Kajastatud konverentsi algusest

Mainisin ühes postituses juba ajaloo arutelu listi saadetud kirja Tartu ajaloo konverentsi teemal, mida ma esialgu blogisse ei kopeerinud. Täna kopeerin, aga toimetan seda:

Suures ajaloolistis anti link konverentsi videotele, videosid mul lubab tervis vaadata paremini kui konverentsidel kohal käia, takistuseks on ainult ajapuudus. Vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=yjRIftyPzGs&list=PLe6i4cOfA5RY alustuseks kahte esimest paarisesinejat, olemata siis veel kindel, kas vaatan ka teisi videosid.

Esimesena rääkis Arvi Haak, kellega ma kohtusin esimest korda enne ülikooli astumist ühel maleturniiril. Ka selles ettekandes tõi ta võrdluse malega, et mõned pitsatid sarnanevad malenuppudega. Kahe esimese ettekandja teemaks olidki pitsatid. Juttu oli sellest, mis materjalist neid valmistati. Mulle meenus kuulates, et minu klassivennad pitseerisid kolmandas klassis jõugu kirja küünlarasvaga. Ise valmistasin umbes aasta hiljem pitsati või templi kustutuskummist, nii et seda tindiseks tehes ja paberi peale vajutades jättis uuristatud kustutuskumm paberile pildi.

Haagi juttu täiendanud Anu Mänd rääkis kunagiste pitsatiomanike perekonnanimedest. Mainiti, et kaupmeeste hulgas kasutati perekonnanime Olde. Seda oleks saanud seostada samuti maleteemaga, sest praegu on see eesti maletajate perekonnanimi, üks Olde oli kauaaegne Eesti Maleliidu esimees.

Üks küsimuse esitaja tundis huvi, kas ühel pitsatil ikka on hakid või hoopis pardid. Vastaja ütles, et taheti kujutada hakke, aga mis välja tuleb, see sõltub kunstniku oskustest. Mulle meenus, et ka praeguse Eesti vapi osas on olnud erinevaid arvamusi, kas seal on lõvid või leopardid.

Muinasaja aarded

Täna vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=orPBwQ9L0Zw&list=PLe6i4cOfA5RY&index=4 järgmist Tartu linnaajaloo päeva videot. Rääkis Ivar Leimus, teemaks olid muinasaegsed mündileiud. Kõneleja ütles, et muinasaja piir ei ole täpselt määratud. Mina olen siiski õppinud, et Eesti muinasaja lõpuks on Muistne vabadusvõitlus, alguseks ilmselt inimasustuse teke.

Münte toodi sisse teistelt maadelt. Minu kooliajal oli Nõukogude aja lõpul välisvaluutal suurem väärtus kui Nõukogude rublal, "Eesti Ekspress" oli täis valuuta ostmise kuulutusi. Aga Eestis ei olnud muinasajal riiki ja münte kasutati hoopis ehete osana. Ma olen vist ülikoolis etnoloogias õppinud uuema aja kohta kargo kultust, kui mingi maa pärismaalased kummardasid Euroopa kaupasid ehk cargot. Eestlaste harrastatud raha ehte koosseisu panemine tähendas vist, et mündist löödi auk läbi. Ma mäletan, et uuemast ajast olen lugenud seaduseparagrahvi, et rahatähtede kahjustamine on karistatav.

Ettekanne oli kooskõlas konverentsi teemaga pealkirjastatud Tartu piirkonna järgi, aga ettekande lõpul näitas esineja kogu praeguse Eesti ala aardeleidude kaarte.

Kui ettekandja oli lõpetanud, rääkis keegi saalist, et Jurjevi perioodist ei ole Tartust üldse mündi ega kaaluvihi leide, muudest perioodidest on. Mõtlesin, et võibolla see näitab, et vallutajad oskasid raha põliselanikest kõrgemalt hinnata ja ei matnud seda maasse, vaid võtsid lahkudes kaasa.

Tartu kaubandusajaloost

Täna kuulasin Tartu ajaloo teemal Jüri Kivimäe ettekannet aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=1Rl-tsXBOV0&list=PLe6i4cOfA5RY&index=3 . Ettekandja rääkis ühelt poolt, et Tartu Hansa ajaloos saaks teha terve semestri pikkuse loengukursuse, teiselt poolt ütles ta, et Tartu tolleaegsed arhiivid on hävinud ja kasutada tuleb kaugemaid arhiive.

