Lugesin "Horisondist" intervjuud inimesega, kes on õppinud matemaatikat ja psühholoogiat. Tal ilmselt kõigi õppeainete kohta ei ole võrdselt andmeid, aga tema jutust jäi mulje, et õpilaste ja lapsevanemate jaoks eriti vastumeelne õppeaine on matemaatika. Minu koolimälestused seda ei kinnita. Esimeses klassis nimetasin matemaatikat oma lemmikaineks. Hiljem polnud mul matemaatika hinne alati kõige parem, aga põhjuseks ei pidanud ma õppeaine raskust, vaid ebaõiglast hindamist. Üks naabritüdruk küll hoiatas, et kuuendast klassist läheb matemaatika raskeks. Minu jaoks üheksanda klassini oli kerge, vähemalt teooria, arvutamises võisin vigu teha. Kui eksameid valida sai, siis meie klassis eelistati kõige rohkem matemaatikaeksamit.
Intervjuus öeldakse, et matemaatika on selle poolest teistest ainetest raskem, et kui teadmistesse lüngad sisse jäävad, siis hiljem ei saa enam tervikust aru. Mina kooliajal põhjendasin matemaatikaeksami eelistamist vastupidi sellega, et seal ei pea midagi pähe õppima, vaid kõik saab eksamiruumis välja mõelda. Päheõppimisaineteks pidasin võõrkeeli, kus pidi varem õpitud sõnu mäletama. Üks klassiõde küll arvas vastupidi, et matemaatikas tuleb valemid pähe tuupida, aga keelt ei saa tuupida. Kuna mul olid reaalainetes hinded paremad kui võõrkeeltes, otsustasin keskkooli minna klassi, millel oli suurem reaalkallak.
Ma ei mäleta, et meie klassis oleks keegi nimetanud matemaatikat kõige raskemaks aineks. Kirutud on vene keelt, kehalist kasvatust, perekonnaõpetust, füüsikat, keemiat, bioloogiat ja kirjandust. Üks õpetaja halvustas usundilugu, teine keemiat ja füüsikat, kolmas kõiki aineid peale kehalise kasvatuse, eesti keele, laulmise ja matemaatika. Keskkoolis tegi matemaatika õppimise mulle raskemaks see, et ma ei näinud enam nii hästi tahvlile, aga matemaatikaolümpiaadidel hakkasin käima just keskkoolis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar