Kadumine ja otsimine

Inimesed ei püia teistest aru saada, vaid neid korrale kutsuda. Nad ei ole siiski täpselt ühesugused. Ükskord ei näinud ma ilma prillideta, kuhu ma olen prillid pannud, palusin abi nende leidmiseks, aga sain hoopis sõimata. Kui kellelgi teisel midagi kadunud on, olen püüdnud aidata otsida. Aga ükskord olid ühel inimesel kadunud võtmed, hakkasin neid otsima, mille peale tema ütles, et talle ei meeldi, et ma teda aitan. Kui ma algkooli päevil mõne eseme ära kaotasin, olin kindel, et selle on võtnud keegi pahatahtlik, läksin vihaseks, aga lõpuks avastasin, et kadumises olin ikkagi ise süüdi. Uuemal ajal olen püüdnud rakendada meetodit, et kui midagi kadunud on, siis tuleb kõik kohad järjest läbi otsida, kuni kadunud asi on leitud. Aga kõikidest kohtadest mul otsida ei lubata, sest arvatakse, et on kohti, kus seda asja ei ole. Malefilosoof Veingold on kirjutanud, et male on otsinguline aktiivsus, mis viib käikude leidmisele, mis tegevat maletajad muudest inimestest õnnelikumaks. Käigu otsimiseks tuleb kulutada mõtlemisaega. Aga ma olen kuulnud ja lugenud, kui mõnda mängijat halvustatakse, et kuidas ta lihtsas seisus nii kaua mõtleb, siis ta ikka ei oska piisavalt mängida ja raiskab vastase aega. Minu treener õpetas minu meelest mõistlikumalt, et tuleb kasutada ära kogu mõtlemisaeg. Hiljem ta õpetas küll, et kui mõtlemisaega on vähem, siis tuleb kiiremini mängida. Ma olen varemgi kritiseerinud kiirlugemise propageerimist malelise mõtlemise analoogia põhjal. Ja ma olen katseliselt kindlaks teinud, et aeglasem lugemine annab pikemaid unenägusid. Ühes lasteraamatus oli siiski lugu sellest, et liiga kiire lugemine ei ole hea. Tegelane neelas sõnu ja pidi lõpuks operatsioonile minema.