Juurdeehitus jutu ajamiseks

Läksin oma endisesse kooli. Seal oli palju teisigi vilistlasi. Üks õpetaja pahandas, et kui siin nii palju vilistlasi käib, siis ei jätku ruumi. Mõtlesin, et siis tuleks teha koolimaja kõrvale juurdeehitus, kus saaks juttu ajamas käia. Kooli naabruses oli EÜS-i maja ja Jürgen I. oli seda vastava juurdeehitusena kasutama hakanud. Jürgen I-d nägin riidehoius. Tiivas nägin Küllit. Ta küsis mult, kas ma olen ühte Umberto Eco raamatut lugenud. Vastasin, et ei ole lugenud ühtegi Eco raamatut. Külli ütles, et tema on neid lugenud kolm tükki. Ta tahtis neist pikemalt rääkida. Enne otsis ta kohta, kuhu maha istuda. Läksin õpetajate toa ukse juurde. Seal sain teada, et J. Lomp on ühele vanemast ajaloost rääkivale raamatule järelsõna kirjutanud. Mõtlesin, et võibolla aetakse mind ja Lompi segi, sest mina olin selle raamatu kohta ajakirjas arvustuse avaldanud. Aga nüüd nägin, et raamatul on tõesti Lombi kirjutatud järelsõna. See järelsõna oli parem kui minu arvustus.

Olime neuroloogi juures. Mulle taheti määrata vitamiini süste, aga ütlesin, et ükskord juba määrati, aga kuur jäeti pooleli, sest hakati kartma, et mul on allergia. Võidi määrata veel teisi süste. Küsiti varasemate määramiste kohta. Rääkisin, et ükskord määrati mulle süste sellepärast, et ma liiga palju silmi pilgutasin. Aga kuuri järel hakkasin liiga vähe pilgutama. Hiljem lõppes selle kuuri mõju siiski ära, sest määrati uus kuur sel puhul, et olin hakanud liiga palju nina kirtsutama. Lootsin, et mulle nüüd ei määrata. Arst ja õde rääkisid omavahel, et nüüd saab süstide asemel sama ainet tablettidena sisse võtta. See meeldis mulle paremini. Tabletid kirjutati välja, aga ma ei saanud aru, kas mulle või vennale. Arsti juurde saabusid järgmised inimesed. Neid olin ka aastaid tagasi neuroloogi juures käies kohanud. Et nad ikka veel siin käisid, tähendas, et nad ei olnud psühhiaatrile üle läinud. Ema ja vend olid juba kabinetist lahkunud. Küsisin arstilt, kas ta määras mulle siis tabletid. Arst enam ei mäletanud. Ta hakkas paberitest otsima. Kui ta oli need üle vaadanud, siis ta teatas, et mulle mingit ravi ei määratud. Ütlesin, et aga kirurg on öelnud, et kui ma valu pärast värisema hakkan, siis pean neuroloogi juurde minema. Neuroloog vastas, et ideaalse tervise saavutamine ei ole võimalik.

Ühes keldris võis näha klotsidest ehitatud kuristikke, kus piinajad olid raskel ajal inimesi hoidnud. Samuti võis seal näha väikseid klotsidest urkaid, milles üks hea inimene oli ennast varjanud. Need ehitised olid siiamaani säilinud, aga nüüd hakati neid lammutama, et nende ehitusmaterjali mujal tarvitada. Kuni urgastest veel midagi järel oli, sai neisse siiski uuesti elama minna.

Osalesin maleturniiril. Esimeses voorus olin tugevat vastast võitnud, nüüd mängisin teise tugeva vastasega. Esimesed kaks vooru mängiti interneti vahendusel kodust, järgmisteks voorudeks pidi turniirisaali kohale minema. Vaatasin ekraanilt oma seisu. Leidsin variandi, kus mõnede löömiste järel hakkab minu ettur lippu minema. Ja seejärel variandi, et teises suunas lüies jääb minu ettur veel vabamaks ja läheb veel kindlamalt lippu. Märkasin, et vastasel on mõtlemisaega järel vähem kui minut. Seetõttu ma käiku ei teinud, sest minu käigu järel oleks vastane aega juurde saanud. Vastane ei märganud ise ka õigel ajal käiku teha, sest tema seis oli raske. Nii ta kaotaski ajaga. Aja kukkumist ta juba märkas. Mõtlesin, et nüüd arvatakse, et kui ma nii tugevaid vastaseid võidan, siis ma panin enda eest arvutiprogrammi mõtlema. Aga kui seda oleks kontrollitud, siis oleks aru saadud, et arvuti teeb neis seisudes teisi käike kui mina.