Esmaspäev, aprill 30, 2012

Et sõjad lõppeksid

Ma tahaksin, et maailmast kaoksid sõjad. Kui sõdade lõppemine on inimloomusega vastuolus, siis võiks leiutada tabletid või süstid, mis sõdimissoovi vähendavad. Sõdade lõpetamiseks olevat leiutatud ka malemäng, aga see ei ole soovitud eesmärki täitnud. Malevõistlused toovad veel omakorda kaasa sõnasõdu. On arvatud, et sport siiski vähendab sõdade arvu, sest rahvad saavad ennast teisiti välja elada. Selle kasuks räägib asjaolu, et vanad kreeklased olümpiamängude ajaks lõpetasid sõjad. Siis oli olemas olümpiarahu, nüüd tuntakse jõulurahu, mille ajal vastupidi spordivõistlusi toimub vähem. Võistlusspordist rohkem meeldib mulle tervisesport. Ise talvel suusatamas käia oli parem kui suusavõistluste ülekandeid jälgida. Õigemini ma ei jälginudki. Raadiost mõnda katkendit kuulasin. Aga raadio panen ka mängima selleks, et oleks jõuharjutuste tegemiseks mingi taust, mitte saatekava järgi. Ajalehest mõnda suusatamise teemalist artiklit lugesin juba teadlikumalt, aga rohkem treeningu jaoks teadmiste omandamiseks kui kellelegi kaasa elamiseks. Hokivõistluste ülekannet vaatasin ka tänases unenäos. Seda võib lugeda rohkem lapsepõlvemälestuseks. Tegelikult olen mänginud viimastel aastatel veel vennapoegi hoides sellist hokimängu, kus tuleb kuul väravaauku veeretada ja see ei tohi kukkuda muudesse aukudesse. Ühed võõramad lapsed külas käies palusid oma vanemaid, et neile ka selline mäng ostetaks. Vastati, et see on nii vana mäng, et selliseid ei ole enam müügil. Täna kaalusin uue "Tuna" numbri ostma minekut, aga läks meelest. Eelmine number sai hiljuti läbi. Seal ajakirjas pidi millalgi minu koostatud raamatu kohta ka arvustus ilmuma. Viimase numbri sisu ma ei tea. Õigemini ma ei tea isegi, millal viimane number ilmus. Vahepeal oli see koju tellitud, aga siis ei jõudnud kõik numbrid kohale. Kui kirjasõber mulle paberkirju saatis, siis ta teatas, kui ta need posti pani, aga nii palju kohale ei jõudnud. Ma ei salli vargaid. Vahel on vargust õigustatud vaesusega, aga kirjade varastamist sellega õigustada ei saa. Vana korteri juurest ma ühte naabrit mäletangi hüüdnimega Kirjavaras ja tema õiget nime ei teagi. Praeguse korteri lähedal elas Kindavaras. Raadios öeldi, et Eestis on hinnanguliselt 14 000 süstivat narkomaani ja kõik need on vargad. Kui minul millegipärast narkosõltuvus tekiks, siis ma pöörduks arsti poole, et sellest vabaneda. Aga narkosõltuvuse tekkimist ei ole oodata, sest mina nii ohtlike asjadega uudishimu pärast ei katseta. Ma pole uhke ainult nende asjade üle, mida ma tegemata jätan, vaid ka nende üle, mida ma teen. Iga päev võib uhkust tunda selle üle, et kirjutan kaks blogisissekannet, ja igal tööpäeval, et lähen tööga edasi. Arstide arvates olen ma osaliselt töövõime kaotanud, aga iga töö kohta see ei kehti. Ülikoolis pääsesin kümne protsendi stipendiumisaajate hulka. Kui minu võimeid ei hinnata ja mulle normaalset töötasu ei maksta, siis on ühiskond haigem kui mina.

Koguti liiva

Oli esmaspäev ja ma pidin kooli minema. Aga mulle tuli meelde, et mul on ikka veel vene keele luuletus pähe õppimata ja inglise keele õpikust uus peatükk tõlkimata. Ma olin küll mõelnud, et õpin kõik ära, aga seda ma polnud saanud teha, sest ei jätkunud aega. Viimasest neljast päevast kolmel olin maleturniiril, ühel olin reisil, mille ajal toimus üks maleturniiridest, ja ühel lahendasin ühte abielutüli. Võis mõelda, et ma õpin kõik ära edaspidi, aga siis võis oodata, et tuleb samasuguseid ootamatusi vahele. Kui ma oleks mõelnud, et ma ei lähe enne kooli, kuni saan kõik õpitud, oleks koolis vahepeal uut õppimist antud.

*
Mul oli nimekiri, kellele ma pean midagi maksma. Nimekirjas oli kakskümmend inimest. Liitsin kokku, kui palju kõik maksed kokku tulevad. Viimasel real oli Bristoli nimi, ja selgus, et tema soovib raha natuke rohkem kui kõik teised kokku. Ma ei saanud enam maksmisest keelduda, sest olin lepingule alla kirjutanud. Tegelikult oli loogiline, et Bristolile tuli maksta rohkem kui teistele, sest tema kirjutatud lehekülg pidi ainsana raamatusse minema. Aga kui ühe lehekülje eest makstav honorar oli veerand kogu raamatu honorarist, siis see oli liig.

*
Vaatasime televiisorist hokit. Eesti kaotas ühe punktiga. Eesti hokimängija ütles, et kui oleks õnnestunud lüia üks värav rohkem, oleks see süstinud eestlastesse spordipisikut. Hokis vahetati iga kahe värava järel pooli. Jääle tekkivatest kriimustustest vist sõltus, kummale poole on kergem väravat lüia. Pärast hokiülekande lõppu tuli järjest kaks kommireklaami. Teise ajal neist ütlesin, et nüüd me peame ühte kommi veel sööma. Tavaliselt ma üldse reklaame ei vaadanud. Terve klass oli maganud ühes ruumis. Enamus oli üles tõusnud ja ruumist lahkunud, aga mõned veel magasid. Üks poiss soovitas, et ma läheks ühe tüdrukuga ühe teki alla. Ma ei läinud. Siis kutsus teine poiss, et üks tüdruk läheks tema voodisse. Tüdruk ei läinud. See ühte voodisse kutsumine käis liiga kergelt. Ütlesin, et kohe ma tõusen üles. Ükskord oli üks kurjategija tahtnud teada, mis kell isa rongi pealt tuleb, et minna teda röövima. Kui kurjategija oleks läinud raudteejaama suunas, siis oleksin läinud talle järele ja võtnud ta pikaks ajaks haardesse, nii et ta poleks saanud üldse käsi liigutada. Aga võibolla oleks ta saanud liigutada jalgu, nii et kogu kinni hoidmine oleks ikkagi olnud võitlus. Kõndisime klassiga tänaval. Enne olime vaielnud poliitika üle. Kui vaidluse lõpetasin, siis arvasin, et sellega on tüli lõppenud. Aga nüüd üks klassikaaslane ütles, et nad hakkavad minuga kaklema. Teised soovisid kaklusega ühineda, mis näitas, et nad polnud mulle andestanud. Ainult üks poiss mõistis mind. Temaga sama nimega poiss oli käinud ka minu klassis, aga praegu oli tegemist raamatutegelastega. Enamus klassi liikmeid oli ebameeldivalt stabiilse käitumisega. Jõudsime Treffneri gümnaasiumini. Selle juures oli suur nõu, mille külge õpilased olid pannud sildi, et annetataks liiva, et järgmistel aastatel kooli juures konte ei murraks. Kui jõudsime Raekoja platsile, hakkasid teised mind selle eest mõnitama, et ma olin enne malet mänginud, öeldes: alfa-beeta, alfa-beeta.

Pühapäev, aprill 29, 2012

Valmimine ja äraviskamine

Meeleheide võib lõppeda hinge heitmisega. Mehi saab küll naistest rohkem surma optimismi tõttu. Naised elavad kauem, aga neil on rohkem depressiooni. Võibolla on see üks põhjus, miks nõutakse naiste vastu suuremat viisakust. Mõni naisautojuht paistab arvavat, et kui ta on naine, siis peab jalakäija talle teed andma. Liikluseeskiri ütleb, et ülekäigukohas peab teed andma auto. Nüüd on vist liiklusseadus, mitte liikluseeskiri. Läbi uste liikumise puhul õpetatakse, et naine tuleb uksest enne välja lasta. Aga kas see on kõige õigem tegu, kui ma tänaval lähen temast uuesti mööda? Täna kõndisin tänaval sellisel kellaajal, et uksest väljudes päike loojus ja tagasi jõudes oli ikka veel enam-vähem valge. Otse enne väljumist tuli kaks telefonikõnet kahel erineval telefonil. Kui üks kõne lõppes, algas kohe teine. Üks helistaja küsis, kas ma luuletusi kirjutan. Vastasin, et luuletusi ma väga ei kirjuta, aga iga päev midagi siiski kirjutan. Võibolla kui mul veel valmis luuletusi ei oleks, tegeleks ma nende kirjutamisega praegu. Minu esimese raamatu ühes arvustustest öeldi, et arvatavasti on mul ka hoopis teistsuguseid luuletusi, kasvõi kirjutamata kujul. Üks selle raamatu arvustustest ilmus "Õpetajate Lehes". Kui ma eile feisbukis kirjutasin, et interdistsiplinaarsuse seisukohalt on Eesti parimad ajakirjad "Akadeemia" ja "Horisont", siis vastati, et nädalalehtedest "Õpetajate Leht". Mina olen nädalalehtedest lugenud peamiselt "Sirpi". Kunagi käis kodus ka "Nõukogude Õpetaja", aga siis ma olin selle jaoks liiga noor. Nüüd ei ole vanu aastakäike ka alles. Ajalehtede äraviskamise järel jõuab järgmise sammuna kunagi arvatavasti ka raamatute vähendamiseni. Ajakirjadest on osade kõik aastakäigud alles, aga vähem huvi pakkuvad likvideeritud. Lasteajakirju pole alles sellepärast, et lapsed lõhkusid need ära.

Kolme liiki tegelased lahkuvad Tallinnast

K. Simson pidas kõnet. Ta ütles, et äärmuslased võivad sinimustvalge lipu kätte haarata. Ta oli minu feisbuki kontaktides, aga nüüd tuli välja, kuidas ta minusse tegelikult suhtus. Kõndisime metsas ringi. Meil oli seal asjade peidukohti. Üks peidukoht oli otse tee ääres ja paistis välja. Ütlesin, et tee on nihkunud, varem see välja ei paistnud.

*
Lamasin põrandal. Üks poiss heitis minu kõrvale pikali ja palus, et ma räägiks vaimuhaigustest. Küsisin, millistest haigustest. Ta vastas, et enda ja tema omadest, ta on kliimauurija. Hakkasin rääkima, et haigustest on vahel kasu, aga kui neid ravima hakatakse, läheb halvemaks. Ema segas jutule vahele. Isa küsis esikust samuti, mida ma haiguste kohta ütlesin. Niimoodi ei saanud üldse rääkida, kui kõik ära kostis.

*
Vaatasin ühest ajakirjast koomiksit. Tegelased olid justkui tuttavad, aga siiski võõra joonega. Vaatasin joonistaja nime. Ütlesin, et mürakaru koomiksit on uus inimene joonistama hakanud. Vastati, et mürakaru koomikseid joonistab mitu inimest. Sellist probleemi silmas pidades oligi Maria küsinud, kas tegelasi ei saa patenteerida. Koomiksis öeldi, et kolme liiki tegelased lahkuvad Tallinnast. Sinna oli kokku kuhjatud liiga palju erinevaid tegelaste liike, nagu "Muumitrollis". Vaatasime televiisorist, kuidas naiskoor laulis. Ütlesin, et lauljaid võiks lähemalt näidata, siis paistaks välja, kuidas nad on ilusaks tehtud. Tõnu vastas, et ilus on siis, kui on hea kuju. Sellega ma polnud nõus, sest minu arvates sai asju muuta, aga ma ei hakanud enam midagi ütlema. Tõnu hakkas puhveti riidekappi tõstma. Seetõttu ähvardas puhveti klaasidega osa ümber minna. Hoidsin seda kinni. Ütlesin Tõnule, et ei tohi tõsta, need on üksteise külge kruvidega kinnitatud. Isa tuli aitama mul puhvetit tagasi tõsta. Algul tõstsime seinale liiga lähedale ja siis sellest liiga kaugele.

*
Läksin trepist üles. Kohtasin laulvat vennapoega. Teine vennapoeg istus peolauas. See oli Joosep. Läksin tema juurde. Ütlesin, et ma mõtlesin, et Joosep laulab, aga laulab hoopis Tõnis. Teisel pool lauda istuv vanem sugulane tegi sellist nägu, nagu talle ei meeldiks, et ma lapsega räägin. Joosep oli endale ise toitu ette tõstnud ja teistest varem sööma hakanud. Ta ütles, et sööb suppi, siis saab pärast magusat. Vastasin, et see ei ole vist supp, vaid hapukapsad. Paistis, et on juba jõululaupäev. See ei olnud hea, sest ma ei olnud ühtegi luuletust jõuluvanale lugemiseks ette valmistanud. Võibolla midagi oleksin osanud lugeda.

Laupäev, aprill 28, 2012

Mulla päritolu

Lugesin mõned leheküljed uut raamatut mullateaduse kohta. Seal öeldi, et ei ole mulda taimedeta ega taimi mullata. Selle järgi tekiks muna ja kana probleem, et kumb oli enne. Aga vastata võib ilmselt, et väide on liialdatud ja elu tekkis enne mulda. Vetikas ei tohiks mulda vajada. Samuti kasvavad kivi peale sammal ning vetikatest, seentest ja bakteritest koosnev samblik. Võibolla nad mingeid mulla raasukesi kasutavad. Mullaks ei muutu mitte ainult taimed, vaid ka loomad. Nende põhilagundajad ei ole samuti taimed. Looma kohta võib küll öelda, et ta on söönud taime või siis teist looma, kes toitub taimedest. Aga seeneuss sööb ainult seent ja seened on omaette riik. Seen omakorda toitub küll mullast, milles on taimeosi. Inimene kasvatab taimi lisaks mullale ka enda valmistatud toitelahuses. Raamatust võib hoiatusena meelde jätta, et muld tekib nii aeglaselt, et teda loetakse taastumatuks loodusvaraks.

Pärast revolutsioonide lõppu riigid säilivad

Mul oli Enekese ühe köite lugemine pooleli, aga Toomas küsis sama köidet. Juhatasin talle, kus see on. Mõtlesin, et mul on pooleli "Loomade elu" putukate köite lugemine, aga ajalooeksamiks valmistumiseks oleks parem lugeda imetajate köidet, sest inimese käitumine sarnaneb rohkem imetajate omaga. Kõik, mis ma olin Helina kohta kirjutanud, oli õnneks hävinud, sest ma olin need paberid torust alla lasknud ja torus paber lahustus. Tänu sellele oli võimalik temast kirjutada. Üks mees küsis mult ühte raamatut laenuks ja tahtis selle Venemaale kaasa võtta. Ütlesin talle, et ta selle pärast revolutsiooni lõppu tagasi annaks. Ajaloolased teadsid, et pärast revolutsioonide lõppu riigid säilivad ja inimestel on jälle võimalik üksteist üles leida. Me olime palunud, et sõja korral saadetaks meile kirjad sugulaste aadressil. Seda sellepärast, et sõja ajal kavatsesime ennast sugulaste poole peita. Seal oli paksem lagi, mis oleks pommitamisele paremini vastu pidanud. Kõndisime muuseumis, kus oli palju lugemist. See oli Paide muuseum. See koosnes kolmest majast, mis olid omavahel maa-aluste käikudega ühendatud. Kui me muuseumist väljusime, nõuti meilt selle külastamise eest raha. Mõtlesin, et võibolla me tegime valesti, et siia tulime, sest nüüd ei olnud kindel, kas kojusõiduks bussipiletite raha jätkub. Jõudsime selle asula kirikuni. Olin seal varem ka käinud, aga nüüd ei mäletanud enam, kuidas sinna siseneda tuli. Küsisin kohalikult elanikult, kas siseneda tuleb tagauksest. Ta vastas, et ei, eesuksest. Läksime eesuksest sisse. Kirikus seisin kõrgel ja ei julgenud alla minna, sest minu peale haukus kirikuõpetaja koer. Kirikuõpetaja ütles talle, et ta ei hauguks minu peale, sest ma olen küll halb poiss, aga tema tahab minule head teha. Mina olin enda arvates hea, mitte halb. Aga ma ei hakanud vaidlema, sest kirikuõpetajaga võrreldes võis asi teisiti olla. Kirikuõpetaja rääkis, et ta on siin kukkunud ja murdnud puusaluu. Arst oli talle öelnud, et tema vanuses see enam ära ei parane. Läksime trepist alla. Trepp oli nii halvas seisundis, et sellest ei olnud võimalik ühtegi korda komistamata alla jõuda. Viimane aste oli nii kõrge, et sellest oli väga raske alla laskuda. Hakkasime mööda jõge kodu poole ujuma. Sain selgeks uue ujumisstiili, et ei liigutanud käsi kordamööda, vaid korraga. Ma ei hinganud enam kaenla alt, vaid tulin hingamiseks hüpetega veepinnale. Liigutasin korraga nii käsi, pead kui ka jalgu. Kunagi oli ujuma õppimine mulle raske tundunud, aga nüüd mõtlesin, et kui ma teisi teadusliku pilguga jälgin, ei ole mingeid raskusi. Ujusin vennaga kõrvuti. Üks käsi käis kogu aeg vastu kallast. Tahtsime ujuda sillani. See oli kaugel. Kui lõpuks sillani välja jõudsime, ujusime veel edasi, et jõuda raudteejaama. Raudteejaamas ei teadnud, kuidas me oma rongi üles leiame.

*
Raadiost tuli jalgpallivõistluse ülekanne. Jälgisin malepartiid. Must kaotas etturi ja seejärel viguri. Aga ma ei olnud kindel, et valge võidab, sest viguri löönud valge ratsu jäi musta kuninga lähedale kinni. See võis lõpuks omakorda kaotsi minna. Seis oli kinnine ja valgel oli raske rünnata. Aga kuidagi võis tema enamratsu ka lõpuks mõjule pääseda. Võibolla pidi lõpp saabuma sellega, et valge murrab a-liini lahti ja tuleb sealt vankriga sisse, pääsedes ründama teisel tiival asuvat musta kuningat. Raadiost tulev saade oli kordussaade. Teised olid jälginud jalgpalliülekannet juba varasemal kellaajal. Vennapoeg ütles, et tema oli valge poolt. Mina olin musta poolt. Vennapojale vastati, et jalgpallis ei ole valgeid ja musti. Mina ütlesin, et aga jalgpalliülekannet kuuldes kujutlen mina seda malepartiina. Isa tahtsi magama minna ja raadio kinni keerata. Kui ma pausi järel jälle raadiot kuulsin, öeldi, et must on seisu võrdustanud ja seis on 1:1. Ütlesin, et ma arvasin kohe, et hoolimata vähemvigurist must võidab. Lõpuks must võitiski 2:1.

*
Lõppes pikk maleturniir, kus mul läks väga halvasti. Karba ütles, et teisipäeval algab järgmine turniir. Vastasin, et mina arvasin, et neljapäeval. Kui oleks alanud neljapäeval, siis ma oleks jõudnud valmistuda ja oleks võinud paremini mängida. Aga teisipäeval alguse korral võis mul jälle halvasti minna. Karba ütles, et minu ema helistas, et neljapäeval ei saa turniiri teha, sest siis on sünnipäev. Ema oli sellise kõne võtnud sellepärast, et mul oli kodus ka valesti meeles olnud, nagu oleks algus neljapäeval. Vaatasin partiiprotokolli. Mängu oli võitnud üks pool kaotusseisust. Mul oli valesti meeles, nagu oleks tegemist olnud kinnise seisuga. Tegelikult oli tegemist mänguga, kus ma olin pannud Karbale odaga sidumise, mille teised minu eest jätkates olid võiduks edasi arendanud.

Reede, aprill 27, 2012

Kohvitass lööb

Trohhalev õpetas mulle, kuidas valgetega mängida. Alustasin iga kord käiguga e4 ja iga kord tema võitis. Mõtlesin, et peaks lõpuks d4 käima, kuigi seda ma oskan halvemini. Nupud olid sellised, et ei olnud aru saada, mis nuppudega on tegemist. Pidin seda vastase käest kogu aeg küsima. Ta ütles, et kohvikann saab lüia. Minu meelest ta rääkis löömisvõimalused enda kasuks suuremaks. Ütlesin vastukaaluks, et kohvitass lööb. Lõpuks jõudsime seisu, kus kaks etturit oli rohkem hoopis minul. Aga ei olnud siiski selge, millega mäng lõppeb. Ütlesin, et vastane saab mulle teiselt realt vankriga tuld anda. Parandasin, et siiski esialgu ei saa, sest ettur on vahel.

*
Mängisin Klausiga malet. Mäng oli väga terav ja pingeline. See kestis üle 70 käigu. Tahtsin protokolli blogisse panna, sest mäng oli erakordselt huvitav ja lisaks oli matš Klaus-Simo väga tähtis sündmus. Küsisin Klausilt, mis ruumis me viibime, see ei ole vist maleklubi. Istuti kahekaupa nagu koolis. Mina istusin ühe tüdruku kõrval. Oleksin tahtnud wc-sse minna, aga ei teinud seda. Õpetaja tuli minu juurde ja ütles, et ma vahepeal liigutaks. Vastasin, et ma liigutan iga tunni aja tagant. Kui õpetaja teist korda minu juurde tuli, tahtis ta, et ma laulaks. Vastasin, et seda ma ei tee. Laulda ma ei oska ja lauldes hakkab mul halb. Aga muusikat kuulata meeldib mulle küll.

Mõtteid malelaua ümber

1. Trohhalev 5,5 p.
2. Särgava 5,5
3. Peebo 5
4. Kõiv 4,5
5.-8. Runnel jt. 4
...
16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Runnel-Trohhalev 0:1
Põvvat-Runnel 0:1
Ots-Runnel 1:0
Runnel-Ivainen 1:0
Kõiv-Runnel 1:0
Runnel-Tobre 1:0
Kääp-Runnel 0:1

Trohhalev võitis järjekordselt kaotusseisu ära. Teised mängud olid ka vahelduva eduga. Mitte küll kõik. Seekord said valged rohkem võite. Loosimist teostas arvutiga Särgava. Ma ei mäleta, et varem tavalisel nädalaturniiril selleks arvutit oleks kasutatud. Paberile kirjutati tabel ka välja. Rääkisin, et vähemalt Kasparovist tunnen ma malemängu paremini. Võrku riputati üles Kasparovi tsitaat, et mitte keegi ei nimeta algseisu keeruliseks, aga Heueri raamatu järgi pidasid uusromantikud seda kõige keerulisemaks seisuks. Põhjus, miks algseisus saab kiiresti käia, on see, et ta on varasemast tuttav. Mängus Trohhaleviga ei tundnud ma kohe tuttavat avanguvarianti ära. Kui natuke aega seisu vaatasin, siis sain siiski aru, et olen seda seisu varem palju kordi mänginud. Varsti eksis esimesena teooria vastu hoopis Trohhalev, mis mulle paremuse andiski. Üks teine maletaja oli korduvalt sama viga teinud ja niiviisi mitu korda kaotanud. Vahepeal ta unustas nähtavasti ära. Viimastel kuudel on mul vist ka mängude meeldejätmisvõime langenud. Särgava küsis mult täna, kas ma mälumängu ei taha mängida. Vastasin, et mul on oma asjad, mida ma meelde jätan - oma luuletused, unenäod, autonumbrid, ülikoolis õppisin aastaarve - aga mälumängus küsitakse sporti, millest ma midagi ei tea. Ükskord J. Lomp helistas mulle, et ma samal päeval mälumängu mängima läheks, aga ma vastasin, et ei taha. Lapsena osalesin sünnipäevaviktoriinidel ja kui olin kõige vanem osavõtja, võitsin ära. Mulle tuleb meelde kolm sünnipäevaviktoriini, kus ma olen esikoha saanud. Sünnipäevalaps oli iga kord erinev. Malesarnastest mängudest mängisime kodustel sünnipäevadel vahepeal kahte lauda. Kahe laua tõttu läksid erinevate komplektide nupud segamini, kuigi nad ei olnud täpselt ühesugused. Üks segatud komplekt jäi talveks suvilasse ja vargad viisid selle ära. Nüüd on teises karbis järel osalt minu ja osalt venna nupud. Kumma oma malelaud on, ei ole enam kindel. Vend vahepeal veel ühe töökaaslasega mängis malet, aga koju malelauda ei ole hankinud. Teine vend kinkis üks aasta naisele jõuludeks malelaua ja naine kinkis talle endale teise malelaua. Praegu mul kodus väga head malelauda ei ole ja see on arvatavasti üks põhjus, mis vähendab treenimisisu. Mõni laud on kulunud, mõni peegeldab valgust silma ja üks on väga väike. Venna malekell on jäänud minu käsutusse, aga selle keeramine on raskeks läinud.

Neljapäev, aprill 26, 2012

Valehabemed

Esiku peeglis on juuksed hallimad kui vannitoa omas. Vannitoa omasse vaatan sagedamini. Hambaid pestes ei ole kõige parem peeglisse vaadata, sest siis võib selle peale pritsmeid lennata. Ühel päeval viskas hambahari nagu vibu pastat otse silma. Vanasti müüdi lisaks hambapastale hambapulbrit, aga pesemisel muutus see ka pastaks. Piimapulber muutus veega segamisel piimaks. Viimasel ajal olen joonud köhateed. Nohurohtu soovitas ema mitte üle nädala panna. Nohust ei saa täielikult lahti kunagi. Need, kelle arvates kõik haigused tulevad pattudest, ei saa vist väikest nohu haiguseks lugeda. Haigena ei saa ma arsti juures käia ja tervena ei tunne vajadust. Kõige parem on arsti juures käia krooniliste haigustega, mis vajavad regulaarset rohu juurdekirjutamist. Mõne päeva eest tulin mõttele, et kõige raskematel öödel võin unerohtu võtta, kuigi enamusel öödel seda ei vaja. Võibolla pika unega öödel muudaks unerohi une samuti sügavamaks ja sellega lühemaks. Aga mind huvitavad rohkem unenäod kui liiga sügav uni. Ühes blogis kirjutati, et naised mäletavad unenägusid üldiselt meestest paremini, sest naiste uni ei ole nii sügav. Mina ei tea ühtegi naist, kes unenägusid minust paremini mäletaks. Kuulsamad unenägude uurijad on kõik olnud mehed. Kui vana nali on habemega nali, siis korduv unenägu ilmselt habemega unenägu. Kui on ainult pealtnäha korduv, aga midagi olulist on siiski uut, siis valehabemega. Mõni jõuluvana arvatavasti paneb lühikese habeme peale pika. Jõuluvanale loetakse habemega luuletusi. Liiga andekas laps võibolla hakkab jõuluvanale vastukingitusi tegema. Kui ülikoolis on makstud parematele üliõpilastele stipendiumi, siis võibolla jõuluvana peab tooma targematele lastele paksema raamatu. Mõnel soparaamatul võib olla küll nii palju osi, et inimene loeb ennast rumalaks.

Mälestus elu lõpuni

Lehitsesin oma magistritööd. Sellel oli hästi palju sissejuhatavaid osi. Üks osa kandis pealkirja "Venekeelsed sõnad", kus oli kirjeldatud, mida töös venekeelsete sõnadega peale on hakatud. Seda osa ma ise ei mäletanud. Teine  ja kohustuslik osa oli "Tervislik seisund". Seal ma olin pidanud kirjeldama oma tervislikku seisundit, aga ei olnud midagi kirja pannud, muidu mind poleks kaitsmisel läbi lastud. Mõnda kohta olin servale pastakaga kommentaariks kirjutanud: "Idiootsus!". Puhtandis ma polnud nii teinud. Endale olin jätnud ainult mustandi.

*
Mulle pidi elu lõpuni jääma mälestus sellest, kuidas ma ülikooli ajal väga kõvasti õppisin. Kui mina käisin ülikoolis, käisid klassikaaslased keskkoolis edasi, vist teist korda. Külastasin ka nende ajalootunde. Seal kirjutasin ka kontrolltöid, aga erinevalt ülikoolist tegin seda kodus õppimata ja ei saanud seetõttu maksimaalset hinnet. Kodus õppimiseks ei jäänud mul aega sellepärast, et sel perioodil tegin maletrenni. Kuigi kõigile oli õppimiseks aega ühe palju, oleksin mina saanud ikkagi seda aega teistest paremini ära kasutada ja siis oleks kõik imestanud. Praegu õppisin doktorantuuris. Sain alles nüüd aru, et ma pole doktoritööd veel üldse kirjutama hakanud, vaid olen mõelnud edasi magistritöö teemal. Nüüd mul oli uus juhendaja. Magistriõppes oli olnud Medijainen, aga nüüd Tannberg. Teema oli ka uus. Magistritööd olin kirjutanud fašismist, aga uus teema oli "Poliitiline võim Euroopas". Mõtlesin, et lisan sellele mõtteliselt "20. sajandil". Hakkan sellesse kaustikusse, kuhu seni olen kirjutanud mõtteid magistritöö teemal, kirjutama neid nüüdsest doktoritöö omal. Ärkasin üles. Need mõtted, mis olid kirjutatud unenäos paberile, säilisid ärkamise järel ainult täheklotsidel. Seda oli vähe ja tuli hakata kirjutama uuesti paberile.

Kolmapäev, aprill 25, 2012

Suuline ajalugu

Tänapäeval oleks suulise ja kirjaliku ajaloo vahel range vahe tegemine põhjendamatu lihtsustamine. Mõnda asja kuulen kõigepealt suuliselt ja siis panen kirja, teise panen enne kirja ja siis räägin suuliselt. Suulist ajalugu sisaldab ka ülikooli ajalooloeng. Osa õppejõude räägib ilma konspektita, lisades loetule isiklikke mälestusi ja tõlgendusi. Üliõpilane võib selle konspekti kirja panna, aga eksamil uuesti suuliselt esitada. Audiovisuaalne ilmselt ei ole suuline. Seal küll liigub ja teeb häält suu, aga see on juba salvestatud. Nüüd kuulub poliitikas kõrgeim võim teoreetiliselt rahvale, aga rahvapärimusest ei ole saanud kõige autoriteetsemat ajalooallikat.

Aparaadi funktsioonid

Üks vanamees küsis nime järgi, kas üks asi on riik. Vastasin, et päris riik see ei ole, sest ma polnud sellisest kuulnud. Arvatavasti pidas ta silmas mingit Kaliningradi lähedast kinnist territooriumi, kus valmistati tuumarelva. Mees tahtis meie aknast mingi raketi lendu saata või alla visata. Arvatavasti oli see tuumarakett. Vaatasin raamatust, et see koht, mille kohta ta oli küsinud, ei asu siiski Kaliningradi oblastis, vaid Põhja-Kaukaasias

*
Mõtlesin Helinale kirjutada, et ta võib mulle ühe korra esimesena ka kirjutada. Seni oli ta kirjutanud ainult vastuseid minu kirjadele. Aga kui ma nii oleks kirjutanud, ei oleks ta saanud ikkagi kohe esimesena kirjutada, sest siis oleks olnud tegemist vastusega minu sellele kirjale. Sain Helinalt ümbriku. Aga seal ei olnud kirja, vaid tema isikuandmed.

*
Mõtlesin Oudekkile kirjutada, et kui tal kamba vihikut kuskile panna ei ole, siis andku see minu kätte tagasi. Kui ta selle ära on kaotanud, siis on see väga halb. Mul oli küll sahtlis palju pabereid, nii et ühe vihiku ära kinkimist ma sain endale lubada. Kõndisin naabermaja ette vendade juurde. Sinna tuli üks auto. Jätsin selle numbrimärgi tähekombinatsiooni valemi järgi meelde, aga numbreid ei vaadanud. Kõndisin Pille järel Kaunase puiesteele vana hoovi juurde. Mõtlesin, et varem oli vahemaa praeguse ja vana kodu vahel suurem.

*
Henn küsis, kus arvutimäng on. Näitasin, et elektronmäng on siin, aga see on rikkis. Henn ütles, et ta ei mõtle seda. Ta võttis voodikastist välja põhimõtteliselt samasuguse mängu, aga natuke keerulisema. Sellel oli kahe raskusastme jaoks kaks erinevat ekraani. Ütlesin, et võibolla ma olen kunagi sellega ka mänginud, aga selle olemasolu ei olnud mul meeles. See uuem mäng oli majja tulnud ilmselt siis, kui ma olin vanaga juba isu täis mänginud.

*
Vennapojad ja muud väiksed lapsed mängisid. Nad nimetasid ennast väikesteks. Varem olid nad öelnud, et on suured. Aga nüüd olid nad näinud filmi väikestest mehikestest ja tahtsid selle eeskujul olla väiksed. Kaks last hakkasid üksteist taguma. Ütlesin, et üksteist kõvasti taguda ei ole hea. Siis mõtlesin, et lapsed peavad ju kuidagi aega sisustama. Seetõttu ütlesin, et võibolla õrnalt taguda võib. Üks väike tüdruk küsis, kas ma arvan, et mul on väga tark nägu. Võibolla küsis ta seda sellepärast, et mul olid prillid.

*
Ühe aparaadi küljes helises telefon. Kuigi malepartii lõpetamiseks oli järel vähe mõtlemisaega, otsustasin telefoni vastu võtta. Küsisin vennalt, kuhu tuleb vajutada. Ta näitas. Peale telefoni oli sellel aparaadil ka muid funktsioone. Seal oli ka maletajate andmebaas. Klaus soovitas mul vaadata sealt Polgari andmeid. Andmebaasis oli märgitud tärniga, kui mõni maletaja oli teinud mitmes mängus ühtesid ja samu käike. Polgaril oli tärne eriti palju. Tärnid näitasid ka, kui mängitud oli ühes ja samas kohas. Eesti maletaja juures oli tärn, mis näitas, et ta oli korduvalt mänginud Tallinna lähedal. Polgaril oli korduvate käikude tärne nii avangus, keskmängus kui ka lõppmängus. See näitas, et ta oli mängu palju õppinud ja hea mäluga, aga mitte väga originaalne.

Teisipäev, aprill 24, 2012

Mustrite liitmine


Kui ma näitasin emale seda fotot fotoaparaadist, ei saanud ta hästi aru, mis pildil on. Ta küsis, kas see on aken. Seletasin, et tegemist on tapeediga, millele langeb läbi kardina aknalaik. Kokku on liitunud tapeedimuster ja kardinamuster. Ema ütles, et see on piltmõistatus. Vastasin, et minu jaoks see ei ole mõistatus, sest ma tean, mis seal on.

Hinded õpetajatele

Nägin tunni lõpul klassipäevikut. Olin saanud selles aines kolm hinnet, mis olid pandud kolmes järjestikuses tunnis. Hinded olid neli ja kaks kolme. Sealhulgas olin saanud kolme täna. Mina pidasin ennast eriti heaks selle aine tundjaks. Küsisin, mis lollakad hinded selles aines on. Selgus, et need on hinded tunni töö eest. Küsisin, kuidas mul saab tunni töö eest hinne kolm olla, kui ma töötasin kogu aeg kaasa ja tundi ei seganud. Õpetaja selgitas, et Krister läheb sauna, kus on eesruumis kaks pappi, aga mina sinna ei lähe. Ütlesin, et ma ei lähe sinna sauna, aga ma lähen teise. Mõtlesin, et hakkan ise õpetajatele hindeid tunni töö eest klassipäevikusse kirjutama. Sellele õpetajale panen kahe, sest ta keskendub ebaolulisele. Endale panen tunnitöö eest nelja. Viit ei pane ma sellepärast, et seekord ei olnud kõige erilisem tund. Või ma võin viie ka panna, sest selles tunnis tulin ma mõttele õpetajatele hindeid panema hakata.

Esmaspäev, aprill 23, 2012

Palju tervisi

Palavik on päeva jooksul kadunud, aga üks koht mul valutab. Inimesel võib olla korraga rohkem kui üks haigus. Kui tervis on haiguse puudumine, siis võib järelikult olla ka palju tervisi, kui puuduvad paljud haigused. Tervisi inimestele vahel saadetakse. Saata saab sellega, kes on piisavalt terve, et ringi liikuda. On olemas ka haiguslik hulkumine. Reisipisikut veel ei pruugita haiguseks lugeda. Mõni saadetakse välismaale tervist parandama, kui arvatakse, et seal on parem kliima. Minu tervist selline ettevõtmine ei pruugiks parandada, kui reis ise on närvesööv. Närve rahustab kõige paremini kodus olemine. Aga selleks sobib ka suvila. Seda suvilat, kus oli kõige rahulikum, meil enam pole. Talu on alles, aga sinna sõidab alati palju rahvast korraga ja sealhulgas tuleb võõraid külalisi. Ise ma sinna külalisi kutsunud ei ole. Mul oleks vähem õigust ka, kui mina talu eelarvesse ei maksa. Kuulasin täna raadiost saadet selle kohta, kuidas elektriga äritsema hakatakse. Inimene saab valida, kellelt ja millistel tingimustel ta elektrit ostab. Aga mul tekkis küsimus, miks inimestel peaks olema aega soodsama elektri jahtimisega tegeleda. Nendele, kellel ei ole jõudu lepingu sõlmimisega tegeleda, hakatakse müüma hoopis kallimat elektrit, kuigi eeldatavalt on neil raha vähem.

Ei saa pingutada

Eile kirjutasin mõne sõna eesti keele kaitseks ja pärast seda hakkasin vastukaaluks võõrkeele sõnu õppima. Aga võibolla see õppimine väsitas nii kõvasti, et kerkis palavik. Tervis ei olnud juba varem korras ja võibolla sellepärast ei talunud pingutust. Nohuga olen võidelnud juba peaaegu terve nädal. Mõnel teisel päeval on ka olnud, et hommikul olen tugevam ja õhtuks pingutavate tegevuste järel jääks justkui haigemaks. Eile oli pingutavam tegevus veel paberile mõtete üles kirjutamine. Seevastu õhtul ei teinud enam midagi pingutavat, vaid istusin ühte punkti vaadates või olin pikali. Öösel magasin halvasti. Aga praegu ma väsinud ei ole. Terve ka mitte. Aga hommikul oli palavik väiksem kui õhtul. Praegu on loodetavasti veel väiksem, sest võtsin peavalurohtu, mis peaks palaviku ka alla viima. Parem on vast praegu mitte väga pikalt kirjutada.

Pühapäev, aprill 22, 2012


Kevade saabumise puhul

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Esimesest kahest voorust sain 1,5 punkti ja seejärel hakkasin järjest kaotama. Ütlesin, et rohkem ma sellel turniiril punkte ei saa. Mulle vastati, et ma ei tohi võitlusest loobuda. Sain juba teist turniiri järjest palju kaotusi. Ütlesin, et mul on läinud juba paremini kui valikturniiril, sest seal sain ühe punkti, aga finaalis poolteist. Ma ei saanud enam hästi aru, kuidas ma nii väikse punktide arvuga valikturniirilt edasi pääsesin. Mitmel laual tuli peale üks ja sama seis, nagu oleks üksteise pealt kopeeritud, ja kõik need mängud lõppesid viigiga. Kui Klausil see seis peale tuli, siis ta tahtis teha ratsukäiku, aga ei olnud võimalik, sest ratsu oli lipu sidumise all. Mina pidin viimases voorus mängima ühe väikse lapsega, kelle ma pidin nähtavasti ära võitma. Meile oli ka pandud lauale see seis, aga mina olin vastasest nii palju tugevam, et seisu viigilisus ei lugenud. Aga kui ma laua juurde jõudsin, prantsatas üks teine laps sellele otsa ja lõi nupud segamini. Pakkusin vastasele viiki, mille ta vastu võttis. Olin rahul, et sain ikkagi pool punkti juurde ja turniiri lõpetada. Ainult et minu reitingule mõjus see halvasti. Põhjendasin viigi tegemist sellega, et ma ei jõudnud seisu näha ja ei oleks seetõttu osanud seda taastada.

*
Tehti ettepanek, et kevade saabumise puhul läheme homme klassiga linnast välja. Õpetaja õpetas, et me mõõdaks kepiga hange sügavust, enne kui sisse astume. Liiga sügavasse ei tohtinud astuda. Küsiti, miks varem kevadel linnast välja mineku kommet ei olnud. Hakkasin mõtlema, et võibolla sellepärast, et maal võib külm hakata. Kui külm hakkab, ei saa jala linna tagasi minna, kui teel on liiga sügavad hanged. Ja rongid käivad just praegusel ajal ainult kaks korda päevas. Kõige parem variant oleks siis minna tagasi bussiga, aga nendel on ka tunniajased vahed.

Laupäev, aprill 21, 2012

"Psühholoogia keerukusest"

Jüri Allik. "Psühholoogia keerukusest". Tartu, 2009. 271 lk.

Varem olin lugenud peamiselt vanemaid psühholoogia raamatuid. Nüüd läbi saanud raamatu näol on tegemist uuema artiklikoguga. Selle autor arvab, et inimese isiksuseomadused muutuvad elu jooksul väga vähe. Seda vastupidiselt 19. sajandi psühholoogile Le Bonile, kes kirjutas, et inimestel on püsivad iseloomuomadused romaanides, mitte tegelikus elus. Minu kogemuse järgi võib haigestumine või tervenemine inimest märkimisväärselt muuta. Aga näiteks minu muusikamaitse on elu jooksul tõesti väga vähe muutunud. Isiksusemoadustest rääkides peab autor silmas psühholoogilisi omadusi, aga sellega ei ole veel vaadatud inimest kui tervikut. Kui kellelegi sobib psühholoogiliselt hästi lugemisega seotud töö, siis võib takistuseks saada siiski silmahaigus. Inimese saatus ja sissetulek sõltuvat väga palju IQ-st, mille testimist mõni teine autor on kritiseerinud. Populaarse raamatu kohta emotsionaalsest intelligentsusest ütleb Allik, et emotsionaalset intelligentsust pole olemas, õigemini on olemas teise nime all. Minu meelest sõnade üle vaidlemisest olulisem on asjadele sisuline lähenemine. Erinevates keeltes on nagunii erinev sõnavara, samuti erinevatel sajanditel. Raamatus nimetatud isiksuseomadustest on minu meelest kõige olulisem meelekindlus, mille abil saab vähemalt välises käitumises kõiki teisi omadusi maskeerida. Ja varem loetud raamat käitumisteraapiast ütleb, et kui inimene sunnib ennast väliselt teist moodi käituma, siis muutub ka tema sisemine enesetunne. Praktika näitab küll, et seegi teooria on liialdatud. Meelekindluse abil peaks saama kasvatada ka meelekindlust ennast. Selle kohta on ütlus, et usk liigutab mägesid. Nõus ei taha ma olla sellega, kui positiivsetest emotsioonidest on tehtud ekstravertsuse tunnus. Jungi raamatus psühholoogilistest tüüpidest oli teisiti, et igal psühholoogilisel tüübil oli olemas nii ekstravertne kui ka introvertne vorm. Seda võin kinnitada omast käest, et üksi olles naeran rohkem kui seltskonnas. Allik pooldab uute avastuste tegemiseks testide meetodit. Muuhulgas näitavat testid, et stereotüübid erinevate rahvaste kohta ei ole tõepärased, kuna rahva keskmise liikme testis enda kohta antud hinnangud erinevad enda rahvusele kui tervikule antud hinnangust. Sellega ma ei ole päris nõus, sest rahvast võrreldakse naaberrahvastega, aga ennast rahvuskaaslastega. Lisaks ei ole sel puhul kommenteeritud Le Boni teooriat, et hulkade omadused erinevad neid moodustavate üksikisikute omadest. Rohkem meeldib mulle Freudi teooriate kriitika. Freud olevat kultuuriinimeste hulgas populaarsem kui psühholoogide hulgas, aga mina kultuuriga tegelenuna tunnen ka Allikut lugemata, et Freudi teooriate vähemalt minule laiendamine oleks liialdus. Freudi teooriaid uskusin natuke keskkooli ajal, kui ma nendega esmakordselt tutvusin ja uskusin üldse paljut loetust. Hiljem on mulle muud teooriad usutavamad tundunud. Unenägusid seletas minu meelest Jung paremini kui Freud, kuigi ka Jung oli nende tähenduse suhtes liiga enesekindel.

