Neljapäev, juuli 31, 2008

Kõik punktid jälgimise all

Vaatasime ja kuulasime satelliidipilte. Kuulasime satelliidi vahendusel pealt, mida konkreetsed tänaval kõndivad inimesed räägivad. Isa tahtis, et pilt suunataks kuskile, kus mängitaks džässmuusikat. Sai vaadata kõiki Maakera punkte, aga kõike ei saanud siiski jälgida, sest õiget punkti ei pruukinud üles leida ja inimesed võisid kaameral eest minna. Pidi saama hakata vaatama peale käesoleva hetke ka minevikku. Aga arvasin, et sellest kaugemat minevikku ei saa vaadata, kui satelliidid kosmosesse saadeti.

Panin käima arvuti. Lugesin ette ekraanile ilmunud ingliskeelse nimetuse. Tõnu ütles, et see nimetus on teistsugune. Oletasin, et võibolla kõlab see hoopis kolmandat moodi, tähehendades orjaveolaev. Käivitus arvutimäng, mida ma mängida ei tahtnud. Aga ei olnud pakutud võimalust seda poole pealt katkestada. Arvasin, et peaks aitama, kui vajutada kaks korda Ctrl + Alt + Del. Aga Tõnu katkestas mängu hoopis arvuti nupust väljalülitamisega. Ütlesin talle, et ta nüüd arvutit enne ei käivitaks, kui on kahetesitkümneni lugenud. Aga seda ta ka ei kuulanud. Ootasin arsti ukse taga. Võõras meesarst tegi ukse lahti ja küsis, mida ma ootan. Seletasin, et mul pimesool valutab. Ükskord, kui kõvemini valutas, kontrolliti, et oli täiesti terve, aga võiks uuesti kontrollida. Võõras arst ütles, et ta teeb seda ise. Ta küsis, kas minu nimi on Selen. See näitas, et ta oli lugenud minu blogi ning näinud seal Helina ja Seljodkini nimesid, ajades minu nime nendega segi. Mõlemad meesarstid lahkusid kabinetist, jätsid mind sinna üksi ja panid väljastpoolt ukse kinni.

Neljas koht

Täna mängiti malet 10 osavõtjaga ringsüsteemis, mõtlemisaeg oli 12 minutit. Esimeseks tuli Harujõe, teiseks Seljodkin, kolmandaks Raidväli. Mina ja Tätte saime võrdselt 5,5 punkti, aga omavahelise mängu võidu tõttu anti neljas koht mulle. Algul märgiti tabelisse küll ekslikult, nagu oleksin mina tagapool olnud. Peale Tätte võitsin veel Seljodkinit, Volpertit, Põvvatit ja Zeldukovi. Viigistasin Kääbiga. Kaotasin Harujõele, Raidväljale ja Ojastele. Harujõelt ja Raidväljalt sain kaotused vankrilõppmängus, Ojastele panin keskmängus lipu ette. Viigipartiis oli mul materjali kõvasti rohkem, aga vastane sai anda igavest tuld. Seljodkinit võitsin ajaga, teisi seisuga. Zeldukov alistus ehk liiga vara.

Kolmapäev, juuli 30, 2008

Talu õuel

Lähenes sõda. Aga tänaval möödakäijad võisid näha, et minu aknas sellest hoolimata endiselt tuli põleb. Mulle meeldis ka alati tuttavate akende nägemine. Oma rahva vastu ei saagi sellepärast sõda alustada, et nähakse tuttavaid aknaid. Väljaarvatud ei meeldinud mulle tuttavate kurjade koerte nägemine. Kaks venda kutsuti sõjaväkke tagasi. Nad pidid selleks Tallinnasse minema. Nende treenimiseks ei öeldud neile täpseid andmeid, vaid nad pidid ise täpse koha ja aja kindlaks tegema. Samuti pidid nad ise toitu kaasa võtma. Minu arvates olid sellised napisõnalised kutsed lubamatud, sest niimoodi oleks kurjategijad ka võinud inimesi kuhugi sõjaväe sildi all kutsuma hakata. Läksime nende vendadega kolmekesi teeleasumise eelsel õhtul magama, aga pikkade vahedega. Hommikul tõusis igaüks meist seda hiljem, mida varem oli õhtul magama läinud. Mulle tundus, et siin kehtib seaduspärasus, et ülestõusmise aeg on magamamineku aeg kuubis. Vennad läksid sõjaväe komisjoni ette. Mina olin sõjaväest vabastatud. Aga olin vabastuskaardi ära kaotanud. Vendade järel kutsuti komisjoni ette J. Lomp, kes oleks pidanud samuti vabastatud olema, aga seda taheti üle kontrollida. Siis ilmus ekraanile kutsutavate nimekirja minu eesnimi. Jäin ekraani vaatama. Varsti lisanduski eesnimele ka minu perekonnanimi. Kui ma poleks ekraani jälgima hakanud, poleks ma sellest kontrollima kutsest üldse teada saanud.

Käisime talu õuel ringi. Seal olid ka üks väike ja üks suur koer. Teistele need koerad ohtlikud ei olnud, aga mulle võisid muutuda, sest ma võisin koerad endale vale käitumisega kallale kutsuda. Valmistusime kaugemale teele asuma. Selleks oli vaja hobune lahti päästa. Üks vendadest püüdis selleks hobuse näo peal ühte köit läbi lõigata. Niiviisi võis ta hobust ärritada. Õpetasin, et ei ole vaja midagi läbi lõigata, vaid vist tuleb üks köis lihtsalt teise tagant välja tõmmata. Kui hobune ja pull olid lahti päästetud, pistis hobune kihutama. Jõudsime oma loomadega kolhoosi karja juurde, milles olid lehmad ja meie omast veel suurem pull. Oma loomi ei tohtinud karja sekka lasta, muidu oleks nad ära tapetud. Kolhooside asutamise ajal veeti küll taludest loomi karjaks kokku, aga siis nad üksteist ei tapnud, sest kari alles kujunes. Pulle on saanud hiljem ka juurde tuua, sest lehmad vist pulli ei tapa, küll aga võivad nad tappa teise lehma. Meie talus munes üks kana uue muna. Tahtsime teda seda hauduma panna. Selleks oli vaja kana juurde kukk lasta. Aga kana oli juba kadunud. Munemise järel hakkavad kanad kaagutama, aga praegu ei kostnud kaagutamist enam kuskilt. Nähtavasti ei kaaguta kanad nii pikalt.

Olin keemia tunnis. Direktor hakkas minuga pahandama, et ma oma töövihiku kaant olin sodinud. Seletasin, et pidin sodima, sest algul kirjutasin kaanele kogemata venna nime, mille pidin enda nimeks parandama. Miks kaane keskele auk oli tekkinud, sellest ma ei saanud aru. Tegelikult olin lisaks kaanele sodinud ka muid lehekülgi. Minu arvates võis vihikutesse joonistada ja kirjutada erinevatel teemadel, direktori arvates ainult seda ainet, mille vihikuga on tegemist. Mõtlesin, et võiks direktorile öelda, et mina saan lastega palju paremini läbi kui tema. Ma olin ühe korra koolis tundi andnud ja veel rohkem tegelenud väljaspool kooli laste rääkima ja lugema õpetamisega. Tunnis tegelesime praegu kordamisega. Direktor käskis lahendada esimest ülesannet enne esimese õpikupeatüki algust. Üks tüdruk kutsuti seda tahvlile kirjutama ja teised pidid kirjutama vihikusse. Olin juba varem vaadanud, et seda ülesannet ma oskan, aga ei olnud täpselt lahendama hakanud. Nüüd asusin asja kallale. Alguses hakkasin tahvlilt maha kirjutama, siis mõtlesin, et lahendan oma peaga. Vihikus läks ridade arv lihtsa ülesande kohta kiiresti suureks. Direktor vaatas minu vihikusse ja ütles, et mina saan varsti valmis. Võibolla tahtis ta mind järgmisena tahvli ette kutsuda. Proovisin lahendamise järge uuesti üles võtta, aga see ei tahtnud õnnestuda.

Minu toa suur aknaklaas oli mõranenud. Rääkisin ühele mehele, et tänu sellele oli täna öösel toas hea värske õhk. Lisasin, et klaasi pooli kokku tagasi suruda vist ei tasu, muidu see laguneb temperatuuri kõikumiste mõjul edasi. Mees kleepis katkise klaasi üleni paberiga üle. Suures toas oli kaetud pidulaud, aga kaks inimest istusid minu kohal. Mõtlesin, kas istuda teisele kohale või mitte. Jõudsin järeldusele, et näen und. Mõtlesin, et võiks teha midagi, mida pärast huvitav üles kirjutada oleks. Aga siis ei tule see samasugune unenägu nagu minu normaalsed unenäod.

Teisipäev, juuli 29, 2008

Laenasin ajakirja

Mängisin maleturniiril. Hakkasin mängukohast lahkuma. Trepil avastasin, et olen kahe kinda asemel kaasa võtnud kolm. Aga kolmanda kinda omanik andis endast kohe märku, sest ta oli samas trepil. Imelik, et ta nii kiiresti üles leidsin. Nähtavasti olingi tema kinda haaranud just sellepärast, et hakkasime korraga lahkuma. Suunduti teise majja, mis asus Riia mäel. Sinna jõudsid minuga korraga maletajad Sepik ja Käär. Nad märkasid, et neil on sarnased nimed. Ütlesin selle kohta, et sarnase nimega inimesed satuvadki sageli samasse kohta. Eriti maleturniiride puhul. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et sõltub inimese nimest, kas ta hakkab malega tegelema või mitte.

Läksin Kanali bussipeatuse kanalipoolsesse külge. Mõtlesin, et mul oli juba varakult iseseisev mõtlemine. Selleks, et lapsel kujuneks iseseisev mõtlemine, peavad tal olema usulised tõekspidamised. Täiskasvanud hakkavad neid tõekspidamisi maha suruma, nii et laps näeb, et täiskasvanutele ei saa kuuletuda. Üks buss tuli. Tahtsin peale minna, aga buss sõitis uksi avamata edasi. Erik ütles, et sellega polekski kesklinna saanud, see läheb üle Sõpruse silla. Krister oli nii halva iseloomuga, et matsin ta lume alla, jättes välja ainult näo. Panin välja sildid, kui halb inimene sinna on maetud.

Istusin teatris rõdu servapoolses osas. Laval oli dalai-laama. Saalis istujad tegid emotsionaalseid liigutusi ja hüüdsid igasuguseid asju. Mina nendega ei ühinenud. Kui rõdu keskel istuja midagi hüüdis, hakkasid kõik naerma, väljaarvatud mina. Dalai-laama kõnetas mind seepeale eesnime pidi, küsides, kas rõdu keskel istuja ei olegi minu oma. Ma ei osanud midagi vastata, sest ei tundnud inimesi näo järgi, vaid selle järgi, mida nad kirjutavad. Aga kui minu isiku oli dalai-laama ära arvanud, siis rõdu keskel istuja osas ei olnud tema ka kindel. Pärast seda üritust lugesin uut "Keele ja Kirjanduse" numbrit. Minu juurde tuli Helina, kes küsis, et ma selle numbri tema kätte annaks, põhjendades soovi sellega, et Saaremaal see ajakiri ei käi. Küsisin, kas see siis Kuressaare raamatukogus ei käi. Helina kinnitas, et ei käi. Ütlesin, et Kuressaare on kaugel ka. Helina kinnitas, et on küll. Mina olin tahtnud öelda, et Kuresaare on Helina Saaremaa kodukülast kaugel, aga ma polnud kindel, kas ta sai õigesti aru. Võibolla sai tema aru, et ma mõtlen, et meie praegusest asukohast kaugel. Olime ühel teisel Lääne-Eesti saarel. Ütlesin, et ma loen numbri läbi ja siis annan Helinale. Helina tahtis, et ma kohe annaksin. Ütlesin, et ma vaatan pealkirjad ära ja siis annan. Helina ei olnud sellega ka rahul. Aga mul olid veel ainult mõned pealkirjad vaadata jäänud, nii et see läks kiiresti. Kui olin ajakirja Helinale andnud, läks kumbki meist erinevas suunas. Mõtlesin, et kui tema on selle läbi lugenud, siis loen veel artiklit vadjalastest. Aga edasi mõtlesin, et parem ei loe, muidu on näha, et andsin ajakirja käest, kui see ei olnudki mul veel lõpetatud. Helinale oleks võinud pärast rääkida, et kui Saaremaale ei saa ajakirja tellida, siis saab ikkagi tellida, et seda ümbrikus saadetaks. Mulle "Tuna" saadetakse ümbrikus. See on võibolla kallim kui putkast osta, aga putkast ostmas ei viitsi ma kogu aeg käia. Mõtlesin, et võiks teistest varem laevaga Virtsu sõita. Seal ostaksin bussipileti Tartusse. Aga võiks juhtuda, et ma ei leia bussipeatust üles ja jään bussi ootama valesse kohta. Maja ühe ukse eest mööda kõndides nägin metsmaasikaid. Tahtsin neid juba suhu korjata, aga siis mõtlesin, et need on kahtlaselt suured. Need võisid mingi musta asjaga väetatud olla, seetõttu jätsin nad söömata. Kui olin teise ukse kaudu tuppa jõudnud, tuli Helina mulle järele. Ta istus ühe voodi peale ja ütles, et ma talle lähemale läheksin. Kui ma olin läinud, siis selgus, et ta tahtis mulle näidata ajakirja tagumist kaant, et ma kõige ülemise rea ette loeksin. Lugesin, et sinna on kirjutatud "kana 2". Kanast oli meil just natukese aja eest juttu olnud. Aga järgmisel hetkel nägin, et tegelikult on sinna trükitud "kana 2" asemel hoopis toimetaja Erelti ees- ja perekonnanimi. Ütlesin, et ma nägin viirastust. Aga Helina kinnitas, et tekst muutuski. Mina hakkasin rääkima, et kui ma närvipinge all olen, võin midagi valesti lugeda. Siis mõtlesin, et ei ole hea Helinale öelda, et ma tema juuresolekul närvipinge all olen. Seepärast ütlesin hoopis, et erutuse korral võin valesti lugeda. Rääkisin, et tavaliselt ma asju valesti ei loe, muidu oleks irisema hakatud, kui ma neid ette loen. Aga kui ma käisin esimeses klassis, siis iriseti hoopis selle kallal, et ma ei pea kirjavahemärkidest kinni. Helina ütles: "Maimre." Küsisin, kust ta teab, et õpetaja nimi Maimre oli. Leidsin ise seletuse, et ta teab seda minu unenägude lugemisest. Aga Helina parandas, et ta ei öelnudki "Maimre", vaid "ma ei".

Esmaspäev, juuli 28, 2008

Kreatsionismi statistika

Minu eilne sissekanne sisaldas oletust darvinistide osakaalu kohta ameeriklaste hulgas. Püüdsin hiljem otsingumootoriga leida ka täpsemaid andmeid. Leidsin "Postimehe" artikli aastast 2005, mis kinnitab, et eilses sissekandes välja pakutud arv oli suhteliselt õige, lisades ka kreatsionismi pooldajate protsente:

http://www.postimees.ee/090905/lisad/teadus/175795.php

Meenutada võiks veel, et Darwini autobiograafiat lugedes avastasin, et Darwin ise ei välistanud samuti mõistuslikku jõudu arengule algtõuke andjana. Kirjutasin sellest raamatust 25. juuni 2007 blogisissekandes.

