Kõndisin üle Toomemäe. Mõtlesin, et ma justkui eelistan üksindust, aga on ka märke, et mulle meeldib teistega koos kõndida. Aga siiski põhiliselt tahan ma üksi kõndida, sest ma olen kõndimise ajal mõttes laulnud: "Kuid pikk tee kutsub mind ja ma pean lahkuma." Jõudsin ülikooli raamatukogu taha. Seal seisis rahvas kontserdipiletite sabas, sealhulgas tuttavaid. Võidi mõelda, et ma tahan ka kontserdipiletit osta, aga sel juhul eksiti. Sisenesin hoopis hoone tagumisest otsast ja hakkasin otsima teed läbi hoone. Kuigi olin sisenenud raekotta, väljusin ühest uksest alles kolmveerand Raekoja platsi hiljem. Hoone oli suurem kui ma välisel vaatlusel arvanud olin.
*
Lamasin voodis ja puutusin kättpidi ühe seisva inimesega kokku. Mul olid silmad kinni. Lamaja puudutamine oli katse, kas ta tunneb kompimise järgi teise inimese ära või teeb silmad lahti, et vaadata, kes teda puudutab. Kuna ma silmi lahti ei teinud, siis järeldati, et ma tundsin ära. Romantismist varasema sarnase stiili ajal oli olnud vajadus oma nägu varjata, romantismi ajal oli see vajadus kadunud, aga mina varjasin edasi.
0 vastukaja:
Postita kommentaar