Kesklinnas olid kasutusele tulnud ostutšekid

Meil oli kodus mööblil uus paigutus. Minu tuba oli nüüd suur tuba. See mulle hästi ei meeldinud, sest see oli pimedam. Aga keegi pidi pimedamates tubades ka elama, kui majadel oli mitmes suunas aknaid. Või selgus, et minu tuba on seal, kus varemgi, aga Tõnu ja Henn on suurde tuppa tõstetud. Seega palju ei muutunudki. Tõnu ja Henn olid varem ka suure osa ajast seal olnud. Arutasime, mis ilmakaartesse meie aknad jäävad. Ütlesin, et lääs ongi läänes.

*
Kesklinnas olid kasutusele tulnud ostutšekid. See kellel tšekki ei olnud, võis ehk müüjatelt siiski kaupa küsida ja talle võidi müia tšekk koos kaubaga. Aga võibolla nõuti, et tšekk peab juba varem olemas olema. Istusin bussijaamas bussis. Aga kätt taskusse pannes selgus, et mul ei ole piletit, sest ainuke kaasasolev pilet on juba augustatud. Läksin bussist välja ja kõndisin putka juurde. Ma ei teadnud, mitu piletit osta. Küsisin pileteid kümne euro eest. Aga kui maksma hakkasin, siis selgus, et mul ei olegi eurosid, vaid ainult kümnekroonised. Siis pidin minema koju jala. Pileteid müüv naine oli kirjastuse juht. Ta ütles, et pakub mulle 5000 euro eest kuus kellast kellani tööd. Kellast kellani kirjastuses istumine poleks mulle hästi sobinud. Aga küsisin, mis töö see on. Naine vastas, et ta paneb kuu aja pärast kuulutuse lehte.

*
Hakkasin hommikul üles tõusma. Nüüd oli see tuba ainult minu oma ja suur tuba Tõnu ja Hennu oma. Tahtsin sellest hoolimata suurde tuppa minna. Sain öelda, et vahel käiakse üksteisel külas. Aga mulle endale väga poleks meeldinud, kui minu tuppa oleks tuldud. Ja ei teadnud, kuidas teised nende tuppa sisenemisse suhtuvad. Seetõttu otsustasin, et ei lähe kööki suure toa, vaid esiku kaudu.

Reede, aprill 20, 2012

Maailmameistrite klubi

Ülikooli maleklubi viimane turniir:

1. Jakobson 3 p.
2. Vilbaste 2
...
 4 osavõtjat

Täna päevakeskuses:

1. Kõiv 6 p.
2. H. Ots 5
3. Ivainen 2 vooru / Peebo 5 vooru kahepeale 5 p.
4. Seljodkin 4,5
...
14 osavõtjat

Mina see nädal nohu tõttu turniiridel ei osalenud. Täna piirdus minu maleline tegevus klubis sellega, et näitasin, et kui kuningas on lähedal, saab eelviimasel real odaetturi vastu ka lipuga võita. Samuti arutasime, mis kuupäeval minu sünnipäevaturniir teha. Samal ajal on teisigi sünnipäevalisi. Üks on kabetaja Lätt, kes tuli hiljuti kirikabes maailmameistriks. Nüüd kui Lätt ja Kuusk korraga klubisse kohale tulevad, on seal kaks valitsevat maailmameistrit.

Teises linnas valiti esimeest

Üks mees patsutas laste tagumikke ja pildistas seda. Ta sundis lapsed vaikima väitega, et kellegi teisega ei ole ta nii teinud. Kui saadi teada, et on, siis ta valetas, et teisi patsutas ta teist moodi, mispeale vaikiti esialgu edasi.

*
Olin kaitseliitlane. Mul oli kohustus sõja puhkemise korral munder selga panna ja kogunemisele minna. Ütlesin, et pean vaenlasele vastu minema juba sõja esimesel päeval. Mul püsis see kohustus vaevu meeles.

*
Hakkasin oma vanu maale üle maalima. Tegin seda ploki kolme esimese maaliga. Need läksid koledamaks. Teoreetiliselt sai neil lasta veel kuivada ja proovida siis veelkord üle maalida, et ilusamaks läheks. Henn ütles, et see on rõve, et ma olen seganud sinist ja roosat. Vastasin, et rohkem ma vanu maale üle ei maali. Õnneks olid rikutud pildid eelnevalt pildistatud.

*
Vaatasin internetis ühte vestlusgruppi, kus ma varem polnud käinud. See oli tehtud mõned aastad tagasi, et ühel mehel oleks avaldamiskoht, aga seal ei olnud selle ajaga väga palju kirjutatud. Seisin bussipeatuses, mis oli tehtud selle mehe pealevõtmiseks. Aga bussipeatus oli viidud nüüdseks teisele poole teed, sest see mees seisis hoopis seal. Läksin sinna. Sain teada, et on olemas erabussiliin, mille buss ei peatu peatustes, vaid liini kasutajate majade juures. Tegemist oli vist mikrobussiga. Tuli minna teise linna, kus oli ükskord juba käidud. Ütlesin, et seal on ju maja väiksem kui seal käinute arv. Vastati, et tähendab, et osad pidid ööbima teises majas. Teises linnas valiti esimeest. Malelaual oli seis, kus ühel poolel oli etturite arv hea, aga ma ei näinud, kuidas ta ühte etturit kaitsta saab. Mees, kes sai esimehe valimistel kõige rohkem hääli, küsis pärast hääletamise lõppu, kes tahab esimeheks hakata. Soovi avaldas tema ema. Selleks ta saigi. See ema oli võimu soovinud arvatavasti sellepärast, et ta ei olnud vaimselt terve. Plakatil, kuhu oli kirjutatud etturite arv, oli see muudetud kümnelt üheksale. See tähendas, et kaitsmatu ettur oligi vahepeal löödud.

Neljapäev, aprill 19, 2012

Inglased ja kreeklased

Inglise ajalehed pööravad niigi spordile liiga suurt tähelepanu ja nüüd tulevad Londonis veel olümpiamängud. Hoolimata pikkadest spordi traditsioonidest ei ole Inglismaal spordikultuur väga kaugele arenenud. Vähemalt Mäll iseloomustas inglasi jalgpallihuligaanidena. Sõna sport tuleb leksikoni järgi inglise keelest. Aga ma kahtlustan, et inglased tuletasid selle linnanimest Sparta, sest vanad kreeklased pidasid ka olümpiamänge.

Kassi hind

Ann ostis kassi. Ta maksis selle eest neli eurot ja seejärel teise neli eurot juurde. Ann ütles, et tänapäevane laps küsiks, miks kass nii vähe maksab. Aga tema laps on veel nii väike, et küsib hoopis, miks kass nii palju maksab. See koer oli varem olnud venelaste oma. Ütlesin, et siis ta on venelane. Koer oli meie õues lahti. Välja minnes panin tema lepitamiseks maha hapukoort.

Kolmapäev, aprill 18, 2012

Sinilillede aeg

Kirjandusmuuseumi lugemissaalil on ukse peal sama number, mis minu esimese klassi ruumil - 102. Varem mul ei olnud kokkulangevus meelde jäänud, aga viimastel päevadel olen teinud rohkem visuaalseid tähelepanekuid. Või see on ehk veel numbriline tähelepanek. Aga asjade värvile ja kujule olen ka tähelepanu pööranud. Lumikellukesed on ära õitsenud ja nende asemele on tulnud sinililled. Täna nägin esimest korda, et mõne puu pungad on suureks läinud. Üks mees ütles mõne nädala eest, et otsustav ei ole temperatuur, vaid valgus. Päris nii see vist siiski ei ole, sest mõned taimed kippusid jaanuari algul ka õitsema. Natuke külmemal alal näeb vist rohelist aastaringsemalt kui natuke soojemal, sest okaspuumetsad kasvavad üldiselt põhjapool kui lehtpuumetsad. Raadios räägiti hiljuti, et Kanadas 30 kraadises külmas kasvab ka kaktuseid. Minu meelest koolis õpetati, et kaamelil on paks keel, et ta saaks kaktust süia, aga raadiosaate järgi on Aafrikast pärit ainult üks kaktuseliik, kõik ülejäänud on Ameerikast. Tänapäeval on küll teisi kaktuseid ka Aafrikasse viidud. Psühholoogiaraamatus põhjendati Aafrika riikide mahajäämust sellega, et neegrite keskmine IQ on madalam, aga ajalooraamatus kliimaga. Psühholoogiaraamat ütles, et paljulapselistes peredes on laste IQ alates kolmandast lapsest madalam. Hoolsas peres ei tohiks see minu meelest nii olla, sest kolmest õest Polgarist on males kõige tugevam just kõige noorem, mida nende vanemad põhjendasid sellega, et kolmanda lapse õpetamiseks oli neil juba rohkem kogemusi. Psühholoogiaraamat küll ütleb, et malemänguoskus ei sõltu IQ-st. Aga sellel teemal polnud pikemalt peatutud, et seletada, millest ta siis sõltub. Minu aju kõige tugevam osa malemängu osa ei ole. Viimastel päevadel on mul hea meel, et maletreeningu asemel sõnalisele mõtlemisele keskendumine on toonud pikemad unenäod. Eile olid üleskirjutused 75 rida ja täna 90, samal ajal kui Tartu malemeistrivõistluste teisel päeval oli ridu 0.

Luuleridade päritolu

Mul pidi ilmuma uus luulekogu. Ja Haavaoksa järgmises luulekogus pidi üks tsüklitest koosnema minu luuletustest. Isa oli tulnud sellele mõttele, et need luuletused kusagilgi ära kasutada. Haavaoksalt endalt oli mitu tsüklit. Viimane tema tsükkel ei koosnenud luuletustest, vaid proosalugudest. Seda ma ei viitsinud lugeda. Mõtlesin, et tegelikult ei ole mul Haavaoksa luulekogusse oma tsüklit vaja, sest kõik need luuletused ilmuvad ka minu luulekogus. Mul keerles peas üks luuletus. Lamasin voodis. Ema tuli ja luges ette kaks rida sellest luuletusest, küsides, kuidas see jätkub. Nüüd ma enam ei mäletanud. Ütlesin, et sellist luuletust mul ei ole. Ema läks teise voodi juurde Hennu äratama. Hennu peal oli üks ämblik. Ema küsis, kas see imeb verd. Tavaliselt ämblikud inimese verd ei imenud, aga see oli erand, kui ta just puuk ei olnud. Minu voodi nurgas olid ka ämblikuvõrk ja ämblik. Lükkasin nad tekiga voodist välja, nii et ma ise ei näeks, kas ämblik jääb terveks või läheb katki. Tegelikult ämblikud arvatavasti selle peale ründasidki inimesi, kui inimesed neid vigastasid. Kaks jalga kaotanud ämblik võis ka veel rünnata. Läksin kööki. Seal ütles ema, et see luuletus, mida ta tsiteeris, on ikka kuskilt tuttav, ta ei mäleta seda ainult üleni. Mina pakkusin, et võibolla see oli hoopis Haavaoksa luuletusest, mille ma perekonna listi saatsin. Ema ütles, et Haavaoksa luulekogu kahest tsüklist üks on minu kirjutatud. Vaidelsin vastu, et seal on rohkem tsükleid. Läksin väiksesse kööki, et arvutist vaadata, kas Haavaoksal on sellised read. Väikses köögis oli Klaus oma arvutiga. Võrgujuhe oli pandud minu arvutist Klausi arvutisse. See tuli ümber tõsta. Hakkasin seda algul tõstma suurde arvutisse, aga siis panin ikkagi enda väiksesse arvutisse, põhjendusega, et see on kiirem ja müriseb vähem. Esikus kaklesid Toomas ja üks mees. Klaus läks nende juurde ja lõi nad kaks korda suure kõmakaga peadpidi kokku. Läksin Tooma ja selle mehe juurde suurde tuppa. Ütlesin neile, et kui neil nüüd peapõrutus on, siis pöördugu arsti poole. Üks neist heitis põrandale pikali. Ütlesin, et väga õige, peapõrutusega on parem lamada. Läksin väiksesse kööki ja võtsin Klausi haardesse. Ta oli must tugevam, aga haare oli nii õnnestunud, et ta ei saanud käsi liigutada. Käisin vahepeal suures toas ja siis tulin ja võtsin Klausi uuesti haardesse, et ta päid kokku oli löönud. Küsisin, kas ta tahab, et ma ta lõpuks lahti ka laseks. Klaus vastas, et ei taha. Ütlesin, et täpselt see vastus, mida ma arvasin. Kõik läheb nii, nagu ma ette näen. Klaus tahtis ilmselt, et ma teda kauem kinni hoiaks, et ta saaks minu vastu viha kasvatada ja kui ma olen lõpuks sunnitud ta lahti laskma, vihasemalt kallale tulla.

