tema lõputöö kaitsmist kuulama. Võibolla see ei ole siiski hea mõte, sest minu kohalolek võiks Helinal kaitsmist segada. Kaitsmisel kohtuksin arvatavasti teiste Helina tuttavatega. Ma võiks käia ka tema varasemate kursusetööde kaitsmistel. Aga võibolla nendele ei korraldatagi kaitsmisi.

Lamasin pimedas toas voodis. Nägin enda kohal ähvardavaid varje. Ma ei teadnud, kas ma olen magama jäänud või ongi mind tapma tuldud. Oigasin hirmust. Proovisin pöörata ringi, et näha, kas mu selja taga on keegi. Aga pöörata oli nii raske, et oigasin ka selle peale. Kuulsin, et teises toas tõuseb üks pere liige üles. Oigasin veel kord, nii et ta seda kuuleks. Tulin voodist välja. Püüdsin süüdata laelampi, aga see ei süttinud. Siis kõndisin kirjutuslaua juurde ja vajutasin laualambi lülitit. Laualamp süttis, aga tuhmilt. Vaatasin oma laua peale jäänud joonistusi. Need tundusid olevat täpselt samasugused nagu ärkvel olles. Vaatasin neid paberi mõlemalt küljelt. Siis võtsin trükitud malepartii protokolli, lootes, et see on samuti samasugune nagu ärkvel olles ja et ma saan sellest ilma nuppude abita aru. Aga juba esimene käik oli võimatu. Et mul nii kehv kujutlus tekkis, sellest järeldasin, et erinevalt joonistamisandest ei ole mul maleannet. Panin protokolli käest ja võtsin elektronmängu. Kuigi ärkvel olles on selle patarei ammu tühi, oli ta unenäos täis. Hakkasin mängima. Kõlasid tuttavad signaalid. Esialgu suutsin mängus autode kokkupõrget vältida, aga varsti kaotasin kaks elu järjest. Erinevalt ärkvelolekureeglitest kehtis nüüd veel lisareegel, et elusid kaotab peale autode kokkupõrkamise ka siis, kui linnud autot nokivad. Olin jälle voodis. Tulin sellest välja ja võtsin riided seljast. Elasime kahekorruselises majas, mis kuulus üleni meile. Kõndisin mööda maja ringi. Trepil kohtusin paari inimesega, kes minu riiete puudumise kohta midagi ei öelnud. Köögis võtsin kätte kanamuna. Mõtlesin, et võiks gaasipliidile tule teha, et ärkveloleku jaoks sinna tuletegemist harjutada. Aga ma siiski ei hakanud gaasi lahti keerama. Istusin maha koos kahe inimesega, kes olid samuti ilma riieteta. Hakkasin muna koorima, visates koored põrandale. Olin jälle pimedas voodis. Tulin välja. Hakkasin jälle riideid seljast võtma, kuigi ei teadnud, miks ma peaks iga kord just seda tegema. Otsustasin, et jätan ainult kaelaräti kaela ümber. Aga kui ma olin särgi seljast tõmmanud, ilmus selga veel kaks särki. Sain aru, et nüüd on nii, et iga kord kui ma midagi seljast võtan, tekivad uued riided selga. Jätkasin siiski riietega võitlemist.

Neljapäev, oktoober 16, 2008

Laul bussis

Sõitsin bussis. Üks mees kutsus mind maratoni pealt vaatama. Ma ei tahtnud minna. Ütlesin, et seal ei ole midagi näha. Mees kutsus, et lähme vaatame finišit, siis näeme võitja ära. Vastasin, et tulemused saab ajakirjandusest ka teada. Mees ütles, et kui tema kooliõpilane oli, siis tema küll tahtis sportlasi oma silmaga näha. Mina olin käinud vaatamas ainult neid võistlusi, mis toimusid kodu lähedal. Hoidsin mehe selja taga olevast nupust kinni. Mees hakkas selja taha vaatama, et mis tal selga toetamast takistab. Panin käe teise kohta. Mõtlesin, et kõigi elukutsete esindajaid tahetakse näha, väljaarvatud mind, sest vahel mängin ma malet nii halvasti, et minu vastu pole inimestel austust. Üks naislaulja hakkas bussis esinema. Aga varsti ütles ta oma lapsele, et jätab laulu pooleli, sest teises pingireas istujad ei pööra talle tähelepanu. Mõtlesin kuskil, et mul on nii palju raha, et saan palju aastaid ilma tööd tegemata ära elada, kui kulutan iga kuu 1000 krooni. Aga hinnatõusu tõttu võivad kulutused suuremad ka tulla, siis saab raha mõne aastaga otsa. Ükskord pean ma igatahes tööd otsima hakkama. Kõrvaltööks võiks küsida maletreeneri ametit. Spordikoolis on maletunnid praegu hommikuti, aga mina võiksin hakata andma õhtuti lisatunde, sest osad lapsed käivad koolis hommikupoolses vahetuses. Ühe õpilase ma ikka saaksin. Seaksin sisse raamatu maleraamatute laenamise kohta, kuhu märgiksin laenaja nime, raamatu pealkirja, laenamise aja ja tagasitoomise aja. Kes ei ole eelmist raamatut tagasi toonud, sellele ma järgmist ei annaks. Spordikoolis paluti mul nooli märki visata. Ütlesin, et ei ole seda palju aastaid teinud. Siin ei hoolitud sellest, et märgist mööda minevad nooled seina lõhuvad. Kui võtsin nooled kätte, torkasin ühega neist endale kogemata rinda. Ütlesin, et esimene nool jäi püsima minu naha sisse. Mõtlesin, et nüüd sain võibolla aidsi. Pangas tahtsin panna osa oma raha tähtajalisele hoiusele. Aga selleks ei pakutud enam võimalust, selle koha peal pakuti hoopis laenu võtmise võimalust. Võtsin laenu 10 000 krooni. Siis hakkasin seda kahetsema. Rääkisin pangatöötajale, et see rida on eksitav - ma võtsin laenu lootuses intresside pealt teenida, aga intresse pean maksma hoopis pangale. Pangatöötaja küsis, kas ma olen maalt. Vastasin, et linnast. Ütlesin, et laenu võtmine väga suur probleem ka ei ole. Üks mees oli jutuajamist pealt kuulnud ja soovitas mul laen kohe tagasi maksta, siis ei pea suuremat osa intressi tasuma. Istusime Tõnise, Tristani ja teistega söögilauas. Pangatöötaja tõi ühe kausi toitu juurde. Ütlesin, et sealt ma ei võta, sest pangas on see kindlasti tasuline. Aga pangatöötaja tõstis mulle suure portsu salatit ette, öeldes, et annab selle tasuta. Tõnis rääkis, et klassiõed tahavad kasiinot ja muusikat. Ütlesin: "Kasiinomuusika." Tristan ütles, et kasiinoautomaatidel saab muusika maha keerata. Mina ütlesin, et rahakõlin jääb alles.

Kolmapäev, oktoober 15, 2008

Sõlmed juhtmetes

Traatidesse tahab jälle voolata metalli,
aga kuigi veidi voolab, siiski traat ei valmi.
Riidest tahetakse teha rulli ümber niite,
aga edusammudega töötajad ei kiitle.

Üle oja tõmmatakse üsna jäme kaabel.
Kaabel hakkab värisema, sest et puu on naaber.
Sokikudujate majja veeretame lõnga,
lõngakera teisest otsast keegi ent ei tõmba.