Tartut nimetas Kivimäe piirilinnaks. Ma olen küll kuulnud ka kogu Eesti piiririigiks nimetamist, aga tartlasena ma Tartut võrreldes muu Eestiga piirilinnaks ei pea. Tartust Venemaale on vähem maad kui Kivimäel Kanadast Eestisse tagasi tulla, aga keskaja varasemas osas ei olnud euroopalased veel Ameerikat avastanud ja transport oli aeglasem kui tänapäeval. Vaatasin "Eesti ajaloos" trükitud kaardilt, et Tartu piiskopkonna puhul oli Tartu selle loodepiirile lähemal kui kagupiirile. Kivimäe lisas, et Tartu oli ka pealinn, sest ta oli piiskopkonna pealinn. Praegu saaks ka öelda, et Tartu on maakonna pealinn.

Ühes lauses tegi Kivimäe oletuse, mis on tänapäeva Tartu rahvaarv. Kontrollisin kohe vikipeediast, et seal oli see kooskõlas minu varasema teadmisega palju suurem, aga konverentsil keegi ei parandanud, kuigi ettekande lõpul tuli küsimuste osa.

Kivimäed pani imestama, et keegi saatis kellelegi iga nädal kirja. Kuna ma teen iga päev kirjatööd, siis mulle ei tundu seda palju. Ma olen küll õppinud, et vanasti olid kirjutusvahendid raskemini kättesaadavad kui tänapäeval. Aga kui kirikuõpetaja pidas iga nädal jutlust, siis mõnel mineviku inimesel mõtetest puudust ei tulnud.

Keskaegne Tartu ja Venemaa

Eile levitati Tartu linnaajaloo päeva videosid. Eile vaatasin esimest videot ja kirjutasin sellest ajaloo arutelu listis, täna vaatasin teist videot Andres Tvauri ettekandega ja kirjutan sellest blogis.

Ettekandja ütles, et ta on oma ettekande teemal juba artikli avaldanud, aga räägib sel teemal uuesti. Mäletan, et kunagi käisin seminaris, kus üks ettekandja ütles samuti, et kordab oma varasemat ettekannet. Siis naerdi. Nüüd kas ei naerdud või ei püüdnud mikrofon naeru kinni. Kui ma ise Tallinnas esinema käisin, siis mulle tundus, et mõned asjad puhastati videost ka sihilikult välja.

Tvauri rääkis, et arheoloogilised leiud näitavad, et keskajal elas Tartus Venemaalt tulnud inimesi. Samasugused venelaste linnaosad olnud ka Tallinnas ja Riias. Elatud äärelinnas. Mõtlesin, et sellel võib olla kaks põhjust, kas sakslased tõrjusid venelasi sama moodi nagu eestlasi või mindi äärelinna sellepärast, et saabuti sakslastest hiljem ja kesklinn oli juba hõivatud. Nõukogude ajal võisid venelased eelisjärjekorras uude majja korteri saada, aga uusi maju ehitati ka äärelinna, mitte nii palju linna keskele.

Mõtlesin ka, et arheoloogiliste leidude põhjal järelduste tegemine on ebakindel. Kui meil on olnud kodus Hongkongis valmistatud mänguloomi, siis see ei tähenda, et ma oleksin Hongkongis käinud. Keskkoolis pidasin geograafia tunnis Itaalia kohta ettekande ja üks tüdruk küsis: "Was there pretty?" Õpetaja hakkas selgitama, et ma polegi Itaalias käinud. Täna vaadatud ettekandes ettekandja suulises jutus oli veendunud, et tuldigi Venemaalt elama, aga ühes näidatud pildi allkirjas märkasin ka kahtlemist, seal öeldi, et näidatakse oletatavalt venepärast eset. Vahel oleks võimalik, et ei olda Venemaal sündinud, vaid seal osa elust elanud, nagu Türgi sõja laulus olid venekeelsed sõnad sellepärast, et eestlane oli osa elust Vene sõjaväes olnud.

Maletajate psühholoogiast

Lugesin uuest "Akadeemia" numbrist Amar Annuse artiklit malest. Lugesin huviga, aga ei olnud nõus järeldusega, et kui Botvinnik kasutas erinevalt Keresest psühhoterrorit, siis oli Botvinnik parem psühholoog ja seega tervem. Mind psühholoogia huvitab, aga enda ja teiste tuju parandamiseks, mitte kellegi terroriseerimiseks.