*
Vaatasin entsüklopeediast pilte. Seal oli kujutatud kunstiteost, mille puhul torkas silma, et sellel oli palju auke. Igast august oli inimese sõrm välja torgatud, sealhulgas püksilukuaukudest. Pildi nimi oli "Püksid", sest sellised emotsioonid pidid inimestel tekkima meeste jalas pükse nähes. Mõtlesin, et entsüklopeedias olevaid pilte saab pildistada ja levitada, sest keegi neid ei tunne. Entsüklopeedia on küll kõigile kättesaadav, aga inimesed pole sellest hoolimata neid pilte vaadanud. Läksin oma tuppa. Vaatasin aknast välja. Õu oli täis päikesevalgust. Päike parajasti loojus. Mõtlesin, et päikesevalguses on hea pildistada. Võtsin riiuli pealt fotoaparaadi, et pildistada läbi aknakardina väljas kõndivat naist. Enne pildistamist suurendasin teda maksimaalselt ja pärast klõpsu tegemist kavatsesin valmis pilti omakorda suurendada. Varem ma ei olnud võõraid naisi pildistanud. Nüüd ma ei saanud enam oma fotoaparaadist teistele fotosid näidata. Aga nad võisid ise fotoaparaadi võtta ja vaatama hakata. Ma sain juba tehtud fotod uuesti ära kustutada. Aga kui ma tehtud fotot vaatasin, siis sinna ei olnudki jäänud see, mida ma enne pildistamist nägin. Naise asemel oli pildile jäänud rannaliiv. Väljas sadas lund. Kogu aprillikuu oli muudkui lund sadanud. Täna oli ta nii paks, et sai vist juba uuesti suusatada. Suusad olid küll juba keldrisse viidud, aga need sai sealt uuesti välja tuua. Ütlesin, et läheks suusatama, ainult et kui sellisel kuupäeval veel lumi maas on, ei ole suusatada hea tunne. Üks seal vist suusatabki.

*
Tõnu osatas Hennu, et Henn oleks justkui öelnud, et te ei tea, Jeesuse tapmine oli ebademokraatlik, aga atentaat ühele Eesti poliitikule ei olnud. Televiisoris näidati filmi selle atentaadi kohta. Kõigepealt arutati teemat dokumentaalkaadrites ja siis tulid vist lavastatud kaadrid atentaadi enda kohta. Näidati, kuidas poliitik kõndis oma koduõuel hirmunud näoga. Siis näidati ühte akent, millest ta läbi kumas. Sellesse aknasse tulistati kolm lasku. Aga poliitik jäi ellu. Ta oli pärast atentaati julgelt käitunud ja vist ilma ihukaitsjata ringi käinud, eeldades, et atentaati ei korrata. Tallinnas pidi toimuma paraad tema toetuseks. Olime Paides. Klaus ei kavatsenud sõita Tartusse tagasi, vaid Tallinnasse sellele paraadile. Jagati nööre, mis olid selle paraadiga seotud. Need tuli üksteise küljest lahti tõmmata. Ütlesin, et ärge neid endale kaela pange. Aga pandi siiski ja võidi varsti lämbuma hakata. Mõtlesin, et paraadile lähevad inimesed Vene-vastasuse tõttu, aga see poliitik valimisvõidu korral toob just enda parteiga liitunud venelased võimule. Võibolla oli atentaat isegi tema enda lavastus. Nendel, kes Tartusse hakkasid sõitma, paluti seal ühele sugulasele öelda, et Klaus ei sõida Tallinnasse Tartust, vaid otse Paidest. Olin ühes poes ja vaatasin pliiatsitopsi. Proovisin sealt kollast vildikat, kuni ta ära kuivas. Ma olin sellise pliiatsitopsi koos sisuga ostnud ükskord varem ja ostsin ka nüüd. Kui vildikat poleks proovinud, ei oleks ta vast ära kuivanud. Ma ei pidanud selle topsi pastakaid eriti headeks. Oleks saanud osta ka paremaid, aga ostsin harjumuse järgi. Sõitsin kodu poole jalgrattaga. Igal pool ei olnud aru saada, kas jalgrattatee läheb mööda kõnniteed või autoteed. Mõtlesin, et varem ma olen jalgrattaga autoteel sõitmist kartnud, aga nüüd näen, et midagi hullu ei ole. Siis sain aru, et asi on selles, et ma sõidan vales tee ääres. Kui sõita nii, et autod tulevad vastu, ei ole tõesti hullu, aga liikluseeskiri nõuab nii sõitmist, et nad tuleks selja tagant. Muidu võib teine jalgrattur vastu tulla ja kitsaks minna. Sõitsin kodu poolt kaubamaja juurde. Mõtlesin, et inimesed imestavad, et ma hakkasin kõigepealt fotoaparaadiga ja nüüd jalgrattaga ringi liikuma. Mõnel aastaajal jäeti jalgrattateed väga kitsaks ja lisaks tuli veel jalakäijatele ruumi anda.

Teisipäev, aprill 17, 2012

Hävitavad võidujooksud

Üks teooria Nõukogude Liidu lagunemise kohta on, et Reagan haaras ta kaasa nii ulatuslikku võidurelvastumisse, mis venelastele majanduslikult üle jõu käis. Seda olukorda meenutavad praegu Euroopa Liidu meeleheitlikud katsed euro päästmiseks raha leida. Liikmesriikide majanduslikke raskusi omakorda seletatakse võidutarbimisega. Vahel võib võidujooks hävitada ka rohkem kui ühe osapoole. Nii varisesid Esimeses maailmasõjas kokku nii Vene kui ka Saksa keisririik. Reaganit on püütud näidata poliitilise geeniusena, aga islamimaailmaga sõjaline võidujooks võib ka Ameerika hävitada.

Piibel ja "Totu Kuul"

Tõnu luges usuga võitlemiseks Piiblit. Siis pani ta Piibli käest ja hakkas lugema Lutherit. Võtsin ise Piibli. Tõnu tahtis seda tagasi. Ütlesin, et loen ühe lehekülje ja siis annan. See võtab mul ainult üks minut aega, võibolla kaks. Mõtlesin, mis siis saab, kui aega peaks kuluma arvatust rohkem. Piiblis kirjutati, et üks polüteistlik Idamaa jumal oli Uku, kellele üks tegelane hakkas mõtlema välja teisendeid. Eestlased olid arvanud, et Uku oli nende muinasjumal. Aga ilmselt oli asi selles, et ristiusustajate kroonik oli Piibli põhjal nimetanud eestlaste jumalat halvustavalt Ukuks, nii et hilisemad eestlased lugesid seda nime kroonikast. Piiblis kirjutati edasi, et see tegelane hakkas järjest igasuguseid asju välja mõtlema, sealhulgas soolikate funktsioone. Hiljem tuli arvatavasti moraal, et ta jõuab järeldusele, et tuleb piirduda ainult reaalsusega. Lehekülje lõpus kirjutati, et Piiblit tuleb lugeda kopti keeles. Mõtlesin, et see on liig. Minu vanuses kopti keelt õppima hakates seda enam ei omanda. Pealegi kirjutati Vana Testament vist alguses heebrea keeles ja alles hiljem tõlgiti kopti keelde. Kuigi võis ka olla vastupidi, sest juudid olid vahepeal Egiptuses vangipõlves. Nii nagu kristlus oli Rooma usu sünnitis, oli võibolla judaism Egiptuse usu oma. Kui Piibli Tõnule tagasi andsin, ei tahtnud ta seda ka jälle pikalt lugeda, vaid küsis, kus on raamat "Totu Kuul". Ütlesin, et ta peaks ühe asja juures püsima. Hakkasin siiski küsitud raamatut otsima. Leidsin kõigepealt kilekoti, mille peale oli kirjutatud "Totu Kuul". Aga seal ei olnud raamat, vaid üks teine asi kingituseks viimiseks. Raamat oli endiselt riiulis. Küsiti, kumb on parem raamat, kas Piibel või "Totu Kuul". Vastasin, et lastele lugemiseks on "Totu Kuul" parem. Mõtlesin, et võiks lisada, et aga see on kommunistlik. Pille ütles, et need on täpselt ühel ja samal tasemel raamatud. Mina ütlesin, et ega ma olen muinasaja kirjanduse antoloogia läbi lugenud ja mul oli selle kohta pärast väga huvitav arvustust kirjutada. See kirjandus pärineb samast ajast kui Piibel. Piiblit ma veel tervikuna läbi lugenud ei ole, aga on plaanis seda kunagi teha.

*
Olime Kaunase puiesteel. Mul kukkusid prillid eest. Seal oli nii libe asfalt, et prillid libisesid üle tänava meie endise maja ette. Ema läks neid ära tooma. Vahel võis juhtuda, et prillid libisevad nii kaugele, et ma neid ilma prillideta enam ei näe. Praegu veel nägin.

*
Mõned inimesed olid nii hoolimatud, et kui keegi oleks neile öelnud, et on inimest söönud, ei oleks nad näinud selles kuritegu, sest nende jaoks koosnes maailm võõrastest inimestest. Mina ei oleks isegi koerale mõttes öelnud, et ma söön su ära. Üks sõudja oli varem olnud oma alal väga tugev, aga nüüd oli ta vanem ja ei jõudnud enam noorematega võistelda. See tuli sellest, et tema treener oli ka vanaks jäänud ja ei viitsinud enam ennast täiendada. Mõtlesin hüpata vette, nii et sellest jälg jääks. Meie maja ees kohendas Toomas lilli. Ta tegi seda täna juba mitmendat korda. Ütlesin talle, et ta on seda juba teinud. Toomas hoidis titat. Pille vastas mulle ja ma kuulsin, nagu ta oleks kuulnud, et ma ütlesin debiilik. Ütlesin, et mina ei öelnud debiilik. Nüüd selgus, et Pille ei olnud ka öelnud ja ma olin ise valesti kuulnud. Aga kui ma poleks vaidlema hakanud, polekski tõde selgunud. Vend ütles, et kui öeldakse: "Titt on titt," siis see on halvustav. Vaidlesin vastu, et vahel kasutatakse sõna titt ka tähenduses laps või nukk, siis see ei ole halvustav. Tita ei ole kindlasti halvustav. Mul oli nii hea meel, kui me saime majja tita. Vend vastas, et siis ma olin laps. Mõtlesin, et täiskasvanutele võivad titad veel rohkem meeldida. Räägiti, kuidas Laar on sõnu segi ajanud. Kui oli öeldud, et kardetakse, et kurjategijad võivad minna Lõuna-Ameerikasse, siis arvas Laar, et see tähendab Lõuna-Californiat. Kõige kohta, mida öeldi, joonistati skeem. Nimetati erinevate inimeste nimesid ja nende kohta tuli skeem joonistada. Kui üks joonistaja oli tahvli ees, küsis minu kõrval istuv õpetaja, kas joonistaja üldse originaali nägi. Sellepeale tegi joonistaja tahvlile kahes suunas nooled, et kõik solvangud põrkavad solvajale tagasi. Järgmine joonistaja pidi joonistama selle õpetaja kohta. Õpetaja nimetas kahe teise õpetaja nime, et ta tuleb joonistada kindlasti nendega kõrvuti, sest nendega on ta kõige rohkem suhelnud. See tuli mulle üllatusena, sest üks nimetatud õpetajatest mulle eriti ei meeldinud ja tundus rumal. Tahvlile joonistati kõigepealt tilkuvad jalanõud. Õpetaja hüüdis: "Jälle!" Seejärel joonistati tilkuv seelik. Õpetaja hakkas hüsteeriliselt nutma ja lahkus saalist. Mõtlesin, et kui minuga oleks nii tehtud, siis mina poleks nutma hakanud. Siin joonistavad ebaprofessionaalsed kunstnikud. See on kõigest kooli üritus. Nimetati, et järgmiseks tuleb joonistada Mussolini kohta. Hakkasin kohe saali ette minema. Aga joonistama kutsuti hoopis Kasekamp. Mina ja Kasekamp jõudsime saali ette korraga. Ütlesin, et Mussolini oli minu magistritöö teema, aga Kasekambi oma mitte. Üks joonistaja hakkas joonistama Mussolinit kangelasena. Sellega ta läks lõksu. Mõtlesin, et mina lähenen asjale nii, et Mussolini kohta ei ole midagi teada, sest tema ajal ainult valetati. Tema müüt on teiste üles ehitatud. Joonistan Mussolini nii, et üks kraana tõstab talle pead otsa ja teine kraana samal ajal pea kohale krooni.

Esmaspäev, aprill 16, 2012

Möirgav pallimängija

Üks päev tulid külla Henn, Joosep ja Villem. Näitasin Joosepile Ameerika lasteentsüklopeediast dinosauruste pilte. Nüüd oskasin tähestiku järgi märksõna "dinosaurus" üles otsida. Vanasti pidasin kümnest köitest seda dinosauruse piltide tõttu kõige tähtsamaks, aga nende asukoha jätsin meelde hoopis kaanel oleva nukupildi järgi. Joosep näitas türannosauruse pilti ja ütles, et see on tema dinosaurus. Joosepile ja Tõnisele oli mõlemale jõuluvana suure dinosauruse kinkinud. Tõnu ja Tõnis tulid külla teisel päeval. Tõnis nimetas jutu peale Joosepist enda omaks rohelist dinosaurust. Ta pani põrandale pika rivi mänguautodest ja muudest mänguasjadest, öeldes, et need seisavad punase tule taga. Ta soovis jälle ka maalida. Maalimine on käinud iga kord nii, et mõlemal on pintsel käes ja valmib ühispilt. Kõik need pildid on jäänud minu kätte ja oma koju pole lapsed neid viinud. Kui eelmisel korral värvis Tõnis suurema osa paberist roheliseks, siis seekord eelistas ta musta värvi. Vaatasin, et pilt tuleb isegi liiga must, aga kuivades tumedus vähenes. Kontrastiks jäi osa pinnast ka valgeks. Üks uus element maalil oli püstol ja varasemast tuttav element draakon. Kui vesivärvidega pilt oli valmis, järgnes pastellidega joonistamine. Mina tegin paberi kõiki nelja nurka kerad ja Tõnis keskele suurema objekti. Pikalt mängisime ka palli. Tõnis möirgas hästi valju häälega naerda. Oleme palli mänginud ka varem, aga enne ei olnud see talle nii palju nalja teinud. Pärast pallimängu lõpetamist oli Tõnis higine ja pidi enne kojuminekut maha jahtuma. Aga seda ta teha ei tahtnud, vaid hakkas diivani peal hüppama. Talle tuli köhahoog peale ja öeldi, et see on higistamisköha.

Uus ajakirjanik

Läksin Kaunase puiestee hoovi. Seal suusatasid lapsed ringiratast. Ütlesin, et minu vanuses on ümber hoovi ring liiga lühike. Asusime teele ühe sihtkoha suunas. Üks poiss ütles mulle, et ma üle kolme klaasi ei jooks, muidu ma muutun närviliseks. Vastasin, et ma muutun nagunii närviliseks. Kõndisime mööda üle rohumaa viivat rada. Sihtkoht oli arvatust kaugemal, nii et öö saabudes ei olnud me veel pärale jõudnud. Aga kuskile pidi see rada viima, sest see oli juba enne meid sisse tallatud.

