Doktorivõti

Olime torni alumisel korrusel ja pidime vallutama torni tipu. Selleks pidime trepist üles tungima, aga seejuures võidi meile ülevalt kuuma tõrva kaela valada. Lamasin kodus voodis, kui saabusid vanaema ja teised külalised. Ema tuli minu tuppa sellest teatama. Ütlesin, et ta kutsuks vanaema voodi juurde. Ise keerasin pea teise voodi otsa poole. Rääkisime mälestusi. Ühel suvel olime mööda Eestit palju ringi sõitnud, eriti Lääne-Eestis. Kaardile oli joonistatud trajektoor, mida mööda me olime liikunud. Kui peatusime Lääne-Eestis ja sealt Paidesse sõitsime, läksime enne Tartusse tagasisõitu veel üheks päevaks Lääne-Eestisse tagasi. Seal ei olnud mul enam eriti midagi teha.

Helina elas lasteaiahoones. Panin hommikul tema jaoks lasteaia värava juurde taldrikule külma mannaputru moosiga ja küpsiseid. Juurde jätsin kirja, et ta neid sööks. Helina tuli majast välja, kõndis värava juurde, luges kirja ja läks majja tagasi. Vaatasin seda eemalt. Kui Helina läinud oli, siis vaatasin, et küpsised on ta ära söönud, aga pudru järgi jätnud. Aga võibolla ei võtnud küpsiseid ka tema, sest värava juures olid juba järgmised inimesed, kes viisid ühele peole küpsiseid. Nad võisid arvata, et minu pandud küpsised olid ka nende omad. Läksin maja juurde, kus pidi peetama isa 70. juubelit. See oli ühiselamu. Välisukse juures küsis üks külla tulnud noor naine, kas mul doktorivõtit on. Ma ei andnud võtit tema kätte, vaid kõndisin trepist üles ja keerasin ise meie toa ukse lahti. Küsija oli doktorivõtme sõna kasutanud võibolla sellepärast, et arvas, et ühiselamu tuba on meil seoses sellega, et Pille õpib doktorantuuris. Või arvas küsija, et mina olen samuti doktorantuuri edasi õppima läinud. Tegelikult olime toa üürinud ainult juubeli jaoks. Mina pugesin koridoris laua alla, kus olid minu paberid laiali. Püüdsin neid kokku panna. Ema tahtis ära visata ristsõnalehte, sest seal oli ühe küsimuse vastuseks kirjutatud Bristol. Ema arvas nähtavasti, et see on seal inimese nimi, aga mulle tundus, et linna nimi. Mõtlesin, et saadan "Loomingu" kriitikaosakonna toimetajale kirja, et nad võiks minu kolmanda raamatu kohta arvustuse avaldada, kui nad kahe esimese raamatu kohta juba avaldasid ja kolmas raamat on parem. Paberite kokkupanemisega oli raskusi. Tuli isa, kes ütles, et kui ma sinna laua alla olen pugenud, siis mina peole tulla ei või. Ta ei mõelnud seda võibolla päris tõsiselt, aga mina hakkasingi koju minema. Ühes suvilas leidis üks naine oma lae all asuvast voodist kummist jala. Ta küsis, kes selle sinna on jätnud. Tõenäoliselt oli selle sinna jätjaks sama inimene, kes oli toonud sinna pornoajakirju. Selle naise mees tahtis panna magamise ajaks voodile eesriiet ette, aga naine oli vastu. Läksin kodu poole läbi Tartu linna, aga linn oli muutunud. Parki olid tekkinud trepid, kust mul oli ratastooliga raske üles ja alla minna. Treppe mööda liikumise ajaks tõusin püsti ja võtsin ratastooli sülle. Sõitsime kodu poole autoga. Otse auto ees kõndis üks miniseelikuga tüdruk. Sõitsin autos kõhuli, vahepeal aknast välja vaadates ja vahepeal silmad sulgedes ning magada püüdes. Kodus lugesin ajalehest malenurka. Seal kommenteeris suurmeister Külaots, kuidas mina olin oma blogis mängu Ojastega kommenteerinud. Külaots kirjutas, et Ojaste oskab mängida ainult paari avangut ja "Ojaste kiilu". Mina pidavat olema Külaotsa sarnane, kuigi mitte nii tugev. Aga ma pidavat oskama rakendada teaduslikku mõtlemist, kui mul on magistrikraad. Mõtlesin, et males on intuitsioonil suurem tähtsus kui teaduses, sest käike tehakse ainult oletuste põhjal. Hakkasin liikuma mööda tuba, tehes vaheldumisi ühe sammu põrandat puudutades ja kaks sammu õhus. Imestasin, et see nii kerge on. Siis sain aru, et tegemist on unenäoga. Hakkasin päris lendama. Lendasin voodisse. Püüdsin mitte ärgata. Tegin silmad lahti. Selle õnnestumine andis lootust, et ma ei ärka. Astusin voodist välja. Otsustasin, et selles unenäos ma riideid seljast ei võta. Eelistasin hakata raamatuid lugema. Üks soomlane saatis mulle kirja, et kui mul on soome nimi, siis võiksin ma osata paremini kirjutada.