Uus rida hambaid

Lamasin voodis ja mõtlesin, et lisaks Helinale saadetud kirjadele saatsin ühe ümbrikus kirja vanade asjade kohta vist ka Kristerile. Ma ei olnud selles siiski kindel. Lootsin, et ma ei saatnud, sest Krister ei oleks sellest aru saanud. Helina oli mulle saatnud ühe enda unenäo kirjelduse ja palunud mul see ära seletada. Praegu ta seisis ukse juures ja ootas vastust. Ütlesin, et praegu ma ei oska vastata. Vastamiseks oleksin pidanud ta kirja uuesti lugema. Mõtlesin, et Helina on koos kirjaga saatnud mulle endast fotosid, kunagi tegi seda ka Norra kirjasõber, siis võiks mina ka Helinale endast foto saata. Ma siiski ei teadnud, kas ma saadan. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Väljas oli suveöö. Nähtavale ilmus kaks meest, kes vaatasid üles. Läksin aknalt ära. Kuulsin, kuidas need mehed kommenteerisid, miks ma nende arvates olin aknal olnud. Läksin välja. Jäin trepikoja ukse ette seisma. Siis tuli meelde, et eilsel peol nägin, kuidas võtmeid aknast välja loobiti. Hakkasin kartma, et oma maja aknast võib ka keegi mulle võtmed pähe visata, seetõttu põgenesin majast kaugemale. Ma ei julgenud enam üldse majade lähedal viibida. Selleks vist ongi trepikodade uste kohale katused ehitatud, et võtmed pähe ei kukuks. Nägin tänaval kõndimas ka ema. Hakkasin põgenema vastassuunas. Ema võis mind nähes mõelda, et ma olen öösel väljas halbade kavatsustega. Siis kuulsingi, kuidas ema mind hüiab, olles mind seega märganud. Lamasin jälle oma voodis. Hingasin korraks sügavamalt, et ema teise tuppa kuuleks, et tegelikult olen ma toas. Toomas hakkas oma voodist minu sügavamat hingetõmmet kommenteerima. Ta rääkis, et on võimalik, et inimene ise ka kuuleb, et ta norskab, aga pea töötab ikkagi edasi. Vanasti, kui inimesed saatsid paberkirju, olevat neil olnud kaks korda praegusest väiksem ajumaht. Aga praeguseks olevat inimese ajumaht kasvanud, mistõttu elektronkirju saadetavat sagedamini kui tol ajal paberkirju. Mul kukkus suust hammas välja. Kartsin, et see ei ole piimahammas. Suust tuli verd, mida ma läksin vannituppa välja loputama. Verejooks ei jäänud veel seisma. Mõtlesin, et parem on suhu mitte vett võtta, et veri hüübida saaks. Vaatasin peeglist, et hammas oli välja tulnud selleks, et viltu läinud hambale ruumi teha. Mul oli paremasse suupoolde kasvanud juurde teine rida hambaid. Üks hammas oli nii kõrge, et teisi hambaid ei saanud enam kokku vajutada. Läksin kööki. Seal näitas Toomas taskunoa peal, miks mul üks hammas teistest pikem on. Kui ta liigutas noatera ühte moodi, läks tera pikemaks, kui teist moodi, siis lühemaks kui normaalolukorras. See võis olla ainult illusioon, aga proovisin siiski hambaid sama moodi liigutada. Selle peale hakkasid juurde kasvanud hambad lagunema. Tundus, et need koosnevad nätsust ja on nalja pärast mulle magamise ajal suhu pandud. Aga avaldasin kahtlust, et kuigi suhu on pandud kõigest nätsust hambad, on nad magususe tõttu une ajal suus olles siiski päris hambad ära lõhkunud.