*
Üks vend pidas kõnet, et täiskasvanud peavad tema arvates saama lapsi füüsiliselt mõjutada. Kui on tööõpetuse tund, siis ei saa lubada, et nõel on kodus. Seejärel pidas kõnet vanaema. Teda oli kaks tükki ja mõlemad rääkisid korraga. Üks oli noorem ja teine vanem. Ühte nimetati vanaemaks ja teist kasuemaks. Konverentsil oli väga vähe osalejaid. Peale meie pere ei olnud siia kedagi tulnud, aga me pidasime sellest hoolimata kõnesid. Mina istusin seina ääres oleval uksel. Vanaema tuli ja rääkis mulle, et mina käin ka välisreisidel. See ei vastanud tõele. Vanema ütles, et mina seal vist kõige sagedamini ei käi. Ta õpetas, et kui tema on välisreisil, siis paneb ta ukse haaki, et teised tema kohta ära ei võtaks. Aga ta paneb haagi kinni tagurpidi, et ukse vahele jääks pragu, kust tuleks õhku. Maaja küsis Pillelt, kes üks inimene on. Pille vastas, et see käis minu paralleelklassis. Minule ei olnud sellise inimese olemasolu üldse meelde jäänud.

*
Kohtusin oma maja ees Oudekkiga. Ta ütles, et ajalehes oli hea artikkel. Sellelt autorilt oli see vist alles teine artikkel, aga mõlemad olid väga head. Võibolla on tegemist äsja ajakirjandusosakonna lõpetanuga, kes varem ei kirjutanud. Vastasin, et mõni kirjutab ennast ühe artikliga tühjaks. Olin vist feisbukist näinud, et emale ka see artikkel meeldis. Oudekkil oli käes meie köögist toodud nuga. Võtsin selle talt ära. Seejärel võtsin talt ära veel hulga meie köögist pärinevaid terariistu. Läksin nendega toa poole. Mõtlesin, et kuigi mul on need käes sellepärast, et minu arvates ei tohi neid tänaval käes olla, võidakse nüüd just öelda, et ma olen hambuni relvastatud. Oma korterisse jõudes ütlesin teistele pereliikmetele, et ma sain need Oudekki käest kätte, ta oli need siit välja tassinud.

*
Nägin surmakuulutustes tuttava maletaja nime. Siis nägin, et eesnimi on siiski teine, tegemist on tema vennaga. Surma arvatav põhjus oli, et teisel vennal oli eile sünnipäev. Kuulutuse oli lehte pannud ERSP Värska maleosakond. ERSP-s oli vist male väga levinud, tal oli Tartus ka maleosakond olnud ja ühtedel Eesti meistrivõistlustel oli pandud välja auhind parimale ERSP-lasele. Partei liikmed olid malega tegelema hakanud vist pärast partei asutamist ühisel otsusel.

Pühapäev, aprill 15, 2012

Võõras element

Ma olen kogu elu sattunud olukordadesse, kus on palju võõrast elementi. Meie hoovis ei saanud kõigi lastega mängida, sest osad olid venelased. Kooli minnes ei saanud kõigi klassikaaslastega rääkida, sest osad olid tüdrukud. Vanemates klassides hakkasid üldiselt poisid ja tüdrukud rohkem suhtlema, aga mina hakkasin poistega ka vähem rääkima, mis tuli tervisliku seisundi erinevusest. Praegu käin malet mängimas klubis, kus ma endiselt osade inimestega ei räägi, sest seal on lisaks maletajatele ka kabetajaid.

Duellil kiirustamine

Ema oli öelnud vastuseks soovitusele feisbukiga liituda, et tagane saatan. Aga nüüd ta oli liitunud. Ise ma polnud ka algul liituda tahtnud, aga hiljem olin seda teinud. Pille ütles, et mina olen öelnud, et milleks võtta vastu feisbuki kutseid nendelt, kes ainult muusikavideosid üles riputavad, kui tahaks teada, mida inimene ise kirjutab, aga muusikamaitse võib temast erineda. Vastasin, et nüüd mul on juba kontaktide hulgas inimene, kes kuulab sada muusikavideot päevas. Ütlesin, et sellise puhul võib näiteks võrrelda, kas tema enda nägu sarnaneb nendele nägudele, mis esinevad tema ülesriputatud videotes. Algas video, mille stiiliks öeldi death-metal.

*
Napoleon läks duellile. Vastane tahtis teda maha lasta juba enne duelli algust. Napoleon tegi ta kahjutuks ja ütles, et enne duelli algust tulistada ei või. Kui vastasel esimene tulistamiskatse ei õnnestunud, siis ta rohkem ei proovinud. Ta sõitis teistest enne laagrist koju. Laagri lõpus juhtusid iga kord ühed ja samad sündmused, et kõigepealt hakati pidama duelle ja seejärel hakkasid ronima hirmuäratavad putukad ja lõpuks hakati laulma. Napoleon ja tema vastane kuulusid kõige populaarsemate laagrisolijate hulka. Mina teadsin varasematest kogemustest, et minule ei aplodeeritaks. Ise tundsin ennast enesekindlalt, aga aplausi hetkedel oli näha, et teised suhtuvad minusse teisiti. Üks võrumaalane oleks ka võinud olla populaarne, sest ta mängis hästi malet. Aga Võrumaa oli provints ja sellepärast sealt pärinevaid inimesi ei austatud. Napoleon oli Kennedy. Ta kirjutas oma vastasele, et ega ta ei mõtle selle tüdruku peale, kelle pärast nad laagris konkureerivad, vaid oma tulevase naise peale. On kaks võimalust, kes selleks saab. Mõlemad viibivad koduosariigis.

*
Üks mees kirjutas, et ta on katsetanud unise peaga üles tõusmist. Siis ei tule liigutused kõige õigemini välja, nii et vahelduvad tõusmiskatsed ja uinumised. Mees kirjutas, et muu võite ise juurde luuletada. Ta rääkis midagi veel, aga nii vaikselt, et ma rohkem ei kuulnud.

*
Ütlesin, et blogis kirjutada saab tasuta. Üks mees vastas, et see on ainult selleks, et ohjad varsti veel kõvemini pingule tõmmata. Algul lastakse tasuta ja siis vaadatakse. Vaidlesin vastu, et olen juba seitse aastat blogi pidanud. Ja internetis tasuta kirjutanud veel kauem. Kui oleks möödunud sada aastat, siis oleks need jutud tasuliseks muutumise kohta ära kadunud.

Laupäev, aprill 14, 2012

Saaremaa laevasõit

Üks kaasmagistrant kirjutas magistritöö 19. sajandi Saaremaast. Seal ta ütles vist umbes midagi sellist, et Saaremaa oli maailmast ära lõigatud, sest seal ei olnud raudteed. Mina avaldasin selle üle seminaris imestust, et Saaremaa on ju mere ääres. Sellele ta vastas umbes sõnadega, et ta mõtleks sama moodi nagu mina, aga Saaremaal ei olnud sadamat. Nüüd lugesin 19. sajandi Eesti meresõidu kohta mujalt. Loetu järgi Saaremaal ei olnud tõesti sellist suurt sadamat nagu Tallinn või Pärnu, aga saarlased tol ajal siiski purjelaevadega sõitsid. Võibolla neil polnudki nii suure sadama järele vajadust, sest neil polnud nii suurt linna. Saarlased olid eestlastest suurimad laevaehitajad ja ehitasid laevu ka teiste maakondade meremeeste jaoks. See paneb mõtlema, kust nad ehitamise harjutamiseks materjali said, kui kadakast ilmselt laeva ei ehita.

Okkaline põõsas

Olin varasemal kellaajal näinud raske unenäo, aga ennast tahtejõuga edasi magama sundinud, nii et ma polnud pärast unenäo lõppu ärganud. Nüüd tuli ema mind, Tõnut ja Hennu äratama. Ta ütles, et nüüd kes ministriks, kes paljaks. Me ei teinud välja, vaid magasime edasi. Selle peale hakkas ema karjuma. Me ei teinud ikkagi välja. Leidsin, et inimest ei tohi äratada, vaid ta peab saama välja magada. Hakkasin siiski kahtlema, kas see äratamine ei ole ainult unenägu, sest tuli meelde, et päriselt Tõnu ja Henn enam siin ei ela.

*
Olin teinud tööd, kus pidi lugema vana "Ajaloolise Ajakirja" materjale. Isa oli soovitanud, et ma küsiks vanaemalt, kas tal on selle numbreid, et neid laenata. Siis oli tulnud teine töö vahele ja olin esimese töö esialgu katkestanud. Aga teise töö puhul oli sama moodi "Ajaloolist Ajakirja" vaja, nii et oli siiski põhjust seda vanaemalt küsida.

*
Meil olid külalised. Nad uurisid raamaturiiuleid. Mul olid riiulis lisaks raamatutele ka isiklikud kaustikud. Ütlesin külalistele, et ma ei taha, et nad neid kaustikuid võtaks. Nad ei teinud sellest märkusest välja. Otsustasin, et lähen eemale, sest peaasi on mitte ise näha, kui teised neid kaustikuid loevad. See juhtus Meelval. Meil oli seal terve linn. Meelval olid käinud hiljuti vargad, aga nad polnud jõudnud tervet linna tühjaks varastada. Tegelikult ma ei olnud kindel, kas kogu linn kuulub meile või ainult üks maja. Sõitsime rongis. Rong jõudis linna. Rongijuht ütles mikrofoni, et tõstke käed üles. Katusel sõitjad tõstsidki. Minu meelest oli see ohtlik, sest miski võis niimoodi käe otsast lõigata. Rong sõitiski katuse alla. Nähtavasti oligi käte küljest lõikamine rongijuhi eesmärk. Lootsin, et kui esimestel katuselolijatel on käed läinud, lasevad tagumised selle peale käed alla. Aga võibolla nad ei näinud ette.

*
Lähenesin oma majale. Selle ukse ees kasvas okkaline põõsas. Sellest läbi pugedes sai iga kord kätele vigastusi. Eriti halb oli see isa tervisele. Ütlesin põõsa kõrval seisvatele poistele, et see põõsas tuleb maha võtta, aga mina seda ei tee. See põõsas oligi põhjus, miks ma ei elanud kogu aeg kodus. Hiljuti olin elanud Põlvas ja praegu Narvas. Kuigi olin neis linnades tükk aega viibinud, ei olnud mul nende tänavate nimed ikka veel meeles. Mõtlesin, kas ma ei peaks lõpuks Narva kohalike elanikega kontakteeruma.

Reede, aprill 13, 2012

Ergastuda või kirgastuda

Lugesin entsüklopeediat. Seal kirjutati, et on kaks erinevat võimalust - kas ergastuda või kirgastuda. Seletasin, et üks tähendab ärkamist ja teine uinumist. Saabus naisusukuulutaja, kes hakkas ühte tüdrukut pöörama. Mul oli mõlemas käes joogitops, millest üks läks voodi peale ümber. Usukuulutaja küsis tüdrukult, mis oli enne juhtunud. Usukuulutaja pöördus minu poole, et kas mina lasin putuka kraanist alla. Vastasin, et mina pole seda teinud. Kui putukaid ei ole liiga palju, siis ma neid kraanist alla ei lase, ja seekord oli neid ainult üks. Vähemalt ei lase ma meelega, kogemata võin vahel lasta. Usukuulutaja küsis tüdrukult, kellega ta vannitoas üks minut süleleb. Tüdrukul sellist inimest ei olnudki. Aga nüüd püüdis ta jätta muljet, et see inimene olen mina. Ta puutus mulle kergelt vastu. Lamasime kahe voodi vahel, toetudes lastelauale ja toolile. Ema tuli äratama. Ta küsis, miks ma ei ole oma voodis, vaid kohas, kuhu mind võis viia seiklus. Ta küsis midagi pikemalt, aga kõike ma ei kuulnud. Vastus oleks olnud, et ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin, õhtul läksin magama oma voodisse. Aga kuna ma kõike ei kuulnud, siis küsisin hoopis, mis küsimus oli. Ema kordas, aga ma jälle kõike ei kuulnud ja jälle ei vastanud.

*
Vaatasin pealkirja alla "ERSP Pakril". IRL-ist lahkujad taastasid ERSP-d. Kuna Madisson oli juba varem ühe ERSP taastanud, siis ei teadnud, kas ta lubab neil seda nime kasutada. Uue ERSP liikmed põhiliselt laulsid nõukogudevastaseid laule. Enamus neist olid vanad inimesed. Seetõttu tundus kahtlane, et noored neid valimistel toetaks.

*
Üks naine ütles, et nüüd ma olen nii vana, et pean temaga abielluma. Olin nõus. Läksin sellest sugulaste tuppa teatama. Arvasin, et see naine tuleb ka sinna, aga teda ei tulnud. Lõpuks oli kell nii palju, et pidin lahkuma. Minema hakates ütlesin, et naine mõtles vist ümber. Aga kui ma oma toa ukse taha jõudsin, oli naine mulle selle vahele kirja jätnud, et ma annaks talle võtmed. Ma ei saanud aru, mille võtmeid ta soovib. Järgmine päev öeldi mulle, et see naine on kohvikus. Ühtlasi näidati tema pilti, et ma ta ära tunneks. Kohvikust leidsingi sellise naise, nagu oli olnud pildil. Ta ütles mulle, et ma ootaks tund aega.

Eeldatule vastupidiselt

Ülikooli maleklubi viimase turniiri tulemused:

1. Jakobson 3
2. Sander 3
...
5 osavõtjat

Tänane päevakeskuse turniir kui ma õigesti vaatasin:

1. Peebo 7
2. Seljodkin 5,5
3. Ojaste 4,5
...
Runnel 3
18 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru

Runnel-Põvvat 1:0
Metsoja-Runnel 1:0
Runnel-Liiva 0:1
Raid-Runnel 0:1
Runnel-Ojaste 0:1
Ivainen-Runnel 0:1
Runnel-Kõiv 0:1

Järelmatš 10 minutiga:
Runnel-Kõiv 0:1
Kõiv-Runnel 0:1

Seega said mustad seitse võitu järjest. Põhjus võib olla, et valgetega tahan liiga kõvasti rünnata, aga mustaga olin ettevaatlikum. Enne mängude algust lootsin valgeid saades rohkem.

Neljapäev, aprill 12, 2012

Linna meistri võidupartii

Turniiril viimaseks jäänul oleks vast liig kõiki oma mänge üles riputada, aga mängu turniiri võitjaga panen siiski kirja. Vastane on tulnud Tartu meistriks kaks aastat järjest ja lisaks on ka praegune Eesti meister.

