Loosung Slaavia kohta

Trepi juures seisis kaks last venekeelse loosungiga "Slaavia slaavlastele!" Võtsin neilt selle ära. Ütlesin, et sellist loosungit ei tohi olla, siin ei ole Slaavia, vaid Eesti. Võtsin lapsed kaasa ja läksin sööklasse. Lapsed jätsin eesruumi, ise istusin laua taha ja hakkasin sööma. Kui kõht oli täis söödud, läksin andsin natuke süia ka neile lastele, et näidata, et ma pole halb inimene. Viisin nad jälle sööklast välja, et pahandust ei tuleks.

Köögis olid uued ajalehed. Ühe lehe esiküljel oli naisefoto. Seda ma esialgu lähemalt ei vaadanud. Teise lehe esiküljel kirjutati, et ühel rahval on jaanuar püha kuu, seetõttu tahab see rahvas, et nende ajaleht hakkaks ilmuma alles veebruaris. Aga Eesti seadused ei luba tellitud ajalehe alles aasta keskel ilmuma hakkamist. Kõigepealt tuleb lahendada suured küsimused, seejärel nende raamides väiksemad. Läksin kooli, kus saalis toimus aktus. Lava kõrvalruumi läks kari juudi lapsi, kes sealt seejärel lavale marssisid, et laulda. Kõigepealt esitas üks väike laps laulu, mida olin varem kuulnud ka eestlase esituses. See laps laulis vaimustunud häälega, aga tundus, et noodist mööda. Järgmise laulu esitasid kaks suuremat last. Nad olid musta värvi riietes, laulsid kriiskava häälega ja vahepeal kallistasid üksteist. Nende laul püüdis juhtida tähelepanu sellele, et Jumal ja Kurat on millegi poolest sarnased. Saalis istujaid filmiti. Kui tuldi mind filmima, siis püüdsin istuda otsem. Aga oli raske otse istuda, sest pink oli liiga väikseks jäänud. Pinginaabriga koos ei oleks pinki mahtunud. Üks tüdruk tuli ikkagi minu kõrvale istuma. Nihkusin edasi, et talle ruumi teha. Sain siiski kuidagi pingi suhtes otseks. Minu kõrvale istunud tüdruk ja kaks meie ees istuvat tüdrukut hakkasid omavahel rääkima, et üks neljas tüdruk on jäänud teadmata kadunuks. Päev varem oli teda öösel poolpaljana poiste telki tiritud. Ta oli ukseni tirimisel küsinud luba, kas võib sisse minna. Loa küsimine tegi rääkijatele nalja ja oli teinud ka ühe rääkija emale.

Oli esimene jaanuar. Öösel olime maganud vanaema pool, mistõttu polnud mul aasta esimesel ööl jäänud meelde ühtegi unenägu. Unenägudeta oli olnud ka eelmise aasta esimene jaanuar. Praeguseks olime jõudnud koju. Lugesin, et Mart Laar on kirjutanud ajalugu ühe oma unenäo põhjal. Ta lõpetas ülevaate öeldes, et edasi kirjutamiseks tuleb oodata järgmist sellel teemal unenägu. Tahtsin kirjutada kommentaari, et järgmist unenägu sel teemal ei tulnudki. Aga mõtlesin, et ma ei tohi anda informatsiooni ilmumata raamatu käsikirja kohta. Siis tuli meelde, et sellest pole juttu mitte ainult käsikirjas, vaid Laar on seda öelnud ka ajalehes. Laar tahtis mulle mingeid materjale saata. Need pidid saabuma elektrooniliselt. Mõtlesin, et võiks paluda saata need paberil, sest ekraanilt loen ma väiksema tähelepanuga. Mulle tuli e-mail Kanepilt. Polnud juurde märgitud eesnime, nii et ei saanud olla päris kindel, kumma Kanepiga on tegemist. Mina polnud neile oma e-maili aadressi andnud. Kirjaga oli kaasas mingi fail, mul paluti kirjutada vastuseks, kui kaua see fail laeb. Ma ei julgenud faili avada, sest kartsin, et see võib panna minu arvutisse nuhkvara. Kanepid peaksid piisavalt hästi programmeerida oskama. Aga fail hakkas ise avanema. Küsimusele "kui kaua" mõtlesin vastata "kaua". Kirjaga oli kaasas tabeleid turniiridest, millel Kanep oli osalenud. Kui pika male turniirid ta võidab ära, siis selgus, et kiirmalet mängib ta halvemini, sest oli saanud kuue osavõtja hulgas neljanda koha. Toas kõndis ringi üks naine. Püüdsin panna arvuti sellisesse asendisse, et naine taustale ei jääks, aga tema ronis kogu aeg taustale tagasi.