Mängisime öösel kaarte

Ööbisime majas, kus ei olnud wc-d. Wc-s käimiseks tuli minna üle tänava teise majja, kus ööbis teine osa meist, ja ronida mööda selle seina üles. Aga sealsed wc-d ei olnud ka korralikud. Mängisime öösel kaarte. Taheti mängida bridži. Nõustusin mängima, kuigi ei mäletanud hästi reegleid. Mõtlesin, kas ei peaks oma kaarte ära sorteerima, nagu mind kunagi õpetati. Aga jätsin selle tegemata, et vastased ei saaks aru, mis kaardid mul on. Mulle sattusid kõik tugevamad risti kaardid. Seepärast tegin pakkumise neli ristit, mis tähendas, et trump oleks olnud risti ja mina oleksin pidanud saama neli tihi. Minust järgmine ja ülejärgmine mängija ei teinud nii suure pakkumise peale enam midagi, aga viimasena pakkuv vastane pani minu pakkumisele kontra. Rohkem keegi midagi ei pakkunud. Lauale pandi minust paremale jääva mängija kaardid, sest teda ei olnud kohal. Mina käisin välja kõigepealt trumbikaardid, et teiste trumbid hävitada. Ma ei teadnud, kas oleks õigem tulla välja kõigepealt natuke tugevamate või natuke nõrgemate trumbikaartidega. Rohkem kui ühel mängijal oli osa kaarte käes tagurpidi, nii et need olid teistele nähtavad. Kui olin neli tihi täis saanud, öeldi, et sellega on mäng läbi. Avaldasin kahtlust, kas ma ei pidanud kokkuvõttes saama kuut tihi. Vist on nii, et iga mängija peab saama minimaalselt kaks tihi, ja pakkumine neli tähendas, et neli üle selle. Juhtisin tähelepanu ka sellele, et mulle tõi võidu see, et risti kaardid olid segamata jäänud.

Minu blogile tuli kommentaar teiselt blogijalt, kes oli kunagi juba minu blogi kommenteerinud. Otsustasin välja otsida kõik tema minu blogile lisatud kommentaarid. Ma ei teadnud veel, kuidas seda tehakse. Kuusk tuli mind õpetama, aga tema õpetus osutus valeks. Leidsin ise lahenduse, et kommenteerija nimi tuleb kirjutada alumise asemel ülemisse lahtrisse ning seejärel anda käsk Enter klahviga Enter, mitte hiirega. Selgus, et see blogija on minu blogi kommenteerinud neljal korral. Mina mäletasin kahte korda. Nüüd tuli veel avada kommentaaride tekstid. Esimesel katsel käivitus hoopis film. Seega selgus, et nõel tuleb torgata parempoolse tulba asemel vasakpoolsesse. Olesk tuli vaatama, mis mul ekraanil on. Tegin kõige vanema kommentaari lahti. Selleks oli pöördumine võõra eesnimega inimese poole, et ta kommenteerijale helistaks. Ütlesin, et esimesel korral ajas kommenteerija mind kellegi teisega segi. Olesk küsis selle peale, et miks kommenteerija siis telefonis vale inimesega rääkida tahtis, ja läks minema, hakkamata ülejäänud kommentaaride avamist ootama. Minu jala sisse hakkasid lendama nõelad. Tõmbasin neid välja. Aga nõelu hakkas lendama järjest rohkem. Järeldasin, et see on maailma lõpp, ja loobusin vastupanust. Aga kui ma enam vastupanu ei osutanud, lõppes ka nõelade lendamine.

Meile pakuti mõnesid ajakirja "Noorus" vanu numbreid, et me saaks sealt ristsõnu lahendada. Vastasin pakkujale, et vanades "Noorustes" on väga rasked ristsõnad, milles küsitav sõna läheb risti ainult ühe teise sõnaga. Ma kunagi proovisin neid lahendada, aga ei lahendanud ühtegi ära. See ei tulnud sellest, et ma liiga noor oleksin olnud, sest uuemate "Nooruste" ja "Kuma" ristsõnu olin juba varem ära lahendanud. Vahepeal viskasin kõik ristsõnad minema, otsustades, et rohkem ma neid ei lahenda. Olime Põlvamaal. Igaüks tegi erinevat füüsilist tööd. Aga mina leidsin endale natuke vaimsema töö. Nimelt oli seal virn vanu Põlvamaa ajalehti. Hakkasin selle numbreid lehitsema, ulatades need seejärel ühekaupa edasi ühele mehele, kes pani nad korda. Leidsin ühest numbrist foto meie talu piltidega müürist. Näitasin seda Pillele. Praegu ei olnud müüri sellisel kujul enam alles. Leidsin ühe maleteemalise artikli ja jäin seda lugema, nii et numbreid vastu võtval mehel lõppes tegevus otsa. Kui ma virna otsast alla ronisin, olin selle nii viltu rõhunud, et virn hakkas ümber kukkuma. Kukkumise peatamiseks tõsteti see kohe tükk maad madalamaks. Otsast võeti maha veel rohkem pakke kui mina vajalikuks oleksin pidanud.

Maaja rääkis, et Keres mängis oma elu viimase turniiri Soomes. Mina teadsin parandada, et kuigi Keres suri Soomes, toimus tema viimane turniir Kanadas. Leidsin ühest ajakirjast Heueri artikli Kerese viimase partii kohta. Kui ma oleks selle artikli leidnud varem, oleksin selle saanud raamatusse sisse panna. Ühel korral olin rääkinud, et mul jäi üks väljaanne läbi vaatamata. Tegelikult võis avastamata artikleid olla veel paljudes väljaannetes. Heuer arutas artiklis, kas Kerese vastane oleks saanud lõpus paremini mängida. Kõigepealt tahtis Heuer vaadata enda stiilis varianti, aga siis ta loobus sellest, öeldes, et Kerese mängu puhul tasub vaadata ainult soliidseid variante. Nii asendas ta partiikäigu hoopis käiguga, mida ta selles seisus kõige tugevamaks pidas, analüüsides, kuidas mäng selle korral edasi oleks võinud minna. Täna toimus rahvahääletus. Läksime hääletama ülikooli peahoonesse. Seal istus ühe laua taga Jürgen I., kes teadis, et eile sain ühe kaotuse osaliseks. Seetõttu võis ta imestada, et täna tulen juba rahulikult hääletama. Hääletussedeleid jagasid kordamööda Külli ja Liis. Enne mind hääletas üks tüdruk. Hääletusel oli küsimus, kas kuulutada Heuer teeneliseks sportlaseks. Sellele vastas tüdruk jaatavalt. Aga ta vastas hääletusraamatus ka teistele trükitud küsimustele, kuigi nendele vastamist ei oodatud. Muuhulgas vastas ta küsimusele, millise paragrahvi rikkumises Heuer süüdi oli. Vastuseks kirjutas tüdruk selle paragrahvi, mille alusel Nõukogude võim oli süüdistuse esitanud, kuigi süüdistus oli olnud alusetu. Märkasin, et juba on käes minu kord sedel saada. Aga mulle Külli ega Liis seda kätte ei andnud, vaid pidin ise võtma.