Mängisime öösel kaarte

Ööbisime majas, kus ei olnud wc-d. Wc-s käimiseks tuli minna üle tänava teise majja, kus ööbis teine osa meist, ja ronida mööda selle seina üles. Aga sealsed wc-d ei olnud ka korralikud. Mängisime öösel kaarte. Taheti mängida bridži. Nõustusin mängima, kuigi ei mäletanud hästi reegleid. Mõtlesin, kas ei peaks oma kaarte ära sorteerima, nagu mind kunagi õpetati. Aga jätsin selle tegemata, et vastased ei saaks aru, mis kaardid mul on. Mulle sattusid kõik tugevamad risti kaardid. Seepärast tegin pakkumise neli ristit, mis tähendas, et trump oleks olnud risti ja mina oleksin pidanud saama neli tihi. Minust järgmine ja ülejärgmine mängija ei teinud nii suure pakkumise peale enam midagi, aga viimasena pakkuv vastane pani minu pakkumisele kontra. Rohkem keegi midagi ei pakkunud. Lauale pandi minust paremale jääva mängija kaardid, sest teda ei olnud kohal. Mina käisin välja kõigepealt trumbikaardid, et teiste trumbid hävitada. Ma ei teadnud, kas oleks õigem tulla välja kõigepealt natuke tugevamate või natuke nõrgemate trumbikaartidega. Rohkem kui ühel mängijal oli osa kaarte käes tagurpidi, nii et need olid teistele nähtavad. Kui olin neli tihi täis saanud, öeldi, et sellega on mäng läbi. Avaldasin kahtlust, kas ma ei pidanud kokkuvõttes saama kuut tihi. Vist on nii, et iga mängija peab saama minimaalselt kaks tihi, ja pakkumine neli tähendas, et neli üle selle. Juhtisin tähelepanu ka sellele, et mulle tõi võidu see, et risti kaardid olid segamata jäänud.

Minu blogile tuli kommentaar teiselt blogijalt, kes oli kunagi juba minu blogi kommenteerinud. Otsustasin välja otsida kõik tema minu blogile lisatud kommentaarid. Ma ei teadnud veel, kuidas seda tehakse. Kuusk tuli mind õpetama, aga tema õpetus osutus valeks. Leidsin ise lahenduse, et kommenteerija nimi tuleb kirjutada alumise asemel ülemisse lahtrisse ning seejärel anda käsk Enter klahviga Enter, mitte hiirega. Selgus, et see blogija on minu blogi kommenteerinud neljal korral. Mina mäletasin kahte korda. Nüüd tuli veel avada kommentaaride tekstid. Esimesel katsel käivitus hoopis film. Seega selgus, et nõel tuleb torgata parempoolse tulba asemel vasakpoolsesse. Olesk tuli vaatama, mis mul ekraanil on. Tegin kõige vanema kommentaari lahti. Selleks oli pöördumine võõra eesnimega inimese poole, et ta kommenteerijale helistaks. Ütlesin, et esimesel korral ajas kommenteerija mind kellegi teisega segi. Olesk küsis selle peale, et miks kommenteerija siis telefonis vale inimesega rääkida tahtis, ja läks minema, hakkamata ülejäänud kommentaaride avamist ootama. Minu jala sisse hakkasid lendama nõelad. Tõmbasin neid välja. Aga nõelu hakkas lendama järjest rohkem. Järeldasin, et see on maailma lõpp, ja loobusin vastupanust. Aga kui ma enam vastupanu ei osutanud, lõppes ka nõelade lendamine.

Meile pakuti mõnesid ajakirja "Noorus" vanu numbreid, et me saaks sealt ristsõnu lahendada. Vastasin pakkujale, et vanades "Noorustes" on väga rasked ristsõnad, milles küsitav sõna läheb risti ainult ühe teise sõnaga. Ma kunagi proovisin neid lahendada, aga ei lahendanud ühtegi ära. See ei tulnud sellest, et ma liiga noor oleksin olnud, sest uuemate "Nooruste" ja "Kuma" ristsõnu olin juba varem ära lahendanud. Vahepeal viskasin kõik ristsõnad minema, otsustades, et rohkem ma neid ei lahenda. Olime Põlvamaal. Igaüks tegi erinevat füüsilist tööd. Aga mina leidsin endale natuke vaimsema töö. Nimelt oli seal virn vanu Põlvamaa ajalehti. Hakkasin selle numbreid lehitsema, ulatades need seejärel ühekaupa edasi ühele mehele, kes pani nad korda. Leidsin ühest numbrist foto meie talu piltidega müürist. Näitasin seda Pillele. Praegu ei olnud müüri sellisel kujul enam alles. Leidsin ühe maleteemalise artikli ja jäin seda lugema, nii et numbreid vastu võtval mehel lõppes tegevus otsa. Kui ma virna otsast alla ronisin, olin selle nii viltu rõhunud, et virn hakkas ümber kukkuma. Kukkumise peatamiseks tõsteti see kohe tükk maad madalamaks. Otsast võeti maha veel rohkem pakke kui mina vajalikuks oleksin pidanud.

Maaja rääkis, et Keres mängis oma elu viimase turniiri Soomes. Mina teadsin parandada, et kuigi Keres suri Soomes, toimus tema viimane turniir Kanadas. Leidsin ühest ajakirjast Heueri artikli Kerese viimase partii kohta. Kui ma oleks selle artikli leidnud varem, oleksin selle saanud raamatusse sisse panna. Ühel korral olin rääkinud, et mul jäi üks väljaanne läbi vaatamata. Tegelikult võis avastamata artikleid olla veel paljudes väljaannetes. Heuer arutas artiklis, kas Kerese vastane oleks saanud lõpus paremini mängida. Kõigepealt tahtis Heuer vaadata enda stiilis varianti, aga siis ta loobus sellest, öeldes, et Kerese mängu puhul tasub vaadata ainult soliidseid variante. Nii asendas ta partiikäigu hoopis käiguga, mida ta selles seisus kõige tugevamaks pidas, analüüsides, kuidas mäng selle korral edasi oleks võinud minna. Täna toimus rahvahääletus. Läksime hääletama ülikooli peahoonesse. Seal istus ühe laua taga Jürgen I., kes teadis, et eile sain ühe kaotuse osaliseks. Seetõttu võis ta imestada, et täna tulen juba rahulikult hääletama. Hääletussedeleid jagasid kordamööda Külli ja Liis. Enne mind hääletas üks tüdruk. Hääletusel oli küsimus, kas kuulutada Heuer teeneliseks sportlaseks. Sellele vastas tüdruk jaatavalt. Aga ta vastas hääletusraamatus ka teistele trükitud küsimustele, kuigi nendele vastamist ei oodatud. Muuhulgas vastas ta küsimusele, millise paragrahvi rikkumises Heuer süüdi oli. Vastuseks kirjutas tüdruk selle paragrahvi, mille alusel Nõukogude võim oli süüdistuse esitanud, kuigi süüdistus oli olnud alusetu. Märkasin, et juba on käes minu kord sedel saada. Aga mulle Külli ega Liis seda kätte ei andnud, vaid pidin ise võtma.

Pühapäev, juuli 27, 2008

Darvinismi näite kasutamisest

25. juuli "Sirbis" arvustab Mathura Olev Remsu raamatut "Toronto, New York, Los Angeles". Arvustaja kirjutab:

"Vähe on siin eelarvamuslikke hinnanguid või kellegi poolele astuvaid seisukohavõtte. Ta näeb rassismi nii kunagises indiaanlaste hävitamises kui ka usuäärmuslaste hävitusmissioonides. Tõsi küll, mitmed arvamused, alates darvinismist, on tänapäeva ühiskonnas sedavõrd iseensestmõistetavad, et nende põhjendatust ja aluseid enamasti enam keegi kahtluse alla ei sea."

Need laused ei ole omavahel kõige paremini seostatud, nii et pole päris selge, miks on kasutatud just darvinismi näidet. Aga kui jutt käib Ameerikast, siis tuleb kohe meelde, et seal on siiski kreatsionism väga levinud. Võidakse vastu väita, et kui selgub, et näiteks 51% ameeriklastest on darvinistid, siis on sõna "enamasti" põhjendatud. "Iseenesestmõistetav" on juba vähem põhjendatud.

Voodilaud

Magasin oma voodis. Kuulsin läbi une, et toas on kaks poissi, kes räägivad vene keeles. Nende jutt tähendas arvatavasti, et see on nii inimestest tühi korter, et keegi ei tea, mis asjad siin on. Sellist juttu said rääkida ainult vargad. Nad lahkusid korterist. Sundisin ennast ärkama, võtsin kaasa voodilaua ja läksin neile trepikotta järgi. Kui nad olid esimesel korrusel, viskasin voodilaua neile järele, vaadates, et nad pihta ei saaks. Nad pistsid jooksu. Läksin voodilauale järele. Teel tuli vastu muid inimesi, keda ma polnud viske ajal märganud. Pihta oleks võinud saada nemad ja siis nad oleks saanud surma. Vaatasin postkasti. Seal oli ootamatult suur kuhi ümbrikke. See tähendas, et saabunud olid jõulud. Ma olin unustanud Helinale jõulukaardi saata, kuigi ühe kirja olin talle hiljuti saatnud. Mõtlesin, et ma loodan, et mulle on Helinalt ümbrik. Tegelikult erilist lootust ei olnud. Aga otsides siiski ühe ümbriku leidsin, millele oli roosade tähtedega minu eesnimi kirjutatud. Aga saatjaks ei olnud märgitud mitte Helina, vaid Helen. Helen kirjutas mulle arvatavasti sellepärast, et oli lugenud, et olen teda unes näinud. Trepist üles minnes tegin ümbriku lahti. Kirjas öeldigi, et ma olen kirjutanud väga hea Eesti eduloo. Sellega mõeldi minu unenäoraamatut. Kirjas oli juttu aastaarvudest, mida ma olin unes näinud. Näiteks oli toodud ühe valitseja valitsemisaastad, mis unenäos jäid 10. sajandisse, aga päriselt 1. sajandisse. Kirja stiili järgi otsustades oli selle kirjutanud hoopis tädi Ann. Võibolla oli tal siis kaks eesnime. Vanadel inimestel sageli on. Emaga tuli juttu neist poistest, keda mina varasteks olin pidanud. Ema neid varasteks ei pidanud, vaid ütles, et need poisid tõid talle mahla. Võibolla nad ei saanud aru, mis korruselt voodilaud kukkus ja et see visati meelega.

Olime kanali ääres. Hakkasime kaevama vee ja kuiva maa piirile auku. Võis juhtuda, et ilmub välja mõni täiskasvanu, kes ütleb, et sellist auku ei tohi kaevata, see rikub rannajoont. Siis oleksin vastanud, et pärast ajame augu kinni. Tegelikult oli samas kõrval juba kunagi varem selline auk kaevatud, mis oli jäänud kinni ajamata, ainult lained olid seda natuke kulutanud. Kaevasime seni, kuni liiva alt muld nähtavale ilmus. Nüüd võis kaevamise lõpetada, sest mulla nähtavaleilmumist võiski pidada kaevamise eesmärgiks. Liivakiht ei olnud eriti paks. Söögiks pakuti mingeid asju, mille otsast hargnesid ussid. Minu arvates oli nende söömine ohtlik. Oli näha, kuidas ussid ise läbi naha inimese kõhtu tungivad. Keegi, kes oli õppinud krabisid, oli aga rahul ja ütles, et krabid peavadki sellised olema. Mina otsustasin, et mina neid ei söö. Kogemata võtsin neid siiski sõrmede vahele. Hakkasin karjuma ja püüdsin sõrmi puhastada, aga neid oli kleepuvast ainest väga raske puhtaks saada.

Läksin postkastile tagasi, et kirjade hunnik tuppa viia. Ema võttis enda kätte need kirjad, mis ei olnud mulle ega kogu perele ühiselt, ja läks ees trepist üles. Minu kätte jäi suurem jagu. Sellele ümbrikule, mis Ann mulle saatis, oli peale Heleni nime kirjutatud veel "KANA". Sellega tahtis ta võibolla öelda, et ümbrik on pandud posti Kanadas. Aga võibolla hoopis, et saatja on naissoost. Teised ümbrikud olid pajad ja ämbrid, millest osad pudenesid mul käest maha. Et neid rohkem ei kukuks, otsustasin nad panna üksteise sisse. Aga selgus, et kõik teiste sisse ei klapi. Jätsin kõige kõrgemale jõudnud nõud trepi peale ja läksin madalamatelt korrustelt korjama neid, mille olin maha pillanud. Naabrid jäid maha asetatud kirju vaatama. Nad võisid minu nimele tulnud ümbriku ära varastada, kasutades seda, et vaatajaid on palju ja ma ei tea, kes neist varas on. Aga isegi kui nad praegu poleks varastanud, oleksid nad ikkagi vaadanud, et mulle on jälle kirju tulema hakanud, ja oleksid jälle meie postkasti kallal käima hakanud.

Olime koolis. Siin oli lagi palju kõrgemal kui teistes majades. Lae all ja seinu mööda jooksis keeruline torude süsteem. Osad neist olid ventilatsiooni torud, mis läksid teistele korrustele edasi. Aga tulekahju korral mida rohkem hapnikut on, seda kiiremini põleb. Krister ütles, et ta tunneb gaasi lõhna. Ta läks kraani kontrollima ja see oligi lahti. Krister keeras ta kinni. Nüüd tuli kontrollida, ega tüdrukud surnud ei ole, sest tüdrukutele võis gaas kiiremini mõjuda.

Laupäev, juuli 26, 2008

Lind toas

Kõndisin mööda tänavat. Tee peal seisis Kadri. Natuke enne teda jäin seisma, et vaadata taskust ühte fotot. Selgus, et fotosid oli taskus rohkem. Vaatasime fotosid hulgakesi meie kodus. Isa tuli ja pahandas, et miks keegi midagi ei tee. Joonistasin pilti metsast. Pildi keskele joonisatsin väikse maja ja selle aknale istuma inimese, kes oli maja kohta väga suur. Puuvõrad olid juba roheliseks värvitud, aga andsin teist värvi pliiatsiga kriipse tõmmates teist tooni juurde. Pildi paremasse serva joonistasin auto. Klaus ütles, et auto küljele võiks kirjutada "Mets ja raha". Küsisin Klausilt, kuidas ta minuga täpselt samale mõttele tuli. Võrgukommentaare on sellepärast tüütu lugeda, et kõik kirjutavad ühte ja sama mõtet. Auto tuli liiga suur ja üleni must, rikkudes pilti. Oleks võinud ta pildi pealt maha veeretada, aga see poleks olnud lahendus, sest esimesed auto joonistamise kriipsud oleksid ikkagi alles jäänud ja poolik asi oleks tekitanud vaatajas küsimusi.

Kesklinnas oli panga kasiino. Üks minu vendadest rääkis, et ta lahendas ära, kuidas esimesel ringil automaadilt raha võita. Selleks tuleb ühtedelet kindlatelt arvudelt võtta siinus ja koosinus ja sisestada kindlate pangatöötajate nimetähed arvudena ning nende telefoninumbrid. Muidu nende automaatidega mängima jääjad kaotavad kogu oma raha, üle miljoni krooni, aga vend otsustas piirduda ainult esimese võiduka ringiga. Avaldasin kahtlust, kas siis ei ole varem kedagi olnud, kes oleks ainult esimese võiduni mänginud. Aga ilmselt ei olnudki keegi kunagi varem ühtegi võitu saanud. Vend võitis. Korra järgi tuli võidetud raha küsida nüüd panga kassast. Vend suunduski sinna. Oli kahtlane, kas talle ikka raha välja makstakse. Aga kassapidaja kinnitas, et kui tõesti keegi võidab, siis nad maksavad raha välja. Vennal oli plaanis kõigilt teistelt automaatidelt ka selle valemi järgi üks võit saada. Aga ma kahtlesin, kas on mõtet üle kahe automaadi proovida, kolmandani jõudes on valem arvatavasti juba ära muudetud. Kõndisin mööda selle raamatukogu koridori. Mööda läks raamatukogu direktor, kes mind riivas. Vabandasin. Jõudsin riiulite saali. Nägin, et üks väliseesti kirjanik on väga palju raamatuid avaldanud. Neid oleksin tahtnud lugeda. Aga mitte praegu, sest esialgu oli mul kodus ka palju lugeda. Keegi loll võis mõnda raamaturiiulit niimoodi tõugata, et see kukub ümber ja ajab ümber ka teised riiulid.