Teisipäev, oktoober 14, 2008

Loomad kaartidel

Üks vend ähvardas minu kallal vägivalda tarvitada, kui ma siin korteris edasi elan. Küsisin, kes ta üldse on. Ta ütles, et Henn. Varsti ütles ta, et tegelikult on ta Toomas. Vastasin, et muidugi, Henn ei oleks sellist lollust öelnud. Tegelikult olin esimesena öeldud nime uskuma jäänud. Nii oleksin ma võinud muuta suhtumist valesse inimesse. Ma ei teinud enam vendadel hästi vahet, sest ei näinud neid enam eriti sageli. Tegin lahti arvuti. Et Toomaga ära leppida, küsisin varsti, kas ma pean tema selle arvuti taha laskma. See oli nimelt tema arvuti. Toomas vastas, et pean küll. Ma sain võtta ka oma arvuti, aga sellele ei oleks jätkunud võrgujuhet. Siis tuli meelde, et nüüd on wifi kasutamise võimalus ka olemas. Vaatasime entsüklopeediast kaarte. Kaardile olid märgitud loomade kujutised, kes mingis piirkonnas elasid. Indias elasid elevandid. Pille küsis, kas seal hobuseid ka on. Küsisin vastu, milleks veel hobused vajalikud on, kui seal juba elevandid on ja India lõunaosas ka kaamelid. Lähis-Ida ja Ida-Euroopa vana aja kaartidele oli märgitud, et seal elas kunagi mitu veiseliiki, mille nimed olid mulle tundmatud. Tegemist oli uue Eesti Entsüklopeedia esimese köitega, mille esitlusel me viibisime. Selles oli kaartidele kõigi maade ja rahvaste kohta lisatud lisaks seni eesti keeles kasutatud nimele ka see nimi, millega need rahvad ennast ise nimetavad. See tegi kaardi väga kirjuks. Leidsime, et on üle pingutatud. Et teadlased oma tööle õigustust leiaksid, peavad nad kogu aeg midagi uut välja mõtlema. Kaarte oli igal leheküljel. Siiani tuntud riigipiiride asemel olid kaartidele kantud uued, nii et riikide arv tuli palju suurem. Kuna olid kasutusele võetud uued maade nimed, siis ei saanud otsida informatsiooni nende kohta tähestiku järgi. Ja selles köites polnud isegi nende uute nimede tähestiku järjekorda. Ütlesin, et tuleb välja, et parem on osta TEA entsüklopeediat. Uues Eesti Entsüklopeedias oli kõik segi paisatud ilmselt selleks, et sundida lugejaid lugema iga köite igat lehekülge. Tegelikult oli raamat muidu huvitav, sest keskendus ajaloole ja geograafiale. Esitlusruumides oli kaks kööki erinevate toitude valmistamiseks. Hakkasime koju minema. Aga ka bussiliinid olid ära muudetud. Peatustele olid antud uued nimed, nii et sõiduplaani järgi ei saanud vaadata, milline buss koju viib. Sai veel jala minna, kasutades nägemismälu. Aga varsti muudeti linnapilt ka teiseks, nii et ka jala minnes kodu leidmine muutus võimatuks.

Vaatasime Skandinaavia kaarti. Soome ja Rootsi vahel oli lai merelaht. Ütlesin, et küll on ilus vaadata kaardilt kohta, kus on vesi, aga pole asustust ega teid. Tegelikult selle lahe saartel oli asustus, sest seal käidi suvitamas, aga mandrikaldal neil laiuskraadidel asustust tõesti ei olnud. Paberile oli trükitud erinevatesse lahtritesse üksikuid sõnu ja fraase, millest tuli kokku panna ingliskeelseid lauseid. Ütlesin, et näen kohe ära, et üks siit tulev lause on, et kõigi puhul ei anna treening tulemusi. Selle lause võiks öelda kehalise kasvatuse õpetajale, sest tema pole sellest aru saanud. See lause kehtib ka koertejalutajate kohta. Käisin teist korda keskkoolis, lähenesid lõpueksamid. Kuna mul oli ülikool juba lõpetatud, ei olnud mul kavas lõpueksamitele minna, samuti mitte kevadisele inglise keele tasemetööle. Need oleks võinud mul minna halvemini kui eelmisel keskkooli lõpetamisel. Aga tasemetööle minemata jätmisel võis õpetaja irisema hakata. Oleksin tahtnud teada, kes oli see klassikaaslane, kes tegi üldse ettepaneku, et meie klass teist korda keskkoolis käima hakkaks.

Esmaspäev, oktoober 13, 2008

Tabel lugemissaalis

Läksin ülikooli raamatukokku. Valisin vaatamiseks välja ühe fotoraamatu, sest see oli käele kõige lähemal. Istusin sellega ühe tüdruku kõrvale. Ta paistis ehmatavat. Ta hoidis oma lahtise raamatu kaane serva minu lahtise raamatu peal. Tõenäoline oli, et lehe keeramise hetkel ei ole tema raamatu serv ees, aga võis minna ka teisiti. Oli pooleli kaks maleturniiri - üks pika ja teine lühikese mõtlemisajaga. Turniiritabelid olid siin raamatukogus. Helen ütles ühele turniirist osavõtjale, et võib järgmise vooru kokku panna. Hakkasin ka mängima lühikese mõtlemisajaga turniiri järgmist vooru. Mul oli käsi praegu väga nõrk, mistõttu mul oli raskusi vastase käe surumisega ja tõenäoliselt ootas mind ees ajaga kaotus nuppude liiga aeglase liigutamise tõttu.

Tõusin hommikul vara üles, aga unisus ei läinud üle. Mul oli paberile üles kirjutatud kaks hommikust kellaaega. Püüdsin meenutada, mida need tähendavad. Tuli meelde, et esimesel kellaajal peab Raun andma mulle üle minu uue raamatu värsked eksemplarid ja teine on Vanemuise esietenduse algusaeg. Viimane neist mind tegelikult ei huvitanud, aga esimese pärast pidingi täna nii vara tõusma. Ainult et kohale võis minna ka veidi hiljem, sest eelmisel korral oli Raun raamatu trükikojast välja toonud kokkulepitud kellaajast hiljem. Linnas nägin ühes majas B. Vaherit, kes oli selle nõukogu liige, mis pidi otsustama, kas mulle raamatu väljaandmiseks raha anda. Ta oli käsikirja lugenud ja ütles, et me pommitasime neid käsikirjadega. Seda, kas raha eraldati, ta ei öelnud. Narusberg küsis ühe raamatu kohta, mida mina olin toimetanud, kas seda oli vaja välja anda. Vastasin, et kui see Eesti ajal juba üks kord ilmus, siis võis selle nüüd ka välja anda. Rääkisin, et selle käsikirjaga oli mul palju tööd, sest originaal oli vananenud keeles või halvas keeles või vähemalt keerulises keeles või midagi seesugust.

Mõtlesin, et see Rauna poole minemise kellaaeg ei saa õige olla, sest raamat ei saa nii varasel kuupäeval veel ilmuda. Aga kui ma tema poole jõudsin, siis nägin, et uus raamat on siiski ilmunud. See oli Euroopa Liidu vastane teos. Seal oli liigitatud eurovastaseid. Ühed olid juhipõhimõtte pooldajad, teiste kohta oli kirjutatud, et nad pooldavad laevakahingut. Ütlesin, et see on tõlkeviga, sest ladja on otsetõlkes küll lodi, aga õiges tõlkes vanker. Raun oli nõus.

