200 tähtsaimat isikut

Üks tüdruk oli käinud välismaal malevõistlustel. Nüüd andis ta ülevaate, et Eesti võistkonna liikmed võitsid vastaseid eeskätt ajaga. Mõtlesin, et kui mina oleks neil võistlustel käinud, oleksin ka kõige tugevamat vastast ajaga võitnud. Sellel tüdrukul oli kaks kirjadega pluusi. Näitasin, et mul on ka üks kirjadega pluus. Koolis oli ühe klassivenna kohta räägitud, et tal on surmahaigus. Aga tema käitumine ei olnud muutunud, ta oli endiselt rahulik ja ei paistnud surma kartvat. Teisel klassivennal oli silm vigastatud. Ta rääkis, et käis arsti juures, arst oli tahtnud tal silma eemaldada, aga jõudnud järeldusele, et seda ei saa teha. Silma eemaldada taheti sellepärast, et see ajas mäda välja. Klassis algasid valimised. Hääletati isa kandidatuuri. Vaatasin hoolega, kes ei hääleta poolt. Enamus andis poolthääle. Kui hääletamine läbi oli, küsis üks osalenu, et milleks hääletada Miina Härma kandidatuuri, kui ta on surnud. Tuli meelde tuletada, et ei hääletatudki Miina Härmat. Kodus kuulsin, kuidas üks sugulane rääkis, et tahab ajalugu õppima minna. Ta küsis, et kui suguvõsas on olemas juba arstist ajaloolane ja mitme muu elukutsega kombineeritud ajaloolased, miks ei või temast samuti saada ajaloolast. Ta tahtis ka avaldada raamatut. Seni oli kõigi sugulaste raamatud välja antud, nii et raske oli keelduda temagi puhul. Aga tema käsikiri oli halvem. Võibolla tuli talle öelda, et teenigu raha ja andku raamat oma kulul välja. Üks inimene rääkis, et ta on avaldanud raamatud Eesti 200 kõige tähtsama tegelase kohta. Raamatut minu kohta nende hulgas ei olnud. Olin solvunud, et mind ei loetud 200 tähtsaima isiku hulka. Läksin maleturniirile. Seal katkestas suur osa osavõtjaid enne esimest vooru. Nad pidid seetõttu järgnevalt kogu aeg omavahel kokku minema, nii et neile märgitakse kõigi mängude tulemuseks viik. Ütlesin ühele mehele, et sellel turniiril võiduprotsendiga 50 esimesse poolde ei tule. Mees noogutas.