Üks vend tahtis laenata ühte raamatut. Ütlesin, et see raamat on minu oma. Mulle on kingitud mitmeid suuri võõrkeelseid raamatuid. Kõigi puhul ma kindlalt ei mäleta, kas need on minu omad. Võibolla osade puhul on ainult selline tunne. Märkasin, et selles riiulivahes on mitu raamatut, mille seljal on musta seljaga valge kõhuga lind, kuigi need on erinevad teosed. Siin märkasin, et seal on selline lind kõigi raamatute seljal või kaanel. Meile lendas tuppa sisse ka üks pisike lind. Nüüd ta pidi meie poole elama jääma. Aga varsti taipasin, et toas on liiga vähe putukaid. Väike lind peab pidevalt sööma. Esialgu tal mõned putukad püüda õnnestus. Mõned neist olid üsna suured, sellistest jätkus kauemaks. Ema tõi linnule rosina. Lind hakkas ka seda nokkima. Seega selgus, et ta pole mitte ainult putuktoiduline, vaid talle kõlbavad ka seemned. Rosin oli palju suurem kui putukad, nii et sellest pidi linnule pikaks ajaks jätkuma. Liigutasin lillepotti, mille kõrval lind sõi. Seejärel märkasin, et lind jäi liikumatult lamama. Ilmselt oli ta surnud. Olin talle vist lillepotiga vastu pead kopsanud. Ema tuli ahastades ja viis surnud linnu minema. Aga linnu surmal võis ka mõni mu põhjus olla. Ta võis surra nälja või hirmu kätte või siis sellest, et oli läbi aknaklaasi tuppa lennates ennast vigastanud.

Reede, juuli 25, 2008

Sada lauda

Oli algamas Tallinna-Tartu malematš. See pidi mängitama sajal laual. Ma ei teadnud, kas mind on meeskonda arvatud. Rääkisin, et ühed pannakse minust ette sellepärast, et neil on minust kõrgem reiting, teised sellest hoolimata, et neil on madalam reiting. Aga mulle öeldi, et ma siiski olen võistkonnas. Mängijate kätte anti eset, millega sai paberi sisse lüia oma lauanumbri kujulised augud. Mina olin 54. laual. Hakkasin seda otsima. Ühes ruumis öeldi mulle, et seal on esimesed lauad. Kui läksin teise ruumi, öeldi ka seal, et hoopis seal on esimesed lauad. Ühel juhul oli valetatud. Läksin jälle sinna ruumi, kust olin juba tulnud. Pidin mängima siiski seal. Järgmisel päeval läksin Peebo juurde uuele turniirile. Rääkisin Peebole, et ma mäletan eelmise päeva mängust ainult seda, et ma võitsin, aga mängu üldse ei mäleta, isegi esimest käiku mitte. Peebo vastas, et tal ei jää juba ammu asjad meelde. Edasi rääkis ta midagi, millest mulle tundus, et ta tahab, et edaspidi mina tema asemel turniire läbi viiksin. Aga täna jäi turniir üldse ära, sest rohkem osavõtjaid ei tulnud kohale. Otsustasime akna kaudu lahkuda. Peebo hüppas juba aknast alla, mina pidin hüppama järgi, aga siis tuli mulle meelde, et kuna see on minu kodu, siis on mul välisukse võti olemas ja saan lahkuda ka ukse kaudu. Väljas oli talv. Teed olid libedad. Liikusin edasi libisedes, ilma ühtegi sammu astumata. Vajusin järjest rohkem kaldu, aga aeg-ajalt ajasin ennast jälle sirgu. Oma majale lähenedes mõtlesin, et mis mind edasi liigutab. Jõudsin järeldusele, et mind paneb liikuma kopsude töö. Oma maja juurest läksin edasi üle kanali. Seal nägin ringi jooksmas kolme väikest lõbusat last, kellest üks oli tüdruk ja kaks poisid. Tüdruk oli ennast uisutades vigastanud, nii et silm oli sidemes. Poistel oli ka näo peal lappe näha, kuigi väiksemaid. Läksin spordikooli. Nägin koridoris Reid. Tahtsin ennast niikauaks ära peita, kuni Rei oma ruumi läheb, et talle sinna järgi minna. Aga Rei märkas mind varem. Rei ütles, et spordikool tahetakse lukku panna. Sellest järeldasin, et siia ei tasu edaspidi tulla, muidu on oht luku taha jääda. Aga praegu läksime siiski maleruumi. Maleruum oli teise koha peal kui seni ja endisest väiksem. K. Sander rääkis mulle seal, et eile olin mänginud Hispaania avangut ja vastane oli valinud variandi käiguga f5. Ma olevat võitnud tänu sellele, et olin teinud tugeva uuenduse, võrreldes sellega, mis ma veel päev varem K. Sandri vastu olin mänginud, kui ma olin kaotanud. Praegu vaatasime pealt laste mängu. Üks laps käis kuninga tulle. Vastane küsis talt, et mis siis, kui ta nüüd mati saab. Selle peale võttis eksinu kuninga tulest välja ja tegi teise käigu. Aga nüüd nägin, et tegu polnudki kuninga, vaid lipuga.

Neljapäev, juuli 24, 2008

Õpetaja kirjutas tahvlile noote

Asusime autoga teele Pihkva suunas. Autot juhtis üks venelane, lisaks olime autos mina ja ema. Juht sõitis kahtlaselt, vahetades Sõpruse silda ületades sageli radu ja riivates tee piiret. Üle silla jõudes peatusime ühe poe juures, et osta endale varustust juurde. Küsisin, kas ma hambaharja ja hambapasta võtsin kaasa, või peab neid ostma. Ema vastas, et võtsin küll. Vaatasin kotist järgi, et need olid seal tõesti olemas. Aga halb oli see, et lisaks minu hambaharjale oli kaasa sattunud ka isa oma, nii et koju jäänud isal ei olnud meie äraolekul millegagi pesta. Kui NATO sõjalaev Pihkvasse jõudis, võttis ta linna oma kontrolli alla. Venemaa viis oma väed linnast välja. Petseri oli juba varem hõivanud Eesti soomusrong. Pihkvas käis meie vägedega rääkimas massiliselt vene lapsi, kes püüdsid teha propagandat.

Olime Paides. Teised olid juba käsi pesnud, nüüd tuli minu kord. Käed olid väga mustad. Eraldi puhastasin küünealuseid. Käsi päris puhtaks ma ei saanud. Lasin lindi pealt muusikat, mis ma olin sinna lindistanud. Viimasena lindistatud laulu ma polnud nõus ette mängima. Selle tahtsin maha kustutada, sest see oli nii kehv.

Läksin kooli. Pool esimesest tunnist oli juba läbi. Õpetaja oleks võinud aru saada, et on parem, kui ma tulen poole tunni pealt, kui et ma tuleks alles teise tundi. Seisime laulmisklassi ukse taga. Mõtlesin, et peaksin panema ajalehte kuulutuse, et leskmees otsib naist, kes kasvataks kahte last. Aga sellise kuulutuse avaldamise korral oleks olnud halb, et kõik oleksid aru saanud, et selle autor olen mina. Üks tüdruk ütles, et ta tunneb, et minuga sobib ta hästi. Talle seletati ära, et nii tundub talle ainult sellepärast, et ta seisab hetkel minu kõrval. Laulmistunnis pani Erik õpiku enda ja minu vahele. Aga ütlesin, et õpik peab olema otse minu ees, sest minust teisel pool istuv Peep tahab ka seda näha. Õpetaja kirjutas tahvlile noote. Ütlesin talle, et kahe kõrvuti oleva noodi korral ei saa ma kõrva järgi üldse aru, kas hääl läheb üles või alla. Õpetaja kommenteeris, et osadel inimestel on psüühiline kurtus. Ta rääkis, et Ameerikas on nii, et kui klassis on tummasid õpilasi, siis teised ei tohi nende juuresolekul muidu laulda, kui et peavad tummadelt luba küsima. Ütlesin, et seda ma kuulen, et hääl muutub, aga ma ei saa täpselt aru, kuidas ta muutub. Õpetaja astus erinevate õpilaste juurde ja laulis ette: "Za - za," nii et teisel korral oli noot teisel kõrgusel. Õpilased pidid ühekaupa vastu laulma. Minu laulu kohta ütles õpetaja, et noodid olid mul õigel kõrgusel, aga a-d olid liiga lühikesed. Proovisin uuesti. Nüüd ei tulnud mul enam üldse välja. Lugesime õpikut. Lugesin ainult sõnu, jättes noodid täiesti vahele, sest neist ma nagunii aru ei saanud.

Uus võrguluulekogu

Valiku luuletusi aasta 2004 teisest poolest ja aastast 2005 koondasin kogusse "Loeme luuleridu", mis asub aadressil http://www.hot.ee/simo13/loeme.html.

Kolmapäev, juuli 23, 2008

Zeus

Lugesin raamatut kreeka mütoloogia kohta. Viimane lugu oli Zeusist. Zeus palus, et siug teda aitaks ja tema vigastatud selga imeks. Aga Zeus ei näinud ette, mis juhtus. Siug imes tema selja seest kogu üdi välja, nii et Zeus vajus elutult kokku. Kõik kreeklased ei saanud seda lugu uskuda, sest osade arvates oli Zeus endiselt elus. Henn ujus Peedu jões. Tema kõrvale ujus siug. Küsisin, kas siug on sama, mis madu. Vastati, et madu, aga mitte igasugune madu. Tammi külge seoti traat.

Põhjapoolusel

Üks mees ja üks naine olid põhjapoolusel. Naine tappis ühe inimese ära, seejärel hakkasid nad lõunasse tagasi kõndima. Tõenäoliselt poleks nad kuskile välja jõudnud, kui ei oleks märganud mööda sõitmas ühte laeva. Nad andsid endast laevale märku ja see võttis nad pardale. Mees oli nii nõrgaks jäänud, et ei oleks jaksanud nöörredelist laeva peale ronida, kui teda poleks vinnatud. Laevale jõudes teatas naine meeskonnale, et on tapnud neli inimest. Meeskond hakkas kartma, et naine jätkab tapmisi ka sellel laeval. Naine seletas, et ta on tapnud ainult mereröövleid, kõigil neljal korral on mereröövlid teda ise esimesena vangi võtnud. Laeva kapten küsis selle peale, mis päästetud arvavad, mis laeva peale nad on sattunud. Mees pakkus, et see on uurimislaev või reisilaev. Kapten ei vastanud. Mees ja naine püüdsid edasi seletada, kui halvad inimesed need olid, kelle nad ära tapsid. Mees näitas, et piinajad on tal ühe sõrme küljest võtnud. Ta riietus lahti, et näidata kõiki haavu, mis piinajad talle vaimuhaiglas tekitasid. Ta küsis naiselt, kas on vaimuhaige. Naine vastas, et mees enne piinamist ei olnud vaimuhaige, pärast piinamist on küll.

Lugesin "Eesti Päevalehte". Teisel leheküljel oli intervjuu tšetšeeniga. Tšetšeenid hakkavad alati vastu, seepärast küsiti talt, kas Eesti oleks pidanud Nõukogude ajal vastu hakkama. Tšetšeeni arvates oli see kummaline, et vastu ei hakatud, aga ta tunnistas, et ei olnud tingimusi vastuhakkamiseks. Tšetšeenil ei olnud ära toodud mõlemat nime, vaid ainult üks. Ja seegi oli varjunimi, et venelased teda intervjuu eest karistada ei saaks. Teises artiklis kirjutati Nõukogude-aegsest Eesti Rahva Muuseumist. Sellelt oli võim nõudnud osade ajalehtede hävitamist. Ajalehed "Võitlus" ja "Uus Eesti" kuulutati kuritegelikeks ja tassiti ahju. Kolmandast artiklist sain teada, et algab kohtuprotsess Oudekki solvaja vastu. Olin Oudekki blogis varem selle solvaja kaitseks välja astunud, kui Oudekki tema kommentaaride üle pahandas. Aga ajalehest selgus, et lisaks selle blogi kommenteerimisele oli solvaja üles riputanud mitmeid spetsiaalseid Oudekki-vastaseid võrgulehekülgi suuremate solvangutega.

Oli aeg hakata valmistuma inglise keele lõpueksamiks. Olin õpetajalt saanud pataka harjutusi teemadel, mida eksamil kavas küsida oli. Ühes harjutuses tuli osata teisendada rooma numbreid araabia numbriteks ja vastupidi. Seda ma oskasin. Ainult et rooma numbritega on näiteks neljakümmet kahte moodi kirjutatud. Olid ära toodud ka vastused. Käik c5-f4 oli vastuse järgi teisendatav kujule cf4. See ei olnud kooskõlas tegelike mängureeglitega, sest ettur nii pikka käiku teha ei saa. Kui ma oleksin inglise keele eksamil esimesel katsel läbi kukkunud, oleksin seda saanud teha veel teist korda. Siis oleksin pidanud hakkama õppima inglise keele eksamiks ja uuteks eksamiteks vaheldumisi. Aga see ei oleks hea olnud, sest ka teiste eksamite puhul ei olnud kindel, kas ma nad ära teen. Matemaatika eksamil võisin ka läbi kukkuda. Siis mõtlesin, et see mõte tuleb unustada, et ma teist korda koolis käin. Teist korda koolis käisin paralleelselt ülikooliga, kui ma tegelesin veel õppimisega, aga nüüd on see läbi. Kui ma teist korda koolis käimisele enam ei mõtle, siis ei näe ma seda ka enam unes. Veeretasin ennast voodist välja. Jäin põrandale lamama. Mul võis kukkumisest pea lõhki olla, kuigi ma seda läbi une ei tundnud. Pistsin pea voodi alla ja vaatasin rohelist vaipa. Mõtlesin, et ma ei olegi kunagi varem unenägudes voodi alla vaadanud. Midagi enam ei juhtunud, ainult roheline vaip püsis silmade ees. See oli igav, kuigi mitte nii hull, nagu oleks võinud karta. Mõtlesin, kas peaks näiteks luuletusi välja mõtlema hakkama.

Teisipäev, juuli 22, 2008

Šiffer

Peebo hoiatas, et autosid katuse alla parkides tuleb jälgida, et autosolijatele õhku jätkuks. Sinna parklasse pargiti suuri autosid ja tihedalt. Aeg-ajalt pidavat juhtuma, et keegi lämbub seal ära. Tänaval kõndides hoidsin käes oma luulekogu ja oma sünnipäeva puhul viskasin ühe pudeli puruks. Killud jäid vedelema. Maastikul lainetasid kõrgemad ja madalamad kohad, mida sai kompida ja mis näitasid, kui palju külastajaid mingil ajahetkel on. Olin biitlite ansambli liige. Ansamblil oli neli liiget, sealhulgas Tristan ja Kristjan G. Minu ettepanekul tõmbusime koomale ja läksime rahvale lähemale. Koolis käskis õpetaja meil laulda. Mulle laulda ei meeldinud ja ma ainult ümisesin. Pilli mängida ma ka eriti ei osanud. Kui õpetaja tuli mulle lähemale, et kuulata, kas ma laulan, siis natuke laulsin. Panin tähele, et teen muusika järgi tantsuliigutusi. Aga pärast kavatsesin rääkida, et kuigi muusika paneb mind tantsima, tantsin ma ainult ühe kehaosaga, mitte kogu kehaga. Algul olin arvanud, et olen tõelise biitlite ansambli liige, seejärel taipasin, et ainult seda jäljendava kooliansambli liige, seejärel ei tahtnud enam sedagi olla. Ühe mehe kohta räägiti, et üks naine oli kandideerinud tema abikaasaks. Sellel naisel oli hiljem ilmunud luulekogu, sealt otsiti, kas on kirjutatud midagi selle mehe kohta, aga midagi ei leitud. See mees rääkis, et kellegi naiseks saadakse teise pere lapse rumalusega. Tristan tegi ilukirja. Tahtsin talle näidata oma vihikust metsikut käekirja ja küsida, kas ta seda ka järgi teha oskab. Lehitsesin vihikut, aga sellest vihikust piisavalt metsikut lehekülge ei leidnud. Mõnel leheküljel olin harjutanud vene keele tähtede kirjutamist. Näitasin Tristanile hoopis salakirjas lehekülge ja küsisin, kas ta sellest saab aru, sest ükskord nooremas klassis oli Tristan minu kirjutatu dešifreerimisega tegelenud. Praegu vastas Tristan, et ta ei saa aru, ja küsis, kas mul endal on see salakiri selge. Ütlesin, et ei ole. Märkasin, et salakirja šiffer on samal leheküljel, aga Tristan polnud seda veel märganud.