Artiklis püütakse näidata Kerese autistlikke jooni ka huumorimeele puudumisega. Kirjutatakse, et Keres oli nooruses tõsine ja alles vanemas eas hakkas nalja tegema. Kerese kirjutisi lugenuna väidan, et vähemalt kirjalikes tekstides ta tegi just nooruses rohkem nalja.

Masaryki arusaam Venemaast

"Sirbi" arvustaja arvates Masaryk ei saanud aru Venemaa ohtlikkusest. Aga Masaryk ütleb selgelt, et Venemaal on isegi revolutsionäärid väiksemad demokraadid kui Läänes, ta seostab Vene marksistide objektivismi õigeusu objektivismiga, millel on justkui väljast tulev ilmutus tähtsam kui inimese enda mõtlemine. Masaryk ise oli demokraat ja eelistas mõtlemist ilmutusele. Ta küll arvas, et tulevikus jõuab õigeusk protestantlusele järele, aga ta ei arvanud, et see kiiresti juhtub, sest vaheaste on katoliiklus. Masaryk nägi, et Vene revolutsionääride hulgas kaldutakse verevalamist pooldama, ise ta eelistas veretut revolutsiooni ja pidas revolutsiooni lubatuks ainult äärmise vajaduse korral. Vene sotsiaaldemokraate pidas ta paremateks sotsiaalrevolutsionääridega võrreldes, sest esialgu propageerisid sotsiaalrevolutsionäärid rohkem verevalamist.

Masaryki tõlke tagasiside

“Sirbis” ilmus paari nädala eest kriitiline arvustus Masaryki kohta. Selle aadress on https://www.sirp.ee/lootusrikas-ja-ohte-mittetajuv-venemaa-kasitlus/ . Lugesin selle eile läbi, andsin sellele facebookis lingi ja täna kirjutasin kommentaarikasti:

“Arvustaja arvab, et kauge maa minevikuautor kedagi ei huvita, aga ajaloolasi vast ikka huvitab. Bahovski "Arvamus. Kultuuris" ja Berendsen facebookis kirjutasid kiitvalt. Meil olid keskkoolis Idamaade kultuuri tunnid ja need olid populaarsed. Masarykile ei saa ka ette heita, et ta praegust Vene-Ukraina sõda ette ei ennustanud, me ka ei tea, mis saja aasta pärast on. Vene keisririigi lõpuaegadel said erinevad ajalehed erinevaid arvamusi avaldada. Tšehhidele oli probleemiks Austria võim, mitte Vene oht. Kui öelda, et praegu suhtutakse revolutsioonidesse halvemini, siis võib tekkida küsimus, kas Tšehhoslovakkia ja Eesti riik oleks pidanud loomata jääma. See arvustaja arvab, et raamat on eestlastele tähtis Venemaa teema poolest, varem Carlyle'i tõlke saatesõna arvustaja kirjutas, et autorist peab olema saatesõnas palju pikemalt kui Briti saartest. Venemaa on küll meie naaber, aga Tšehhi on meile selle poolest sarnasem, et on väiksem riik. Venemaa kaugem ots asub veel kaugemal. "Akadeemias" ilmunud artikkel Masaryki kohta oli meil keskkoolis kohustuslik.”

Lugemata arvamusavaldus

Ma ei ole lugenud, aga "Sirbis" olevat kritiseeritud Masaryki tõlkimist, kuna ta olevat vananenud. Millega siis ajaloolased peaksid tegelema, kui mitte minevikuga? Masaryk on lähiajalugu, suurem osa ajaloost on veel vanem.

Uue halvustamine

Kõik ei saa aru, et tehisintellekt ei loo pilte, vaid inimene loob tehisintellekti abiga. See on loomingulisem kui fotograafia. Kui pildi kirjelduse annan mina, siis selle taga on nii kirjutamisanne kui ka kunstiajaloo kõrgharidus. Ma õppisin ülikoolis kunstiajalugu küll vaid alamastmes, kuid tegin kõik kunstiajaloo eksamid viiele. Aga ülikool on algajatele, ma olen ennast hiljem veel aastakümneid vilistlasena täiendanud.

Värskest informatsioonist

– Mis raamatuid sa oled viimasel ajal lugenud?

