Puudega ääristatud sild

Läksin üle kaarsilla. Sellelt oli piire ära võetud ja asendatud see kasvavate puudega. Minu arvates oli selline tegu ohtlik, sest inimestel võib olla ettekujutus, et puude vahelt võib edasi minna. Praegu puude vahel veel mingi kett oli. Hakkasin langema ja pärast rääkisin, et kuna langusel lõppu ei tulnud, siis arvasin, et kukun kõrgelt alla. Ema avaldas arvamust, et sellest sillast alla kukkuda ei ole ohtlik. Seda põhjendas ta sellega, et üks meile tuttav mees on silla all seisnud. Mina ütlesin, et sillalt alla kukkudes võib raskelt viga saada. Jätsin ütlemata, et tegelikult võib minna veel halvemini.

Olime isa toas. Klausi ees oli lahti tema margialbum. Ta võttis sealt kaks marki välja ja pani neil nurga põlema. Selle peale võtsin need margid Klausilt ära. Rääkisin nuttes, et kunagi andsin ma need margid küll talle, aga kui ta nii teeb, siis võtan need tagasi. Võtsin riiuli otsast oma postkaardialbumid ja nende all oleva margialbumi. Pillasin need maha, nii et osa marke ja postkaarte tuli vahelt välja. See pani mind veel kõvemini nutma. Olin nutmise uuesti selgeks saanud. Hakkasin marke albumisse tagasi panema. Seal oli nii vähe ruumi, et kuidagi ei saanud marke paigutada nii, et nad üksteist ei varjaks.

Istusime ümber köögilaua. Külas oli Helina. Ta oli tulnud koos ühe poisiga, keda ma ei tundnud. Helina rääkis selle poisiga kogu aeg. Ma ei teadnud, kes see poiss tema jaoks on. Jutu teemad olid hoopis teised kui mulle saadetud kirjade teemad. Mõtlesin, et võibolla on Helina kirjutanud enda kohta ainult vähemtähtsaid asju.