Runnel-Vorobjov
Tartu meistrivõistlused
1. voor

1. e4 d6 2. d4 Rf6 3. Rc3 g6 4. f4 Og7 5. Oe2 0-0 6. Rf3 Ra6 7. Oa6 ba 8. e5 de 9. fe Rd5 10. Rd5 Ld5 11. 0-0 c5 12. Oe3 cd 13. Ld4 Ob7 14. Ld5 Od5 15. Od4 Vfd8 16. c3 a5 17. Vf2 a4 18. Vaf1 Oc4 19. Va1 Vd7 20. Rg5 Oh6 21. h4 Og5 22. hg Vb8 23. b3 ab 23. ab Vb3 24. Vf4 a6 26. Vh4 Vb2 27. Vf4 Vdb7 28. Oc5 Od5 29. Vd4 Vd7 30. Va6 Vg2+ 31. Kf1 Vg5 32. c4 Vf5+ 33. Kg1 oe6 34. Va8+ Kg7 35. Vd7 Od7 36. Oe7 Ve5 37. Of8+ Kf6 38. c5 Ve2 ja varsti must võitis. Tunnist mõtlemisajast jäi valgel alles 2 minutit 18 sekundit ja mustal 2 minutit 44 sekundit.

Tükeldasin magistritööd

Jagasin oma magistritöö kahte perioodi ja need lõikasin veel omakorda noaga kaheks köiteks. Olin magistritööga Toomemäel. Tahtsin seda lugema hakata, aga nägin, et tööd ei saa avada, sest puhus tugev tuul, mis oleks võinud lehed lendu viia. Siis oleks tulnud neid püüdma hakata. Üks õppejõud oli öelnud, et on parem, kui uurija mälu on halvem, siis saab ta uurimistöö rutem valmis. Minu meelest oli see vastuolus sellega, kui õppejõud ise panid mulle eksamitel hea mälu eest paremaid hindeid. Ja ma ei saanud aru, miks on nii tähtis, et ma töö ruttu valimis saaks, kui ükskord ma nagunii saan.

*
Tartu meistrivõistlused olid läbi viidud ühes Venemaa linnas. Nüüd olime Tartus tagasi. Karba oli Venemaale ruumi kinni pannud. Olime rongiga sinna linna sõitnud ja Karba oli õige maja üles otsinud. Ise ma poleks seda leidnud. Tegelikult Karba ei olnud seal ka varem käinud. Aga minul ei olnud orienteerumisvõimet.

*
Läksin Paidesse. Mõtlesin, et mina mõtlen alati, et tulen vanaemale külla, aga teda enam ei ole. See on nii kurb. Ma ei harju sellega kunagi. Tartu vanaema küsis, kui suur mu sissetulek on. Vastasin, et töötan viis päeva nädalas, aga saan selle eest ainult sada eurot kuus. Seejuures ei lähe isegi see pensioniarvestusse. Isa ütles vahele midagi, millega ta tahtis vist öelda, et töö õppimise ajal ei lähe. Otsisin internetist välja pensioniseaduse.

*
Olin hommikul kehalise kasvatuse tunniks kooli tulnud, aga kauemaks ei kavatsenud siia jääda, sest ma olin natuke haige. Kui mind oleks kojuminekul takistada püütud, siis oleksin öelnud, et ma ei võtnud kooliasjugi kaasa. Aga hakkasin mõtlema, et miks peaks kooliasjade koju jätmine suurem vabandus kojuminekuks olema. Läksin kaks korda läbi koolimaja peaukse välja vaatama. Ukse peale oli pandud silt, mis kell on. See pidi tähendama, et tund juba käib ja välja minna enam ei või. Läksin riidehoidu. Sellel oli küll uks, mille kaudu sai majast väljuda. Aga paistis, et seal ei olegi enam riidehoid, vaid mingid kabinetid. Ma polnud vahepealsetel aastatel koolis käinud ja ei olnud muudatustega tuttav.

Kolmapäev, aprill 11, 2012

Allakäigu viimane aste

Jõuan järeldusele, et ma ei oska enam millestki kirjutada. Pea töötab ainult magamise ajal. Aga ta ei saa siis ka kõige paremini töötada, kui ma ei ole eelnevalt midagi päeva jooksul õppinud. Aga minu vanuses vist ei saa enam õppida. Lapsena õppisin küll selgeks rääkimise, kõndimise, lugemise ja kirjutamise. Aga kirjutada oskan ma siiski ainult dikteerimise järgi, mitte oma peaga. Kuna ma enam midagi kirjutada ei oska, siis on aeg hakata varem kirjutatut lugema, enne kui nägemine ka nii halvaks läheb, et enam ei saa. Siis ei saaks lasta teistel ka ette lugeda, sest osa olen kirjutanud kirjatähtedega, millest keegi peale minu aru ei saa, ja osa on küll trükitud, aga eesti keeles. Noorem põlvkond on ümber rahvustunud ja ei oska eesti keelt niiviisi hääldada, et mina aru saaks. Ühes kohas olin kirjutanud ühest ümberrahvustunud seast, aga see, kelle kohta see käis, hääldas seda inglisepäraselt ja arvas, et ma olen kirjutanud merest. Kuigi mina olen viimane eestlane, olen isegi mina alla käinud ja ühtegi tarka eestlast enam ei olegi. Lähen ja süütan enda tulevasel hauaplatsil eesti rahva mälestuseks küünla.

Kirjasõbrad ja pliiatsid

Pille rääkis ühes saates, kui hea see on, et tal on nii palju vendi. Ta ütles, et aga ta hakkas Tooma nelja-aastaseks oleku ajal perekonnast eemalduma. Järgmine lause pidi vist tähendama, et täielikult ta siiski ei eemaldunud. Arvutasin, et Toomas oli nelja-aastane aastal 1999. See oli aasta, kui ma hakkasin Oudekkiga kirju vahetama. Aga võibolla siin Pille eemaldumisega siiski seost ei olnud, sest Oudekki peale mõtlema hakkasin ma juba aasta varem. Maalisin pildi, millele panin nimeks "Punane naine". Seejärel mõtlesin värvida ära iga erineva punase pliiatsiga ühe ruudulise paberi ruudu, sest need olid kõik natuke erinevat tooni. Mul ei õnnestunud täpselt ruudu piiridest kinni pidada ja natuke pliiatsivärvi läks sellest üle. Värvisin sama pliiatsiga ära ka osa järgmisest ruudust ja hakkasin kogemata sama ruutu järgmise pliiatsiga üle värvima. Kasutasin ka oranže pliiatseid, sest need olid ka punakad. Kui punased pliiatsid said otsa, hakkasin värvima kollastega, et kasutan kõiki sooje värve. Kui panin paberid kokku ja uuesti lahti võtsin, siis märkasin, et maal ei olnud veel üleni kuivanud ja oli teinud pleki vanemale maalile. Nüüd tuli vaadata, et kolmas paber ka kokku ei saaks. Aga uued värviplekid maalil ei olnud suur õnnetus. Osa kollaseid ruute tuli paigutada juba pöördele. Märkasin, et viimaste pliiatsitega ei värvinud ma enam ühe, vaid mitme ruudu suuruselt.

*
Oudekki oli kirjutanud, et ma ei ole võimeline reaalsust analüüsima. Võibolla pidas ta sellega silmas, et ma näen teda unes, kui tema suhtub minusse halvasti. Kui olime kunagi arutanud, kas ma ei peaks Oudekkile ühiselamusse külla minema, siis ma küll ei läinud, aga selle võimaluse kaalumise pärast oli ikkagi kõrgendatud meeleolu. Mõtlesin kirjutada Helinale, et ta on mulle endast liiga vähe fotosid saatnud. Need fotod, mis võrgus üleval ripuvad, ei tule arvesse, sest ma ei viitsi neid lehekülgi iga päev külastada. Ühe võrgulehel oleva foto kohta olin Helinale kirjutanud, et ma vaatan seda iga päev, mispeale ta oli selle maha võtnud. Aga siis kirjutasin ma seda vist juba teist korda, ja esimese kirjutamise peale ta veel ei võtnud. Vennad andsid mulle kirja. Lugesin kaks esimest lauset läbi. Ütlesin, et see kiri on isiklik ja solvav. Et Helina ei arvaks, et ma seda tema lausete kohta ütlesin, lisasin, et Helina kirjutatud osa ma ei ole veel lugenud. Rääkisin, et minu jaoks on isiklikud need asjad, mis teiste jaoks ei ole, ja vastupidi. Henn vaatas, kuidas ma nätsu närin. Närisin muusika järgi. Tõmbasin nätsu niidi suust välja. Oleks võinud teha ka mulli, aga seda ma ei osanud. Ütlesin luulerütmis, et lõpuks läheb näts suhu tagasi.

Teisipäev, aprill 10, 2012

Erinevad loomused

Kunagi püüdsime õngega kalu,
söödaks oli siis vihmauss.
Kalad kindlasti tundsid valu,
visklesid ka, aga suu oli kuss.

Täna sõime ostetud kalu,
maitse neil polnud väga hea.
Kaladest vähem tundsime valu,
aga rohkem kaebas me pea.

Vähetuntud mäng

Inglise keeles pidi varsti toimuma suur reform. See seisnes nii inglise keele kirjapildi kui ka selle Inglismaal õpetamise lihtsustamises. Meie õpetaja ütles, et meie selle reformiga kaasa ei lähe. Sellega oleksime meie jäänud õppima kõrgemal tasemel inglise keelt kui inglased ise.

*
Ootasime bussipeatuses bussi. Kui buss tuli, hakkas Klaus jooksma järgmisse peatusesse, et sealt peale minna. Mina poleks üldse tulnud mõttele, et niimoodi peale jõuab, aga paistis, et ta siiski jõuab. Pidin panema jala bussi ukse vahele, et buss ootaks, kuni ema kottidega ka peale jõuab. Aga unustasin seda teha, nii et ema jäi maha. Ütlesin valju häälega, et mina piletit ei augusta, sest ma pean kõndima eelmisse peatusesse tagasi koti järele.

*
Leidsin ühe mõtlemismängu raamatu. Tahtsin selle koju viia ja maleraamatute kõrvale riiulisse panna. Kogusin raamatuid kõigi mõtlemismängude kohta. Leitud raamat algas lausega, et kui Teise maailmasõja lõpus Vene väed Tartusse sisenesid, käisid parajasti kafkatamka võistlused. Algul mõtlesin, et tamka on kabe. Aga siis nägin käikude üleskirjutusest, et tegemist on mingi mulle tundmatu mänguga. Löömist märgiti väljade nimede vahel nelja ristimärgiga ja erinevaid nuppe oli rohkem kui kabes. Mõtlesin, et kafka tuleb võibolla kirjanik Kafka järgi. Seda mängu oli tol ajal mängitud, aga hiljem oli ta populaarsuse kaotanud. Aga harrastajaid olid tal tol ajal ka suhteliselt vähe olnud, mistõttu selle raamatuga komplektis käis veel kaks raamatut, millest ühes oli selgitatud mängu reegleid ja teises õpetatud mänguks vajalike nuppude valmistamist, mida kuskil ei müüdud. Seda mängu mängiti kolmekesi. See sarnanes kaardimängule, aga erinevus oli, et teiste mängijate eest mänguvahendite varjamist ei olnud. Igal mängijal oli väike arv klotse, mille igal küljel oli erinev number. Klotsi teiste mängijate poole olevate külgede numbrid olid näha, aga kõik mitte. Mäng seisnes selles, et kui üks mängija käis klotsi välja, siis teised pidid vaatama, kas nad saavad tema numbri kõrvale panna sellise numbri, mis annaks õige summa.

*
Lamasin voodis ja mõtlesin järgmise blogisissekande peale. Tahtsin selles lühikeses luuletuses riimida tähe ku ja sõna Kuu. Siis mõtlesin ümber, et tähe nime ei kirjuta ma ku, vaid qu. Kuu märgina tahtsin kasutada ka sulge. Klaviatuuril vajutades tuli kaks väiksemat ja üks suurem sulg. Suur sulumärk muutus blogis ehtsaks poolkuuks ja sellele lisaks tekkisid taevatähed, sest sellise võimalusega olid programmeerijad arvestanud. Täna mul oli aega enne kirjutamist sissekannet pikemalt viimistleda. Mõtlesin, et viimistlen teda nii hoolega, et kõik, kes tulevad mõne lisatähenduse peale, näevad, et selle peale olen ma mõelnud. Suure sulumärgi tahtsin paigutada üles keskele. Kaks venda hakkasid mööda korterit ringiratast jooksma. Ütlesin neile, et ärge jälle läbi ukseklaasi hüpake. Vennad algul mõlemad jooksid, aga siis tuli üks mõttele jääda nurga taha varitsema. Ta hakkas peitma minu voodi alla. Ütlesin talle, et hingeldamine kostab ära. Selle peale sai ta aru, et tuleb edasi joosta. Mõtlesin, et vahel tuleb välja, et jooksmine on ainult unenägu. Kas see täna ka nii on, ei selgu enne, kui ma ärkan.

Esmaspäev, aprill 09, 2012

Rahvastiku koosseis ja riigikord

Kui ei olnud demokraatiat, siis ei olnud inimestele vist riigi rahvuslik koosseis nii tähtis, sest hääletamisi nagunii ei toimunud. Iraagis puhkes kodusõda suuremas ulatuses siis, kui seal taheti demokraatiat kehtestada. Usuline kuuluvus oli mineviku inimestele ilmselt tähtsam. See, kui palju rahvast ilmub ühte või teise kirikusse, oli juba hääletamise moodi. Augsburgi usurahuga kehtestati põhimõte, et kelle maa, selle usk. Demokraatia ei ole siiski ainus, mis rahvuste osakaalule tähelepanu pöörama paneb. Just totalitaarsed riigid on seda pidanud nii tähtsaks, et on vähemusrahvuste suhtes genotsiidi teostama hakanud. Aga totalitaarsed riigid on Euroopas tekkinud juba demokraatiale vastureaktsioonina. Seega erinevus Iraagist kõige suurem ei ole, hoolimata sellest, et kristlikku ja islami tsivilisatsiooni on püütud vastandada.

Selline järjekord oli juba enne

Olin raamatupoes. Üks raamatuvirn minu lähedal läks ümber. Hakkasin raamatuid virna tagasi laduma. Ütlesin omaette, et nüüd ma pean need kõik veel ära ka ostma. Virn ei püsinud püsti sellepärast, et seal olid eri suurusega raamatud vaheldumisi. Võidi arvata, et mina olengi need niimoodi ladunud, aga selline järjekord oli juba enne. Leidsin raamatute vahelt märkmikuid. Ütlesin, et need on ju minu märkmikud. Ma arvasin, et neid pole enam alles. Nende leidmine oli vapustav.

