Lind toas

Kõndisin mööda tänavat. Tee peal seisis Kadri. Natuke enne teda jäin seisma, et vaadata taskust ühte fotot. Selgus, et fotosid oli taskus rohkem. Vaatasime fotosid hulgakesi meie kodus. Isa tuli ja pahandas, et miks keegi midagi ei tee. Joonistasin pilti metsast. Pildi keskele joonisatsin väikse maja ja selle aknale istuma inimese, kes oli maja kohta väga suur. Puuvõrad olid juba roheliseks värvitud, aga andsin teist värvi pliiatsiga kriipse tõmmates teist tooni juurde. Pildi paremasse serva joonistasin auto. Klaus ütles, et auto küljele võiks kirjutada "Mets ja raha". Küsisin Klausilt, kuidas ta minuga täpselt samale mõttele tuli. Võrgukommentaare on sellepärast tüütu lugeda, et kõik kirjutavad ühte ja sama mõtet. Auto tuli liiga suur ja üleni must, rikkudes pilti. Oleks võinud ta pildi pealt maha veeretada, aga see poleks olnud lahendus, sest esimesed auto joonistamise kriipsud oleksid ikkagi alles jäänud ja poolik asi oleks tekitanud vaatajas küsimusi.

Kesklinnas oli panga kasiino. Üks minu vendadest rääkis, et ta lahendas ära, kuidas esimesel ringil automaadilt raha võita. Selleks tuleb ühtedelet kindlatelt arvudelt võtta siinus ja koosinus ja sisestada kindlate pangatöötajate nimetähed arvudena ning nende telefoninumbrid. Muidu nende automaatidega mängima jääjad kaotavad kogu oma raha, üle miljoni krooni, aga vend otsustas piirduda ainult esimese võiduka ringiga. Avaldasin kahtlust, kas siis ei ole varem kedagi olnud, kes oleks ainult esimese võiduni mänginud. Aga ilmselt ei olnudki keegi kunagi varem ühtegi võitu saanud. Vend võitis. Korra järgi tuli võidetud raha küsida nüüd panga kassast. Vend suunduski sinna. Oli kahtlane, kas talle ikka raha välja makstakse. Aga kassapidaja kinnitas, et kui tõesti keegi võidab, siis nad maksavad raha välja. Vennal oli plaanis kõigilt teistelt automaatidelt ka selle valemi järgi üks võit saada. Aga ma kahtlesin, kas on mõtet üle kahe automaadi proovida, kolmandani jõudes on valem arvatavasti juba ära muudetud. Kõndisin mööda selle raamatukogu koridori. Mööda läks raamatukogu direktor, kes mind riivas. Vabandasin. Jõudsin riiulite saali. Nägin, et üks väliseesti kirjanik on väga palju raamatuid avaldanud. Neid oleksin tahtnud lugeda. Aga mitte praegu, sest esialgu oli mul kodus ka palju lugeda. Keegi loll võis mõnda raamaturiiulit niimoodi tõugata, et see kukub ümber ja ajab ümber ka teised riiulid.

Üks vend tahtis laenata ühte raamatut. Ütlesin, et see raamat on minu oma. Mulle on kingitud mitmeid suuri võõrkeelseid raamatuid. Kõigi puhul ma kindlalt ei mäleta, kas need on minu omad. Võibolla osade puhul on ainult selline tunne. Märkasin, et selles riiulivahes on mitu raamatut, mille seljal on musta seljaga valge kõhuga lind, kuigi need on erinevad teosed. Siin märkasin, et seal on selline lind kõigi raamatute seljal või kaanel. Meile lendas tuppa sisse ka üks pisike lind. Nüüd ta pidi meie poole elama jääma. Aga varsti taipasin, et toas on liiga vähe putukaid. Väike lind peab pidevalt sööma. Esialgu tal mõned putukad püüda õnnestus. Mõned neist olid üsna suured, sellistest jätkus kauemaks. Ema tõi linnule rosina. Lind hakkas ka seda nokkima. Seega selgus, et ta pole mitte ainult putuktoiduline, vaid talle kõlbavad ka seemned. Rosin oli palju suurem kui putukad, nii et sellest pidi linnule pikaks ajaks jätkuma. Liigutasin lillepotti, mille kõrval lind sõi. Seejärel märkasin, et lind jäi liikumatult lamama. Ilmselt oli ta surnud. Olin talle vist lillepotiga vastu pead kopsanud. Ema tuli ahastades ja viis surnud linnu minema. Aga linnu surmal võis ka mõni mu põhjus olla. Ta võis surra nälja või hirmu kätte või siis sellest, et oli läbi aknaklaasi tuppa lennates ennast vigastanud.