Kus variseb rohkem?

Toimusid male maailmameistrivõistlused. Turniiril oli mitu osavõtjat ja nad mängisid ringsüsteemis. Hakkasin kirjutama endale kaustikusse maailmameistrivõistluste voorutabeleid. Varem olin sinna kirjutanud ühe jalgpallivõistluste voorutabeli. Algul kirjuatsin mõlema võistluse tabelid ilma aastaarvuta, kuigi kuupäevaga. Aga lisasin nüüd ka aastaarvud, sest tulevikus ei oleks need pruukinud muidu meeles olla. Kui maailmameistrivõistlused läbi oleksid saanud, ei oleks mul olnud mõtet neid voorutabeleid blogisse ümber kirjutada, sest inimesed said need ajalehest ka kätte. Aga mõtlesin blogis avaldada võistluse koondtabeli. Kirjutati, et Venemaa meister oli lükanud maailmameistrivõistluste algust edasi, sest ta tahtis enne mõned asjad heaks teha. Sealhulgas selle, et talle oli antud Venemaa esiteadlase nimetus. Mõtlesin, et kui tema on teadlane, siis olen mina ka, sest malet mängides töötan ma välja parema malelise mõtlemise algoritmi.

Kuigi mul oli magistrikraad käes, ei olnud ma välja võtnud magistrantuuri lõpudiplomit. Seda ma vist ei olekski saanud, sest mul oli üks ainepunkt puudu. Või oleks neil see kahe silma vahele jäänud ja nad oleksid ikkagi diplomi kätte andnud, kui ma küsima oleksin läinud. Leidsin, et mulle piisab kraadist ja diplom on liigne. Siis tuli mõte, et kuigi magistrantuuris jäi üks punkt puudu, sain bakalaureuseõppes kaks ainepunkti vajalikust rohkem, seega saaks need üle kanda.

Wc uks ei olnud lukus. Üks väike poiss ütles, et see on minu stiil. Selle peale ma solvusin. Tegelikult ei olnud tegemist mingi minu stiiliga, vaid lukk oli rikkis. Lõin solvajat. Aga tänapäeval on laste löömine seadusega keelatud, nii et minu vastu algas kohtuprotsess. Mõtlesin kohtule öelda, et kui seadused on selliseks muudetud, siis mina neid enam ei täida. Laste löömise õigus tuleb seadusesse tagasi tuua. Oli ette näha, et mind ei karistata, vaid tunnistatakse süüdimatuks. Aga võis ka olla, et otsustakse, et konkreetselt selle teo sooritamise osas olen süüdiv. Püüti välja uurida, millistele lastele ma veel halba olen teinud. Küsiti, keda ma olen veel löönud. Vastasin, et ainult oma vendasid ja seda tehes olin alaealine. Võibolla kõige nooremat venda ei ole ma ühtegi korda löönud. Sellel poisile, kelle pärast mind kohtu alla anti, andsin ka ainult ühe laksu. Ma olen ajaloolane ja tean, et ajaloos ei ole kunagi ilma laste löömiseta hakkama saadud. Võibolla mingi erandlik periood on olnud, aga seda ei ole teada.

Minu arvutipostkastis oli varem olnud palju kontakte, aga enamus olid nüüdseks kustunud, sest neile inimestele ei olnud ma kirju saatnud. Erandina olid alles Helina ja J. Lomp, kellega ma olin kirju vahetanud. Üks uus kontakt tuli ka juurde. Selleks oli Kersti Merilaas. See oli kummaline, sest talle polnud ma oma teada ühtegi kirja saatnud. Aga võis olla, et mulle oli mõne ringkirjaga tulnud sisse tema e-maili aadress, millele ma olin kogemata ühe kirja saatnud, soovides kirjutada kellelegi teisele sarnase eesnimega. Helina nime juures põles roheline tuluke. Ma oleks tahtnud talle midagi öelda, aga ei osanud. Tema tulukese peal märkasin nägu. See pidi väljendama, milline meeleolu Helinal parajasti on, aga ma ei saanud märgi täpsemast tähendusest aru. Kõndisin läbi linna kooli poole. Tänaval tuli vastu kooliõdesid, kes ei osanud kuskile mujale vaadata, kui vastutulijate näkku, kuigi vaatajatel oli endal sellest halb. Mina neid ei vaadanud. Koolist läksin edasi Toomemäele. Seal oli kaks lossi. Meie pere oli elanud varem ühes neist, aga nüüd kolis varisemisohu tõttu teise. Teises olid pikad koridorid, mille keskele oleks saanud ehitada köögi. Vaatasin, et teine loss on siiski ka varisemisohtlik - tal on seinad sakilised, mis tähendab, et aeg-ajalt kukub sealt mõni telliskivi alla. Aga mahajäetud loss võis ühekorraga kokku kukkuda.