Esmaspäev, juuli 21, 2008

Kosmiline vorst

Üks mees oli ühe Aasia suurriigi esindaja. Teda kehastas üks vendadest. Ta hakkas köhima. Panin ta toru peale kuivama. Ta koosnes leivast ja hakkas seetõttu iseennast keelega lakkuma.

Lindistasin raadiost ühte laulu. Selle lõpp oli õudne. Et ta nii õudselt ei lõppeks, lindistasin originaali lõpust tahapoole jupi eestpoolt. Ema teatas kõigepealt, et Maakera orbiit on suuremaks läinud, ja siis, et nüüd on see väiksemaks jäänud. Hoiatasin ema, et ta Maakerale hoogu juurde ei lükkaks. Ema rääkis, et Päike on tõenöoliselt osa seitsmiktähest. Sellele vaidlesin vastu, et kui Päike oleks seitsmiktähe osa, siis tiirleks Maa kõigi nende seitsme ümber ja neid oleks kõiki näha. Toomas kinkis mulle sünnipäevaks astronoomia raamatu. Ütlesin, et see on väga keeruline, aga samas huvitav, sissejuhatuse või lõppsõna loen vast ära. Kingitus oli kaheosaline kosmose vorst. Sinna oli pandud kosmilist materjali. Avaldasin kahtlust, kas seda võib süia, äkki on radioaktiivne. Ema oli öelnud, et kui inimene hingaks sisse kosmilist tolmu, siis tuleks iga kahe aasta tagant kopsud välja vahetada. Selle vorsti sisse oli vist ka pandud kosmilist tolmu. Vorst ise oli üsna vedel ja ähvardas käest põrandale tilkuda. Toomas sõi köögilaua taga. Ta lõikas selle vorsti pooleks ja tõstis ühe poole oma taldrikusse. Ütlesin, et Toomas võttis poole minu sünnipäevakingist endale. Lisasin, et see oli mu ainus sünnipäevakink, peale selle sain ainult raamatu.

Olin bioloogia tunnis. Õpetaja andis tagasi töövihikud. Esimese ülesandes oli näidatud ühte maleseisu. Olin vastanud õigesti, et see on kaheratsuavangust, ja olin osanud näidata ka, kuidas sellest seisust edasi mängida tuleb, et võita. Enda arvates olin lahenduse leidnud ainukese klassi liikmena, aga õpetaja oli ikkagi just mulle halva hinde pannud. Protesteerisin selle vastu. Õpetaja ütles, et lahendus on küll õige, aga ma ei ole välja toonud kõiki võimalikke lahendusvariante. Teise ülesande alla oli õpetaja kirjutanud numbrid 2, 3 ja 4, nii et ei olnud aru saada, milline neist on hinne. Õpetaja ei mäletanud ise ka, mis hinne on. Ütlesin, et 2 hinne ei ole, sest see on maha tõmmatud. Õpetaja vastas, et hinne peaks siiski 2 olema, sest lahendus on vigu täis. Vaidlesin vastu, et vigade protsent ei ole nii suur nagu esimesel hetkel paista võib, sest ülesanne on pikem kui viimased laused. Ütlesin õpetajale, et minu hinnet võtab ta alla sõltumata sellest, kui hästi ma vastan. Eelmine bioloogia õpetaja ei pannud mulle kunagi madalamat hinnet kui 5, minu kirjutatud töid ei hakanud ta isegi läbi lugema. Võibolla praegune õpetaja suhtuski minusse halvemini sellepärast, et ma vaidlesin. Vaatasin veel töövihikut. Maleseisuga ülesandes oli küsitud veel midagi mingi tobeda filmi kohta, millele ma tõesti polnud osanud vastata, sest õpikus sellest filmist juttu ei olnud. Aga trükitud tekstis oli kasutatud sõja nime kodusõda ja välisriikide interventsioon, mis näitas, et töövihik ise on kehv. Parandasin ära, et õige on Vabadussõda. See, et ma üldse töövihiku õpetaja kätte andsin, näitas tegelikult, et ma olin paremate kirjutajate hulgas, sest õpetaja polnudki töövihikut kõigilt nõudnud, vaid öelnud, et suuremad kirjutajad võivad selle tema kätte anda. Mõtlesin, et ma ei pea tegelikult üldse koolis käima, sest olen selle üks kord juba lõpetanud. Ei tea, miks just siis, kui minul kool läbi sai, otsustati, et koolis peab käima kaks korda. Vist taheti, et hakataks kaks korda rohkem õppima. Otsustasin koju minna. Tõusin püsti ja hakkasin ukse suunas kõndima. Kohe kõlas ka tunnilõpu kell, mis oli kokkusattumus. Aga nüüd mõtlesin, et tegelikult järgmise tunni õpetaja ei ole süüdi, et bioloogia õpetaja selline on, nii et ma võin katseks järgmisse tundi minna, äkki seal läheb paremini. Mul võib küll tunnis halb hakata, aga siis saan poole pealt ära minna, tunni alguses võiks siiski kohal olla. Läksin esimesele korrusele plaani pealt vaatama, kus ruumis järgmine tund tuleb. Oli uue veerandi algus ja ma ei teadnud uut tunniplaani, nii et raske oli vaadata. Paistis, et tunniplaan ei olegi muutunud. Aga siis tuli meelde, et vähemalt üks muutus on toimunud. Tegin kindlaks, et järgmine tund on keemia. Läksin keemiaklassi. Tundi alustades küsis direktor, et miks meile koolis käimine vastumeelne on. Madli vastas, et sellepärast, et kuu aja jooksul ei muutu koolis midagi ja kõik on liiga lihtne. Imelik, et ta kaebas muutuste puudumise üle veerandi esimeses tunnis.

Läksin maleturniirile. Tuli registreeruda osavõtjaks ja tasuda osavõtumaks. Kord oli selline, et kes tasub raha enne kavakohast esimese vooru algust, peab maksma ühe summa, aga kes jääb hiljaks, peab maksma rohkem. Oli paratamatu, et kõik ei saa õigeks kellaajaks makstud, sest järjekord oli nii pikk. Läksin teatrisaali. Mõtlesin, et ajalugu ja õigusteadus õpetavad, kuidas elada, aga bioloogia ei õpeta.

Araablased alustasid ülestõusu Ameerika võimu vastu. Meie olime ameeriklased. Meie hoone oli sisse piiratud ja seda tulistati. Tulistasime akendest vastu. Maja pihta tulistamise tagajärjel vajus maja järjest madalamaks. Kui järel oli veel vaid üks korrus, avastasime, et meil ripub seinal automaatrelvi. Seni olime tulistanud ühe lasu kaupa, mis ei olnud tõhus, kuigi laskude vahed olid väiksed. Automaatrelvadega sai maja ümber olevad inimesed kohe kõik maha lasta. Aga osad neist ei paistnudki olevat vaenulikult meelestatud, vaid rahulikud möödakäijad. Nende pihta ei tohtinud tulistada. Aga võibolla nad ainult maskeerusid rahulikeks möödakäijateks.

Pühapäev, juuli 20, 2008

Kellarihmadega peksmine

Vennad rääkisid, et ma karjun läbi une, et magamisaeg saab läbi. Vastasin, et magades ma oma tegevust ei kontrolli. Täpsustasin, et selles mõttes kontrollin, et unenägudes ma mõtlen. Sõin supilusikaga kiirete liigutustega kisselli, aga maitset peaaegu ei tundnud. Kisselli söömisele ehk pikamajooksule oli fondist toetust makstud. Henn ütles, et ta on teinud isikliku pikamajooksu rekordi kooli kehalise kasvatuse tunnis. Ta oleks võinud rekordi teha ka mujal, sest tegeles kergejõustikuga ka väljaspool kooli. Läksin tuppa, kus kedagi ei olnud. Võtsin maast teksajaki, pidades seda enda omaks. Aga hakkas paistma, et see on hoopis Heleni oma, nii et panin selle maha tagasi. Helen tuli ise ka sellesse tuppa. Varsti saabus teisigi inimesi. Krister luges enda naljaluuletusi ette.

Dalai-laama lennuk oli juba pikemat aega lennus, sest Hiina nõudmisel keelasid kõik riigid selle maandumise. Mõni lubas maanduda, aga poleks lubanud uuesti lendu tõusta ja dalai-laamale see ei sobinud. Lõpuks nõustus ta maanduma Indoneesias, kuigi see poleks samuti uuesti õhku tõusta lubanud. Indoneesiat eelistas ta ilmselt sellepärast, et see oli suur riik nagu ka India, kus ta oli varem peatunud. Televiisoris näidati, kuidas dalai-laama saadab oma lennukist välja SOS-signaali. Ta teatas lisaks, et ta sünnib uuesti seal, kus lagedal väljal lind siristab. Näidati Hiinat ja Indiat. Need koosnesid üleni põllumaast. Aga juhiti tähelepanu, et põlde juurde teha enam ei saa. Näidati maailmakaarti, kus Tiibet oli keskel suur ümmargune päike.

Juhtus selline lugu, et rahvamass hakkas kedagi kellarihmadega peksma. Osad peksti surnuks, aga teised hakkasid endale majasid ehitama, mistõttu nad jäeti rahule. Kuna nad ehitasid endale majad, siis nad jäidki sellesse linna elama. Kui rihmadega peksmist ei oleks olnud, siis ei oleks jäänud. Olin värvinud naabermaja akna värviliseks. Naabermaja elanikud olid selle teiste värvidega üle värvinud.

Laupäev, juuli 19, 2008

Suvi läheneb lõpule

Kui arvestada, et suvekuud on juuni, juuli ja august, siis on üle poole suvest läbi. Pööripäeva järgi oleks suvekuu juuni asemel september, aga nii ei saa asja võtta, kui palju aastaid pidin esimesest septembrist kooli minema. Eile küsiti mult alles, kuhu ma suvel malet mängima lähen. Vastasin, et kui Tartus mängida saab, ei ole mujale minna vajagi. Ei ole varem ka palju mujal käinud. Muude asulate inimesed tulevad ise Tartusse kohale.

Ükskord küsis üks mu vendadest, mida ta vanasti talvel tegi. Püüdsin üles lugeda hulga asju, mida me tegime. Aga kui praegu mõtlema hakata, ei ole kindel, mis oli suvel ja mis talvel. Rohelisest seebist mullilossi tegime tõenäoliselt külmal aastaajal. Aga seda oleks saanud teha ka suvel. Vennal oli ilmselt kõige paremini meelde jäänud soojal aastaajal väljas mängimine. Siis võiks vastata, et talvel käis ta koolis. Aga kooli läks ta alles kuueaastaselt. Ikkagi võib vastata, et talvel oldi toas rohkem. Kuid suusatada, uisutada ja kelgutada saab väljas pikalt, ilma et külm hakkaks.

Suve on nimetatud hapukurgihooajaks. Meil siin tehti juba ettevalmistusi kurkide hapendamiseks. Hapukurgihooaja all mõeldakse küll seda, et ei ole millestki kirjutada. Mina millestki kirjutan, aga täna ei ole mind loendurit uskudes peaaegu keegi lugenud. Tegelikult olevat hapukurgihooaja mõiste tekkinud sellest, et kunagi kehtestati ajalehtedele tsensuur ja siis ei jäänud ajalehel muud üle kui kirjutada juhtkiri kurkide hapendamisest. Tegelikult on seegi kasulik teema ja rahulikum kui sõjast kirjutamine. Sõda võib olla oluline teema, aga mitte meeldiv. Kellele see meeldib, sellega on midagi korrast ära.

Vanasti oli mul suvel rohkem aega raamatuid lugeda, sest oli koolivaheaeg. Üks minu vanaemadest ükskord ütles minu lugemisharrastuse kommentaariks, et raamatuid loetakse talvel. Sellega mõtles ta vist kooliraamatute lugemist. Aga enda valitud raamatute lugemine on huvitavam kui kohustuslike. Vanaema oli maalt pärit ja maatöid tehti tõesti suvel, mis ei jätnud lugemiseks aega. Minu praegune töö koosneb suurelt osalt lugemisest ja ma teen seda kõigil aastaaegadel.

Ämblikuvõrk ahjus

Vaatasin ahju, kus oli ühe tüdruku ämblikuvõrk. Varem olin selle tüdrukuga läbi selle ahju teateid vahetanud, aga enam temalt teateid ei tulnud. Ta oli kirjutanud, et algul jälgis ta ühe inimese ämblikuvõrku, siis teise ja lõpuks kolmanda oma. Ta võibolla arvas, et mina teda sama moodi unustan nagu tema need eelmised inimesed, aga mina ei unustanud.

Olin peitnud ühe maja pööningukorrusele tõendid, et üks sugulane on sooritanud kuriteo. Nüüd tahtsin neid tõendeid päris hävitada. Viskasin nad prügišahti. Jälitusorganid ei teadnud seni neist tõenditest midagi, aga prügi hulgast nad neid märkasid, sest prügi oli jälgimise all. Organid saabusid kohale. Mina põgenesin. Aga mõtlesin, et ma ei pea seda kuritegu kauem varjama, sest see ei ole minu, vaid sugulase sooritatud.

Mängisin koos Klausiga arvutimängu. Tulistasime üksteise väeosi. Kui väeosa pihta sai, kõlas plahvatus ja hävis ka väeosa ümbritsev ala. Protesteerisin selle vastu, et mina tulistan käigul olles ainult ühe lasu, aga Klaus kaks lasku. Nüüd hakkas Klaus veel rohkem tulistama ja mina ei pääsenudki enam käigule. Istusin mere kaldal ja vaatasin laineid. Üks laine paistis juba eemalt teistest suurem. See oli üheksas laine. Kui see kaldale jõudis, tegi ta mind natuke märjaks. Aga kohe hakkas paistma veel suurem laine. See oli juba hiidlaine. Hakkasime Klausiga selle eest kõrgemasse kohta põgenema. Teel jäid ette suured metsloomad, aga lainega võrreldes me neid enam ei kartnud. Vaatasime ainult, et laine saabudes ei oleks me elektri lähedal. Laine pärale jõudmise ajaks olin nii kõrges kohas, et ainult jalad said märjaks. Hakkasin mere suunas tagasi minema. Aga vastu tuli juba järgmine hiidlaine. Mõtlesin, et rohkem ma ei põgene, sest see on unenägu ja midagi ei juhtu. Uus laine koosnes kadakatest ja mind ei puudutanudki, vaid läks minu kõrvalt mööda. Mõtlesin, et kõik, kelle unenägusid ma olen lugenud, on näinud unes hiidlainet, nüüd nägin lõpuks ise ka. Mõtlesin, et unenäo huvitavamaks tegemiseks vaatan mõnda majja sisse. Sisenesin ühe maja uksest ja sattusin võõraste inimestega koos sauna.

Bristol esitles minu teist luulekogu. See ei olnud minu kõige värskem raamat, aga minu ülejäänud raamatutel olid juba esitlused toimunud, sellel veel mitte. Olin pannud luulekogu pealkirjaks tähenduseta sõna. Nüüd Bristol rääkis, et see sõna on tuletatud ühest võõrkeelsest sõnast ja tähendab "mitte kõige parem". See pidavat näitma minu tagasihoidlikkust. Bristol ulatas minu kätte ühe ajakirja lisa. Mulle tundus, et seal on minust kirjutatud ja et ta andis selle minu kätte sellepärast. Aga kui ma lähemalt vaatasin, siis ma oma nime siiski ei näinud. Vaatasin järjest kõik nimed läbi. Võibolla anti see trükis minu kätte selleks, et vaadata, kas ma hakkan oma nime otsima. Tahtsin olla kogu esitluse aja teki all, et inimesed mind ei näeks.