Pühapäev, oktoober 12, 2008

Filminäitleja protest

Olin filminäitleja. Minu jaoks tõlgiti inglise keelest osasid, mille pidin ette kandma. Hakkasin protesteerima, et tõlked on vigased. Kui kasutatakse minu häält ja nägu vigase tõlke ettekandmiseks, siis arvavad inimesed, et olen ise need vead teinud. Protesteerimise eest mind vallandati. Niimoodi protesteerimisi jätkates võisin ilma jääda ka kõigist tulevastest töökohtadest. Aga tõe eest oli vaja võidelda.

Vaatasin Eesti maamaastikku. Seal oli hajutatud talumajasid. Mõtlesin, et laulusõnades "Jää vabaks Eesti meri, / jää vabaks Eesti pind, / siis tuisku ega tormi / ei karda Eesti rind" tähendab "Eesti rind" tuule eest kaitsvat talumaja seina. Aga võibolla mõeldakse selle all siiski vastu tuult kõndiva inimese rinda. Tormi all võidakse mõelda nii tugevat tuult kui ka äikest. Kui korraldatakse meeleavaldus Gruusia toetuseks, siis võiks seal laulda: "Kord peksab tasumise äike / kõik ahned koerad laiali, / ei sellepärast kustu päike, / vaid paistab nii kui ennegi." Üks salm sellest laulust on kommunistlik, see tuleb laulmata jätta. 1988. aastal rääkis üks inimene meeleavaldusel peetud kõnes, et rahvas on nii üles ärritatud, et selle taga peab olema Moskva julgeolekuministeerium. Seega hakkas teooria julgeoleku osast levima juba tol ajal. Moskva plaanid sündmuste käigus muutusid. Algul taheti Nõukogude Liit säilitada, hiljem mõeldi ümber. Julgeolekuministeeriumi ja teiste Moskva ametkondade soovid võisid olla erinevad. Kõndisin mööda teed. Ühe maja juures oli kuri koer. Mulle tuli meelde, et kurja koera juures tuli vist ära keerata. Enne keeramist vaatasin, kas koer on ketis või lahti. Tee suundus metsa vahele. Kõndisin läbi Tartu kodu poole. Läksin diagonaalis läbi Vanemuise eest. Mõtlesin, et siin ärkan ma tavaliselt üles, sest ei mäleta, kuidas tee edasi läheb. Aga sel korral ei ärganud. Kaubamaja ees läksid ema ja Toomas bussi peale, mina kõndisin jala edasi. Toomas ütles bussis, et tal hakkas halb, sest homme on koolipäev.

Kaks mängijat analüüsisid äsja lõppenud malepartiid, milles üks neist oli osalenud. Vaatasin pealt, aga ei saanud hästi aru. Eesti ja Venemaa vahel arenes pidev vastastikune luuretegevus. Otsustasime, et homme tuleks minna Venemaale luurama võsa vahelt. Asustusega teed mööda oli raskem läbi pääseda, sest seal tulid pidevalt Vene luurajad vastu. Aga kui prooviti minna võsa vahelt, siis selgus, et seal on ka Vene luurajaid, kes ootavad spetsiaalselt Eesti luurajaid. Seetõttu läksime siiski asustusega teed mööda. Kui olime Venemaale jõudnud, astus tuppa sisse Brežnev. Tegime, nagu räägiksime hiina keelt. Hiina keelt me ei osanud, aga Brežnev ka ei osanud ja ei saanud aru, et see päriselt hiina keel ei ole, vaid tähenduseta sõnad. Ta jättiski meid rahule. Läksime Eestisse tagasi. Sõitsime paadiga üle Läänemere. Meid huvitas üks mere vastaskaldal asuv laht.

Laupäev, oktoober 11, 2008

Kurgiseeme on olemas

Kas kasvatada lillepotis kurke,
ei ole esitatav küsimus,
kui ümberringi on vaid kurte
ja kirjutamaks puudub püsivus.

Siis tuleb võtta ise käsiraamat
ja õhtul lambivalgel lugeda.
Ei kurtidega tule teha draamat.
Kui loen, ei saa ehk tukast sugeda.

Piitsa ja läbi otsida

Pool Lossi tänavast oli kaamerate jälgimise all. Keset seda tänavat seistes sai vaadata televiisorist pilti selle tänava kohta. Teisel pool teed kõndijad võisid tähele panna, et kuigi ma ei vaata nende poole, jälgin ma neid televiisorist. Inglismaal oli viimasel ajal sageli maavärinaid, aga Eestisse need esialgu ei ulatunud. Lätis hakati kartma, et maavärin võib neelata terve parlamendi koosseisu korraga. Ettevaatuse mõttes hakati Läti parlamendi istungeid pidama tuumavarjendis. Läksime ka maa alla. Seal rääkis Rei, et üks tema õpilane on andekas. Vastasin, et sellest ajast, kui mina trennis käisin, mäletan ma, et see poiss ei ole males andekas. Aga tuli välja, et ei räägita minuaegsest trenniskäijast, vaid ühest praegusest õpilasest. Minuaegsete trenniskäijate kohta ütles Rei, et neil olid kõigil silmad vees, kui kuulsid, et ma olen Kerese raamatu koostanud, ja lubasid kõik esitlusele tulla. Üks maletaja oli koostanud avalduse, millele oli kirjutanud teiste allkirjad. Kuigi minu ja tema reitingute vahe ei olnud suur, oli ta kirjutanud, et tema on esimene järk, aga mina kolmas. Selle peale olin solvunud. Ütlesin, et sellised andmed näitavad, et avaldus on võltsing ja kiiruga koostatud. Selle maletaja naine pidas kõnet. Kaamera näitas teda ainult eemalt, arvatavasti seetõttu, et tal oli vähe riideid seljas, mida ei tahetud esile tõsta. Aga see naine kägistati ära. Surmahetkel ütles ta veel: "Kurrnäu." Ütlesime, et lähme maa alt välja, kui siin sellised asjad juhtuvad. Aga selle naise mees ütles, et enne ta meid ei lase, kui on meile piitsa andnud ja meie taskud läbi otsinud. Jooksime tal eest ära. Et me välja ei pääsenud, siis jooksime maa all.

Reede, oktoober 10, 2008

Mädanenud tomatid

Kirjutati, et Venemaa on esitanud Eestile küsimuse, kas Eesti tasub arve või mitte. Vastata tuli ei või jaa. Kuna summa oli alla miljoni, siis oleks olnud jõukohane see tasuda. Samas olid nõudmised ebaõiglased. Eesti oli just tahtnud ise Venemaale okupatsioonikahjude hüvitamiseks arvet esitada. Venemaa esitas oma nõudmised, et saada ettekäänet sõja alustamiseks. Kommentaator kirjutas, et Venemaal tekkis võimalus mingeid nõudmisi esitada tänu sellele, et Gruusia sõja ajal soovitati Eestis hakata saatama raha asemel kaupa, nii et raha jäi tasumata. Kirjutati, et Venemaa oli soovinud Gruusia üleni vallutada, aga ei arvestanud sellega, et grusiinid tulevad tänavale mädanenud tomateid loopima. Eesti vastu sõda taheti kättemaksuks Gruusia toetamise eest. Rootsi oli teinud Gruusia toetuseks sama jõulise avalduse kui Eesti, aga Rootsi kallale Venemaa ei kippunud. Kui Gruusiat toetasid Balti riigid, siis oli oodata, et ka Eesti vastase sõja korral toetab Eestit Läti. Mõtlesin, et kui sõda tuleb, siis lähen tänavale püssiga lennukeid tulistama. Tähtis on mitte tulistades ühe koha peale seisma jääda, vaid kätemaksurünnakut ennetades järgmisse kohta kõndida.