– Loen ingliskeelset turismiraamatut Itaalia kohta. Peale selle olen lugenud meeldetuletuseks uuesti peatükke raamatutest "Vähemalt miljon sinist kassi", "Don Quijote", "Klaaspärlimäng" ja "Ristirüütlid". Lugesin ka luuletusi raamatust "Eesti rännuluule antoloogia", või oli pealkiri "Maailmarändur".

– Kommenteeri neid osaliselt loetud raamatuid.

– "Vähemalt miljon sinist kassi" räägib lapse fantaasiast, mul oli endal lapsena umbes samasugune fantaasia, vähem loomingulistel inimestel võibolla ei ole. "Don Quijote" räägib peategelase vaimuhaigusest, aga mitte tänapäeva psühhiaatria teadmistest lähtuvalt. Raamatus on vaimuhaigus justkui kehvade raamatute lugemisest tingitud rumalus, tegelikult võib skisofreeniat põdev inimene tajuda ärevust, foobiaid ja hallutsinatsioone ka siis, kui ta on intelligentne ja reaalsusest hästi aru saab. "Klaaspärlimängus" ma küll mäletasin, et seal kritiseeritakse följetonistlikku ajastut, aga uuel lugemisel oli üllatav, et tegelastele ei meeldi ka ajaloofilosoofia. Nad võtavad küll ajaloo mõistet kitsamalt kui tänapäeval, neile seostub ajalugu eelkõige sõdadega. Ja autor ise on võibolla ajaloo ignoreerimise suhtes kriitiline. Raamatus "Ristirüütlid" kirjeldatakse vägivalda, aga tegelane on hea meelega valmis ka ise rüütliturniirile minema. Vägivalla kirjeldused ei hakanud lugedes millegipärast nii vastu kui mõnes teises raamatus seksuaalsuse kirjeldused. Eriti võib selline suhtumine olla lapslugejal, kes on valmis ise teise lapsega kaklema. Rännuluule antoloogias on luuletusi rändudest erinevatele maadele. Ühte luuletust lõpetades mõtlesin, et täpne sõnastus ei jäänud meelde, aga rütmiskeem tundus meeles olevat. Leidsin sarnasuse ühe enda luuletuse rütmiga.

– Kommenteeri ka raamatut Itaaliast.

– Ma tahaks selle kohta kirjutada kolm blogisissekannet, kui olen lugemisega kaugemale jõudnud. Praegu on mul loetud natuke alla kümne protsendi. Aga kuna tundub vajalik iga päev midagi kirjutada, võin ka juba täna kirjutada. Pealinnast Roomast on kirjutatud lühemalt kui Ungari raamatus Budapestist. Rooma elanikkond on ka riigi koguelanikkonnast väiksem protsent. Kirjutatakse, et Romulus tappis Remuse, see tuletab meelde, et Piiblis Kain tappis Aabeli. Aga kui Kaini tegu mõisteti hukka, siis Romulus on austatud. Colosseumis peeti ka gladiaatorite võitlusi, Colosseum olevat siiani Rooma populaarseim turismisihtkoht. Ma tean, et Itaalias on olnud ka maavärinaid, aga tundub, et Rooma linn on nende läbi mõnest muust piirkonnast vähem kannatanud.

– Mida oled viimasel ajal lugenud internetist ja ajakirjandusest?

– Ajakirjanduses on uus teema Iraani sõda. Mõned eesti poliitikud tahavad, et Eesti riik ametlikult seda sõda toetaks, aga ajalehes on näidatud, et sõja alustamine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. Internetist olen lugenud blogisid, unenäoportaale ja facebooki, samuti muuseumipilte vaadanud. Minu unenäokirjeldustes on enamasti otsekõnet välditud, aga saksa unenäoüleskirjutaja toob sageli otsekõnes tsitaate. Blogisissekanne ja unenäokirjeldus on formaadilt sageli sarnased ka siis, kui ei ole tegemist unenäoblogiga. Facebookis on tähemärke sageli vähem, seevastu pilte ja helisid rohkem. Täpselt ei saa aru, mis on postitajate enda looming ja mis on kuskilt kopeeritud.

