Sõjaelevandid

Pildilt oli näha, et Kasparovil ei kasva näos üldse karvu ja et tema nägu on üleni karvadega kaetud, väljaarvatud huuled. Ta oli muutunud selliseks sellepärast, et nii tema kui ka Karpov kasutasid parema mängu nimel kemikaale. Lugesin seda raamatust "Keres õpetab malet". Keres ise kutsus üles alkoholi mitte tarvitama.

Mulle oli määratud fondist töötasu, aga seda ei olnud välja makstud. Arvatavasti sellepärast, et kirjastuses oli see raha suunatud hoopis raamatu trükikulude katteks. Seda poleks tohtinud teha, sest rahaeralduste nimekirjas oli öeldud, et tegemist on just minu töötasuga. Käis sõda. Erilist lahingutegevust ei toimunud. Avaldasin arvamust, et lahingutegevus võib hoogustuda, kui Ameerika kuulutab välja üldmobilisastsiooni. Ameerika seaduste järgi on üldmobilisatsioon keelatud, aga seadusi võidakse muuta. Rääkisin veel, et sõjas võidakse hakata kasutama elevante. See ei oleks eriti edukas, sest elevant on suur loom, keda on kerge haavata, nii et ta võib hakata oma mehi tallama. Aga vanasti kasutati sõjaelevante küll. Siis oli teine asi, sest relvad olid kergemad. Toas korraldati mööbel ümber. Ema soovis, et keegi taastaks ka ahju. Mina olin vastu, pidades seda nii tiheda mööbli paigutuse korral tuleohtlikuks. Raamaturiiul peab olema ahjust vähemalt 10 sentimeetri kaugusel, milleks ei ole siin ruumi. On juhtunud, et mõnel inimesel on ahju taga puud põlema läinud. Voodid pandi ka otsapidi üksteise vastu. Siia tuppa pidi magama tulema ka Ehlvest. Ta jaotas oma malenuppude komplekti kahe karbi vahel. Siis vaatas, et nupud mahuvad kõik ühte karpi, ja tõstis need kokku. Kõige otsmises voodis pidi hakkama magama Klaus. Tema voodi oli teiste omast lühem, sest sellest pikemat poleks saanud enam tuppa mahutada. Aga Klaus oli ise ka minust lühem, nii et võibolla tema jaoks oli see voodi isegi paras. Klaus ähvardas mind, mida ta teeb, kui ma tal magada ei lase. Ma ei saanud ähvarduse sisust täpselt aru.

Olime õpetaja Saarsoo inglise keele tunnis. Tänaseks oli õpikust lugeda uus peatükk, aga mina ja Andres polnud õppinud. Õpetaja lasi Andresel tõlkida. Kui tuli ette mõni uus sõna, küsis Andres selle tähendust ise õpetajalt. Lõpu poole pakkus Andres ühele uuele sõnale vastet, et veduril paikneb miski, aga õpetaja parandas, et vedurile kingiti. Seejärel küsiti paari sõna ka minult, aga nii lihtsaid, et kuigi ma polnud õppinud, oskasin ma vastata. Tõlkisin, et vedurile kingiti valgustus. Rohkem minult ei küsitud. Aga Andres pidi nüüd kogu peatüki ära tõlkima. Neid kohti, mida ta ei osanud, oli palju. Õpetaja ütles talle need ette ja Andres kordas järgi. Koolimajas puhkes tulekahju. Õpilased evakueeriti kolmandalt korruselt akna kaudu mööda tuletõrjeredelit. Mind jäeti viimaseks ja lõpuks ainukesena ei päästetudki. Aga pääsesin ikkagi, sest selleks ajaks olid leegid juba kustutatud.

Olime mäe otsas. Mõtlesin, et ma ei jõua kõiki võõraid lapsi hoiatada, et nad alla ei kukuks. Aga edasi mõtlesin, et kui mõni minu nähes siiski alla kukuks, oleks see väga õudne ja hakkaksin kahetsema. Olin viimasel ajal mõned korrad vaadanud A. Lusti blogi. Kuigi ta oli välismaale elama läinud, kirjutas ta blogi eesti keeles. Kõigepealt tuli läbi kerida vanad sissekanded ja siis siseneda, et näha uusi. Varem oli seal olnud kirjas A. Lusti hotmaili aadress, mis sisenemiseks sisestada tuli. Aga tänaseks oli ta selle ära kustutanud ja kirjutanud asemele, et sisenetaks sama moodi, nagu on varem kõigisse tema blogidesse sisenetud. Mul ei olnud see e-maili aadress täpselt meeles, sest ma olin seda näinud ainult mõned korrad ja ainult praeguses blogis. Aga püüdsin meelde tuletada ja sisestasin midagi. Arvuti ütles mulle, et sisestatu oli õige osaliselt. Seepärast näitas ta ka uusi sissekandeid vaid osaliselt. Rohkem tehnilisi andmeid. Võibolla oligi A. Lust teinud muudatuse sisenemiskorda selleks, et mind blogist eemal hoida. Samas ta ei saanud olla kindel, kas mul on tema e-maili aadress meelde jäänud või mitte.

Vaatasin oma 1986. a. lugemispäevikut. Olin ühele leheküljele kirjutanud õhukesest raamatust, mille olemasolu olin juba unustanud. Vanaema oli minu sissekande alla kirjutanud, et harva saab nii hea mulje raamatust, mida ise lugenud ei ole. Mul oli hiljuti käinud kolm korda järjest külas Helina. Aga ma polnud kindel, kas see oli ikka tema, see võis olla ka Oudekki, sest ma ei teinud neil näo järgi vahet. Olin teinud külalisest ühe foto, olemata pildistamise ajal kindel, keda ma pildistan. Pärast neid külaskäike oli toimunud Klausi sünnipäev, mille puhul olid meile külla tulnud Piret ja Oudekki. Piret oli olnud köögis ja Oudekki suures toas. Aga ma polnud jällegi kindel, võibolla oli toasviibija ka sel korral Helina. Järgmisena oli toimunud minu sünnipäev, kuhu need külalised polnud tulnud, et näidata, et minusse suhtuvad nad halvemini.