Oli õhtu. Ma polnud päev läbi oma võrgulehekülgede loendureid vaadanud, aga nüüd tegin seda. Blogi oli täna külastatud ainult kolm korda, mis oli päevakeskmisest palju vähem. Seevastu oli erakordselt palju külastatud kodulehekülge. Blogi ei külastatud täna võibolla sellepärast, et olin kirjutanud sissekandes, nagu oleks veel kaks inimest surma saanud. Juhuslikult kirjutati sarnasel teemal täna palju ka teistes blogides, mistõttu ilmselt arvati, et minu sissekanne täiendab ainult juba loetud teemat, kuigi tegelikult oli minu teema teine. Nägin Anne tänaval Toomast. Ta oli korjanud seeni. Ma ei teadnud, kas need on söödavad.

Valmistusin klubis ühe poisiga malet mängima. Oli valida, kas mängida klubi nuppudega või kaasa võetutega. Mõtlesin, kellega ma olen kirju vahetanud. Mõnest klassikaaslasest ma polnud rahul, et nad pole mulle ühtegi korda kirjutanud, aga järele mõeldes sain aru, et ei ole neile ise ka kirjutanud. Vaatasin üle pika aja blogi Numbrid. Olin arvanud, et sinna enam uusi sissekandeid ei lisandu, aga pärast vaheaega oli neid jälle lisanduma hakanud. Sissekannete sisu oli varasematest erinev.

Unised mängud

Täna mängis malet 12 inimest mõtlemisajaga 11 minutit. Võitis Tätte, kellele see oli elu esimene turniirivõit ilma koha jagamiseta. Punkte sai ta tegelikult teiseks tulnud Raidväljaga võrdselt, aga võitis omavahelise mängu. Kolmandaks tuli Peebo, kes ei mänginud täispingega.

Esimesena läks juhtima Viikmaa, kes võitis kolm esimest mängu ajaga ja hiljem samal viisil veel vähemalt ühe. Aga kui vahepeal ära käinud Peebo tahtis kirjutada Viikmaale loobumisvõitu, siis ta üle viigi ei soovinud.

Mina tulin nelja viimase turniiri jooksul kolmandat korda eelviimaseks, kogudes 3 punkti. Võitsin Partsi ja Põvvatit, viigistasin Volperti ja Šukisega, kaotasin Tättele, Raidväljale, Peebole, Viikmaale, Ojastele, Kurele ja Kääbile. Tegin palju jämedaid vigu. Näiteks Ojaste vastu oli mul juba kolm etturit rohkem, aga siis jätsin puhtalt vankri ette. Vead olid tingitud ilmselt unisusest. Unisust võis tekitada see, et eile valmistusin turniiriks malenuppude tõstmise asemele unenägude mahtu suurendada püüdes, kuid ei maganud täna hommikul nii kaua, et unenäod lõpuni näha.

Neljapäev, oktoober 09, 2008

Saadan asju korda

Kui mingi väike tegevus on lõpetatud, siis tundub, nagu oleks midagi korda saadetud. Panin unenäod kirja, sõin, pesin pead, töötasin ühe artikli läbi. Millegi korda saatmine meenutab aga eksamiteks õppimist ja nende sooritamist. Nüüd veel see sissekanne avaldada, siis on üks punkt päevaplaanist jälle täidetud.

Loosung Slaavia kohta

Trepi juures seisis kaks last venekeelse loosungiga "Slaavia slaavlastele!" Võtsin neilt selle ära. Ütlesin, et sellist loosungit ei tohi olla, siin ei ole Slaavia, vaid Eesti. Võtsin lapsed kaasa ja läksin sööklasse. Lapsed jätsin eesruumi, ise istusin laua taha ja hakkasin sööma. Kui kõht oli täis söödud, läksin andsin natuke süia ka neile lastele, et näidata, et ma pole halb inimene. Viisin nad jälle sööklast välja, et pahandust ei tuleks.

Köögis olid uued ajalehed. Ühe lehe esiküljel oli naisefoto. Seda ma esialgu lähemalt ei vaadanud. Teise lehe esiküljel kirjutati, et ühel rahval on jaanuar püha kuu, seetõttu tahab see rahvas, et nende ajaleht hakkaks ilmuma alles veebruaris. Aga Eesti seadused ei luba tellitud ajalehe alles aasta keskel ilmuma hakkamist. Kõigepealt tuleb lahendada suured küsimused, seejärel nende raamides väiksemad. Läksin kooli, kus saalis toimus aktus. Lava kõrvalruumi läks kari juudi lapsi, kes sealt seejärel lavale marssisid, et laulda. Kõigepealt esitas üks väike laps laulu, mida olin varem kuulnud ka eestlase esituses. See laps laulis vaimustunud häälega, aga tundus, et noodist mööda. Järgmise laulu esitasid kaks suuremat last. Nad olid musta värvi riietes, laulsid kriiskava häälega ja vahepeal kallistasid üksteist. Nende laul püüdis juhtida tähelepanu sellele, et Jumal ja Kurat on millegi poolest sarnased. Saalis istujaid filmiti. Kui tuldi mind filmima, siis püüdsin istuda otsem. Aga oli raske otse istuda, sest pink oli liiga väikseks jäänud. Pinginaabriga koos ei oleks pinki mahtunud. Üks tüdruk tuli ikkagi minu kõrvale istuma. Nihkusin edasi, et talle ruumi teha. Sain siiski kuidagi pingi suhtes otseks. Minu kõrvale istunud tüdruk ja kaks meie ees istuvat tüdrukut hakkasid omavahel rääkima, et üks neljas tüdruk on jäänud teadmata kadunuks. Päev varem oli teda öösel poolpaljana poiste telki tiritud. Ta oli ukseni tirimisel küsinud luba, kas võib sisse minna. Loa küsimine tegi rääkijatele nalja ja oli teinud ka ühe rääkija emale.

Oli esimene jaanuar. Öösel olime maganud vanaema pool, mistõttu polnud mul aasta esimesel ööl jäänud meelde ühtegi unenägu. Unenägudeta oli olnud ka eelmise aasta esimene jaanuar. Praeguseks olime jõudnud koju. Lugesin, et Mart Laar on kirjutanud ajalugu ühe oma unenäo põhjal. Ta lõpetas ülevaate öeldes, et edasi kirjutamiseks tuleb oodata järgmist sellel teemal unenägu. Tahtsin kirjutada kommentaari, et järgmist unenägu sel teemal ei tulnudki. Aga mõtlesin, et ma ei tohi anda informatsiooni ilmumata raamatu käsikirja kohta. Siis tuli meelde, et sellest pole juttu mitte ainult käsikirjas, vaid Laar on seda öelnud ka ajalehes. Laar tahtis mulle mingeid materjale saata. Need pidid saabuma elektrooniliselt. Mõtlesin, et võiks paluda saata need paberil, sest ekraanilt loen ma väiksema tähelepanuga. Mulle tuli e-mail Kanepilt. Polnud juurde märgitud eesnime, nii et ei saanud olla päris kindel, kumma Kanepiga on tegemist. Mina polnud neile oma e-maili aadressi andnud. Kirjaga oli kaasas mingi fail, mul paluti kirjutada vastuseks, kui kaua see fail laeb. Ma ei julgenud faili avada, sest kartsin, et see võib panna minu arvutisse nuhkvara. Kanepid peaksid piisavalt hästi programmeerida oskama. Aga fail hakkas ise avanema. Küsimusele "kui kaua" mõtlesin vastata "kaua". Kirjaga oli kaasas tabeleid turniiridest, millel Kanep oli osalenud. Kui pika male turniirid ta võidab ära, siis selgus, et kiirmalet mängib ta halvemini, sest oli saanud kuue osavõtja hulgas neljanda koha. Toas kõndis ringi üks naine. Püüdsin panna arvuti sellisesse asendisse, et naine taustale ei jääks, aga tema ronis kogu aeg taustale tagasi.

