Konverentsiteated

Sain kirja, et varsti esineb Helina ühel konverentsil. Teine kiri selle konverentsi kohta tuli listi kaudu. Selle oli kirjutanud üks Keskerakonda kuuluv naine. Ta kirjutas, et pärast pannakse konverentsil peetud ettekannete tekstid võrku üles ja et konverentsil saab kuulata Helisid. Keskerakondlase eesnimi oli Hele. Mõtlesin, et võibolla Helina hakkabki nüüd konverentsidel esinemas käima ja ma saan hakata teda kuulamas käima. Kui ta jõuab ülikoolis viimasele kursusele, võiksin minna tema lõputöö kaitsmist kuulama. Võibolla see ei ole siiski hea mõte, sest minu kohalolek võiks Helinal kaitsmist segada. Kaitsmisel kohtuksin arvatavasti teiste Helina tuttavatega. Ma võiks käia ka tema varasemate kursusetööde kaitsmistel. Aga võibolla nendele ei korraldatagi kaitsmisi.

Lamasin pimedas toas voodis. Nägin enda kohal ähvardavaid varje. Ma ei teadnud, kas ma olen magama jäänud või ongi mind tapma tuldud. Oigasin hirmust. Proovisin pöörata ringi, et näha, kas mu selja taga on keegi. Aga pöörata oli nii raske, et oigasin ka selle peale. Kuulsin, et teises toas tõuseb üks pere liige üles. Oigasin veel kord, nii et ta seda kuuleks. Tulin voodist välja. Püüdsin süüdata laelampi, aga see ei süttinud. Siis kõndisin kirjutuslaua juurde ja vajutasin laualambi lülitit. Laualamp süttis, aga tuhmilt. Vaatasin oma laua peale jäänud joonistusi. Need tundusid olevat täpselt samasugused nagu ärkvel olles. Vaatasin neid paberi mõlemalt küljelt. Siis võtsin trükitud malepartii protokolli, lootes, et see on samuti samasugune nagu ärkvel olles ja et ma saan sellest ilma nuppude abita aru. Aga juba esimene käik oli võimatu. Et mul nii kehv kujutlus tekkis, sellest järeldasin, et erinevalt joonistamisandest ei ole mul maleannet. Panin protokolli käest ja võtsin elektronmängu. Kuigi ärkvel olles on selle patarei ammu tühi, oli ta unenäos täis. Hakkasin mängima. Kõlasid tuttavad signaalid. Esialgu suutsin mängus autode kokkupõrget vältida, aga varsti kaotasin kaks elu järjest. Erinevalt ärkvelolekureeglitest kehtis nüüd veel lisareegel, et elusid kaotab peale autode kokkupõrkamise ka siis, kui linnud autot nokivad. Olin jälle voodis. Tulin sellest välja ja võtsin riided seljast. Elasime kahekorruselises majas, mis kuulus üleni meile. Kõndisin mööda maja ringi. Trepil kohtusin paari inimesega, kes minu riiete puudumise kohta midagi ei öelnud. Köögis võtsin kätte kanamuna. Mõtlesin, et võiks gaasipliidile tule teha, et ärkveloleku jaoks sinna tuletegemist harjutada. Aga ma siiski ei hakanud gaasi lahti keerama. Istusin maha koos kahe inimesega, kes olid samuti ilma riieteta. Hakkasin muna koorima, visates koored põrandale. Olin jälle pimedas voodis. Tulin välja. Hakkasin jälle riideid seljast võtma, kuigi ei teadnud, miks ma peaks iga kord just seda tegema. Otsustasin, et jätan ainult kaelaräti kaela ümber. Aga kui ma olin särgi seljast tõmmanud, ilmus selga veel kaks särki. Sain aru, et nüüd on nii, et iga kord kui ma midagi seljast võtan, tekivad uued riided selga. Jätkasin siiski riietega võitlemist.