Ämblikuvõrk ahjus

Vaatasin ahju, kus oli ühe tüdruku ämblikuvõrk. Varem olin selle tüdrukuga läbi selle ahju teateid vahetanud, aga enam temalt teateid ei tulnud. Ta oli kirjutanud, et algul jälgis ta ühe inimese ämblikuvõrku, siis teise ja lõpuks kolmanda oma. Ta võibolla arvas, et mina teda sama moodi unustan nagu tema need eelmised inimesed, aga mina ei unustanud.

Olin peitnud ühe maja pööningukorrusele tõendid, et üks sugulane on sooritanud kuriteo. Nüüd tahtsin neid tõendeid päris hävitada. Viskasin nad prügišahti. Jälitusorganid ei teadnud seni neist tõenditest midagi, aga prügi hulgast nad neid märkasid, sest prügi oli jälgimise all. Organid saabusid kohale. Mina põgenesin. Aga mõtlesin, et ma ei pea seda kuritegu kauem varjama, sest see ei ole minu, vaid sugulase sooritatud.

Mängisin koos Klausiga arvutimängu. Tulistasime üksteise väeosi. Kui väeosa pihta sai, kõlas plahvatus ja hävis ka väeosa ümbritsev ala. Protesteerisin selle vastu, et mina tulistan käigul olles ainult ühe lasu, aga Klaus kaks lasku. Nüüd hakkas Klaus veel rohkem tulistama ja mina ei pääsenudki enam käigule. Istusin mere kaldal ja vaatasin laineid. Üks laine paistis juba eemalt teistest suurem. See oli üheksas laine. Kui see kaldale jõudis, tegi ta mind natuke märjaks. Aga kohe hakkas paistma veel suurem laine. See oli juba hiidlaine. Hakkasime Klausiga selle eest kõrgemasse kohta põgenema. Teel jäid ette suured metsloomad, aga lainega võrreldes me neid enam ei kartnud. Vaatasime ainult, et laine saabudes ei oleks me elektri lähedal. Laine pärale jõudmise ajaks olin nii kõrges kohas, et ainult jalad said märjaks. Hakkasin mere suunas tagasi minema. Aga vastu tuli juba järgmine hiidlaine. Mõtlesin, et rohkem ma ei põgene, sest see on unenägu ja midagi ei juhtu. Uus laine koosnes kadakatest ja mind ei puudutanudki, vaid läks minu kõrvalt mööda. Mõtlesin, et kõik, kelle unenägusid ma olen lugenud, on näinud unes hiidlainet, nüüd nägin lõpuks ise ka. Mõtlesin, et unenäo huvitavamaks tegemiseks vaatan mõnda majja sisse. Sisenesin ühe maja uksest ja sattusin võõraste inimestega koos sauna.

Bristol esitles minu teist luulekogu. See ei olnud minu kõige värskem raamat, aga minu ülejäänud raamatutel olid juba esitlused toimunud, sellel veel mitte. Olin pannud luulekogu pealkirjaks tähenduseta sõna. Nüüd Bristol rääkis, et see sõna on tuletatud ühest võõrkeelsest sõnast ja tähendab "mitte kõige parem". See pidavat näitma minu tagasihoidlikkust. Bristol ulatas minu kätte ühe ajakirja lisa. Mulle tundus, et seal on minust kirjutatud ja et ta andis selle minu kätte sellepärast. Aga kui ma lähemalt vaatasin, siis ma oma nime siiski ei näinud. Vaatasin järjest kõik nimed läbi. Võibolla anti see trükis minu kätte selleks, et vaadata, kas ma hakkan oma nime otsima. Tahtsin olla kogu esitluse aja teki all, et inimesed mind ei näeks.