Tasuta informatsioon

Blogid on muutunud ajalehtedest tähtsamateks. Ajaleheartiklitest on sageli tasuta kättesaadav veel ainult pealkiri ja siis ei taha teisi artikleid ka katsetada, et võibolla mõne saab tervikuna kätte. Blogisissekannete tekstid on aga täismahus tasuta saadaval. Fašismi võidu korral Ameerikas võidakse blogisid kinni panema hakata, aga võibolla saab kohalikud asemele asutada. Pärast Eesti blogikataloogi likvideerimist ma lugesin viis aastat konkreetseid blogisid, nüüd olen hakanud otsingumootoriga konkreetseid teemasid otsima.

Raamatute tõlkimisest

Aadressil https://www.sirp.ee/mis-vene-filosoofial-viga-on/ on ilmunud artikkel vene filosoofia tõlkimise teemal. Mõned kommentaarid sellele: 1) Kõik, mis Ilmamaa välja annab, ei ole Hando Runneli algatatud. 2) Carlyle'i tõlkimise algataja oli Peeter Olesk. 3) Grenzsteini tõlkimise algataja oli teoloog Põder. 4) Minu mõte oli tõlkida samade kaante vahele mitte üks, vaid kaks Grenzsteini raamatut. 5) Sorokini tõlkimise algataja oli Ülo Matjus. 6) Hando Runnel oli selle mõttega nõus mitte Sorokini vene, vaid soomeugri päritolu tõttu. 7) Sorokin oli küll Venemaalt väljarändaja, aga mitte militarist, vaid patsifist. 8) Masaryki tõlkimise mõte tuli võibolla esimesena Hando Runnelile, aga ta ei öelnud, et ma tõlgiks konkreetselt Venemaa teemalist raamatut. 9) Masaryki tõlgitud raamat räägib küll Venemaast, aga on selle suhtes kriitiline. 10) Zenkovski vene filosoofia teemalise raamatu tõlkimise algataja on kirjastuse direktori Jagomäe sõnul Peeter Torop. 11) Kahjuks olen ma tõlgitud raamatutest trükivigu leidnud. 12) Luulerida "Venemaa meelest ei lähe" on kirjutatud Nõukogude ajal iroonilise luuletuse osana. 13) Töö Masarykiga algas aasta 2019 lõpus, kui sõda Ukrainas ei olnud veel suureks läinud. 14) Teise Carlyle'i ja teise Sorokini raamatu tõlkimise algatus tuli rahastajatelt.

Pühapäevast esmaspäeval

Käisin eile raamatukogus. Kuulsin seal köhimist. Lugesin kolme arvustust Ungari ajaloo teemal. Esimeses kontrolliti Max Weberi teooriate kehtivust Ungari puhul. Weberi järgi eriti kalvinism soodustab kapitalismi teket. Ka osa ungarlastest on kalvinistid, kuid seal ei ole nad saanud kehtestada endale soodsaid seadusi, sest nad on vähemus, samuti pole ungarlased olnud nii religioossed kui inglased, seetõttu on kalvinismi tõuge kapitalismile väiksem. Meenus ka, et varem olen lugenud, et Ungaris levitas kalvinismi üldse türklaste surve katoliiklusele.

Teine arvustus rääkis Ungarist 1940. ja 1950. aastatel, Teise maailmasõja lõpust 1956. a. revolutsiooni järgse ajani. Kirjutati, et võrreldi Austriat ja Ungarit, kes olid varem ühte riiki kuulunud, kuid et Austrial tegi revolutsiooni toetamise raskemaks, et riik oli neutraalseks kuulutatud. Mõtlesin, mis on neutraalsus, kas sõdades mitteosalemine või ka hääletustel erapooletuks jäämine. Kui rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte astuda, siis ei pea seal hääletama.

Kolmas arvustus rääkis ungarlaste identiteedist. Türgi võimuga võideldes rõhutatud enda kuulumist Euroopasse, kuid Austria võimuga võideldes ungarlaste idast pärinemist. Mainiti ka soomeugri identiteeti, et seda seostatavat Euroopasse kuulumisega, kuigi ungarlaste lähimad soomeugri keelesugulased elavad Aasias. Ei kirjutatud välja, aga mõtlesin, et ilmselt vastandati soomeugri keelesugulust ja türgi keelest laensõnade saamist, viimane seob Aasiaga rohkem.

