Laenasin ajakirja

Mängisin maleturniiril. Hakkasin mängukohast lahkuma. Trepil avastasin, et olen kahe kinda asemel kaasa võtnud kolm. Aga kolmanda kinda omanik andis endast kohe märku, sest ta oli samas trepil. Imelik, et ta nii kiiresti üles leidsin. Nähtavasti olingi tema kinda haaranud just sellepärast, et hakkasime korraga lahkuma. Suunduti teise majja, mis asus Riia mäel. Sinna jõudsid minuga korraga maletajad Sepik ja Käär. Nad märkasid, et neil on sarnased nimed. Ütlesin selle kohta, et sarnase nimega inimesed satuvadki sageli samasse kohta. Eriti maleturniiride puhul. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et sõltub inimese nimest, kas ta hakkab malega tegelema või mitte.

Läksin Kanali bussipeatuse kanalipoolsesse külge. Mõtlesin, et mul oli juba varakult iseseisev mõtlemine. Selleks, et lapsel kujuneks iseseisev mõtlemine, peavad tal olema usulised tõekspidamised. Täiskasvanud hakkavad neid tõekspidamisi maha suruma, nii et laps näeb, et täiskasvanutele ei saa kuuletuda. Üks buss tuli. Tahtsin peale minna, aga buss sõitis uksi avamata edasi. Erik ütles, et sellega polekski kesklinna saanud, see läheb üle Sõpruse silla. Krister oli nii halva iseloomuga, et matsin ta lume alla, jättes välja ainult näo. Panin välja sildid, kui halb inimene sinna on maetud.

Istusin teatris rõdu servapoolses osas. Laval oli dalai-laama. Saalis istujad tegid emotsionaalseid liigutusi ja hüüdsid igasuguseid asju. Mina nendega ei ühinenud. Kui rõdu keskel istuja midagi hüüdis, hakkasid kõik naerma, väljaarvatud mina. Dalai-laama kõnetas mind seepeale eesnime pidi, küsides, kas rõdu keskel istuja ei olegi minu oma. Ma ei osanud midagi vastata, sest ei tundnud inimesi näo järgi, vaid selle järgi, mida nad kirjutavad. Aga kui minu isiku oli dalai-laama ära arvanud, siis rõdu keskel istuja osas ei olnud tema ka kindel. Pärast seda üritust lugesin uut "Keele ja Kirjanduse" numbrit. Minu juurde tuli Helina, kes küsis, et ma selle numbri tema kätte annaks, põhjendades soovi sellega, et Saaremaal see ajakiri ei käi. Küsisin, kas see siis Kuressaare raamatukogus ei käi. Helina kinnitas, et ei käi. Ütlesin, et Kuressaare on kaugel ka. Helina kinnitas, et on küll. Mina olin tahtnud öelda, et Kuresaare on Helina Saaremaa kodukülast kaugel, aga ma polnud kindel, kas ta sai õigesti aru. Võibolla sai tema aru, et ma mõtlen, et meie praegusest asukohast kaugel. Olime ühel teisel Lääne-Eesti saarel. Ütlesin, et ma loen numbri läbi ja siis annan Helinale. Helina tahtis, et ma kohe annaksin. Ütlesin, et ma vaatan pealkirjad ära ja siis annan. Helina ei olnud sellega ka rahul. Aga mul olid veel ainult mõned pealkirjad vaadata jäänud, nii et see läks kiiresti. Kui olin ajakirja Helinale andnud, läks kumbki meist erinevas suunas. Mõtlesin, et kui tema on selle läbi lugenud, siis loen veel artiklit vadjalastest. Aga edasi mõtlesin, et parem ei loe, muidu on näha, et andsin ajakirja käest, kui see ei olnudki mul veel lõpetatud. Helinale oleks võinud pärast rääkida, et kui Saaremaale ei saa ajakirja tellida, siis saab ikkagi tellida, et seda ümbrikus saadetaks. Mulle "Tuna" saadetakse ümbrikus. See on võibolla kallim kui putkast osta, aga putkast ostmas ei viitsi ma kogu aeg käia. Mõtlesin, et võiks teistest varem laevaga Virtsu sõita. Seal ostaksin bussipileti Tartusse. Aga võiks juhtuda, et ma ei leia bussipeatust üles ja jään bussi ootama valesse kohta. Maja ühe ukse eest mööda kõndides nägin metsmaasikaid. Tahtsin neid juba suhu korjata, aga siis mõtlesin, et need on kahtlaselt suured. Need võisid mingi musta asjaga väetatud olla, seetõttu jätsin nad söömata. Kui olin teise ukse kaudu tuppa jõudnud, tuli Helina mulle järele. Ta istus ühe voodi peale ja ütles, et ma talle lähemale läheksin. Kui ma olin läinud, siis selgus, et ta tahtis mulle näidata ajakirja tagumist kaant, et ma kõige ülemise rea ette loeksin. Lugesin, et sinna on kirjutatud "kana 2". Kanast oli meil just natukese aja eest juttu olnud. Aga järgmisel hetkel nägin, et tegelikult on sinna trükitud "kana 2" asemel hoopis toimetaja Erelti ees- ja perekonnanimi. Ütlesin, et ma nägin viirastust. Aga Helina kinnitas, et tekst muutuski. Mina hakkasin rääkima, et kui ma närvipinge all olen, võin midagi valesti lugeda. Siis mõtlesin, et ei ole hea Helinale öelda, et ma tema juuresolekul närvipinge all olen. Seepärast ütlesin hoopis, et erutuse korral võin valesti lugeda. Rääkisin, et tavaliselt ma asju valesti ei loe, muidu oleks irisema hakatud, kui ma neid ette loen. Aga kui ma käisin esimeses klassis, siis iriseti hoopis selle kallal, et ma ei pea kirjavahemärkidest kinni. Helina ütles: "Maimre." Küsisin, kust ta teab, et õpetaja nimi Maimre oli. Leidsin ise seletuse, et ta teab seda minu unenägude lugemisest. Aga Helina parandas, et ta ei öelnudki "Maimre", vaid "ma ei".