Reede, juuli 18, 2008

Kus variseb rohkem?

Toimusid male maailmameistrivõistlused. Turniiril oli mitu osavõtjat ja nad mängisid ringsüsteemis. Hakkasin kirjutama endale kaustikusse maailmameistrivõistluste voorutabeleid. Varem olin sinna kirjutanud ühe jalgpallivõistluste voorutabeli. Algul kirjuatsin mõlema võistluse tabelid ilma aastaarvuta, kuigi kuupäevaga. Aga lisasin nüüd ka aastaarvud, sest tulevikus ei oleks need pruukinud muidu meeles olla. Kui maailmameistrivõistlused läbi oleksid saanud, ei oleks mul olnud mõtet neid voorutabeleid blogisse ümber kirjutada, sest inimesed said need ajalehest ka kätte. Aga mõtlesin blogis avaldada võistluse koondtabeli. Kirjutati, et Venemaa meister oli lükanud maailmameistrivõistluste algust edasi, sest ta tahtis enne mõned asjad heaks teha. Sealhulgas selle, et talle oli antud Venemaa esiteadlase nimetus. Mõtlesin, et kui tema on teadlane, siis olen mina ka, sest malet mängides töötan ma välja parema malelise mõtlemise algoritmi.

Kuigi mul oli magistrikraad käes, ei olnud ma välja võtnud magistrantuuri lõpudiplomit. Seda ma vist ei olekski saanud, sest mul oli üks ainepunkt puudu. Või oleks neil see kahe silma vahele jäänud ja nad oleksid ikkagi diplomi kätte andnud, kui ma küsima oleksin läinud. Leidsin, et mulle piisab kraadist ja diplom on liigne. Siis tuli mõte, et kuigi magistrantuuris jäi üks punkt puudu, sain bakalaureuseõppes kaks ainepunkti vajalikust rohkem, seega saaks need üle kanda.

Wc uks ei olnud lukus. Üks väike poiss ütles, et see on minu stiil. Selle peale ma solvusin. Tegelikult ei olnud tegemist mingi minu stiiliga, vaid lukk oli rikkis. Lõin solvajat. Aga tänapäeval on laste löömine seadusega keelatud, nii et minu vastu algas kohtuprotsess. Mõtlesin kohtule öelda, et kui seadused on selliseks muudetud, siis mina neid enam ei täida. Laste löömise õigus tuleb seadusesse tagasi tuua. Oli ette näha, et mind ei karistata, vaid tunnistatakse süüdimatuks. Aga võis ka olla, et otsustakse, et konkreetselt selle teo sooritamise osas olen süüdiv. Püüti välja uurida, millistele lastele ma veel halba olen teinud. Küsiti, keda ma olen veel löönud. Vastasin, et ainult oma vendasid ja seda tehes olin alaealine. Võibolla kõige nooremat venda ei ole ma ühtegi korda löönud. Sellel poisile, kelle pärast mind kohtu alla anti, andsin ka ainult ühe laksu. Ma olen ajaloolane ja tean, et ajaloos ei ole kunagi ilma laste löömiseta hakkama saadud. Võibolla mingi erandlik periood on olnud, aga seda ei ole teada.

Minu arvutipostkastis oli varem olnud palju kontakte, aga enamus olid nüüdseks kustunud, sest neile inimestele ei olnud ma kirju saatnud. Erandina olid alles Helina ja J. Lomp, kellega ma olin kirju vahetanud. Üks uus kontakt tuli ka juurde. Selleks oli Kersti Merilaas. See oli kummaline, sest talle polnud ma oma teada ühtegi kirja saatnud. Aga võis olla, et mulle oli mõne ringkirjaga tulnud sisse tema e-maili aadress, millele ma olin kogemata ühe kirja saatnud, soovides kirjutada kellelegi teisele sarnase eesnimega. Helina nime juures põles roheline tuluke. Ma oleks tahtnud talle midagi öelda, aga ei osanud. Tema tulukese peal märkasin nägu. See pidi väljendama, milline meeleolu Helinal parajasti on, aga ma ei saanud märgi täpsemast tähendusest aru. Kõndisin läbi linna kooli poole. Tänaval tuli vastu kooliõdesid, kes ei osanud kuskile mujale vaadata, kui vastutulijate näkku, kuigi vaatajatel oli endal sellest halb. Mina neid ei vaadanud. Koolist läksin edasi Toomemäele. Seal oli kaks lossi. Meie pere oli elanud varem ühes neist, aga nüüd kolis varisemisohu tõttu teise. Teises olid pikad koridorid, mille keskele oleks saanud ehitada köögi. Vaatasin, et teine loss on siiski ka varisemisohtlik - tal on seinad sakilised, mis tähendab, et aeg-ajalt kukub sealt mõni telliskivi alla. Aga mahajäetud loss võis ühekorraga kokku kukkuda.

Kullamaa mälestustusturniir

Tänase kiirmaleturniiriga mälestati Igor Kullamaad. Kes oli Kullamaa, seda saab lugeda tema avaldatud mälestusteraamatust.

Turniiril oli 30 osavõtjat, 8 vooru ja mõtlemisaeg 15 minutit. Esimeseks tuli Peebo, teiseks Sprivul ja kolmandaks Raidväli. Mina kogusin 4,5 punkti ja sain 11. koha. Veerandtunnise ajaga turniire on varem peetud 7 vooruga, aga täna sain kaheksandas voorus ühe kaotuse juurde. Esialgsete arvutuste kohaselt langeb minu reiting nüüd 5 punkti. Enne turniiri oli reiting 1909. Võitsin Ojastet (reiting 1886), Popmanit (1853), Kangrot (1660) ja Zeldukovi (1394). Viigistasin A.-M. Priiga (1717). Kaotasin Raidväljale (2087), Seljodkinile (2030) ja Arstile (1944).

Täna nägin ka laupäevase turniiri tabelit, mille põhjal täpsustasin laupäevases sissekandes võistlejate kohti.

Neljapäev, juuli 17, 2008

Uus avang

Meenutasin, et maleklubi turniiridest olen saanud kõrgeima võiduprotsendi Kieseritzky mälestusturniiril, kus kõik partiid pidid algama Kieseritzky gambiidiga. Sellest järeldus, et vastastega võrreldes sobisid mulle siiski paremini teravad seisud. Seetõttu mõtlesin, et hakkangi nüüdsest mängima kuningagambiiti, kuigi muidu ei ole seda kunagi mänginud. Turniiri ettevalmistuseks mängisin kuningagambiiti iseendaga. Mustaga tegin pika vangerduse. Valge etturitega tahtsin minna musta kuninga eest seisu puruks lööma, milleks käisin b2-b4. Aga nüüd jäi Va1 odale ette. Must võitis. Valge kaotuse järel otsustasin, et tänasel turniiril ma siiski kuningagambiiti ei mängi. Teine kord vast siiski, kui olen raamatust teooriat vaadanud. Võiks proovida mängida vaheldumisi vahel kuningagambiiti ja vahel e4 asemel d4, siis näeb, kummaga paremini läheb. Ootasime maleklubisse sõiduks rongi. Ariel näitas, kui kõrgele ta saab jalga tõsta. Proovisin, kui kõrgele minu jalg tõuseb. Selgus, et mina paindun palju paremini. Rong tuli. Pall oli lennus, aga ei tohtinud lennata vastu rongi. Sain palli pidama.

Kuulsin tänaval, kuidas üks koolipoiss rääkis kahe koolitüdrukuga. Tüdrukud käskisid poisil ära arvata, kellele üks asi kuulub. Poiss pakkus omanikuks ühte tüdrukutest. Tüdrukud naersid ja ütlesid, et see on vale vastus. Selle peale pakkus poiss teist tüdrukut. See oli ka vale vastus. Tundus, et poisil on halb nägudemälu, mistõttu ta ei saa täpselt aru, kellega ta räägib. Tal võis olla minuga sama haigus, mistõttu tal ei jäägi näod meelde. Poiss näitas erinevaid näoilmeid ja rääkis, et kui ülemus näeb teda ühel korral ühe näoga ja teisel korral teise näoga, ei jää ülemusel kumbki nägu täpselt meelde, kuid ta tunneb poisi kolmandal korral kolmanda näoga ära, sest nägu on varasematele sarnane. Mõtlesin, et see poiss meenutab seda last, kes käis televisioonis lastesaadetes, kui mina väike olin. Aga see ei saanud ta siiski olla, sest lastesaadetes osalenu oli minust vanem ja pidi nüüdseks ammu täiskasvanu olema, aga tänaval rääkiv poiss oli minust noorem. Mõtlesin kahjutundega, et ma pole vahepealsetel aastatel üldse tähelepanu pööranud lastesaadetes osalenule, veel ühele tüdrukule ega Argentiinale.

Sõitsime autoga ühe järve suunas. Vahel võib juhtuda, et ujuma minnes ei ole ujumisriideid kaasas. Siis tuleb minna vette ilma riieteta. Aga vee äärde jõudes võib selguda, et seal on mingid tüdrukud ees. Siis ei tohi nende nähes kohe riideid seljast võtta, vaid tuleb enne küsida, kas tohib võtta. Tüdrukud ütleksid selle peale, et kõigepealt lähevad nad minema. Siis võib neile pakkuda, et teine võimalus oleks, et äramineku asemel võtavad nad ise ka riided seljast. Kui me ujuma jõudsime, oli vees päris palju rahvast. Ühed soomlased olid ükskord ühe Tartu lasteaia aias kelgutamist organiseerinud. Seal võis praegu ka kelgutada, aga oli oht, et saab kelgule nii suure hoo sisse, et sõidab vastu aeda.

Meenutasin, et kunagi kuulasin ma nädal aega järjest iga päev raadiost venekeelseid lastesaateid, et õppida vene keelt. Aga praeguseks ma nende saadete sisust midagi ei mäletanud, seega ma sealt väga palju siiski ei õppinud. Kuigi ma koolis vene keelt ei osanud, ei saanud ma seda tunnistusele kunagi kahte. Vahel püüdis õpetaja minu keskmist hinnet tõsta niimoodi, et hoiatas ette, et küsib mind nädal aega järjest igas tunnis. Siis ma õppisin igaks tunniks ja vastasin kolmele. Aga kui küsimiste seeria läbi sai, jätsin jälle õppimata ja kui tuli mõni ootamatu hindamine, sain jälle kahtesid. Vaatasin praegu oma vanu vene keele töid. Henn ütles oma voodist midagi nende kommentaariks. Seejuures läksid tal sõnad suus sassi, nii et ta kasutas kogemata sõna "abielu". Tõnu pistis kohe kisama, et Henn tahab abielluda. Tegelikult ei saanud seda enam juhtuda, sest vendadele enam see teema nalja ei teinud, sest nad olidki juba kõik abielus, ükskõik kui ebameeldiv see polnud.

Kolmapäev, juuli 16, 2008

Töötasin politseis

Vahing helistas mulle ja ühele teisele telefonile korraga. Ta küsis, mis selle debiiliku nimi oli, kes psühhiaatriahaiglast põgenes. Ma ei vastanud midagi. Vahing rääkis edasi, et debiilsus on selline haigus, mille puhul ei tehta enesetappu üksi olles, vaid teise samasuguse haigega kohtudes. Siiski ei saavat lubada, et selle haiguse põdejad haiglakoridoris üksi jalutaksid, vaid nad tulevat teise patsiendiga saapapaela pidi kokku siduda.

Mul oli vaja eksamiks palju materjali läbi lugeda. Et see meelde jääks, hakkasin seda konspekteerima. Kirjutasin välja vaid lühikesi märksõnu. Tundsin suurt väsimust. Oli küsimus, kas siis, kui mul paber täis saab, võtan juurde valge paberi lehti või tühja vihiku. Oodati, et ma vastaks eksamil üldistatult. Selleks, et üldistada, pidin ma aga palju fakte selgeks õppima. Teadsin seda eelmise eksami kogemusest.

Korjasime metsas seeni. Liikusime hajutatult. Metsast välja minnes tuli kõik inimesed üles otsida. Vanaema tahtis külvata oma aeda kukeseeni. Selleks tuli koguda seene alt mulda, millesse on langenud seene eosed. Aga siin kasvas hoopis punane pilvik, nii et võibolla valmistus vanaema külvama hoopis seda. Henn tahtis panna mingeid valgeid seemneid punase pilviku peale justkui punase kärbseseene täppideks. Keelasin Hennu, et toiduga nii ei tehta. Varsti näidati mulle, et Henn oli seda siiski teinud ja selle seene üles korjanud. Ütlesin veel kord, et toiduga nii ei tehta. See seen hakkas iseeneslikult tükkideks murduma, ilma et keegi teda puudutanud oleks. See võis tulla sellest, et Hennu tuju muutus halvaks.

Sain tööd politsei instruktorina. Aga ma polnud seda ametit õppinud, seetõttu ei teadnud ma, kas ma olen ainult meditsiinilise politsei instruktor või kogu politsei oma. Kuna ma seda ei teadnud, olin oma kabinetis üksinda ja teiste politseinike juurde ei läinud. Ma ei saanud ka oma kabinetis töötada, sest ei teadnud, mis on mu tööülesanded. Kabinetti sisenesid kaks poissi. Õpetasin neile ajalugu, sest seda tundsin paremini kui oma eriala. Siis nägin aknast, et minu kabineti suunas tulevad teised politseinikud. Peitsin ennast mööbli taha. Mööblit oli ruumis palju.

Teisipäev, juuli 15, 2008

Kolmeteistkümneni lugemine

Võitlesime suure hulga kurjategijatega, püüdes neid majast välja tõrjuda. Helistasin politseisse. Enne kui ma jõudsin torusse midagi öelda, teatas politsei juba, et ta ei tule kohale. Kui kurjategijad olid majast välja tõrjutud, hakkasid nad tagasi tungima. Hakkasin kartma, et kui me liiga agaralt võitleme, siis saame ise kohtuliku karistuse. Öeldi, et alkohoolikutest 72 protsendil on nägu muutunud. Võis arvata, et need, kellel on ilusam nägu, on jälle kõik aidsis.

Lugesin üle koos Klausiga kirjutatud eepost. Esimesed peatükid olid segasemad, neljandast alates läks mõte selgemaks. Aga sealt ma ka kõigest aru ei saanud. Eepos oli köidete kaupa paigutatud suurde riiulisse. Klaus vaatas ka seda riiulit ja ütles, et seal on raamatud kõik segamini. Vaidlesin sellele arvamusele vastu ja tuletasin meelde, et igas riiulivahes on eesmises reas eepose köited, tagumises reas eeposega seostuv kirjandus. Klaus nõustus, et võibolla. Aga nüüd läks kogu süsteem muutmisele. Kõndisin läbi kesklinna. Pugesin kahe minust suurema raamatu vahelt läbi. Nende raamatute kõrval olid teised raamatud, mis kõik rõhusid mulle läbipugemise ajal peale. Sain aru, et näen und. Mõtlesin, et tänava selles osas ma tavaliselt veel üles ei ärka, sest tee on tuttav. Aga kui jõuan parki, siis ärkan, sest puid on raskem meelde jätta. Tegelikult ei mäletanud ma ka seda, millised majad tänaval täpselt olema peavad, vaid kujutasin neid umbkaudu ette. Selle koha peal, kus minu arvates pidi olema Raekoja plats, platsi nähtavale ei ilmunud.

