Varem avaldati klassikuid

Lugesin "Postimeest". Seal oli avaldatud kellegi luuletusi. Märkasin, et ühes luuletuses esinevad isa ees- ja perekonnanimi ning minu eesnimi. Teised ei olnud seda vist veel märganud. Aga mina lugesin nüüd selle luuletuse läbi. See algas sellest, et varem avaldati klassikuid, keda oli rida nimepidi üles loetud, isa luuletusi on autor ka lugenud, aga nüüd avaldati minu "Maailmakord". Mõtlesin, et kuigi luuletuse autor on minu suhtes kriitiline, on sellega üks arvustus minu raamatu kohta juures. Luuletuses oli öeldud, et ma ei ole parem kui Hitler ja Stalin, seega on isa "Vene venna" käes vangis. Mõtlesin, et see, mida autor minu kurjuseks peab, on tegelikult minu halb enesetunne raamatu kirjutamise ajal. Luuletuse autor on lugenud suure hilinemisega ainult minu esimest raamatut, aga vahepeal olen veel kaks tükki välja andnud, mis on teistsugused.

Kõndisin päevakeskuse suunas. Selle arhitektuur oli muutunud ja ta nägi nüüd välja nagu tondiloss. Aga läksin ikkagi sisse. Sees mängiti endistviisi malet. Seal käisid mängimas ka neli Tallinna kirjanikku. Ühele neist kaotasin alati, teisega tegin alati viigi, kahte vahel võitsin, aga vahel tegin nendega viigi. Minu tulemustele mõjus halvasti see, et tugevamale vastasele kaotasin alati, aga nõrgemaid alati ei võitnud. Jooksime üle Toomemäe. Algul mina juhtisin, aga siis läks kaks jooksjat minust mööda. Pingutasin kõigest jõust, et neist omakorda mööduda, aga ei jõudnud lähemale. Vaatasin, et jookseksin täpselt teise jooksja selja taga. Kuigi vahe meie vahel oli üsna suur, oli ikkagi võimalik mingil määral tuules joosta.