Näitleja on parem unustada

Mängisin võistlustel J. Tuulikuga. Piirasin tema kuninga kahelt liinilt sisse. Mõlemal meist oli peal palju lippe. Pakkusin vastasele viiki, sest tema kuningas oli nii paljude lippude keskel, et sellele oli võimatu matti panna. Ta võttis viigi vastu. Olime viigi teinud ka eelmisel korral. Rääkisin, et tegin viigi sellepärast, et hakkasin aru saama, et me teeme reeglitevastaseid käike. Reeglitevastane oli lipu mitmeks jagunemine. Kui võistlus läbi oli, siis rääkisin, et sain tulemuseks +2. Üks lühike poiss, kellele ma kaotanud olin, ütles, et ta ei usu, et ma nii hea tulemuse sain. Vastasin talle, et ta ei pea uskuma, aga see on nii. Siis hakkasin mõtlema, et mu tulemus oli vist ikka +1, mitte +2. Ma sain võite kaks tükki rohkem kui kaotusi, seepärast mõtlesin algul, et +2, aga tegelikult tegin ma ka viike. Läksin Väiksele Munamäele. Seal oli kunagi antud välja ajalehte "Olevik". Tahtsin seal uuesti ajalehte välja andma hakata. Aga eelmine leht oli seal võibolla suletud mäe varisemisohu tõttu. Mäe külg oli omal ajal lamedaks lihvitud ja selle sisse oli uuristatud nägu, nii et mägi oli jäänud kõvasti väiksemaks kui ta oli algul. Hakkasin mõtlema, et siia ei saa vist siiski maja ehitada, sest koht on mere kaldal, aga polaarjää sulamisel jäävad merekaldad vee alla. Väiksest Munamäest oli näha, miks tal selline nimi on - ta oli piklik nagu muna. Siis pidi seda olema ka Suur Munamägi, millest see aga suuruse tõttu välja ei paistnud. Kõndisin koos pereliikmete ja muude sugulastega mööda ühe linna tänavaid. Tahtsin neile ühte lugu rääkida, aga nad ei kuulanud mind. Seetõttu keerasin ümber ja läksin üksinda vastassuunas. Läksin ühte majja, kus oli ühes toas palju minuvanuseid inimesi. Krister tegi seal nalja, mis ei olnud kõige parem. Läksin teise ruumi, kus mängisin kiirmaleturniiri. Kohtunik oli Peebo. Lamasin kõhuli põrandal ja ootasin oma viimaste voorude vastaseid. Neid ei tulnud. Mait istus mulle selga. Roomasin tema alt välja. Seejärel võitlesime mõõkadega. Paistis, et see lõhkus klaasist mõõgad ära, sest uksest sisse tulnud naine viskas need prügikasti. Uksest sisenejad küsisid, kes soovib minna Tallinnasse mälumängule. Mõtlesin, et võiks soovitada neid, kes on varem mälumänguga tegelenud. Ise ma ei soovinud üldse minna. Mälumängus küsitakse tobedaid küsimusi, näiteks näitlejate nimesid. Filmi või etendust vaadates on parem sisse elada ja unustada, et tegelast mängib näitleja. Kiirmalevõistlusel jäidki minu viimased vastased tulemata. Mängima olid pandud veel ainult need, kellel oli lootust kõrgeid kohti saada. Nüüd oli võistlus läbi ja Peebo luges tulemused ette. Lootsin, et sain kolmanda koha. Aga kolmanda koha sai hoopis Kati S. Ütlesin, et ta ei võtnud ju üldse turniirist osa.