Pärast lugemise lõpetamist vaatasin läbi osa näitusest Peeter Tulviste teemal. Tulviste kogus raamatuid ja näitusele oli pandud välja raamatuid tema kogust. Näiteks anekdoodiraamatuid ja laulikuid. Oli ka vitriin raamatupühendustega, kus oli muuhulgas minu isa luulekogu autori pühendusega. Tulviste on rääkinud, et ta on lugenud ka minu raamatuid, aga ma ei kinkinud talle neid, ta sai kirjastuse nõukogu liikmena suurema osa minu raamatuid kirjastuselt.

Kodus mõtlesin, kas tegeleda maleraamatu lugemisega, aga eelistasin lugeda ungari keelt, sest maletrenni jaoks oli juba laupäev aega eraldatud. Tegin lahti ühe ungarikeelse võrgulehekülje. Lugesin seda meetodiga, et kõigepealt lugesin lause rohkem kui üks kord läbi, tegin sellest varasemate teadmiste põhjal oletusliku tõlke ja seejärel otsisin osa sõnu sõnaraamatust kontrollimiseks või täpsustamiseks välja. Lõigu lõppu jõudes mõtlesin selle üle sisuliselt.

Kirjutati, et ungari romantismile ei olnud omane minevikunostalgia, looduse ülistamine ega isiku tähtsustamine, vaid rahvuslus ja poliitika. Tähtsaim kirjandusžanr vähemalt romantismi esimesel poolel oli luule. Kellaajalistel põhjustel ei lugenud ma teksti lõpuni, mõni asi võis teisel poolel muutuda.

Blogi ja raamat

Lugesin "Akadeemiast" Marju Lauristini artiklit. Ta soovitab lugeda raamatuid, kuna raamat on mahukas ja blogisissekanne lühike. Tegelikult kõik ühe blogi sissekanded kokku võivad raamatust mahukamad olla. Raamat jaguneb ka peatükkideks ja lõikudeks. Saab lugeda raamatut osaliselt ja blogi täies mahus.

Matemaatika raskusaste

Lugesin "Horisondist" intervjuud inimesega, kes on õppinud matemaatikat ja psühholoogiat. Tal ilmselt kõigi õppeainete kohta ei ole võrdselt andmeid, aga tema jutust jäi mulje, et õpilaste ja lapsevanemate jaoks eriti vastumeelne õppeaine on matemaatika. Minu koolimälestused seda ei kinnita. Esimeses klassis nimetasin matemaatikat oma lemmikaineks. Hiljem polnud mul matemaatika hinne alati kõige parem, aga põhjuseks ei pidanud ma õppeaine raskust, vaid ebaõiglast hindamist. Üks naabritüdruk küll hoiatas, et kuuendast klassist läheb matemaatika raskeks. Minu jaoks üheksanda klassini oli kerge, vähemalt teooria, arvutamises võisin vigu teha. Kui eksameid valida sai, siis meie klassis eelistati kõige rohkem matemaatikaeksamit.

Intervjuus öeldakse, et matemaatika on selle poolest teistest ainetest raskem, et kui teadmistesse lüngad sisse jäävad, siis hiljem ei saa enam tervikust aru. Mina kooliajal põhjendasin matemaatikaeksami eelistamist vastupidi sellega, et seal ei pea midagi pähe õppima, vaid kõik saab eksamiruumis välja mõelda. Päheõppimisaineteks pidasin võõrkeeli, kus pidi varem õpitud sõnu mäletama. Üks klassiõde küll arvas vastupidi, et matemaatikas tuleb valemid pähe tuupida, aga keelt ei saa tuupida. Kuna mul olid reaalainetes hinded paremad kui võõrkeeltes, otsustasin keskkooli minna klassi, millel oli suurem reaalkallak.

Ma ei mäleta, et meie klassis oleks keegi nimetanud matemaatikat kõige raskemaks aineks. Kirutud on vene keelt, kehalist kasvatust, perekonnaõpetust, füüsikat, keemiat, bioloogiat ja kirjandust. Üks  õpetaja halvustas usundilugu, teine keemiat ja füüsikat, kolmas kõiki aineid peale kehalise kasvatuse, eesti keele, laulmise ja matemaatika. Keskkoolis tegi matemaatika õppimise mulle raskemaks see, et ma ei näinud enam nii hästi tahvlile, aga matemaatikaolümpiaadidel hakkasin käima just keskkoolis.