Mängiti malet. Venemaal olid kõik nupud veel peal, tema vastastel ainult lipp ja etturid. Aga paistis, et vastaste seis hakkab paranema. Venemaa jäi mõtlema. Lugesin ajalehte. Uudiseid maailmas valitsevast olukorrast hoolimata jätkus. Olin arvanud, et maailma on alles jäänud vaid paar riiki. Aga selgus, et lisaks suurtele riikidele on alles ka Aafrika riigid. Ajalehes kirjutati, et tahetakse kehtestada lastetusmaksu, mis muudaks lastetute inimeste elu võimatuks. Kolmest invaliidsusgrupist kaks raskemat oleks maksust vabastatud, aga kõige kergemat gruppi mitte. Üks sportlane protesteeris kavandatava maksu vastu. Ta väitis, et kuigi ta praegu ei ole veel invaliid, jääb ta selleks kuue aasta pärast, sest on võistlustel sellise vigastuse saanud. Üks arst rääkis, et ta oli läinud tegema operatsiooni, et talle last ei sünniks. Seda oli läbi viinud üks tema kolleeg, kelle käes operatsioon ebaõnnestus. Mõtlesin, et kui üks arst teist opereeris, tegi ta seda meelega halvasti ametialase kadeduse tõttu.

Kirjutasin, et ma ei ole küsinud, kas keegi üldse kolmeteistkümneni lugeda oskab. Pärast nägin, et Helina avas oma postkasti, nii et ta pidi minu kirjutatud lauset nägema. Aga ta sulges postkasti nii kiiresti, et oli kahtlane, kas ta selle ajaga lause lõpuni lugeda jõudis või kustutas ilma lugemata ära. Siis mõtlesin, et võibolla luges ta minu kirja juba varasemal kellaajal ja nüüd vaatas postkasti teist korda. Mõtlesin järele, mida ma selle kolmeteistkümneni lugemisega üldse öelda tahtsin. Võibolla seda, et lähen kõigiga kiiresti tülli, juba kolmeteistkümne hetkega.

Esmaspäev, juuli 14, 2008

Rääkisin koeraga inglise keeles

Meie lasteaias oli gaasikontroll. Ema soovitas, et ma läheks kontrollide juurde samasuguses riietuses nagu nad ise on, see tähendab ilma riieteta, et nad arvaksid, et ma olen nende ülemus. Läksin, aga selgus, et nemad on riides. Seega olid saabunud isikud võibolla ülemused ise. Lahkusin lasteaiahoonest ja heitsin kivile magama nagu Kalevipoeg. Lasteaia trepil magas Lauri N. Tsiteerisin talle "Kalevipoega". Ta ütles, et see tundub tuttav. Ütlesin, et see on raamat, mida ta lugenud on. Ta väitis, et ei ole. Ütlesin, et siis tunneb ta tsiteeritud kohta rahvalauluna. Püüdsin rääkida nagu 19. sajandil. Lauri vastas, et rahvalauluna ta seda ka ei tunne. Järeldasin, et siis ei ole tema maakonnas see rahvalaul levinud. Rääkisin edasi, milline on "Kalevipoja" lõpp, kus Eesti saab vabaks. Ütlesin, et mõeldagu, kes saab vabaks.

Olin hakanud magama suures toas. Ema tuli ja ütles, et ta on hakanud hommikuti hiljem üles tõusma, et mitte minu und suurde tuppa tulekuga segada. Küsisin, kas ma ei või uuesti oma toas magama hakata. Ema vastas, et varsti võin, sest seal saab remont läbi. Oma toas oli selle poolest parem magada, et see oli oma, aga suures toas selle poolest, et seal ei olnud vendasid. Räägiti, et Hennul on kõik lapsepõlvemälestused segamini läinud. Kommenteerisin, et unenägude abil saab endale uue lapsepõlve välja mõelda. Küsisin, et üks laul, mida Henn lapsena laulis, oli "Juku astub kõige ees", aga mis oli teine laul.

Läksin Meelvale. Seal oli meil oma koer, aga ma kohtusin temaga esimest korda, sest koer oli kogu aeg Meelval olnud ja mina polnud üldse seal käinud. Nii võis juhtuda, et oma koer saab minu peale kurjaks. Ütlesin koerale inglise keeles, et ma olen tema omanik. Siis mõtlesin, et inglise keeles vist nii ei väljenduta. Küsisin, kuidas on inglise keeles peremees. Kui olin selle teada saanud, ütlesin koerale, et olen tema peremees. Aga mul tekkis jälle kahtlus, kas inglise keeles nii väljendutakse. Küsisin teistelt, et kasutatud sõna käib hotelliperemehe kohta, aga kuidas on koera peremees.

Saatsin Helinale e-maili. Mõne päeva pärast tuli vastus, et nüüdsest tuleb talle kirjutada uuel aadressil. Saatsin talle nüüd e-maili korraga nii uuel kui ka vanal aadressil. Läks jälle mõni päev mööda, siis tuli uuelt aadressilt ingliskeelne vastus, et sellelt aadressilt ei ole mulle midagi niisugust saadetud, millele ma vastan. Vanalt aadressilt veateadet ei tulnud. Seega tuli kasutada endiselt vana aadressi ja sealt eelmisele kirjale tulnud vastus oli võltsitud.

Pühapäev, juuli 13, 2008

Näitleja on parem unustada

Mängisin võistlustel J. Tuulikuga. Piirasin tema kuninga kahelt liinilt sisse. Mõlemal meist oli peal palju lippe. Pakkusin vastasele viiki, sest tema kuningas oli nii paljude lippude keskel, et sellele oli võimatu matti panna. Ta võttis viigi vastu. Olime viigi teinud ka eelmisel korral. Rääkisin, et tegin viigi sellepärast, et hakkasin aru saama, et me teeme reeglitevastaseid käike. Reeglitevastane oli lipu mitmeks jagunemine. Kui võistlus läbi oli, siis rääkisin, et sain tulemuseks +2. Üks lühike poiss, kellele ma kaotanud olin, ütles, et ta ei usu, et ma nii hea tulemuse sain. Vastasin talle, et ta ei pea uskuma, aga see on nii. Siis hakkasin mõtlema, et mu tulemus oli vist ikka +1, mitte +2. Ma sain võite kaks tükki rohkem kui kaotusi, seepärast mõtlesin algul, et +2, aga tegelikult tegin ma ka viike. Läksin Väiksele Munamäele. Seal oli kunagi antud välja ajalehte "Olevik". Tahtsin seal uuesti ajalehte välja andma hakata. Aga eelmine leht oli seal võibolla suletud mäe varisemisohu tõttu. Mäe külg oli omal ajal lamedaks lihvitud ja selle sisse oli uuristatud nägu, nii et mägi oli jäänud kõvasti väiksemaks kui ta oli algul. Hakkasin mõtlema, et siia ei saa vist siiski maja ehitada, sest koht on mere kaldal, aga polaarjää sulamisel jäävad merekaldad vee alla. Väiksest Munamäest oli näha, miks tal selline nimi on - ta oli piklik nagu muna. Siis pidi seda olema ka Suur Munamägi, millest see aga suuruse tõttu välja ei paistnud. Kõndisin koos pereliikmete ja muude sugulastega mööda ühe linna tänavaid. Tahtsin neile ühte lugu rääkida, aga nad ei kuulanud mind. Seetõttu keerasin ümber ja läksin üksinda vastassuunas. Läksin ühte majja, kus oli ühes toas palju minuvanuseid inimesi. Krister tegi seal nalja, mis ei olnud kõige parem. Läksin teise ruumi, kus mängisin kiirmaleturniiri. Kohtunik oli Peebo. Lamasin kõhuli põrandal ja ootasin oma viimaste voorude vastaseid. Neid ei tulnud. Mait istus mulle selga. Roomasin tema alt välja. Seejärel võitlesime mõõkadega. Paistis, et see lõhkus klaasist mõõgad ära, sest uksest sisse tulnud naine viskas need prügikasti. Uksest sisenejad küsisid, kes soovib minna Tallinnasse mälumängule. Mõtlesin, et võiks soovitada neid, kes on varem mälumänguga tegelenud. Ise ma ei soovinud üldse minna. Mälumängus küsitakse tobedaid küsimusi, näiteks näitlejate nimesid. Filmi või etendust vaadates on parem sisse elada ja unustada, et tegelast mängib näitleja. Kiirmalevõistlusel jäidki minu viimased vastased tulemata. Mängima olid pandud veel ainult need, kellel oli lootust kõrgeid kohti saada. Nüüd oli võistlus läbi ja Peebo luges tulemused ette. Lootsin, et sain kolmanda koha. Aga kolmanda koha sai hoopis Kati S. Ütlesin, et ta ei võtnud ju üldse turniirist osa.

Laupäev, juuli 12, 2008

Esitlusturniir

Täna mälestati Tartus Valter Heuerit tema 80. sünniaastapäeva puhul ja esitleti tema värskelt ilmunud raamatut "Male lugu". Esitlemise järel pakuti süia ja selle järel toimus 5-minutilise mõtlemisajaga välkturniir, millel oli 25 osavõtjat. Esimeseks tuli Päären, teine-kolmas olid Fomina ja Elmaste ning Fomina puudumisel sai auhinna neljandaks tulnud Vihmand. Mina kogusin 8,5 punkti 24 võimalikust ja sain 16. koha. Nii minu tulemust kui ka parimate selgitamist mõjutas see, et enne viimaseid voore pidi osa tallinlasi bussi peale minema. Neile märgiti viimaste voorude eest tulemuseks viigid. Kohtunik Tarmak märkis seoses kohtunikuülesannete täitmisega endale samuti viigid, mille vastu mõned protesteerisid. Mina sain viigi Fominaga pidamata jäänud mängu eest.

Turniiri esimesel poolel ma muudkui kaotasin, lõpus hakkasid tulema järjest võidud. Muutus võis toimuda mõtlemisajaga kohanemise tagajärjel, aga ehk mõjus ka erineva mängutugevusega mängijate ebaühtlane paiknemine tabelis. Minu mängude hulgas oli neli skandaalsemat. Kõigepealt olin võitmas ühte vastast, kes andis veel minu kuningale tuld. Oma kuningat ma nii heas seisus enam ei vaadanud, tegin valekäigu ja välkmales tähendab see kaotust. Teiseks tegi minu vastu valekäigu Ü. Tuulik, kes käis kuningaga ühe sammu edasi ja võttis kahe käigu kauguselt pealt minu nupu. Ma ei märganud täpselt, mis juhtus, mängisin edasi ja kaotasin ajaga. Kolmandaks läksin ühes ratsulõppmängus lippu, vastane võttis kahvliga lipu ära ja jäi enametturiga. Järgnevalt jättis ta oma kuninga tulle. Mina lugesin mängu endale võidetuks, mille peale vastane avaldas imestust ja ütles, et on sügavalt solvunud. Viimases voorus tahtis Ojaste lüia ratsuga minu etturit, aga pani kogemata hoopis ratsu etturitulle. Ta tahtis käiku tagasi võtta, aga ma ei lubanud, sest kellanupp oli juba vajutatud. Edasi mängides panin kuninga tulle, vastane märkas seda, aga endale võitu ei nõudnud. Varsti panin vist kuninga veel üks kord tulle ja seda vastane isegi ei märganud. Mul oli nuppe rohkem, aga võiduplaani ma ei leidnud ja aeg hakkas otsa saama. Pakkusin viiki, mille vastane vastu võttis.

Puudega ääristatud sild

Läksin üle kaarsilla. Sellelt oli piire ära võetud ja asendatud see kasvavate puudega. Minu arvates oli selline tegu ohtlik, sest inimestel võib olla ettekujutus, et puude vahelt võib edasi minna. Praegu puude vahel veel mingi kett oli. Hakkasin langema ja pärast rääkisin, et kuna langusel lõppu ei tulnud, siis arvasin, et kukun kõrgelt alla. Ema avaldas arvamust, et sellest sillast alla kukkuda ei ole ohtlik. Seda põhjendas ta sellega, et üks meile tuttav mees on silla all seisnud. Mina ütlesin, et sillalt alla kukkudes võib raskelt viga saada. Jätsin ütlemata, et tegelikult võib minna veel halvemini.

Olime isa toas. Klausi ees oli lahti tema margialbum. Ta võttis sealt kaks marki välja ja pani neil nurga põlema. Selle peale võtsin need margid Klausilt ära. Rääkisin nuttes, et kunagi andsin ma need margid küll talle, aga kui ta nii teeb, siis võtan need tagasi. Võtsin riiuli otsast oma postkaardialbumid ja nende all oleva margialbumi. Pillasin need maha, nii et osa marke ja postkaarte tuli vahelt välja. See pani mind veel kõvemini nutma. Olin nutmise uuesti selgeks saanud. Hakkasin marke albumisse tagasi panema. Seal oli nii vähe ruumi, et kuidagi ei saanud marke paigutada nii, et nad üksteist ei varjaks.

Istusime ümber köögilaua. Külas oli Helina. Ta oli tulnud koos ühe poisiga, keda ma ei tundnud. Helina rääkis selle poisiga kogu aeg. Ma ei teadnud, kes see poiss tema jaoks on. Jutu teemad olid hoopis teised kui mulle saadetud kirjade teemad. Mõtlesin, et võibolla on Helina kirjutanud enda kohta ainult vähemtähtsaid asju.

Reede, juuli 11, 2008

Õuduskirjanduse päevad

Läksin õuduskirjanduse päevade ulmepäevale. Sellised nimetused võisid tekitada vale ettekujutuse, nagu oleks ulme õuduskirjanduse alaliik. Tegelikult ei olnud. Kui ma kohale jõudsin, oli seal muruplatsil juba palju inimesi. Tuttavatest märkasin esimestena Jane ja Merjet. Klassikaaslased rääkisid, et nende elu kõige õudsem hetk oli see, kui Krister hüüdis ükskord sellisest kaugusest, kust teda ennast näha ei olnud: "Hundijee!" ja muud seesugust. Mina mäletasin seda hetke rohkem nende jaoks naljaka kui õudsena, sest nad olid hakanud naerma. "Hundijee!" ei olnud tegelikult Kristeri väljamõeldud hüiatus, vaid seda oli kasutanud esimest korda Lutsu raamatus Toots. Luts oli kirjutanud arvatavasti lahku "hundi jee", aga tolleaegne laduja oli sõnad kokku liitnud. Läksin kooli. Vastu tuli õpetaja Toompere, kes ütles, et tal on mullegi aastatetaguseid töid tagasi anda. Läksin tundi keemiaklassi. Otsisin vaba kohta. Nägin seda Eriku kõrval. Aga kui ma sinna istuda tahtsin, ütles Erik: "Jääaeg." See pidi nähtavasti tähendama, et praegu saame me nii halvasti läbi, et ma ei tohi tema kõrvale istuda. Aga mujal vaba kohta näha ei olnud. Erik tegi mulle siiski enda ja ühe teise poisi vahel ruumi.

Mind äratati varahommikul üles. Läksin vannituppa. Panin ukse riivi, aga see oli muutunud loguks, sest uks tõmmati väljastpoolt lahti. Selle peale panin riidesse ja pahandasin sissetungijaga, et tema pärast ma ei saanudki külma duši alla minna. Pesin ainult jalgu. Kui sissetungija läinud oli, püüdsin uuesti ust lukustada. Aga seekord see ka ei õnnestunud, sest sisse tulid kaks venda. Üks neist pesi ennast duši ja teine samal ajal kraani all. Vesi ei segunenud hästi, nii et üks vendadest sai külma ja teine kuumavõitu vett. Kui vennad vannitoast lahkunud olid, võtsin riided uuesti seljast ja läksin lõpuks ikkagi külma duši alla. Aga jälle tuli keegi ukse peale. Keerasin ukse poole selja. Esikus pahandas millegi üle ema. Tegin tema häält järgi.

