Linnud tuule küüsis

Tuul puhub nii kõvasti, et lind kukub oksalt maha ja saab haiget.
"Miks sa tiibu ei lehvitanud?" küsib teine lind.
"Aga miks sina ei kukkunud?" küsib kukkunu.
"Mind ei hakka tuul puhumagi, sest ta teab, et ma lehvitaksin tiibu ja ei kukuks ennast vigaseks."
"Aga miks ta seda minu kohta ei arvanud?"
"Ilmselt sa oled ennast varem ka niimoodi maha puhuda lasknud."
"Aga kust ta esimene kord selle peale tuli, et mind puhuda tasub?"
"Ju sa oled siis nii lolli näoga."
"Kas sulle ka minu nägu loll tundub?"
"Seni ei tundunud, aga nüüd ma jätan meelde, et selline nägu on lollidel."
Tõuseb uus tuulehoog, mis puhub ka teise linnu maha. Ta on nii üllatunud, et ei jõua tiibu lehvitama hakata. Varem kukkunud lind tahab talt kukkumisele kommentaari küsida, aga loobub, kui näeb, et teine lind on surnud. Surnuks kukkunud lind maetakse maha ja ellujäänu pannakse kipsi.