Uus avang

Meenutasin, et maleklubi turniiridest olen saanud kõrgeima võiduprotsendi Kieseritzky mälestusturniiril, kus kõik partiid pidid algama Kieseritzky gambiidiga. Sellest järeldus, et vastastega võrreldes sobisid mulle siiski paremini teravad seisud. Seetõttu mõtlesin, et hakkangi nüüdsest mängima kuningagambiiti, kuigi muidu ei ole seda kunagi mänginud. Turniiri ettevalmistuseks mängisin kuningagambiiti iseendaga. Mustaga tegin pika vangerduse. Valge etturitega tahtsin minna musta kuninga eest seisu puruks lööma, milleks käisin b2-b4. Aga nüüd jäi Va1 odale ette. Must võitis. Valge kaotuse järel otsustasin, et tänasel turniiril ma siiski kuningagambiiti ei mängi. Teine kord vast siiski, kui olen raamatust teooriat vaadanud. Võiks proovida mängida vaheldumisi vahel kuningagambiiti ja vahel e4 asemel d4, siis näeb, kummaga paremini läheb. Ootasime maleklubisse sõiduks rongi. Ariel näitas, kui kõrgele ta saab jalga tõsta. Proovisin, kui kõrgele minu jalg tõuseb. Selgus, et mina paindun palju paremini. Rong tuli. Pall oli lennus, aga ei tohtinud lennata vastu rongi. Sain palli pidama.

Kuulsin tänaval, kuidas üks koolipoiss rääkis kahe koolitüdrukuga. Tüdrukud käskisid poisil ära arvata, kellele üks asi kuulub. Poiss pakkus omanikuks ühte tüdrukutest. Tüdrukud naersid ja ütlesid, et see on vale vastus. Selle peale pakkus poiss teist tüdrukut. See oli ka vale vastus. Tundus, et poisil on halb nägudemälu, mistõttu ta ei saa täpselt aru, kellega ta räägib. Tal võis olla minuga sama haigus, mistõttu tal ei jäägi näod meelde. Poiss näitas erinevaid näoilmeid ja rääkis, et kui ülemus näeb teda ühel korral ühe näoga ja teisel korral teise näoga, ei jää ülemusel kumbki nägu täpselt meelde, kuid ta tunneb poisi kolmandal korral kolmanda näoga ära, sest nägu on varasematele sarnane. Mõtlesin, et see poiss meenutab seda last, kes käis televisioonis lastesaadetes, kui mina väike olin. Aga see ei saanud ta siiski olla, sest lastesaadetes osalenu oli minust vanem ja pidi nüüdseks ammu täiskasvanu olema, aga tänaval rääkiv poiss oli minust noorem. Mõtlesin kahjutundega, et ma pole vahepealsetel aastatel üldse tähelepanu pööranud lastesaadetes osalenule, veel ühele tüdrukule ega Argentiinale.

Sõitsime autoga ühe järve suunas. Vahel võib juhtuda, et ujuma minnes ei ole ujumisriideid kaasas. Siis tuleb minna vette ilma riieteta. Aga vee äärde jõudes võib selguda, et seal on mingid tüdrukud ees. Siis ei tohi nende nähes kohe riideid seljast võtta, vaid tuleb enne küsida, kas tohib võtta. Tüdrukud ütleksid selle peale, et kõigepealt lähevad nad minema. Siis võib neile pakkuda, et teine võimalus oleks, et äramineku asemel võtavad nad ise ka riided seljast. Kui me ujuma jõudsime, oli vees päris palju rahvast. Ühed soomlased olid ükskord ühe Tartu lasteaia aias kelgutamist organiseerinud. Seal võis praegu ka kelgutada, aga oli oht, et saab kelgule nii suure hoo sisse, et sõidab vastu aeda.

Meenutasin, et kunagi kuulasin ma nädal aega järjest iga päev raadiost venekeelseid lastesaateid, et õppida vene keelt. Aga praeguseks ma nende saadete sisust midagi ei mäletanud, seega ma sealt väga palju siiski ei õppinud. Kuigi ma koolis vene keelt ei osanud, ei saanud ma seda tunnistusele kunagi kahte. Vahel püüdis õpetaja minu keskmist hinnet tõsta niimoodi, et hoiatas ette, et küsib mind nädal aega järjest igas tunnis. Siis ma õppisin igaks tunniks ja vastasin kolmele. Aga kui küsimiste seeria läbi sai, jätsin jälle õppimata ja kui tuli mõni ootamatu hindamine, sain jälle kahtesid. Vaatasin praegu oma vanu vene keele töid. Henn ütles oma voodist midagi nende kommentaariks. Seejuures läksid tal sõnad suus sassi, nii et ta kasutas kogemata sõna "abielu". Tõnu pistis kohe kisama, et Henn tahab abielluda. Tegelikult ei saanud seda enam juhtuda, sest vendadele enam see teema nalja ei teinud, sest nad olidki juba kõik abielus, ükskõik kui ebameeldiv see polnud.