Kolmapäev, oktoober 08, 2008

Mida teha hammastega?

Millegipärast väitis hambaarst, et ma pean kasutama just pehmet hambaharja. Poes hambaharjade valik eriti suur ei olnud. Pehmeid oli peale lastesuuruse ainult üks sort. Ja see maksis teistest oluliselt rohkem. Tavaline hambahari maksis 12 krooni, aga see umbes 32. Seda on muidugi palju vähem, kui hambaarsti enda külastamine maksab. Aga soovitati osta aastas neli hambaharja. See läheks siis juba 128 krooni. Ja hambaharjast ei piisavat, vaid minevat vaja veel hambaniiti, lisaks hambapastat. Hambapasta ei tohtivat olla mingil juhul valgendav. Kui kogemata selline osta, tuleb see kohe ära visata. Rohelistest põhimõtetest lähtudes tuleks hoopis tarbimist vähendada.

Kohtumine hotellitoas

Kohtusin hotellitoas Ilvesega. Eriti ma teda ei tundnud, aga mäletasin, et olen temaga samas teaduskonnas õppinud. Ilves oli teel ühe Euroopa lepingu sõlmimise üritusele. Mina erinevalt temast olin selle lepingu sõlmimise vastu. Mul oli kotis sel teemal ajaleheväljalõikeid. Näitasin neid Ilvesele. Teda huvitas üks artikkel, mis oli kirjutatud lepingut pooldavalt seisukohalt. Lõpuks tuli mulle meelde, et Ilves ei ole mitte ainult minu ülikoolikaaslane, vaid on olnud ka Eesti president. Läksin magama. Öösel äratas Ilves mind üles. Ta palus, et ma näitaks uuesti seda artiklit. Seda ma tegingi. Ilvesel oli seda vaja kõne ettevalmistamiseks, et saaks kasutada sealt võetud tsitaati. Kuigi meie seisukohad Euroopa Liidu kohta olid erinevad, olin rahul, et sain mõjutada presidendi kõne sisu. Ilvesega olin varem ka kokku puutunud - olin talle ühel pressikonverentsil küsimusi esitanud.

Tõusin hommikul üles ja läksin arvuti taha. Olin väga unine. Aga uni hakkas üle minema. Arvuti juurde tuli ka Klaus. Ta küsis, kas male suurmeistrid on ühtlasi FIDE meistrid. Vastasin, et tiitleid arvestatakse eraldi, FIDE meistrite ja meistrikandidaatide arvestusse suurmeistreid ei võeta, kuigi teoreetiliselt sisaldab kõrgem tiitel ka madalamaid tiitleid. Klaus ütles, et seda tuleks ajalehe malenurgast kontrollida. Seletasin, et malenurgad ei ilmu ainult ajalehtedes. Teadsin, et neid on ka internetis. Aga mõtlesin, et seal ei kirjutata tiitleid pikalt välje, vaid kasutatakse lühendeid gm ja fm, võibolla ei saa Klaus neist aru. Klaus küsis, mis on Vaadeldaja maleklubi aadress. Ta pani arvuti seda otsima Annelinnast. Käivitus video, milles näidati Annelinna maju Kesklinna poolsest otsast linna servani. Seletasin, et Vaadeldaja maleklubil ei olegi aadressi, vaid see asub internetis. Klubi liikmed käivad mängimas päevakeskuses, kus on koos pensionärid ja noored. Klaus küsis, kas mina veel saan pensioni. Vastasin, et kui tahan siis saan ja kui ei taha, siis ei saa. Istusin pidulauas. Minu kõrval istuv võõras mees küsis, kas ma pensioni saan. Ütlesin, et ma ei soovi sellele vastata.

Olin koolis. Klassivennad rääkisid, et täna pean ma vene keeles luuletust vastata oskama, sest kui me ühes tunnis luuletust õpime, siis küsitakse seda kohe järgmises tunnis. Mul ei olnud see õpitud. Ütlesin, et ma ei jõudnud seda õppida, sest tänaseks oli õppida kõigis ainetes. Helen ei uskunud. Ta võttis minu päeviku, et näha, mis ma olen õppimiseks üles kirjutanud. Seal olin tõesti õppimist iga tänase tunni kohta märkinud. Põhiliselt seisnes see raamatute läbi lugemises. Helen võibolla tõlgendas, et raamatu läbi lugemine ei ole õppimine, sest seda ei kontrollita.

Teisipäev, oktoober 07, 2008

Kadumine ja otsimine

Inimesed ei püia teistest aru saada, vaid neid korrale kutsuda. Nad ei ole siiski täpselt ühesugused. Ükskord ei näinud ma ilma prillideta, kuhu ma olen prillid pannud, palusin abi nende leidmiseks, aga sain hoopis sõimata. Kui kellelgi teisel midagi kadunud on, olen püüdnud aidata otsida. Aga ükskord olid ühel inimesel kadunud võtmed, hakkasin neid otsima, mille peale tema ütles, et talle ei meeldi, et ma teda aitan. Kui ma algkooli päevil mõne eseme ära kaotasin, olin kindel, et selle on võtnud keegi pahatahtlik, läksin vihaseks, aga lõpuks avastasin, et kadumises olin ikkagi ise süüdi. Uuemal ajal olen püüdnud rakendada meetodit, et kui midagi kadunud on, siis tuleb kõik kohad järjest läbi otsida, kuni kadunud asi on leitud. Aga kõikidest kohtadest mul otsida ei lubata, sest arvatakse, et on kohti, kus seda asja ei ole. Malefilosoof Veingold on kirjutanud, et male on otsinguline aktiivsus, mis viib käikude leidmisele, mis tegevat maletajad muudest inimestest õnnelikumaks. Käigu otsimiseks tuleb kulutada mõtlemisaega. Aga ma olen kuulnud ja lugenud, kui mõnda mängijat halvustatakse, et kuidas ta lihtsas seisus nii kaua mõtleb, siis ta ikka ei oska piisavalt mängida ja raiskab vastase aega. Minu treener õpetas minu meelest mõistlikumalt, et tuleb kasutada ära kogu mõtlemisaeg. Hiljem ta õpetas küll, et kui mõtlemisaega on vähem, siis tuleb kiiremini mängida. Ma olen varemgi kritiseerinud kiirlugemise propageerimist malelise mõtlemise analoogia põhjal. Ja ma olen katseliselt kindlaks teinud, et aeglasem lugemine annab pikemaid unenägusid. Ühes lasteraamatus oli siiski lugu sellest, et liiga kiire lugemine ei ole hea. Tegelane neelas sõnu ja pidi lõpuks operatsioonile minema.

Maale jõudes

Läksin maale. Meie talu kõrvalhooned olid remonditud, aga kõrvalhoones oli liiga kitsaste astmetega trepp. Kõik kõrvalhooned ei olnud ka korda tehtud. Varem oli iga hoone saanud eraldi numbri. Pidin ostma talule maad. Vaatasin koos maamüüjaga saada olevate maade kaarti. Mõtlesin, et algul ostan piiratud koguse, hiljem võib juurde osta. Naabrid võisid tähele panna, et vennad, kes sagedamini maal käivad, hakkavad kohale jõudes kohe tööd tegema, aga mina hakkan hoopis mesilasi vaatama. Kaks venda arutasid, kumb neist kaevu läheb. Minu arvates oli kaevu minek ohtlik.

