Kirjutan blogis ja mujal

Eile ei olnud aega kaustikusse kirjutada, seetõttu kirjutasin täna topeltportsu, vaadeldes nii tänase kui ka eilse päeva sündmusi. Lisaks üleeilseid, aastatetaguseid ja tulevikus võimalikke. Kes veel ei tea, siis kaustik ei ole see blogi. Blogi keskmine päevane loetavus mingi hetkeni järjekindlalt kasvas, aga paistab, et nüüd on võetud suund langusele. Kui blogi ei loeta, võib see tuju rikkuda. Aga kaustiku puhul rikuks tuju hoopis see, kui seda loetaks. Mõned inimesed ei ole vist veel selle peale tulnud, et asju saab kirjutada üles ka teisiti kui avalikult. Võibolla mõtlevad nad, et ise nad oma kirjutisi nagunii ei loe, las loevad vähemalt teised. Ma ei saa anda välja nii palju raamatuid, nagu ma kirjutada jõuan, sest ei ole nii palju lugejaid. Kui minu teosed kuulutataks väärtkirjanduseks ja kinni makstaks, siis saaks neid trükkida ka väiksele lugejaskonnale. Minu arvates oli minu mullu ilmunud raamatu kirjanduse aastaülevaatest väljajätmine viga, sest minu raamat oli originaalsem kui need, mida seal vaadeldi. Aga teiselt poolt ei oleks ilus olnud, kui oleks hakatud kritiseerima, et miks mul just sellised unenäod on. Ma olen mõelnud, et hallutsinatsioonid on sama, mis ärkveloleku aegsed unenäod. Täna lugesin sarnast seisukohta ka raamatust "Psühhopatoloogia". Seal küll rõhutati, et tervetel inimestel esinevad unenäod une ajal või une ja ärkveloleku piiril. Nii unenägu kui ka hallutsinatsiooni võib tajumise ajal nii uskuda kui ka läbi näha. Kui ei saa asja olemusest aru tajumise hetkel, võib saada tagantjärgi. Jeltsini aegne Venemaa olid praegusest niivõrd erinev, et minu mälestusi tol ajal lehest loetust on peetud unenäoks. Magistritöös kirjutasin sellest, et ajalehti ei saa uskuda. Täna oli mul vaja magistritöö kätte võtta, et vastata mulle esitatud küsimusele. Leidsin otsitava koha kiiresti üles.