Kolmeteistkümneni lugemine

Võitlesime suure hulga kurjategijatega, püüdes neid majast välja tõrjuda. Helistasin politseisse. Enne kui ma jõudsin torusse midagi öelda, teatas politsei juba, et ta ei tule kohale. Kui kurjategijad olid majast välja tõrjutud, hakkasid nad tagasi tungima. Hakkasin kartma, et kui me liiga agaralt võitleme, siis saame ise kohtuliku karistuse. Öeldi, et alkohoolikutest 72 protsendil on nägu muutunud. Võis arvata, et need, kellel on ilusam nägu, on jälle kõik aidsis.

Lugesin üle koos Klausiga kirjutatud eepost. Esimesed peatükid olid segasemad, neljandast alates läks mõte selgemaks. Aga sealt ma ka kõigest aru ei saanud. Eepos oli köidete kaupa paigutatud suurde riiulisse. Klaus vaatas ka seda riiulit ja ütles, et seal on raamatud kõik segamini. Vaidlesin sellele arvamusele vastu ja tuletasin meelde, et igas riiulivahes on eesmises reas eepose köited, tagumises reas eeposega seostuv kirjandus. Klaus nõustus, et võibolla. Aga nüüd läks kogu süsteem muutmisele. Kõndisin läbi kesklinna. Pugesin kahe minust suurema raamatu vahelt läbi. Nende raamatute kõrval olid teised raamatud, mis kõik rõhusid mulle läbipugemise ajal peale. Sain aru, et näen und. Mõtlesin, et tänava selles osas ma tavaliselt veel üles ei ärka, sest tee on tuttav. Aga kui jõuan parki, siis ärkan, sest puid on raskem meelde jätta. Tegelikult ei mäletanud ma ka seda, millised majad tänaval täpselt olema peavad, vaid kujutasin neid umbkaudu ette. Selle koha peal, kus minu arvates pidi olema Raekoja plats, platsi nähtavale ei ilmunud.

Mängiti malet. Venemaal olid kõik nupud veel peal, tema vastastel ainult lipp ja etturid. Aga paistis, et vastaste seis hakkab paranema. Venemaa jäi mõtlema. Lugesin ajalehte. Uudiseid maailmas valitsevast olukorrast hoolimata jätkus. Olin arvanud, et maailma on alles jäänud vaid paar riiki. Aga selgus, et lisaks suurtele riikidele on alles ka Aafrika riigid. Ajalehes kirjutati, et tahetakse kehtestada lastetusmaksu, mis muudaks lastetute inimeste elu võimatuks. Kolmest invaliidsusgrupist kaks raskemat oleks maksust vabastatud, aga kõige kergemat gruppi mitte. Üks sportlane protesteeris kavandatava maksu vastu. Ta väitis, et kuigi ta praegu ei ole veel invaliid, jääb ta selleks kuue aasta pärast, sest on võistlustel sellise vigastuse saanud. Üks arst rääkis, et ta oli läinud tegema operatsiooni, et talle last ei sünniks. Seda oli läbi viinud üks tema kolleeg, kelle käes operatsioon ebaõnnestus. Mõtlesin, et kui üks arst teist opereeris, tegi ta seda meelega halvasti ametialase kadeduse tõttu.

Kirjutasin, et ma ei ole küsinud, kas keegi üldse kolmeteistkümneni lugeda oskab. Pärast nägin, et Helina avas oma postkasti, nii et ta pidi minu kirjutatud lauset nägema. Aga ta sulges postkasti nii kiiresti, et oli kahtlane, kas ta selle ajaga lause lõpuni lugeda jõudis või kustutas ilma lugemata ära. Siis mõtlesin, et võibolla luges ta minu kirja juba varasemal kellaajal ja nüüd vaatas postkasti teist korda. Mõtlesin järele, mida ma selle kolmeteistkümneni lugemisega üldse öelda tahtsin. Võibolla seda, et lähen kõigiga kiiresti tülli, juba kolmeteistkümne hetkega.