Põhjapoolusel

Üks mees ja üks naine olid põhjapoolusel. Naine tappis ühe inimese ära, seejärel hakkasid nad lõunasse tagasi kõndima. Tõenäoliselt poleks nad kuskile välja jõudnud, kui ei oleks märganud mööda sõitmas ühte laeva. Nad andsid endast laevale märku ja see võttis nad pardale. Mees oli nii nõrgaks jäänud, et ei oleks jaksanud nöörredelist laeva peale ronida, kui teda poleks vinnatud. Laevale jõudes teatas naine meeskonnale, et on tapnud neli inimest. Meeskond hakkas kartma, et naine jätkab tapmisi ka sellel laeval. Naine seletas, et ta on tapnud ainult mereröövleid, kõigil neljal korral on mereröövlid teda ise esimesena vangi võtnud. Laeva kapten küsis selle peale, mis päästetud arvavad, mis laeva peale nad on sattunud. Mees pakkus, et see on uurimislaev või reisilaev. Kapten ei vastanud. Mees ja naine püüdsid edasi seletada, kui halvad inimesed need olid, kelle nad ära tapsid. Mees näitas, et piinajad on tal ühe sõrme küljest võtnud. Ta riietus lahti, et näidata kõiki haavu, mis piinajad talle vaimuhaiglas tekitasid. Ta küsis naiselt, kas on vaimuhaige. Naine vastas, et mees enne piinamist ei olnud vaimuhaige, pärast piinamist on küll.

Lugesin "Eesti Päevalehte". Teisel leheküljel oli intervjuu tšetšeeniga. Tšetšeenid hakkavad alati vastu, seepärast küsiti talt, kas Eesti oleks pidanud Nõukogude ajal vastu hakkama. Tšetšeeni arvates oli see kummaline, et vastu ei hakatud, aga ta tunnistas, et ei olnud tingimusi vastuhakkamiseks. Tšetšeenil ei olnud ära toodud mõlemat nime, vaid ainult üks. Ja seegi oli varjunimi, et venelased teda intervjuu eest karistada ei saaks. Teises artiklis kirjutati Nõukogude-aegsest Eesti Rahva Muuseumist. Sellelt oli võim nõudnud osade ajalehtede hävitamist. Ajalehed "Võitlus" ja "Uus Eesti" kuulutati kuritegelikeks ja tassiti ahju. Kolmandast artiklist sain teada, et algab kohtuprotsess Oudekki solvaja vastu. Olin Oudekki blogis varem selle solvaja kaitseks välja astunud, kui Oudekki tema kommentaaride üle pahandas. Aga ajalehest selgus, et lisaks selle blogi kommenteerimisele oli solvaja üles riputanud mitmeid spetsiaalseid Oudekki-vastaseid võrgulehekülgi suuremate solvangutega.

Oli aeg hakata valmistuma inglise keele lõpueksamiks. Olin õpetajalt saanud pataka harjutusi teemadel, mida eksamil kavas küsida oli. Ühes harjutuses tuli osata teisendada rooma numbreid araabia numbriteks ja vastupidi. Seda ma oskasin. Ainult et rooma numbritega on näiteks neljakümmet kahte moodi kirjutatud. Olid ära toodud ka vastused. Käik c5-f4 oli vastuse järgi teisendatav kujule cf4. See ei olnud kooskõlas tegelike mängureeglitega, sest ettur nii pikka käiku teha ei saa. Kui ma oleksin inglise keele eksamil esimesel katsel läbi kukkunud, oleksin seda saanud teha veel teist korda. Siis oleksin pidanud hakkama õppima inglise keele eksamiks ja uuteks eksamiteks vaheldumisi. Aga see ei oleks hea olnud, sest ka teiste eksamite puhul ei olnud kindel, kas ma nad ära teen. Matemaatika eksamil võisin ka läbi kukkuda. Siis mõtlesin, et see mõte tuleb unustada, et ma teist korda koolis käin. Teist korda koolis käisin paralleelselt ülikooliga, kui ma tegelesin veel õppimisega, aga nüüd on see läbi. Kui ma teist korda koolis käimisele enam ei mõtle, siis ei näe ma seda ka enam unes. Veeretasin ennast voodist välja. Jäin põrandale lamama. Mul võis kukkumisest pea lõhki olla, kuigi ma seda läbi une ei tundnud. Pistsin pea voodi alla ja vaatasin rohelist vaipa. Mõtlesin, et ma ei olegi kunagi varem unenägudes voodi alla vaadanud. Midagi enam ei juhtunud, ainult roheline vaip püsis silmade ees. See oli igav, kuigi mitte nii hull, nagu oleks võinud karta. Mõtlesin, kas peaks näiteks luuletusi välja mõtlema hakkama.