Voodilaud

Magasin oma voodis. Kuulsin läbi une, et toas on kaks poissi, kes räägivad vene keeles. Nende jutt tähendas arvatavasti, et see on nii inimestest tühi korter, et keegi ei tea, mis asjad siin on. Sellist juttu said rääkida ainult vargad. Nad lahkusid korterist. Sundisin ennast ärkama, võtsin kaasa voodilaua ja läksin neile trepikotta järgi. Kui nad olid esimesel korrusel, viskasin voodilaua neile järele, vaadates, et nad pihta ei saaks. Nad pistsid jooksu. Läksin voodilauale järele. Teel tuli vastu muid inimesi, keda ma polnud viske ajal märganud. Pihta oleks võinud saada nemad ja siis nad oleks saanud surma. Vaatasin postkasti. Seal oli ootamatult suur kuhi ümbrikke. See tähendas, et saabunud olid jõulud. Ma olin unustanud Helinale jõulukaardi saata, kuigi ühe kirja olin talle hiljuti saatnud. Mõtlesin, et ma loodan, et mulle on Helinalt ümbrik. Tegelikult erilist lootust ei olnud. Aga otsides siiski ühe ümbriku leidsin, millele oli roosade tähtedega minu eesnimi kirjutatud. Aga saatjaks ei olnud märgitud mitte Helina, vaid Helen. Helen kirjutas mulle arvatavasti sellepärast, et oli lugenud, et olen teda unes näinud. Trepist üles minnes tegin ümbriku lahti. Kirjas öeldigi, et ma olen kirjutanud väga hea Eesti eduloo. Sellega mõeldi minu unenäoraamatut. Kirjas oli juttu aastaarvudest, mida ma olin unes näinud. Näiteks oli toodud ühe valitseja valitsemisaastad, mis unenäos jäid 10. sajandisse, aga päriselt 1. sajandisse. Kirja stiili järgi otsustades oli selle kirjutanud hoopis tädi Ann. Võibolla oli tal siis kaks eesnime. Vanadel inimestel sageli on. Emaga tuli juttu neist poistest, keda mina varasteks olin pidanud. Ema neid varasteks ei pidanud, vaid ütles, et need poisid tõid talle mahla. Võibolla nad ei saanud aru, mis korruselt voodilaud kukkus ja et see visati meelega.

Olime kanali ääres. Hakkasime kaevama vee ja kuiva maa piirile auku. Võis juhtuda, et ilmub välja mõni täiskasvanu, kes ütleb, et sellist auku ei tohi kaevata, see rikub rannajoont. Siis oleksin vastanud, et pärast ajame augu kinni. Tegelikult oli samas kõrval juba kunagi varem selline auk kaevatud, mis oli jäänud kinni ajamata, ainult lained olid seda natuke kulutanud. Kaevasime seni, kuni liiva alt muld nähtavale ilmus. Nüüd võis kaevamise lõpetada, sest mulla nähtavaleilmumist võiski pidada kaevamise eesmärgiks. Liivakiht ei olnud eriti paks. Söögiks pakuti mingeid asju, mille otsast hargnesid ussid. Minu arvates oli nende söömine ohtlik. Oli näha, kuidas ussid ise läbi naha inimese kõhtu tungivad. Keegi, kes oli õppinud krabisid, oli aga rahul ja ütles, et krabid peavadki sellised olema. Mina otsustasin, et mina neid ei söö. Kogemata võtsin neid siiski sõrmede vahele. Hakkasin karjuma ja püüdsin sõrmi puhastada, aga neid oli kleepuvast ainest väga raske puhtaks saada.

Läksin postkastile tagasi, et kirjade hunnik tuppa viia. Ema võttis enda kätte need kirjad, mis ei olnud mulle ega kogu perele ühiselt, ja läks ees trepist üles. Minu kätte jäi suurem jagu. Sellele ümbrikule, mis Ann mulle saatis, oli peale Heleni nime kirjutatud veel "KANA". Sellega tahtis ta võibolla öelda, et ümbrik on pandud posti Kanadas. Aga võibolla hoopis, et saatja on naissoost. Teised ümbrikud olid pajad ja ämbrid, millest osad pudenesid mul käest maha. Et neid rohkem ei kukuks, otsustasin nad panna üksteise sisse. Aga selgus, et kõik teiste sisse ei klapi. Jätsin kõige kõrgemale jõudnud nõud trepi peale ja läksin madalamatelt korrustelt korjama neid, mille olin maha pillanud. Naabrid jäid maha asetatud kirju vaatama. Nad võisid minu nimele tulnud ümbriku ära varastada, kasutades seda, et vaatajaid on palju ja ma ei tea, kes neist varas on. Aga isegi kui nad praegu poleks varastanud, oleksid nad ikkagi vaadanud, et mulle on jälle kirju tulema hakanud, ja oleksid jälle meie postkasti kallal käima hakanud.

Olime koolis. Siin oli lagi palju kõrgemal kui teistes majades. Lae all ja seinu mööda jooksis keeruline torude süsteem. Osad neist olid ventilatsiooni torud, mis läksid teistele korrustele edasi. Aga tulekahju korral mida rohkem hapnikut on, seda kiiremini põleb. Krister ütles, et ta tunneb gaasi lõhna. Ta läks kraani kontrollima ja see oligi lahti. Krister keeras ta kinni. Nüüd tuli kontrollida, ega tüdrukud surnud ei ole, sest tüdrukutele võis gaas kiiremini mõjuda.