Tornikell ja koppel

Olin teel ühte Aardla tänava majja. Teele jäi raudtee. Kuulatasin, ega rongi ei tule. Kostis hoopis tornikella lööke, seega ei saanud rongi lähedal olla. Aga varsti hakkas siiski rongi kostma. Ma ei näinud teda, sest mul olid silmad kinni. Olin vist juba ohutult üle raudtee. Et kindlalt rongil eest jõuda, läksin üha edasi. Aga võis ka olla, et nii kõndisin just rongile ette. Oleks pidanud sõrmedega silma lahti tegema ja vaatama, kus rong on. Siis toimus tegevuspaiga hüpe tükk maad tagasi ja läksin alles Riia mäest üles. Mõtlesin, et tegelikult on see varasem hetk, mul tulevad sündmused lihtsalt vales järjekorras meelde. Ja selgus, et see maja, kuhu ma teel olen, on hoopis siin tänaval. Maja uks pidi olema külje peal, aga ma ei näinud seda. Üks tüdruk läks minu ees ja tema järgi minnes leidsin siiski ukse üles. Nimelt tegi külgsein jõnksu ja uks oli jõnksu taga. Majas oli küllaltki väiksesse ruumi mahutatud laulukoor, mis juba laulis. Kõndisin koori eest läbi. Ma olin varem ka esineva koori eest läbi kõndinud. Olin olnud oma käitumise üle uhke, aga sain aru, et on olemas ka teistsuguste põhimõtetega inimesi, kelle arvates oli minu käitumine väga halb. Vaatasin mööda kõndides kõik naiskoori liikmed ühekaupa üle ja leidsin endale koha publiku hulgas.

Minu arvutipostkasti oli hakanud tulema palju rämpskirju, seetõttu hakkasin seda sagedamini avama. Järgmisel hommikul üles tõustes vaatasin ka esimese asjana postkasti. Klaus nõudis, et ma seda ei teeks. Ta ütles, et need rämpskirjad näitavad ainult seda, et ma olen palju inimesi vihale ajanud. Mina nõudsin, et Klaus vait oleks. Vennad rääkisid emaga, kus asub punkt, kuhu sõrmega lüies saab inimese ära tappa. Nõudsin, et nad vait oleks. Ema ütles, et sellest punktist nahka venitades ei sure ära. Nõudsin, et ema vait oleks. Hakkasin mõtlema, et see, mis Klaus rämpskirjade kohta rääkis, võib õige olla. Mulle tuleb rämpskirjade laine pärast seda, kui ma saadan kirja listi ee.euro. See võib tulla tõesti sellest, et poliitilised teemad ajavad inimesi vihale. Kui ma saadan poeesia listi luuletuse, siis ei tule midagi, sest luuletused ei aja kedagi vihale. Üks rämpskiri tuli isegi Helina nime alla. Perekonnanimi oli küll teine kui õigel Helinal. Kui ma oleksin õige Helina perekonnanime blogis avalikustanud, siis oleks ilmselt ka see rämpskirjale lisatud, aga nüüd ei osatud seda teha. Kontrollisin, et rämpskiri ei tulnud õige Helina aadressilt.

Lugesin ema kirjutatud meditsiinilist raamatut, mille teemaks oli väikelapse areng. Ühe sellise raamatu oli ema kirjutanud Pille sündimise järel ja teise minu sündimise järel. Võibolla oli ta avaldanud lisaks ühe raamatu kirjanduslikul teemal. Aga hilisemate laste sündimise järel ei olnud tal aega ühegi raamatu kirjutamiseks, sest laste arv läks nii suureks, et nende eest hoolitsemine võttis kogu aja ära. Kui lapsed juba suured olid, sai ema siiski tööd tegema hakata. Hakkasin kooli minema. Sõitsin samas bussis ühe tuttava tüdruku ja ühe tuttava poisiga. Seisime kõik püsti, aga tüdruk pani koti tooli peale. Mõtlesin just esineda sõnavõtuga, miks mina kotti tooli peale ei pane. Aga kui tüdruk pani, siis jätsin sõnavõtu ära, sest muidu oleks tundunud, et see on suunatud tüdruku vastu. Varasematel aegadel olime mina ja see tüdruk pannud sageli oma kotid sama tooli peale üksteise vastu. Ma oleks võinud sõidu ajal selle tuttava poisiga rääkida, aga ei teinud seda. Poiss tõenäoliselt mõtles, et ma ei räägi sellepärast, et ma jälgin seda tüdrukut. Võibolla oli tal õigus. Koolis nägin, kuidas Krister ja Helen koos ringi jalutasid ja Helen kiitis, kui ilusad on stendile riputatud fotod. Läksime klassi 208. Täna oli viimane koolipäev, mistõttu ei pidanud toimuma õiget tundi, vaid magusate asjade söömine. Ma ei saanud veel aru, kas mulle antakse midagi magusat või pidin ma selle ise kaasa võtma. Viimasel juhul ei oleks mul midagi süia olnud ja oleksin vist koju tagasi läinud. Üks klassiõde tegi mulle ettepaneku malet mängida. Vastasin, et mul ei ole malelauda kaasas. Klassiõde ütles, et mängime peast. Olin nõus, aga rääkisin et peast mängimine mul vahel tuleb välja, aga alati ei tule. Klassiõde tegi ettepaneku mängida koplis. Kopliks nimetas ta koridori kaugemat aknaalust. Mina läksin sinna, aga klassiõde läks tüdrukute wc-sse. Jäin teda ootama. Istusin aknalaual. Möödus üks võõras klass, mille liikmed mulle midagi võõrkeeles ütlesid. Vastasin, et ma ei saa aru. Tulin aknalaualt maha. Selle peale nad võisid öelda, et ma ju sain aru, et nad keelasid aknalaual istumist. Tegelikult tulin sealt maha hoopis sellepärast, et direktor võis näha. Järgmiseks nägin möödumas mitut oodatava klassiõe moodi tüdrukut. Ma ei saanud aru, milline neist on õige, aga igatahes ei tulnud ükski neist minu juurde. Tuli hoopis Jürgen I., kes rääkis, et see klassiõde valetas, kui ta ütles, et ta tahab minuga malet mängida. Tegelikult olevat klassiõe eesmärk olnud, et ma klassist lahkuksin. Vastasin, et klassiõde tahtis, et ma tuleksin koplisse. Seda kuuldes Jürgen karjatas ja haaras kahe käega peast kinni.