Värvide nõuded

Koolis ronis üks poiss ühe seadeldise otsa ja sulas seal ära. See tuli sellest, et tal oli liiga väike hirmutunne. Aga mõtlesin, et süüdi võin olla ka mina, sest ma püian asjadele mõistusega läheneda, hakkan mõtlema võimalikele ohtudele ja nii muutuvad ohud tõelisuseks.

Liikusin ühes madalas majas, püüdes jälitajate käest pääseda. Selles majas tuli iga värvi puhul teha erinevat asja. Ühe värvi toas tuli roomata 20 korda edasi-tagasi. Tegin seda.

Lugesin inglise-eesti sõnaraamatut. Märkasin, et olen sellega arvatust palju rohkem edasi jõudnud. Olin juba mitme erineva algustähega sõnad läbi lugenud. See tuli sellest, et viimati loetud tähtedega oli vähem sõnu kui sellega, millest ma alustasin. Aga viimasel ajal polnud mulle enam ükski sõna meelde jäänud.

Mängisin Klausi ja Tõnuga korvpalli. Tõnu oli minu poolel, Klaus üksinda vastu. Korve viskasin peamiselt mina. Klaus ei saanud vastu, sest tal olid käed lühemad, kuigi ta pingutas. Tõnu eriti ei mänginud, vaid tegi platsil aeg-ajalt kummalisi trikke. Ükskord oli Klaus mind võitnud 21:19. Järgmiseks päevaks oli ta leiutanud uue võtte, millega võitis 20:5. Nüüd ta seda võtet enam ei kasutanud. Lõpetasime mängu. Pall kukkus alla saali ja sellele tuli järele ronida.

Oli inglise keele tund. Õpetaja küsis uuesti õppetükki, mida oli juba mitu tundi tagasi kodus lugeda tulnud, aga mida mina polnud siiamaani vaadanud. Kui õpetaja oleks küsinud näha minu sõnadevihikut, oleksin saanud öelda, et ma ei kirjutagi sõnu välja. Aga kui ta oleks mind vastama kutsunud, oleks välja tulnud, et mul on õppimata. Siis oleksin saanud ühe. Esimesena kutsuti vastama Peep. Talt küsiti lugemise asemel jutustamist. Jutustamist polnudki kodus õppida antud, aga õpetaja arvas, et mida on juba loetud, seda peab natuke ka jutustada oskama. Ootasin hirmuga, ega mind ei küsita. Mõtlesin, et kui küsitakse, siis ütlen, et mulle võib kohe kahe sisse kirjutada. Järgmisena kutsutigi vastama mind. Ma ei läinud, vaid teesklesin nagu magaksin, ja pooleldi magasingi. Mind püüti äratada, aga ma ei reageerinud. Sellest võidi siiski aru saama hakata, et ma päriselt ei maga, sest magamise korral oleksid pidanud numbrid lõtvuma. Pärast olime bioloogia klassis. Tekkis paanika, sest öeldi, et koolimajas on gaasi. Hakati trepist alla jooksma. Mina ei jooksnud, sest ma ei tahtnud trügida ega gaasi sisse sattuda. Koridoris kõndis direktor, automaat käes. Ta nõudis sellega ähvardades, et õpilased klassidesse tagasi läheks. Mõtlesin, et peidan ennast direktori eest neljandale korrusele, sest sinna ta arvatavasti ei tule.