Läksin kirjastusse. Sinna oli toodud esimene eksemplar minu uut raamatut, mille teine kirjastus välja andis. Algul oli trükitud paar eksemplari, varsti pidi järgnema ülejäänud tiraaž. Teine kirjastus oli osanud väljaandmiseks paremini raha küsida. Toetajateks olid "Eesti Ekspress" ja Hansapank. Kultuurkapitalilt alles oodati vastust. Raamat oli tulnud palju paksem kui ma ootasin. Olin ise illustratsioonid joonistanud, aga kirjastus oli lisanud ka palju muid illustratsioone, nii et minu joonistatud moodustasid väiksema osa.

Pidin saatma kirjastusele võrgu kaudu andmeid. Kui olin ära saatnud, siis proovisin kirjutada lahkumisavaldust. Selle jaoks olid ekraanil spetsiaalsed valikud. Seda ma ei mõelnud päriselt ära saata, vaid jätsin allkirja andmata. Seejärel proovisin kirjutada mitu varianti isa lahkumisavaldust, küsides suuremat lahkumishüvitust kui endale, aga allkirja jätsin jällegi andmata. Arvasin, et niiviisi kustuvad kõik variandid ära, aga ootamatult teatas arvuti, et ta on need edasikirjutamiseks kirjastuse serverisse salvestanud. Mõtlesin, et loodetavasti minuga selle eest pahandama ei hakata, sest avalduste kirjutamise proovimist võib võtta õppimisena. Hiljem luges isa ekraanilt, et talle pakutakse erinevaid palgatõusu variante. Teda pani imestama, et nii palju raha pakutakse. Pidin hoiatama, et võibolla on need hoopis minu välja mõeldud lahkumishüvituse variandid.

Esmaspäev, oktoober 06, 2008

Venemaa presidendi nimi

Eesti keeles olen seni kirjutanud Medvedjev, aga täna sain teada, et olen teinud valesti. Nimelt esineb je eesti keelde ümbertõstmisel sõna algul, vokaali ja pehmendusmärgi järel. Selles nimes aga pehmendusmärki ei ole. Küll aga on see olemas Venemaa presidendi isanimes.

Teist korda ülikoolis

Olin kasutanud kogu aeg ühte ja sama elektronpostkasti, aga kunagi olin endale teinud ka ühe teise. Nüüd tahtsin seda avada. Aga ma ei mäletanud, kuidas sinna pääseb. Selgus, et mul on vajalikud andmed siiski alaliselt arvuti küljes olevale paberile üles kirjutatud. Mul oli käes kanepimoosiga sai. Ma ei mäletanud, kust ma selle olin saanud. Samuti ei teadnud ma, kas tegemist on narkootikumiga või mitte. Hammustasin ühe suutäie. Korraga polnud mul kavas rohkem hammustada. Juba sellest ühest suutäiest hakkasin uimaseks muutuma. Oli öeldud, et see sai paneb purju, aga selle ütluse põhjal ei olnud veel selge, kas tema ühekordsel hammustamisel või üleni ära söömisel. Kartsin, et nüüd kaotan enesevalitsemise ja võin sooritada mõne kuriteo. Ma oleksin võinud siiski jääda põhimõtte juurde mitte kordagi elus narkootikume proovida. Vahel võib narkootikumidest sõltuvus tekkida ühe korraga. Tavaliselt jäävad inimesed sõltuvusse niimoodi, et mõni kurjategija esimesel korral sunnib tarvitama. Sõltuvuse väljakujunemise järel ütlevad inimesed, et kuigi nad on sõltlased, tunnevad nad vähemalt narkootikumi tarvitamisest mõnu. Pille ütles, et ta on kanepisõltlane. Ma ei teadnud, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Ema võttis külmutuskapist veel selliseid saiu ja jagas ka teistele. Nemad paistsid kavatsevat süia ära terve sai korraga.

Kui ma esimest korda ülikoolis käisin, siis vastasin eksamil kõik aastaarvud õigesti, sest olin tähtsamad daatumid pähe õppinud. Nüüd uuesti ülikoolis käies püüdsin jätta meelde kõiki asju korraga, aga selle tulemusel oli pilt udusem ja eksamil võis halvemini minna. Õppejõud rääkis loengus, et talle ei meeldi naljaluuletused ega grammatikareeglite vastaselt kirjutatud luuletused. Sellega tahtis ta vist öelda, et ei ole rahul, et mina luulekogusid olen avaldanud. Edasi rääkis ta, mida tuleb linnade juures tähele panna. Minu kõrval istuv tüdruk küsis mult, mis oli õppejõu viimane lause. Vastasin, et ma ei kirjuta kõike üles. Tüdruk pani kirja iga õppejõu öeldud lause, aga mina olin üles märkinud ainult paar märksõna. Tegelikult oleksin siiski võinud vastata, milline see viimane lause minu meelest oli. Aga kõike üles kirjutada ei saanud ma juba sellepärast, et võrreldes eelmise ülikoolis käimisega oli minu mõtlemine edasi arenenud. Tol korral olin õppejõu juttu lihtsalt konspekteerinud ja meelde jätnud, aga nüüd sain aru, et õppejõu jutus on palju vigu. Ta kasutas ebatäpseid väljendeid. Linnadesse sisseveo kõrval oleks võinud rääkida ka väljaveost või üldistatult transpordist. Hakkasin konspekteerimise asemel kirjutama üles küsimusi, kas õppejõud ei oleks võinud rääkida teisiti.

Pühapäev, oktoober 05, 2008

Käo elu

Paar aastat oli kägu kapi otsas,
kuid lõpuks siiski pidi kukkuma.
Kui kägu sinna põrandale potsas,
siis mõteldi, et hakkab hukkuma.

Kuid kägu munes põrandale muna
ja lendas kella sisse tagasi.
Ta tundis ennast lõpuks puhanuna.
Kanaarilinnud puuris magasid.

Juurdeehitus jutu ajamiseks

Läksin oma endisesse kooli. Seal oli palju teisigi vilistlasi. Üks õpetaja pahandas, et kui siin nii palju vilistlasi käib, siis ei jätku ruumi. Mõtlesin, et siis tuleks teha koolimaja kõrvale juurdeehitus, kus saaks juttu ajamas käia. Kooli naabruses oli EÜS-i maja ja Jürgen I. oli seda vastava juurdeehitusena kasutama hakanud. Jürgen I-d nägin riidehoius. Tiivas nägin Küllit. Ta küsis mult, kas ma olen ühte Umberto Eco raamatut lugenud. Vastasin, et ei ole lugenud ühtegi Eco raamatut. Külli ütles, et tema on neid lugenud kolm tükki. Ta tahtis neist pikemalt rääkida. Enne otsis ta kohta, kuhu maha istuda. Läksin õpetajate toa ukse juurde. Seal sain teada, et J. Lomp on ühele vanemast ajaloost rääkivale raamatule järelsõna kirjutanud. Mõtlesin, et võibolla aetakse mind ja Lompi segi, sest mina olin selle raamatu kohta ajakirjas arvustuse avaldanud. Aga nüüd nägin, et raamatul on tõesti Lombi kirjutatud järelsõna. See järelsõna oli parem kui minu arvustus.