Jälle pooled punktid

Täna mängiti malet 10-minutilise mõtlemisajaga. Turniiril oli 12 osavõtjat ja 11 vooru. Esimeseks tuli Peebo, teiseks Sprivul, kolmandaks Raidväli. Mina kogusin 5,5 punkti ja sain 7. koha. Võitsin Seljodkinit, turniiri noorimat osavõtjat Zeludkovi ja kõiki kolme naismängijat - Volpertit, Põvvatit ja Viikmaad. Viigistasin Sprivuliga. Kaotasin Peebole, Raidväljale, Harujõele, Tättele ja Ojastele.

Mõned mängud olid teistest meeldejäävamad. Seljodkin sattus avangus raskesse seisu, kulutas palju mõtlemisaega, tuli raskest seisust välja, sai juba enametturi, aga siis kaotas ajaga. Zeludkovi vastu jõudsin võidetud etturilõppmängu, siis tegin vea, jättes ühe tema etturi löömata, tahtes kohe lippu minna. Aga selle peale teostas vastane etturiläbimurde, nii et lipud said peale mõlemad. Vahetasin lipud välja ja valmistusin panema peale uut, kui vastane alistus, kuigi oleks võinud veel proovida aja mahalöömisega viiki saavutada. Sprivuliga partiis oli terav seis, kus oli raske hinnata, kellel on paremus, kui mõlema ajad kukkusid. Peebo lasi avangus vahetada lipud nii, et ta ei saanud enam vangerdada. Kahisin lisaks viguri kahe etturi eest, mis oli arvatavasti õige, sest vastasel oli arendus lõpetamata, üks vigur seotud ja lõppmängus jäid mulle ohtlikud ühendatud vabaetturid. Esimese kaotava käigu, millele oleks järgnenud kahvel, lasi vastane mul tagasi võtta, aga ajapuuduses mängisin siiski lõppmängu maha ja kaotasin ikkagi ajaga.

Neljapäev, juuli 10, 2008

Uudistesaatest ja kartulitest

Täna õnnestus raadiost uudistesaadet kuulata niimoodi, et ükski uudis meelde ei jäänud. Jäi meelde, kui kaua saade kestis ja et lõpus tuli ilmateade. Mis ilma lubati, ei jäänud samuti meelde. Mäletan, mis laul hakkas kõlama pärast saate lõppu. Samuti seda, et uudistele eelnevas saates räägiti, et kui inimesed hakkavad liikluses paremini käituma, väheneb ohvrite arv kõvasti. Raadio tegin lahti selleks, et teha parajaks aeg kartulite keemahakkamisest valmis saamiseni. Seda ma tean varasemate kogemuste põhjal, kui kaua kodusel pliidil kartulid keevad. See võtab aega minimaalselt 20 minutit ja vahel natuke rohkem. Lisandub keemamineku hetkeni kuluv aeg, mida ma pole ära mõõtnud. Koorimise kestust samuti ei tea. Koorisin ära kõik köögis olnud kartulid. Pärast ostsin uusi. Kas keldris kartuleid leidub, seda ei vaadanud. Eelmisel suvel kasvatas ema kartuleid ise, aga need said umbes nädalaga otsa.

Jälitusretk

Ühel külmal maal liikus üks armee, mis hävis skorbuudi käes. Aga üks mees otsustas koos oma kaaslastega seda armeed jälitama hakata, et saada kätte armeele kuuluvad hobused. Jälitajad poleks skorbuuti jäänud, sest oleksid söönud hobuseliha, mida armee liikmed ise ei teinud. Asuti teele. Peatuti ühes majas. Jälitjate juht ennustas, et varsti võivad jõuda kohale pärismaalaste lapsed küsimusi esitama, kelle järel tuleksid täiskasvanud. Lapsed ilmusidki nähtavale. Nüüd oli majasviibijatel vaja põgeneda. Nende juht otsustas, et eesmärgi nimel tuleb liigsed asjad maha jätta, et oleks kergem liikuda. Aga ta vaatas oma mahajäävaid male-, kabe- ja matemaatikaõpikut suure kahjutundega. Need olid tema kalleim varandus. Aga need jäid maha, põgeneti majast ja asuti jälle sõjaväge jälitama. Sellest retkest kirjutati hiljem raamat pealkirjaga "Kahing", sest eesmärgi nimel ohverdati kõik. Üks vähem tähtsatest sõjaväe jälitajatest oli ka pärismaalane ja teine minu moodi.

Vaatasin raamatupoes, et kõik minu kolm raamatut on veel müügil. Tõnu tegi proosaraamatule uue kujunduse. Ta kujundas selle kaheköiteliseks ja lisas palju värvilisi pilte. Ta ütles, et selle trükkimine läheb väga palju maksma. Aga uut varianti ei saanud hästi välja anda, kuni vana oli läbi müümata. Üks eksemplar seda oli nüüd siiski olemas. Uus variant oli parem. Pildid olid erinevatest kohtadest välja otsitud. Mõtlesin, et võiks veel teha muudatuse, et panna sellesse kohta, kus ma nimetan ennast maailma parimaks kunstnikuks, maal "Mona Lisa". Isa peitis uue kujundusega köited ära, et kirjastuse direktor neid ei näeks ja ei peaks hakkama mõtlema, kust ta nende trükkimiseks raha võtab.

Kolmapäev, juuli 09, 2008

Kriitika unenäo eest

Täna sain pahandada selle eest, et unenäos ohvitserile jalaga kõhtu lõin. Kui inimene näeb unes vägivalda, olevat vajalik, et tal seejuures õudne hakkaks. Televiisoris näidatakse vägivallafilme, mida inimesed teevad ja vaatavad ärkvel olles. Mina neid ei tee ega vaata. Unenäo kritiseerija vaatab ja räägib neist mullegi. Mina rääkisin, et parem oleks, kui maailmas poleks üldse sõjaväge ega söömist. Selle peale öeldi, et söök võib vahel väga maitsev olla. Aga mina ütlesin, et kuidas sa lähed teist olendit sööma. Taimed ja seened on ka elusolendid. Ei tea, mil määral nad seda tajuvad, kui neid süiakse. Olevat olemas selline psüühikahäire, mille korral inimene ei tunne puudutust või valu. Ja on olemas ka vastupidine häire, et ta tunneb neid tugevamini. Inimesel võib endal ka süies halb hakata.

Mängulaud põrandal

Läksin sõjaväkke. Ühte ajateenijat seal kiusati. Mulle näidati, millises voodis mina pean magama. Vaidlesin vastu, et tahan siin magada samades voodites, kus kodus. Selle lause eest hakati mind ka kiusama. Väljaarvatud ei kiusanud mind see, keda enne mind oli kiusatud. Mul lubati öösel ainult kuus tundi magada ja ei lubatud õppustel osaleda. Ohvitser ütles, et esimesel ööl olid teised ajateenijad kindlasti mu suurimad sõbrad. Liikusin ringi tantsival sammul. Tuli ohvitser, kes näitas mingit vedelikku ja teatas, et nüüd ta viskab mulle väävelhapet näkku. Selle ärahoidmiseks lõin ohvitserile jalaga tugeva hoobi kõhtu.

Talvekuudel ei olnud lund maas olnud, aga aprilli algul oli see maha sadanud. Nüüd oli aprilli lõpp ja lumi hakkas lõpuks sulama. Leiti, et on hea, et lumi oli maas just aprillis, sest siis kaasnesid sellega väiksemad külmakraadid. Minu tuppa kõndis kotkas, kes oli pühak. Kui ta tagasi kõndis, läksin temaga kaasa. Toomas mängis teises toas lauamängu mitut värvi nuppudega. Kotkad olid seal tumepunased nupud. Neid oli vähem kui muud värvi nuppe. Mina ja Toomas elasime mõlemad kaasa just punastele nuppudele. Üks punane nupp jõudis viimasele reale ja muutus seal tuumapommiks. Soovitasin Toomale, et ta paneks tuumapommi nurka, siis on punastel olemas üks nupp, mida ei saa hävitada. Teist värvi nupud võivad panna oma tuumapommi vastasnurka. Aga teist värvi nuppe saaks hävitada nii, et panna punaste tuumapommi ette samale diagonaalile veel üks nupp, käia see üks samm kaugemale, nii et vastased peavad selle lööma ja punaste tuumapomm saab seejärel lüia vastaste nuppe. Algul vaatasin, et mängus on eraldi tumepruunid ja helepruunid nupud. Siis aga nägin, et nad on kõik sama tooni, ainult erineva nurga alt vaadates paistavad erinevad. Kollased ja beežid nupud olid siiski mõlemad olemas. Nii palju erinevat värvi nuppe oli komplektis selleks, et saaks pidudel paljude osavõtjatega mängida. Kui Toomas magama läks, jättis ta mängulaua põrandale. Võõrad võisid nüüd vaadata, et vanasti korjasime mänguasjad kokku alles õhtuti ja nüüd enam üldse mitte. Hakkasin eri värvi nuppudest koostama Eesti asustuse kaarti. Enamasti panin ühte värvi nupud ühte ritta. Aga tumesiniseid, mis mulle kõige rohkem meeldisid, oli teistest vähem ja neid panin katkendlikumalt ja diagonaalis. Olid olemas ka suured sinised kettad, mis kujutasid midagi põllutööde ajal olemasolevat. Aga neid ei saanud lauale panna, sest nad olid aukudest nii palju suuremad. Olime oma uues lisakorteris. Siin oli elektriklaver, mida ühed poisid parajasti mängisid. Vanas korteris oli pärisklaver. Meenutati, et kui vanasti keegi pärisklaverit mängida tahtis, siis tuli Pille oma toast välja ja ütles, et ei tohi klimberdada. Hiljuti oli Pille ise teinud filmi, mille lõpukaadrite juurde oli ta linti mänginud klaveriloo, mis pidi väljendama seda, et asjad on halvasti. Filmis klaveri mängimise mõte oli Pillele tulnud arvatavasti sellepärast, et filmi teha ta ei osanud ja ta tahtis vastukaaluks teha midagi, mida ta oskab, olles klaverimängu õppinud.

Teisipäev, juuli 08, 2008

Tulutud otsingud

Ei leia üles ajalehest rida,
mil ometi on juba viidatud.
Ei näe siis mina ise asja, mida
on enne mindki nähtud-kiigatud.

Võibolla on see viide üldse vale,
mis veel ei tähenda, et lausa meelega.
Ma vaatan vasakule-paremale,
kuid kõikjal read on teise keelega.

Täpseid arve ei mäletanud

Üks poiss ja üks tüdruk käisid bioloogia välitöödel. Üks nende kaaslane pahandas, et miks nad rutem valmis ei saa. Aga sellele oli vastus, et teatavasti ei lähe taimed esimesel istutamisel alati kasvama. Olin nendega kaasas, kui nad hakkasid koostama herbaariumi. Sõin kaks punast marja. Esimene oli kindlasti magesõstar, järgmist tahtsin ka magesõstart võtta, aga võibolla võtsin kogemata ühte teist punast marja. Küsisin järgi, et see teine mari on mürgine. Selle kätte olevat paljud inimesed ära surnud. Lootsin siiski, et üks mari veel ei tapa.

Kooli ees teatasid ühed poisid, et nad hakkavad tegema ansamblit. See pidavat tähendama, et nad loobuvad luuletamisest. Aga minul tuli nende tegevust nähes just üks luuletus meelde, mille ma tahtsin ette lugeda. Luuletus oli 8-realine. Täpset sõnastust ma ei mäletanud, aga lugesin umbkaudu ette 7 esimest rida ja enne viimase rea lugemist ärkasin.

Hakkasin rääkima Antole lugu, kuidas kõigepealt arvutati suurte arvudega, seejärel räägiti anekdoot, kus üks ütles, et teab, aga ei ütle, teine, et teab, aga ei mäleta. Kolmandaks juhtus veel üks asi. Kõigepealt püüdsin meelde tuletada seda arvutustehet. Täpseid arve ei mäletanud, seetõttu esitasin need tähtedena. Rääkisin, et mulle endale liiga raskeid maleülesandeid lahendada ei meeldi, sest kui ei lahendagi ära, siis rikub see tuju. Kergemaid lahendada meeldib küll, sest need parandavad tuju. Kuuldes, kuidas ma räägin sellest, et noor poiss lahendas ära raske ülesande, võis Rei mõelda, et ma näen õigesti ette, et sellest poisist tuleb tugev maletaja. Mul oli ülikoolis üks õppeaste läbi saanud. Nüüd tuli vaadata, kas ma pääsen järgmisse. Helina oleks võinud imestada, kui oleks kuulnud, et ma ülikooli sisse ei saa. Aga ta pidi teadma, et varem olen ma saanud. Tegelikult ma järgmisse astmesse ei tahtnudki, sest selleks oli doktorantuur. Juba magistrieksam oli raske, doktorieksam oleks olnud veel raskem. Tegelikult tundsin ma ennast magistrieksami puhul halvasti võibolla sellepärast, et ei olnud enam tükk aega eksameid teinud. Võibolla olid varasemad eksamid tegelikult sama rasked, aga nende ajal ma olin veel harjunud eksameid tegema. Viisin saali ülikooli esindajate kätte väikse paberilehe, kus olid andmed senise õppetöö kohta. Küsisin, kas see paber tuleb alles hoida. Vastati, et ma olen sellele kirjutanud halva käekirjaga. Mina ütlesin, et ma tahtsin ainult kontrollida, kuidas nad minusse suhtuvad. Kas inimese käekiri meeldib või mitte, see sõltub sellest, kuidas inimesesse suhtutakse. Helina arvates on mul küll hea käekiri.

Esmaspäev, juuli 07, 2008

Viimati loetud luulekogud

Lugesin eile läbi kaks luulekogu. Üks neist oli Jaan Kelgu uus raamat. Selles oli palju võõrsõnu. Kuigi ei ole hea, et eesti keeles on nii palju võõrsõnu, eriti luule puhul, on selles raamatus positiivne, et need sõnad on joone all ära seletatud, nii et raamatut saab kasutada õpikuna. Teises loetud raamatus võõrsõnad silma ei torganud, aga ta oli ise võõrkeelest tõlgitud. See oli Arvo Valtoni tõlge mordva luuletaja loomingust. Tõlkija tõstab järelsõnas esile autori huumorit. Mulle tundus kogus valitsevat pigem nukker meeleolu. Ühte luuletust esile tõstes ütleb tõlkija, et originaal on parem kui tema tõlge.

Kirjutan blogis ja mujal

Eile ei olnud aega kaustikusse kirjutada, seetõttu kirjutasin täna topeltportsu, vaadeldes nii tänase kui ka eilse päeva sündmusi. Lisaks üleeilseid, aastatetaguseid ja tulevikus võimalikke. Kes veel ei tea, siis kaustik ei ole see blogi. Blogi keskmine päevane loetavus mingi hetkeni järjekindlalt kasvas, aga paistab, et nüüd on võetud suund langusele. Kui blogi ei loeta, võib see tuju rikkuda. Aga kaustiku puhul rikuks tuju hoopis see, kui seda loetaks. Mõned inimesed ei ole vist veel selle peale tulnud, et asju saab kirjutada üles ka teisiti kui avalikult. Võibolla mõtlevad nad, et ise nad oma kirjutisi nagunii ei loe, las loevad vähemalt teised. Ma ei saa anda välja nii palju raamatuid, nagu ma kirjutada jõuan, sest ei ole nii palju lugejaid. Kui minu teosed kuulutataks väärtkirjanduseks ja kinni makstaks, siis saaks neid trükkida ka väiksele lugejaskonnale. Minu arvates oli minu mullu ilmunud raamatu kirjanduse aastaülevaatest väljajätmine viga, sest minu raamat oli originaalsem kui need, mida seal vaadeldi. Aga teiselt poolt ei oleks ilus olnud, kui oleks hakatud kritiseerima, et miks mul just sellised unenäod on. Ma olen mõelnud, et hallutsinatsioonid on sama, mis ärkveloleku aegsed unenäod. Täna lugesin sarnast seisukohta ka raamatust "Psühhopatoloogia". Seal küll rõhutati, et tervetel inimestel esinevad unenäod une ajal või une ja ärkveloleku piiril. Nii unenägu kui ka hallutsinatsiooni võib tajumise ajal nii uskuda kui ka läbi näha. Kui ei saa asja olemusest aru tajumise hetkel, võib saada tagantjärgi. Jeltsini aegne Venemaa olid praegusest niivõrd erinev, et minu mälestusi tol ajal lehest loetust on peetud unenäoks. Magistritöös kirjutasin sellest, et ajalehti ei saa uskuda. Täna oli mul vaja magistritöö kätte võtta, et vastata mulle esitatud küsimusele. Leidsin otsitava koha kiiresti üles.