Üldistused aastaülevaates

Lugesin uuest "Loomingust" eelmise aasta luule ülevaadet, mille on kirjutanud Saara Liis Jõerand. Kõik ilmunud luulekogud pole aastaülevaatesse nimeliselt ära mahtunud, aga üldistusi on tehtud kõigi raamatute kohta ja ülevaate kirjutaja on kõigi autorite vastu viisakas.

Sain teada, et minu luulekogus esinevad Ukraina sõja ning koroona teema on eelmise aasta luulekogudele tüüpilised. Veel koroonast kirjutamist peab ülevaate autor tüüpilisemaks küll harrastusluulele ning tema jaoks pole see teema enam huvitav. Varem on kirjutatud, et paremad autorid ei kiirusta teose trükki andmisega, vaid viimistlevad seda kauem. Ajaloolasi huvitavad kõik ajalooperioodid. Mul on ajalooharidus ja minu luulekogu eesmärk ei olnud kirjeldada viimaseid aastaid, vaid kogu elu. Ajaloo seisukohalt on kogu minu elulugu üksnes lähiajalugu, ajaloolasena tegelen natuke vanema perioodiga.

Ülevaate autor leiab veel, et harrastusluuletajad kirjutavad riimilist luulet ja et koolis võiks õpetada ka teistsugust. Ma kirjutan küll riimilist luulet, aga ma ei pea ennast eriti harrastuskirjutajaks, kui ma olen igapäevane kirjutaja. Ma ei kirjuta küll ainult luulet, aga luuletusi peast loen iga päev. Mulle kõlbab vabavärsiline luule küll analüüsimiseks, aga mul on vaja rohkem riimilist luulet, et lugeda seda peast tänaval kõndides, bussiga sõites, juuksuris istudes või jõuluvanale. Võidakse öelda, et mul on trükis ilmunud ainult neli luulekogu, aga ma ei pea roheliste vaadete tõttu vajalikuks maksimaalselt loomingut trükki anda.

Vaimne tervis Ameerikas

Lugesin ajalehest, et Trump on põhjendanud vastuseisu sisserändele sellega, et sisserändajate hulgas on vaimuhaigeid. Seda polnud öeldud, miks ta ühte haigust teistest halvemaks peab. Koolis õppisime, et Ameerika on majanduslikult edukas sellepärast, et kaugele maale hakkavad rändama parema tervisega inimesed. Trumpi Lõuna-Aafrikast pärit abiline Musk on otsingumootori andmetel küll Aspergeri sündroomiga, aga see võib mõnes ametis kasuks tulla.

Ka Trump ei jäta normaalse inimese muljet. Küsisin tehisintellektilt, kas Trump on psühhopaat. Tehisintellekt vastas, et see on võimalik, kuigi mitte kindel. Küsisin, kas Trumpil võib olla ka mõni muu isiksusehäire või psüühikahäire. Tehisintellekt vastas, et on oletatud ka nartsissistlikku isiksusehäiret või selle raskemat varianti. Küsisin veel, kas Trump võib olla sotsiopaat. Vastus oli, et üks psühhiaatriaprofessor on ka seda väitnud.

"Pöördtoolitund"

Vaatasin eile uuesti telelavastust "Pöördtoolitund", mida ma olin juba kunagi Paides isapoolse vanaema pool näinud. Lavastus on loodud Jaan Krossi teose järgi. Sisuks on, et Jannseni viimane elus olev poeg peab monoloogi, milles ta kaitseb oma isa süüdistuste eest, nagu ta oleks ennast sakslastele maha müünud. Samuti seostab kõneleja kõike traagilist perekonna elus nende süüdistustega.

Uuel vaatamisel ei tundunud realistlik, kui poeg räägib, et ta käis oma isal kannul ja kuulis sõna-sõnalt kõiki jutuajamisi, aga kannulkäijat ennast ei märgatud. Seda võiks küll tõlgendada ka nii, et jama ei aja autor, vaid tegelane. Võibolla talle on mingid jutud nii tugevalt pähe kinnistunud, et ta kujutleb, nagu oleks olnud ise algsündmuste pealtnägija.