Olime neuroloogi juures. Mulle taheti määrata vitamiini süste, aga ütlesin, et ükskord juba määrati, aga kuur jäeti pooleli, sest hakati kartma, et mul on allergia. Võidi määrata veel teisi süste. Küsiti varasemate määramiste kohta. Rääkisin, et ükskord määrati mulle süste sellepärast, et ma liiga palju silmi pilgutasin. Aga kuuri järel hakkasin liiga vähe pilgutama. Hiljem lõppes selle kuuri mõju siiski ära, sest määrati uus kuur sel puhul, et olin hakanud liiga palju nina kirtsutama. Lootsin, et mulle nüüd ei määrata. Arst ja õde rääkisid omavahel, et nüüd saab süstide asemel sama ainet tablettidena sisse võtta. See meeldis mulle paremini. Tabletid kirjutati välja, aga ma ei saanud aru, kas mulle või vennale. Arsti juurde saabusid järgmised inimesed. Neid olin ka aastaid tagasi neuroloogi juures käies kohanud. Et nad ikka veel siin käisid, tähendas, et nad ei olnud psühhiaatrile üle läinud. Ema ja vend olid juba kabinetist lahkunud. Küsisin arstilt, kas ta määras mulle siis tabletid. Arst enam ei mäletanud. Ta hakkas paberitest otsima. Kui ta oli need üle vaadanud, siis ta teatas, et mulle mingit ravi ei määratud. Ütlesin, et aga kirurg on öelnud, et kui ma valu pärast värisema hakkan, siis pean neuroloogi juurde minema. Neuroloog vastas, et ideaalse tervise saavutamine ei ole võimalik.

Ühes keldris võis näha klotsidest ehitatud kuristikke, kus piinajad olid raskel ajal inimesi hoidnud. Samuti võis seal näha väikseid klotsidest urkaid, milles üks hea inimene oli ennast varjanud. Need ehitised olid siiamaani säilinud, aga nüüd hakati neid lammutama, et nende ehitusmaterjali mujal tarvitada. Kuni urgastest veel midagi järel oli, sai neisse siiski uuesti elama minna.

Osalesin maleturniiril. Esimeses voorus olin tugevat vastast võitnud, nüüd mängisin teise tugeva vastasega. Esimesed kaks vooru mängiti interneti vahendusel kodust, järgmisteks voorudeks pidi turniirisaali kohale minema. Vaatasin ekraanilt oma seisu. Leidsin variandi, kus mõnede löömiste järel hakkab minu ettur lippu minema. Ja seejärel variandi, et teises suunas lüies jääb minu ettur veel vabamaks ja läheb veel kindlamalt lippu. Märkasin, et vastasel on mõtlemisaega järel vähem kui minut. Seetõttu ma käiku ei teinud, sest minu käigu järel oleks vastane aega juurde saanud. Vastane ei märganud ise ka õigel ajal käiku teha, sest tema seis oli raske. Nii ta kaotaski ajaga. Aja kukkumist ta juba märkas. Mõtlesin, et nüüd arvatakse, et kui ma nii tugevaid vastaseid võidan, siis ma panin enda eest arvutiprogrammi mõtlema. Aga kui seda oleks kontrollitud, siis oleks aru saadud, et arvuti teeb neis seisudes teisi käike kui mina.

Laupäev, oktoober 04, 2008

Avasin koti

Mul oli käes üks metallese, millega asjadest üle tõmbamisel pidi jääma esemele asja kujutis. Aga minul ei tahtnud see hästi välja tulla. Kippusid jääma hoopis kujutised asjadest, mida ma olin varem näinud. Küsisin, kummale eseme küljele üldse kujutis peab jääma. Siis vaatasin, et see polegi see ese, vaid enda tehtud, müntidest ja muust sellisest kokku pandud, kuigi sellel pidid olema umbes samasugused omadused. See ajas hapet välja. Ütlesin Tõnule, et hape tuleb ära kallata. Üks külas olev poiss oli jätnud oma koti Hennu voodi peale ja kotis oli raamat, kuhu ta oli kirjutanud maleanalüüse. Kui teised olid teises toas, võtsin selle raamatu välja. Tagasi pannes ei mäletanud ma enam, mis asjad olid võetud välja sellest kotist ja mis olid meie enda omad. Nii panin kotti rohkem asju. Panin ka ühe võtmekimbu. Kui need meie võtmed olid, siis need arvatavasti midagi ei keeranud. Aga võibolla siiski keerasid. Hakkasin kahetsema, et olin võõra koti kallale läinud. Et kott kiiremini kinni tagasi saaks ja keegi peale ei satuks, panin raamatu teise vahesse kui ta enne oli olnud. Poisi koti kallal käimine oli vast siiski väiksem süütegu kui oleks olnud tüdruku oma kallale minek.

Lugesin öösel pimedas toas luuletusi. Kuigi tuba oli pime, ma tähti siiski eristasin. Vaatasin aknast välja. Kaselehed läksid parajasti kollaseks. Ütlesin, et iga aastaga tuleb neid lehti juurde, mis talveks maha ei langegi. Võtsin üle tüki aja ühe kaselehe kätte. See oli suur ja karvane. Vaatasin oma elektronpostkasti. Sinna oli tulnud nii palju uusi kirju, et ei jõudnud läbi lugeda. Sain teada veel ühe listi, milles ma Oudekkiga koos olen. Kontaktide kast oli suletud, väljaarvatud oli nähtaval Helina kontakt kui kõige tähtsam. Kui ma kontaktikasti lahti tegin, siis nägin, et Helinaga on mul ainult üks kontakt, aga ühe teise inimesega kaks tükki. See mulle ei meeldinud. Arvuti teatas inglise keeles, et Helina andmetes on midagi muutunud. Kartsin, et äkki on ta oma e-maili aadressi likvideerinud. Arvuti pakkus võimalust otsida tema uusi andmeid. Panin otsingusõnadeks arvuti enda öeldud lause, et vast on see õige. Otsingu tulemusel ilmus ekraanile naisefoto. Juurde oli kirjutatud inglise keeles fotololija lause, et tal on uus välimus. Tuppa, kus ma olin, saabusid mõned inimesed, keda ma ei tundnud. Üks tüdruk küsis, kas nad võivad siia majja tulla. Soovitasin küsida maja omanikelt. Tüdruk sosistas selle peale ühe ropu sõna. Valju häälega ütles ta, et kui nad siia jäävad, siis on nad Hennu ja teiste tagasitulekul siin. See paistis tähendavat, et saabunud olid siiski minuga sama reisigrupi liikmed. Mitte küll kitsama grupi, aga suure grupi.

Reede, oktoober 03, 2008

Kuidas arvutada

Läksin raamatupoodi. Seal oli müügil üks uuesti välja antud vana raamat. Selles oli õpetatud arvutamist. Oli öeldud, et tuleb korrutada kõigepealt esimese teguri esimest numbrit teise teguri esimesega. Küsisin, kust seda teatakse, võibolla tuleb korrutada hoopis esimese teguri esimest numbrit teise teguri viimase numbriga. Kõndisime tänaval. Mina pooldasin ühte vanaaegset tegelast ja Klaus teist. Seetõttu hakkas Klaus minuga pahandama.

Tõnu ütles, et nende blogi sisu kajastatakse viimasel ajal Vaadeldaja blogis. Avaldasin imestust, et seal, sest see on ju maleblogi. Ruumi tungis hiigelsuur boamadu. Ta tundus ohtlik, aga esialgu ta midagi kahjulikku ei teinud. Läksin tema eest ruumist välja.

