Mäng ja nimepanek

Mängisin maleklubis. Otsisin käigule riiulist tuge. Järgmise mängu alustamiseks küsisin, kas keegi on nõus mängima pikema mõtlemisajaga kui viis minutit. Üks mängija ei olnud, aga teine oli. Küsisin, kas ta eelistab 10 või 15 minutit mõtlemisaega. Talle meeldis rohkem 10. Püüti teha ühte operatsiooni, aga tundus, et see ei õnnestu. Lõpuks jõudis operatsioon nii kaugele, et öeldi, et on paras hetk panna lapsele nimi. Aga lapse isa ei olnud lapse nime valmis mõelnud. Mina olin enne mõnda varianti kritiseerinud, aga nüüd ütlesin nimeks ühe neist variantidest, sest see ühele teisele inimesele meeldis ja kuna läks kiireks. Nimepanija ütles, et ta paneb kaks nime, siis on näha, kust esimene nimi võetud on. Kolmandaks nimeks pani ta initsiaali ja neljandaks sellise, mille kohta ma ütlesin, et see võib lapse elu ära rikkuda. Aga see polnud nimepanija enda laps ja tema ei hoolinud. Laps võis küll oma neljandat nime varjata ja piirduda esimese kasutamisega.