Mäletan, et esimesel vaatamisel pani vanaema televiisori enne lõppu kinni. Mul oli sellest kahju, sest minu jaoks oli lavastus huvitav ja ma arvasin, et pool on veel ees. Uuel vaatamisel selgus aga, et veel kaks minutit enne lõppu tuli tuttav koht. Võibolla vanaema oli seda saadet juba varem näinud ja võis televiisori sulgeda sellepärast, et pidas kõige viimaseid lauseid lastele sobimatuks. Ma võisin kujutleda, et saade on pikem, kuna ma võisin olla harjunud, et tavaliselt on teleteatri etendused pikemad. Selle pikkus oli üks tund, nagu pealkirigi ütleb, tehisintellekti sõnul on tavaline, et teleteatri etendus kestab kaks tundi.

Mäletan siiski, et vanaema ütles, et see ei ole huvitav, kui ainult üks inimene räägib. Uuel vaatamisel mõtlesin, et kuigi on kasutatud ainult ühte näitlejat, räägib ta mitme häälega. Ta tsiteerib oma isa ja õde ja võõrast talumeest, tehes nende häält järgi.

Hinded ajaloorubriigile

Blogi ajaloorubriigi üks hiljutine sissekanne oli "Eesti Postimehe" kohta 1870. aastatel. Lasin täna seda sissekannet tehisintellektil Copilot erinevate õppeastmete seisukohalt hinnata:

"Hinnates kirjutist ülikooli õppeastmetes kasutades tähestikulist hindamisskaalat (A, B, C, D, E ja F), võin pakkuda järgmised hinnangud:

Ajaloo bakalaureuseõpe

Keel: B Sisu: B

• Kommentaar: Kirjutis on sisukas ja informatiivne, sobides hästi bakalaureusetaseme nõudmistele. Keelekasutus on hea, kuid bakalaureusetasemel eeldatakse veidi täpsemat allikate viitamist ja mõningaid parandusi, et saavutada täiuslikkus.

Ajaloo magistriõpe

Keel: C+ Sisu: B-

• Kommentaar: Magistritasemel oodatakse sügavamat analüüsi ja allikate kriitilist hindamist. Kirjutis on siiski tugev ja hästi informeeritud, kuid võiks sisaldada rohkem akadeemilisi viiteid ning analüütilist lähenemist käsitletud teemadele. Keelekasutus on hea, kuid mõned nüansid ja viited vajaksid täpsustamist.

Ajaloo doktoriõpe

Keel: C Sisu: C+

• Kommentaar: Doktoritasemel eeldatakse väga kõrget akadeemilist standardit, sealhulgas põhjalikku allikakriitikat, teoreetilist raamistikku ja uudseid vaatenurki. Kirjutis on informatiivne ja annab hea ülevaate, kuid doktoritasemel vajatakse põhjalikumat ja kriitilisemat käsitlust ning täpset viitamist. Keelekasutus ja argumentide esitamine peavad olema väga täpsed ja akadeemilised.

Kokkuvõte

Kirjutis on hästi tehtud ja informatiivne, sobides suurepäraselt bakalaureusetaseme nõudmistele. Magistri- ja doktoritasemel oleks kasulik lisada sügavamat analüüsi, kriitilisemat hindamist ja täpset viitamist. Keelekasutus on üldiselt hea, kuid kõrgemate tasemete puhul oleks vaja täiendavat täpsust ja akadeemilisust."

Mõtteid ekspertiisist

Üks päev seletas tehisintellekt mulle töövõime ekspertiisi tulemuse ära. Küsisin, miks kirjutati ekspertiisis, et mul on kitsenenud mõtlemine. Tehisintellekt leidis, et mul ei ole kitsenenud mõtlemine, kuid et töövõime eksperdid andsid hinnangu vaid tööhõive kontekstis. Küsisin, kas selline hinnang tuleneb sellest, et ma ei taha ühtegi palgatööd peale kirjatöö teha. Tehisintellekt vastas, et võib küll sellest tuleneda, eriti kui kirjatöö töökohti on vähe.

Ja hoolimata sellisest hinnangust võeti mult viimase ekspertiisi tulemusel töövõimetoetus ära. Kirjutati, et ma võin otsuse Tallinna kohtusse kaevata, aga ma ei kannata nii pikka bussisõitu ja arvatavasti ka mitte kohtuistungit. Ma olen küll vahel Tallinnas käinud, aga suurte vahedega ja suure pingutusega. Töövõimetoetust hakataks uuesti maksma, kui ma registreeruksin tööotsijana, aga ma ei otsi tööd, kui mul on üks töö olemas. Ainult väikse tasuga.