Kissell sipelgatele

Märkasin isa toas, et olin pappkarbile vaatamiseks välja jätnud oma pildi. Sellel olid väga ilusad mitme peaga inimesed. Aga targem oli pilt ära koristada, sest isa selles kindlasti midagi ilusat ei näinud, vaid vaatas hoopis, et ma ei oska joonistada. Leidsin teisigi enda joonistusi. Põrandalt leidsin isa kirjutusvahendi, mille koht oli laua peal, kuhu ma ta tagasi panin. Isa ei olnud selle puudumist vist veel märganud, sest tal oli teisi kirjutusvahendeid ka. Tänaval nägin Hennu ja Toomast kaklemas. Mulle tundus süüdlane rohkem Henn. Aga seda ma otsustasin vist näo järgi, mis võib olla petlik. Viisin nad ühe maja juurde ja juhatasin, et nad läheksid trepikotta sisse ja laseksid ühe ukse taga kella, selle taga elab politseinik, kes karistab. Taldriku peal oli sipelgapesa, milles olid suured sipelgad. Soovitasin isal panna taldrikule kisselli, et vaadata, kas sipelgad seda söövad. Ütlesin, et palju pole vaja panna. Isa pani natuke rohkem kui ma olin soovinud. Kartsin, et nüüd võivad sipelgad uppuda. Aga nad hakkasid kisselli sees ujuma ja seda imema, nii et hakkasid tagant paisuma. Enamus sipelgaid kisselliga kokku ei puutunud. Üks sipelgas läks kisselli sees juba tagant paisunud sipelgat imema. Kolmas sipelgas ajas imeja ära, et ise imeda. Vaatasin kodus Kerese fotode ja partiide kogu. Nüüd sain aru, et pealkirjas on fotod sellepärast ettepoole pandud, et fotod paiknevadki raamatus eespool. Seni oli mulle pealkiri imelik tundunud, sest põhiosa raamatust on siiski partiid. Ühelt fotoseerialt oli näha, et Kerese käsi oli parajasti halvatud, aga ta oli sellegipoolest rõõmus. Need fotod olid tehtud Tartus. Olin selle kohta kunagi paberile välja kirjutanud, et see on sama Keres. Nüüd ei mäletanud ma enam, miks ma seda paberile kirjutanud olin, võibolla olin unenägusid välja mõelnud.