Õuduskirjanduse päevad

Läksin õuduskirjanduse päevade ulmepäevale. Sellised nimetused võisid tekitada vale ettekujutuse, nagu oleks ulme õuduskirjanduse alaliik. Tegelikult ei olnud. Kui ma kohale jõudsin, oli seal muruplatsil juba palju inimesi. Tuttavatest märkasin esimestena Jane ja Merjet. Klassikaaslased rääkisid, et nende elu kõige õudsem hetk oli see, kui Krister hüüdis ükskord sellisest kaugusest, kust teda ennast näha ei olnud: "Hundijee!" ja muud seesugust. Mina mäletasin seda hetke rohkem nende jaoks naljaka kui õudsena, sest nad olid hakanud naerma. "Hundijee!" ei olnud tegelikult Kristeri väljamõeldud hüiatus, vaid seda oli kasutanud esimest korda Lutsu raamatus Toots. Luts oli kirjutanud arvatavasti lahku "hundi jee", aga tolleaegne laduja oli sõnad kokku liitnud. Läksin kooli. Vastu tuli õpetaja Toompere, kes ütles, et tal on mullegi aastatetaguseid töid tagasi anda. Läksin tundi keemiaklassi. Otsisin vaba kohta. Nägin seda Eriku kõrval. Aga kui ma sinna istuda tahtsin, ütles Erik: "Jääaeg." See pidi nähtavasti tähendama, et praegu saame me nii halvasti läbi, et ma ei tohi tema kõrvale istuda. Aga mujal vaba kohta näha ei olnud. Erik tegi mulle siiski enda ja ühe teise poisi vahel ruumi.

Mind äratati varahommikul üles. Läksin vannituppa. Panin ukse riivi, aga see oli muutunud loguks, sest uks tõmmati väljastpoolt lahti. Selle peale panin riidesse ja pahandasin sissetungijaga, et tema pärast ma ei saanudki külma duši alla minna. Pesin ainult jalgu. Kui sissetungija läinud oli, püüdsin uuesti ust lukustada. Aga seekord see ka ei õnnestunud, sest sisse tulid kaks venda. Üks neist pesi ennast duši ja teine samal ajal kraani all. Vesi ei segunenud hästi, nii et üks vendadest sai külma ja teine kuumavõitu vett. Kui vennad vannitoast lahkunud olid, võtsin riided uuesti seljast ja läksin lõpuks ikkagi külma duši alla. Aga jälle tuli keegi ukse peale. Keerasin ukse poole selja. Esikus pahandas millegi üle ema. Tegin tema häält järgi.