Vorm langes

Tänasel malevõistlusel oli 10 osavõtjat ja mõtlemisaeg 12 minutit. Minul eelmise nädala kõrget kohta kaitsta ei õnnestunud. Esikohta jagasid täna Peebo ja Kass, kolmandaks tuli Ojaste. Mina kogusin 3 punkti ja tulin eelviimaseks. Esimeses voorus võitsin Partsi, teises Põvvatit, seejärel sain kuus kaotust järjest - Kassilt, Ojastelt, Peebolt, Kurelt, Tättelt ja Metsojalt. Viimases voorus võitsin Seljodkinit.

Neljapäev, oktoober 02, 2008

Kaheosaline sõit

Läksime Ivari ja teistega kesklinna bussijaamas bussi peale, et sõita koju. Sisenesime tagumisest uksest. Tuli juttu malemängu tugevusest. Meil olid koolis olnud maletunnid. Ütlesin, et keskkooli lõpuks said kõik vähemalt teise järgu kätte. Lauri K. uhkustas, et tal on teine järk. Tema oli keskmisest tugevam.

Mina pidasin toas asjade süütamist ohtlikuks, aga teised leidsid, et lühikeseks ajaks asjade süütamine on kasulik. Nad panidki mõnele asjale tule otsa. Valasin kustutamiseks vett peale. Leek kustus ära. Pahandati, et vett ei tohi peale valada mitte minu moodi, vaid nii, et natuke leeki alles ka jääks. Pandi uuesti tuli otsa, raadiotele ja muule. T. Tulviste ütles enne lahkumist, et sellisest tule tegemisest õpib väga palju. Süütamine oli osa koolitusprogrammist. Põletatud oli ka rahatähti, aga mul tuli meelde öelda, et rahatähtede hävitamine on rahaseadusega keelatud ja karistatav. Aastas siiski üle ühe korra raha põletamist ette ei tulnud, sest korraga õppis vaid üks rühm õpilasi, kellele ei tulnud sama asja kaks korda õpetada.

Sõitsime Tallinnast Tartusse. Mäoni lendasime lennukiga, edasi tuli sõita bussiga. Ma ei olnud rahul, et Mäos tuli piletirahale lisaks söögi eest maksta. Nii võis raha otsa lõppeda.

Isal oli juubel. Istusime hommikul isa ja emaga köögilaua taga. Kõlas uksekell. Ema kahtles, kas ma kuulsin õigesti. Aga ukse taga olid siiski külalised. Isa küsis neilt, kas nad tahavad ikka siia korterisse tulla. Nad tahtsid. Need olid mingid isa vanad tuttavad, keda ta enam ära ei tundnud, aga kes teda õnnitlema tulid. Üks mees näitas enda koostatud raamatu käsikirja. Materjalid olid suures virnas. Kui ma seda laua peal ringi tõsta tahtsin, läksid virna kuuluvad raamatud ümber ja kukkusid põrandale. Selliseid õnnetusi oli mul varemgi juhtunud. Olin sellest nii masendunud, et kukutasin enda pea ka vastu põrandat. Siis hakkasin asju virna tagasi korjama. Küsisin, kas need olid kindlas järjekorras. Mees vastas, et ei olnud. Ütlesin, et väga kannatada need ei saanud. Mees nõustus, et ei saanud jah. Materjalide hulgas oli marke, mille mees tahtis arvutisse skänneerida. Küsiti, kuidas selliseid pisitrükiseid nimetatigi. Vastus oli, et pisigraafikaks. Mina lisasin veel sünonüümi pisiplastika.

Kolmapäev, oktoober 01, 2008

Eneke täpsustab

Vaatasin raamatust malepartiid. Seal tungis must g2 kaudu sisse ja hakkas kahima. Ta kahis kõik etturist suuremad nupud peale kahe vankri. Nende vankrite abil pani ta mati. Vastane ütles, et see on kõige kahinguterohkem partii, mida ta on näinud. Üks riik ründas merelt Iisraeli, tungides Siinai poolsaart ja mandrit ühendavale maakitsusele. Iisrael oli sunnitud järele andma ja poolsaare mandrist kanaliga eraldama. Oudekki kirjutas selle sõja kohta vihikusse referaati. Lugesin, mida ta kirjutab. Vigu ma ei märganud. Aga kui Oudekki ette luges, et sõda toimus 1906, siis seda pidasin küll veaks. Kuna käekiri polnud päris arusaadav, siis ma lugedes sellist aastaarvu polnud märganud. Ütlesin, et sel aastal polnud Iisraeli riiki veel olemas, sõda toimus vist hoopis 1976. Oudekki kahtles minu väites. Ütlesin, et Iisraeli riik loodi alles pärast Teist maailmasõda, kuigi varem oli vist olemas Palestiina autonoomne piirkond. Võimalik, et siis selle vastu toimus ka mõni sõda. Mulle ülikoolis õpetati ainult pärast Teist maailmasõda toimunud sõdu. Vaatasin Enekesest järgi. Selgus, et see sõda toimus aastal 1949. Sõja põhjus oli see, et Ameerika nõudis vaba läbipääsu Suessi kanalist. Sellise põhjusega sõda nimetati ühe võõrsõnaga. Sama põhjusega oli olnud ka Jaapani-Hiina sõda. Araablased olid Ameerikalt Suessi kanali läbimise eest raha küsinud ja Iisraeli laevu polnud üldse läbi lasknud. Ma ei teadnud, mis eesmärgiga Oudekki üldse seda referaati kirjutas, kui tal olid teema kohta nii väiksed teadmised. Aga tema toodud aastaarv 1930. aastatest oli ikkagi tõele lähemal kui minu pakutu. Ja mulle hakkas uduselt meelde tulema, et enne Iisraeli oli vist siiski juba olemas Palestiina Juutide Vabariik. Minu sünnipäevapidu sai läbi. Teised kommenteerisid, et ma rääkisin kogu peo aja Oudekkiga. Lahkusin korterist. Möödusin kahest vana korteri lähedal asuvast väiksest hoonest. Varem oli ühes neist olnud raamatupood ja teises kohvik, vahepeal olid majad seisnud tühjalt, aga nüüd tundus mõlemas toidupood olevat. Ühe maja juures nägin Toomas Õ-d lapsevankri ja naisega. Sellepärast Toomas Õ. siis päevakeskuses malet mängimas käiski, et elas selle lähedal. Rääkisin temaga mõne sõna juttu.

Läksin hommikul suurele maleturniirile, kuigi mul polnud kavas sel korral osa võtta, sest ma polnud vormis. Kohtunik oli Rei. Temalt võttis osavõtjate registreerimise üle Abram. Võibolla olid nad mind nähes juba minu nime ekslikult tabelisse kandnud või võisid seda veel teha. Pidin seetõttu ütlema, et ma ei mängi. Olime Meelval. Ütlesin Erikule, et ma ei läinud täna kooli, sest mul oli ranits pakkimata. Aga mul oli võimalus see veel nüüd ära pakkida ja viimastesse tundidesse minna. Ainult et pool päeva puudumist peetakse põhjuseta puudumiseks, samal ajal kui terve päev puudumise korral on võimalik välja vabandada. Erik näitas, et meie jalgade ette maha on kukkunud 500-kroonine. Ütlesin, et ma ei tea, kas see on minu või tema oma. Aga selle üleskorjamisel selgus, et kuigi üks pool näeb välja nagu ehtne raha, on teine pool ruuduline paber. Vesimärke ja turvariba sellel kindlasti ka ei olnud. Erik oli selle ise paljundusmasinaga teinud. Küsisin, kas tal on veel selliseid valerahasid. Erik vastas, et on küll.