Täpseid arve ei mäletanud

Üks poiss ja üks tüdruk käisid bioloogia välitöödel. Üks nende kaaslane pahandas, et miks nad rutem valmis ei saa. Aga sellele oli vastus, et teatavasti ei lähe taimed esimesel istutamisel alati kasvama. Olin nendega kaasas, kui nad hakkasid koostama herbaariumi. Sõin kaks punast marja. Esimene oli kindlasti magesõstar, järgmist tahtsin ka magesõstart võtta, aga võibolla võtsin kogemata ühte teist punast marja. Küsisin järgi, et see teine mari on mürgine. Selle kätte olevat paljud inimesed ära surnud. Lootsin siiski, et üks mari veel ei tapa.

Kooli ees teatasid ühed poisid, et nad hakkavad tegema ansamblit. See pidavat tähendama, et nad loobuvad luuletamisest. Aga minul tuli nende tegevust nähes just üks luuletus meelde, mille ma tahtsin ette lugeda. Luuletus oli 8-realine. Täpset sõnastust ma ei mäletanud, aga lugesin umbkaudu ette 7 esimest rida ja enne viimase rea lugemist ärkasin.

Hakkasin rääkima Antole lugu, kuidas kõigepealt arvutati suurte arvudega, seejärel räägiti anekdoot, kus üks ütles, et teab, aga ei ütle, teine, et teab, aga ei mäleta. Kolmandaks juhtus veel üks asi. Kõigepealt püüdsin meelde tuletada seda arvutustehet. Täpseid arve ei mäletanud, seetõttu esitasin need tähtedena. Rääkisin, et mulle endale liiga raskeid maleülesandeid lahendada ei meeldi, sest kui ei lahendagi ära, siis rikub see tuju. Kergemaid lahendada meeldib küll, sest need parandavad tuju. Kuuldes, kuidas ma räägin sellest, et noor poiss lahendas ära raske ülesande, võis Rei mõelda, et ma näen õigesti ette, et sellest poisist tuleb tugev maletaja. Mul oli ülikoolis üks õppeaste läbi saanud. Nüüd tuli vaadata, kas ma pääsen järgmisse. Helina oleks võinud imestada, kui oleks kuulnud, et ma ülikooli sisse ei saa. Aga ta pidi teadma, et varem olen ma saanud. Tegelikult ma järgmisse astmesse ei tahtnudki, sest selleks oli doktorantuur. Juba magistrieksam oli raske, doktorieksam oleks olnud veel raskem. Tegelikult tundsin ma ennast magistrieksami puhul halvasti võibolla sellepärast, et ei olnud enam tükk aega eksameid teinud. Võibolla olid varasemad eksamid tegelikult sama rasked, aga nende ajal ma olin veel harjunud eksameid tegema. Viisin saali ülikooli esindajate kätte väikse paberilehe, kus olid andmed senise õppetöö kohta. Küsisin, kas see paber tuleb alles hoida. Vastati, et ma olen sellele kirjutanud halva käekirjaga. Mina ütlesin, et ma tahtsin ainult kontrollida, kuidas nad minusse suhtuvad. Kas inimese käekiri meeldib või mitte, see sõltub sellest, kuidas inimesesse suhtutakse. Helina arvates on mul küll hea käekiri.