Uus rida hambaid

Lamasin voodis ja mõtlesin, et lisaks Helinale saadetud kirjadele saatsin ühe ümbrikus kirja vanade asjade kohta vist ka Kristerile. Ma ei olnud selles siiski kindel. Lootsin, et ma ei saatnud, sest Krister ei oleks sellest aru saanud. Helina oli mulle saatnud ühe enda unenäo kirjelduse ja palunud mul see ära seletada. Praegu ta seisis ukse juures ja ootas vastust. Ütlesin, et praegu ma ei oska vastata. Vastamiseks oleksin pidanud ta kirja uuesti lugema. Mõtlesin, et Helina on koos kirjaga saatnud mulle endast fotosid, kunagi tegi seda ka Norra kirjasõber, siis võiks mina ka Helinale endast foto saata. Ma siiski ei teadnud, kas ma saadan. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Väljas oli suveöö. Nähtavale ilmus kaks meest, kes vaatasid üles. Läksin aknalt ära. Kuulsin, kuidas need mehed kommenteerisid, miks ma nende arvates olin aknal olnud. Läksin välja. Jäin trepikoja ukse ette seisma. Siis tuli meelde, et eilsel peol nägin, kuidas võtmeid aknast välja loobiti. Hakkasin kartma, et oma maja aknast võib ka keegi mulle võtmed pähe visata, seetõttu põgenesin majast kaugemale. Ma ei julgenud enam üldse majade lähedal viibida. Selleks vist ongi trepikodade uste kohale katused ehitatud, et võtmed pähe ei kukuks. Nägin tänaval kõndimas ka ema. Hakkasin põgenema vastassuunas. Ema võis mind nähes mõelda, et ma olen öösel väljas halbade kavatsustega. Siis kuulsingi, kuidas ema mind hüiab, olles mind seega märganud. Lamasin jälle oma voodis. Hingasin korraks sügavamalt, et ema teise tuppa kuuleks, et tegelikult olen ma toas. Toomas hakkas oma voodist minu sügavamat hingetõmmet kommenteerima. Ta rääkis, et on võimalik, et inimene ise ka kuuleb, et ta norskab, aga pea töötab ikkagi edasi. Vanasti, kui inimesed saatsid paberkirju, olevat neil olnud kaks korda praegusest väiksem ajumaht. Aga praeguseks olevat inimese ajumaht kasvanud, mistõttu elektronkirju saadetavat sagedamini kui tol ajal paberkirju. Mul kukkus suust hammas välja. Kartsin, et see ei ole piimahammas. Suust tuli verd, mida ma läksin vannituppa välja loputama. Verejooks ei jäänud veel seisma. Mõtlesin, et parem on suhu mitte vett võtta, et veri hüübida saaks. Vaatasin peeglist, et hammas oli välja tulnud selleks, et viltu läinud hambale ruumi teha. Mul oli paremasse suupoolde kasvanud juurde teine rida hambaid. Üks hammas oli nii kõrge, et teisi hambaid ei saanud enam kokku vajutada. Läksin kööki. Seal näitas Toomas taskunoa peal, miks mul üks hammas teistest pikem on. Kui ta liigutas noatera ühte moodi, läks tera pikemaks, kui teist moodi, siis lühemaks kui normaalolukorras. See võis olla ainult illusioon, aga proovisin siiski hambaid sama moodi liigutada. Selle peale hakkasid juurde kasvanud hambad lagunema. Tundus, et need koosnevad nätsust ja on nalja pärast mulle magamise ajal suhu pandud. Aga avaldasin kahtlust, et kuigi suhu on pandud kõigest nätsust hambad, on nad magususe tõttu une ajal suus olles siiski päris hambad ära lõhkunud.

Pühapäev, juuli 06, 2008

Indiaani rituaal

Tutvustati indiaanlaste ajalugu. Indiaanlased olid otsinud sobivat rituaali. Nad olid pakkunud välja erinevaid variante, mida rituaali käigus süia, näiteks aju. Lõpuks olid nad jäänud pidama selle juurde, et süia võid. Tänapäeva indiaanlaste kohta öeldi, et nad on väga rahulikud ja oskavad matemaatikat paremini kui valged. Kõndisime läbi metsa. Jõudsime metsatallu, kus olid koerad. Kui üks koer hakkas minu juurde tulema, siis tema kaugemale ajamiseks viskasin midagi, millele ta järele läheks. Aga see asi maandus kolme koera vahele, nii et nad läksid omavahel kaklema. Kasse ja koeri mässiti kilesse, et kaitsta neid marutaudi eest. Nad pidid jääma kilesse mitmeks aastaks. Ka minu jalad mässiti sisse ja pidid mitmeks aastaks kilesse jääma. Arvasin, et lõpuks pean ma ikkagi marutõve vastase süsti tegema, sest kile ja jala vahele jääv loom võis ka nakatada. Läksime Kaunase puiestee hoovi vaatama. Hoov oli muutunud koledamaks kui vanasti, sest nüüd läksid sealt läbi suured torud.

Olin saatnud Helinale e-maili. Arvuti näitas, et Helina kustutas mu kirja ära. Varem ei olnud ta kunagi ühegi minu kirjaga nii teinud. Helina saatis mulle ühe päeva jooksul kolm e-maili, mis olid kõik omavahel vastuolus. Mõtlesin, et sellest peaks rääkima arstile. Üks naine oli kaevanud, et tema meessõber ei taha temaga abielluda ja ei olnud isegi nõus koos lõunat sööma. Ema avaldas selle jutu suhtes kahtlust, et ei tea, kui lähedane see meessõber sellele naisele tegelikult on, võibolla oli selle mehe lõunale kutsumine sama hea, nagu oleks olnud ema enda kutsumine. See mees oli viidud ühel korral vägisi haiglasse, sest arvati ekslikult, et ta kukkus üle laevaparda merre ja sai külma. Tegelikult oli kukkunud üks teine mees. Naise meessõber pidas ennast soomlaseks, kuigi tema ema oli eestlane. Sellest, et ema oli eestlane, rääkis mees naerdes.

Kulbokilt tuli listi ee.euro kaudu kiri. Selle saatis ta ühtlasi ka paljudesse teistesse listidesse. Mina saatsin selleteemalisi kirju ainult ee.euro alla. Mõtlesin kirjutada, et Kulboki lisatud suurel listide arvul ei ole tähtsust, sest need teised listid ei ole nagunii aktiivsed, võrreldes nende listidega, kuhu mina kirjutan. Roheliste listi mõtlesin kirjutada, et ma ei tea, keda ma järgmistel valimistel valin, sest maailmavaatelt olen ma roheline, aga kui ma kaalusin rohelisse erakonda astumist, siis kohtasin ma roheliste listis tõrjuvat suhtumist. Üks põhjariik läks Euroopa Liiduga vastuollu. Venemaa püüdis sellele põhjariigile survet avaldada. Juhtiv Venemaa poliitik rääkis, et vahel ta vaatab satelliidipilte ja näeb, et selles põhjariigis pole üldse rakette. Raketid oleksid küll ohtlikud, sest nende abil saaks Venemaa hävitada, aga põhjariik võiks ikkagi Euroopa Liidult asju vastu võtta. Venemaa poliitik ütles veel, et ta leidis satelliidipildilt kohe üles, kus tema ja põhjariigi poliitik kõrvuti vee ääres istusid. Vaatasin ka seda satelliidipilti. Poliitikud olid seal küll eristatavad, aga üsna ähmased.

Mõtlesin minna koolisööklasse sööma. Ma ei olnud selle õppeaasta varasematel päevadel sööklasse jõudnud, aga olin kooli jäänud üheks lisa-aastaks just selleks, et saaks seal sööklas söömas käia. Sööklasse viiva trepi ukse ees valvas õpetaja Tagel, kes kontrollis talonge. Seda mul ei olnud. Näitasin käega kantselei suunas ja küsisin Tagelilt, kas talonge saab sealt. Suundusin sinnapoole. Kirjanduse tunnis oli kästud pähe õppida mitu lehekülge pikk proosatekst, mis paljudel inimestel oligi peas. Pidasin sellist pingutust mõttetuks ja eelistasin lasta endale ühe panna. Kuigi õppimisel oleks olnud vähemalt see hea külg, et see oleks unenägusid tekitanud. Sel veerandil olin juba varem ühe raamatu läbilugemist mõttetuks pidanud ja lasknud selle asemel endale ühe panna. Oli kooli viimane veerand. Mul ähvardas lõputunnistusele kirjandus kaks tulla. Olin ükskord varem juba keskkooli lõpetanud, tol korral paremate hinnetega. Kui ma nüüd teist korda keskkooli lõpetades oleksin saanud palju halvemaid hindeid ja ei oleks sel korral erinevalt eelmisest ülikooli ka sisse saanud, oleksin ennast arvatavasti rumalaks pidama hakanud. Aga samas mõtlesin, et varasemaid saavutusi ei saa mult enam keegi ära võtta. Tahtsin arvutada välja kirjanduse keskmist hinnet. Andsin tehte väljaarvutamiseks ühele poisile. Kui ta oli vastuse öelnud, küsisin talt, mis oli tehe. Seda ta enam ei mäletanud.

Laupäev, juuli 05, 2008

Tornikell ja koppel

Olin teel ühte Aardla tänava majja. Teele jäi raudtee. Kuulatasin, ega rongi ei tule. Kostis hoopis tornikella lööke, seega ei saanud rongi lähedal olla. Aga varsti hakkas siiski rongi kostma. Ma ei näinud teda, sest mul olid silmad kinni. Olin vist juba ohutult üle raudtee. Et kindlalt rongil eest jõuda, läksin üha edasi. Aga võis ka olla, et nii kõndisin just rongile ette. Oleks pidanud sõrmedega silma lahti tegema ja vaatama, kus rong on. Siis toimus tegevuspaiga hüpe tükk maad tagasi ja läksin alles Riia mäest üles. Mõtlesin, et tegelikult on see varasem hetk, mul tulevad sündmused lihtsalt vales järjekorras meelde. Ja selgus, et see maja, kuhu ma teel olen, on hoopis siin tänaval. Maja uks pidi olema külje peal, aga ma ei näinud seda. Üks tüdruk läks minu ees ja tema järgi minnes leidsin siiski ukse üles. Nimelt tegi külgsein jõnksu ja uks oli jõnksu taga. Majas oli küllaltki väiksesse ruumi mahutatud laulukoor, mis juba laulis. Kõndisin koori eest läbi. Ma olin varem ka esineva koori eest läbi kõndinud. Olin olnud oma käitumise üle uhke, aga sain aru, et on olemas ka teistsuguste põhimõtetega inimesi, kelle arvates oli minu käitumine väga halb. Vaatasin mööda kõndides kõik naiskoori liikmed ühekaupa üle ja leidsin endale koha publiku hulgas.

Minu arvutipostkasti oli hakanud tulema palju rämpskirju, seetõttu hakkasin seda sagedamini avama. Järgmisel hommikul üles tõustes vaatasin ka esimese asjana postkasti. Klaus nõudis, et ma seda ei teeks. Ta ütles, et need rämpskirjad näitavad ainult seda, et ma olen palju inimesi vihale ajanud. Mina nõudsin, et Klaus vait oleks. Vennad rääkisid emaga, kus asub punkt, kuhu sõrmega lüies saab inimese ära tappa. Nõudsin, et nad vait oleks. Ema ütles, et sellest punktist nahka venitades ei sure ära. Nõudsin, et ema vait oleks. Hakkasin mõtlema, et see, mis Klaus rämpskirjade kohta rääkis, võib õige olla. Mulle tuleb rämpskirjade laine pärast seda, kui ma saadan kirja listi ee.euro. See võib tulla tõesti sellest, et poliitilised teemad ajavad inimesi vihale. Kui ma saadan poeesia listi luuletuse, siis ei tule midagi, sest luuletused ei aja kedagi vihale. Üks rämpskiri tuli isegi Helina nime alla. Perekonnanimi oli küll teine kui õigel Helinal. Kui ma oleksin õige Helina perekonnanime blogis avalikustanud, siis oleks ilmselt ka see rämpskirjale lisatud, aga nüüd ei osatud seda teha. Kontrollisin, et rämpskiri ei tulnud õige Helina aadressilt.

Lugesin ema kirjutatud meditsiinilist raamatut, mille teemaks oli väikelapse areng. Ühe sellise raamatu oli ema kirjutanud Pille sündimise järel ja teise minu sündimise järel. Võibolla oli ta avaldanud lisaks ühe raamatu kirjanduslikul teemal. Aga hilisemate laste sündimise järel ei olnud tal aega ühegi raamatu kirjutamiseks, sest laste arv läks nii suureks, et nende eest hoolitsemine võttis kogu aja ära. Kui lapsed juba suured olid, sai ema siiski tööd tegema hakata. Hakkasin kooli minema. Sõitsin samas bussis ühe tuttava tüdruku ja ühe tuttava poisiga. Seisime kõik püsti, aga tüdruk pani koti tooli peale. Mõtlesin just esineda sõnavõtuga, miks mina kotti tooli peale ei pane. Aga kui tüdruk pani, siis jätsin sõnavõtu ära, sest muidu oleks tundunud, et see on suunatud tüdruku vastu. Varasematel aegadel olime mina ja see tüdruk pannud sageli oma kotid sama tooli peale üksteise vastu. Ma oleks võinud sõidu ajal selle tuttava poisiga rääkida, aga ei teinud seda. Poiss tõenäoliselt mõtles, et ma ei räägi sellepärast, et ma jälgin seda tüdrukut. Võibolla oli tal õigus. Koolis nägin, kuidas Krister ja Helen koos ringi jalutasid ja Helen kiitis, kui ilusad on stendile riputatud fotod. Läksime klassi 208. Täna oli viimane koolipäev, mistõttu ei pidanud toimuma õiget tundi, vaid magusate asjade söömine. Ma ei saanud veel aru, kas mulle antakse midagi magusat või pidin ma selle ise kaasa võtma. Viimasel juhul ei oleks mul midagi süia olnud ja oleksin vist koju tagasi läinud. Üks klassiõde tegi mulle ettepaneku malet mängida. Vastasin, et mul ei ole malelauda kaasas. Klassiõde ütles, et mängime peast. Olin nõus, aga rääkisin et peast mängimine mul vahel tuleb välja, aga alati ei tule. Klassiõde tegi ettepaneku mängida koplis. Kopliks nimetas ta koridori kaugemat aknaalust. Mina läksin sinna, aga klassiõde läks tüdrukute wc-sse. Jäin teda ootama. Istusin aknalaual. Möödus üks võõras klass, mille liikmed mulle midagi võõrkeeles ütlesid. Vastasin, et ma ei saa aru. Tulin aknalaualt maha. Selle peale nad võisid öelda, et ma ju sain aru, et nad keelasid aknalaual istumist. Tegelikult tulin sealt maha hoopis sellepärast, et direktor võis näha. Järgmiseks nägin möödumas mitut oodatava klassiõe moodi tüdrukut. Ma ei saanud aru, milline neist on õige, aga igatahes ei tulnud ükski neist minu juurde. Tuli hoopis Jürgen I., kes rääkis, et see klassiõde valetas, kui ta ütles, et ta tahab minuga malet mängida. Tegelikult olevat klassiõe eesmärk olnud, et ma klassist lahkuksin. Vastasin, et klassiõde tahtis, et ma tuleksin koplisse. Seda kuuldes Jürgen karjatas ja haaras kahe käega peast kinni.