Õpetaja kirjutas tahvlile noote

Asusime autoga teele Pihkva suunas. Autot juhtis üks venelane, lisaks olime autos mina ja ema. Juht sõitis kahtlaselt, vahetades Sõpruse silda ületades sageli radu ja riivates tee piiret. Üle silla jõudes peatusime ühe poe juures, et osta endale varustust juurde. Küsisin, kas ma hambaharja ja hambapasta võtsin kaasa, või peab neid ostma. Ema vastas, et võtsin küll. Vaatasin kotist järgi, et need olid seal tõesti olemas. Aga halb oli see, et lisaks minu hambaharjale oli kaasa sattunud ka isa oma, nii et koju jäänud isal ei olnud meie äraolekul millegagi pesta. Kui NATO sõjalaev Pihkvasse jõudis, võttis ta linna oma kontrolli alla. Venemaa viis oma väed linnast välja. Petseri oli juba varem hõivanud Eesti soomusrong. Pihkvas käis meie vägedega rääkimas massiliselt vene lapsi, kes püüdsid teha propagandat.

Olime Paides. Teised olid juba käsi pesnud, nüüd tuli minu kord. Käed olid väga mustad. Eraldi puhastasin küünealuseid. Käsi päris puhtaks ma ei saanud. Lasin lindi pealt muusikat, mis ma olin sinna lindistanud. Viimasena lindistatud laulu ma polnud nõus ette mängima. Selle tahtsin maha kustutada, sest see oli nii kehv.

Läksin kooli. Pool esimesest tunnist oli juba läbi. Õpetaja oleks võinud aru saada, et on parem, kui ma tulen poole tunni pealt, kui et ma tuleks alles teise tundi. Seisime laulmisklassi ukse taga. Mõtlesin, et peaksin panema ajalehte kuulutuse, et leskmees otsib naist, kes kasvataks kahte last. Aga sellise kuulutuse avaldamise korral oleks olnud halb, et kõik oleksid aru saanud, et selle autor olen mina. Üks tüdruk ütles, et ta tunneb, et minuga sobib ta hästi. Talle seletati ära, et nii tundub talle ainult sellepärast, et ta seisab hetkel minu kõrval. Laulmistunnis pani Erik õpiku enda ja minu vahele. Aga ütlesin, et õpik peab olema otse minu ees, sest minust teisel pool istuv Peep tahab ka seda näha. Õpetaja kirjutas tahvlile noote. Ütlesin talle, et kahe kõrvuti oleva noodi korral ei saa ma kõrva järgi üldse aru, kas hääl läheb üles või alla. Õpetaja kommenteeris, et osadel inimestel on psüühiline kurtus. Ta rääkis, et Ameerikas on nii, et kui klassis on tummasid õpilasi, siis teised ei tohi nende juuresolekul muidu laulda, kui et peavad tummadelt luba küsima. Ütlesin, et seda ma kuulen, et hääl muutub, aga ma ei saa täpselt aru, kuidas ta muutub. Õpetaja astus erinevate õpilaste juurde ja laulis ette: "Za - za," nii et teisel korral oli noot teisel kõrgusel. Õpilased pidid ühekaupa vastu laulma. Minu laulu kohta ütles õpetaja, et noodid olid mul õigel kõrgusel, aga a-d olid liiga lühikesed. Proovisin uuesti. Nüüd ei tulnud mul enam üldse välja. Lugesime õpikut. Lugesin ainult sõnu, jättes noodid täiesti vahele, sest neist ma nagunii aru ei saanud.