*
Helina oli ühes kirjas öelnud, et ta kaalus mulle kirjade saatmise lõpetamist. Arvatavasti tuli see sellest, et ta oli kellelegi teisele kirju saatma hakanud ja ei pidanud kahele inimesele korraga kirjutamist õigeks. Kuigi selle kirja ta mulle siiski saatis, lõppesidki tema kirjad varsti pärast seda otsa.

*
Vaatasin ühes asutuses oma arvutipostkasti. Sinna oli saadetud igasuguseid ajalehtede uudiseid ja muud sellist. Ütlesin, et nad oskavad ühe nädalaga postkasti täis lasta. Tahtsin ekraanil kursorit liigutada, aga arvutil ei olnud hiirt. Mulle tuli meelde, et siis tuleb lihtsalt sõrmega mööda seina tõmmata. Aga liigutus ei tulnud mul ikkagi hästi välja. Ütlesin, et varem ma oskasin seda paremini liigutada, sest ma ei mõelnud liigutuse üle.

*
Ajalehes avaldati ülevaade läbi aastate tehtud küsitlustest Euroopa Liidu teemal. Seda ei saanud avaldada ühtse jadana, sest eri kordadel ei olnud küsitud täpselt samu asju. Osad küsitlused olid selle kohta, kas Eesti peaks kasutama krooni või eurot. Algul olid krooni pooldajad suures ülekaalus, aga neid jäi iga aastaga vähemaks.

Pühapäev, aprill 08, 2012

Talv kestab kaua

Mulle küll talv meeldib, aga aprillis võiks minu meelest juba kevad tulla. Tahtsin talvel 11 korda suusatada, aga sain seda teha 10 korda. Aprillis tuli ühel päeval veel nii paks lumi maha, mille peal oleks võibolla suusatada saanud, aga siis olid suusad juba keldrisse viidud. Või võibolla ei oleks ka saanud, sest olid soojakraadid ja lumi teisest otsast sulas. Täna oli külmakraade, aga lumi ei olnud nii paks. Kuigi praegu sajab seda juurde. Eile läksin hommikul välja talvejopiga ja lõunavaheajale minnes hakkas palav. Uuesti väljudes panin õhema jopi, aga pärast tagasi tulles oli natuke külm. Täna läksin ka talvejopiga koju jõudes millegipärast natuke higiseks, kuigi tavaliselt nende riietega sellise ilmaga pole läinud. Võibolla see oli kuidagi malemängu mõju. Või kõndisin kiiremini. Eile kõndisin vist küll tavalisest kiiremini, sest mul oli kiire. Kuigi ma võin ühe raamatu koostamisega tegeleda terve aasta, ei saa ma seda teha väga aeglases tempos, muidu ei saa aastaga ka valmis. Kui arstiasutuses küsiti, kas minu töö nõuab kiirustamist, siis vastasin, et ei nõua. Tegelikult ma pean tegema valiku, millised materjalid ma vaatan läbi ja milliseid mitte. Kui vahepeal läheb aega mingile muule tegevusele, tuleb valikut täpsustada.

Tartu meistrivõistlused 2012

Minu arvutuste järgi on Tartu meistrivõistluste tulemused järgmised:

1. Pavel Vorobjov 9 p.
2. Juri Seljodkin 6,5
3. Sven Reimaa 6,5
4. Ingmar Tulva 6
5. Boriss Trohhalev 5,5
6. Tiit Kõiv 4
7.-8. Karmen Viikmaa, Andrus Okas 2,5
9. Tiit Parts 1,5
10. Simo Runnel 1

Nii halvasti pole mul Tartu meistrivõistlustel varem läinud. Aga olen püsinud üsna stabiilselt esikümnes. Kümne lõpetajaga pika male meistrivõistlusi mängisin neljandat korda. Eelmised korrad olid 1999, 2002, 2011 ja tänavu on aasta 2012. Esikümnesse olen tulnud ka suurema arvu osavõtjate korral alates aastast 1995.

Laupäev, aprill 07, 2012

Uus uks

Üks koer tehti kahjutuks. Aga tal oli mitu poega. Tekkis küsimus, kas need tuleb ka kahjutuks teha. Öeldi, et see ei õnnestu, sest ajaloost on teada, et hiljem on Rootsi kuningas koer Karl X. Mina vaidlesin vastu, et juba on suuremad järjekorranumbrid kasutusel, Karl XII isa oli juba Karl XI. Üks inimene oli parajasti varblaseks muutunud. Ta ütles, et ta viskub auto ette. Minu meelest inimene varblaseks oleku ajal ei saanud surma saada, muidu olekski tulnud matta varblane.

*
Lauri K. kirjutas ühte kohta, et ta soovib malelauda. Ta kirjutas põhjenduseks, et kui ta lõpetas arstiteaduskonna doktorantuuri ja küsis tuttavatelt, kas nad tahavad poomist mängida, siis ütlesid kõik, et tal on nii lihtne elu. Aga kui ta hiljem lõpetas filosoofia bakalaureuseõpet, siis öeldi, et tal on nii keeruline elu. Seetõttu tahab ta nüüd mängida malet. Male oli vahepealne. Hakkasin koos Lauriga päevakeskuse turniirile minema. Anne tänava hoovi väljapääsule oli uks ette tulnud. Küsisin, kas me oleme vale teed kõndinud, õigel teel ei ole ust olnud. Lauri vastas, et see uks pandi siia eile.

Raske turniir

Tartu meistrivõistlustel pidi mängitama juhendi järgi kuus vooru kahe päevaga, mõtlemisajaga poolteist tundi kummalegi. Aga kohale tuli nii vähe osavõtjaid, et sellest plaanist tuli loobuda. Hääletusele pandi kaks varianti, kas teha viis vooru Šveitsi süsteemis või üheksa vooru ringsüsteemis lühema mõtlemisajaga. Mina hääletasin pikema mõtlemisaja poolt, aga see jäi vähemusse. Üks Kuuskedest selle peale loobus osavõtust ja hakati mängima kümne inimesega. Kohtunik oli Reimaa, kes mängis ka ise kaasa. Esimesel päeval oli viis vooru ja need kestsid kokku kümme tundi pluss üks vaheaeg ja alguses arutelu, kuidas mängida. Vaheajalt tulles märkasin ukse peal silti, et nädalavahetustel suletakse maja õhtul kell üheksa, aga sellest mindi juba üle. Kui viienda vooru kaks mängu veel käisid, tuli uksehoidja juba küsima, kas me lõpetame. Vähese osavõtu põhjusteks pean turniiri lihavõtte ajale paigutamist ja suurt osavõtumaksu. Üks inimene kirjutas mulle ka, et ta sai turniirist liiga hilja teada ja muud plaanid olid juba tehtud. Aga aastal 1999 tuli kohale ka ainult kümme inimest, kui mängiti soodsamal ajal ja osavõtumaksu vist üldse ei olnud. On juhtunud isegi, et kiirmale meistrivõistlused viiakse läbi kümne inimesega.

Reede, aprill 06, 2012

Pidulik päev

Suure reede ühendasime Villemi sünnipäevaga. Õnnitlesin ka Joosepit ja Tõnist, kelle sünnipäevadel ma polnud käinud. Henn pildistas tohutult suure fotoaparaadiga ja pakkus pildistamise võimalust ka teistele. Mina nii suurt aparaati kätte võtta ei tahtnud, aga Villem seda ei kartnud. Vanaema rääkis, millistel meie kooli õpetajate matustel ta on viimastel aastatel käinud. Viimati olid minuaegse direktori omad. Mina meenutasin, et kui direktor minuga tema aine halvasti õppimise pärast pahandas, oli see kiitusega ühendatud, sest ta arvas, et mu võimed on suuremad, kui ma matemaatikaolümpiaadil kaasa teen. Ka muudel kordadel olid tema etteheited põhjendatud, mitte kiusu eesmärgilised. Mul olid ka vahel põhjused, miks ma nii käitusin, aga ma ei osanud neid enda kaitseks esitada. Vanaema küsis veel, kes mu klassijuhatajad olid. Kui olin nad üles lugenud, ütles vanaema, et kõik sellised, kes lastega hästi läbi said. Praeguse aja Eesti laste kohta arvas vanaema, et vanemad pahandavad nendega liiga palju. Sünnipäevalaps Villem oskas kõndida juba oma esimesel sünnipäeval, sama moodi nagu oli teinud Joosep.

Koju valmistuma

Läksin Tartu meistrivõistlustele ja esimesena pidin mängima Karbaga. Ütlesin, et ma mängin esikoha peale. Karba vastas, et ma ei saa esikohta saada, kui ma olen tugevuselt alles 30. osavõtja. Mina olin vaadanud, et osavõtjaid on ainult 15. Võibolla oli neid hiljem juurde tulnud. Vastasin, et esikoha peale mängida võib ikkagi. Mõtlesin, et tegelikult kui mulle mõnes mängus viiki pakutaks, võtaksin selle suure tõenäosusega vastu. Ütlesin, et mängustiile on mitmesuguseid. Isegi ühel mängijal on mitu stiili.

*
Üks naine võis öelda, et kui abielluda ühe mehega, siis abiellub ühtlasi kõigi tema vendadega. Sellele sain ma vastata, et kõik erinevast soost inimesed on omavahel abielus. Pidime täna laagrist koju sõitma. Praegu käis ülestõusmine. Panime voodiriided kokku. Mõtlesin, et homme on Tartu meistrivõistlused, koju jõudes teen igal teisel tunnil tund aega maletrenni. Aga ma olin väga unine. Mõtlesin, et tagasisõidu ajal jään kindlasti magama. Aga mulle tuli juba praegu uni peale. Kartsin, et jään bussist maha. Hakkasin voodiriideid voodi peale tõstma. Selleks võtsin nad uuesti koost lahti ja pidin uuesti kokku panema ja kõik see võttis liiga palju aega.

Neljapäev, aprill 05, 2012

Aeganõudev arutelu

Esimesest aprillist hakkasin jälle feisbukki külastama, sest lubaduse seal mitte käia tähtaeg lõppes. Eile läks sellepärast terve tööpäev kaotsi. Aga vahel võib seda vast lubada, sest see tööpäev ei kulunud meelelahutusele, vaid erialase kirjanduse lugemisele. Kui lugemine on seotud mingi aruteluga, siis jääb loetu vast palju paremini meelde. Arutleda võib ka üksi, aga niiviisi kõigi võimalike küsimuste peale ei tule. Täna arutelu veel jätkus, aga töö kellaajal ma postkasti ei vaadanud. Kaotatud päeva võib ristida lihavõtte vaheajaks. Pühade ajal läheb nagunii päevi kaotsi. Tänavu lähevad pühad ise ka kaotsi, sest nende ajale on tõstetud maleturniir. Mulle ei tundu selline ajavalik eriti kultuurne. Aga kuna osad inimesed peavad alati ka pühade ajal töötama, siis tuleb ehk leppida sellega, et osa päevastki on pidulik. Tegelikult on Tartu meistrivõistlused ise ka pidulik sündmus, mitte tavaline turniir. Ja reedel saab pühade esimest päeva segamatult tähistada. Vutimunade pildi avaldasin juba eile.

Eksamivõrdlus

Tegin eksamit. Rääkisin, et kui teisel inimesel on habe, siis saab sellest kinni võtta, ja kui endal on habe, siis võib see kinni jääda. See on sama moodi, nagu Eestisse tulid vallutajad kõigepealt mööda maismaad, mitte mööda merd. Venelased tulid Tartusse enne kui viikingid Saaremaale, kuigi võiks arvata, et meri ka ühendab. Viikingiaja varasemal perioodil ei olnud viikingitel vist veel piisavalt häid laevu.

Kolmapäev, aprill 04, 2012

Vutimunad


Lihavõtteks värvitud munade fotosid olen paaril aastal avaldanud, aga veel ei ole pilti värvimata ega muude lindude munadest. Tänavu oleme söönud varasemast rohkem vutimune. Üks päev palus ema mul neid pildistada. See oli vist päev pärast vastlapäeva, kui olin eelmisel päeval pildistanud vastlakukleid. Vastlad ja lihavõtted on mõlemad kuupäevaliselt liikuvad pühad, mis on omavahel seotud.

Tugev jalgpallimeeskond

Hakkas kõlama ühe filmi muusika. Tooma nägu läks selle peale õnnelikuks. Filmis võitlesid vana aja kangelased. Nad loopisid üksteist suurte kividega ja lõid kiviriistadega. Oli võigas mõelda, mis seal toimub, aga väljaspoolt vaadata oli huvitav. Läksime osalema jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Eelmine kord olime saanud esikoha. Öeldi, et võime seekord ka saada, sest meie võistkonnal on sisemist särtsu. Vaatasin, et kõik võistkonna liikmed on minu klassivennad. Eestis oli palju suurem valik inimesi, aga nähtavasti meeskonda ühe klassi liikmetest moodustades oli parem kokkumäng. Mängu ajal näidati ainult meie võistkonna liikmeid, mitte vastaseid, nagu neid poleks olemaski. Mulle tuli paar korda vastase värava all pall, aga mul ei õnnestunud teha lihtsat sisselöömisliigutust. Läksime 3:0 juhtima. Seejärel lõin esimese värava mina. Üks võistkonnakaaslane ütles, et nüüd on seis 4:3 meie kasuks. Vaidlesin vastu, et eelmine kord ta ütles ju 3:0. Mulle öeldi, et kui ma ühe värava veel löön, siis... Kohe lõingi teise värava ka. Meie meeskond hakkas vahet pidamata väravaid lööma.

*
Öeldi, et Hiiesalu saadeti treeneriks Soome. Vastasin, et kahjuks. Öeldi, et kahjuks jah. Tegelikult ma polnud päris kindel, kummast Hiiesalust käis jutt, aga arvasin, et poisist. Hakkasin pidama loengut. Rääkisin, mis on male ja keeleõppimise erinevus. Ütlesin, et keelt õppides tuleb võimalikult kiiresti võimalikult palju sõnu meelde jätta, aga malet õppides tuleb teha kõike võimalikult aeglaselt. Ariel hakkas vaatama minu joonistusi. Ta kiitis, et need on väga ilusad. Ühe tahtis ta ära osta. Maksta lubas ta üks euro. Mina ütlesin, et see maksab kümme eurot. Ariel ütles, et nii palju ta ei maksa. Sel juhul ei olnud tema kiitus midagi väärt.

Teisipäev, aprill 03, 2012

Ämblikuniit

Olen lugenud juba mitmesugustest ämblikuniidi kasutamisviisidest. Inimesed on neid viise veelgi laiendanud, valmistades ämblikuniidist kalavõrke ja sukki. Aga seda ma pole veel lugenud, et ämblik või inimene seda niiti poomisnöörina kasutaks. Või võibolla ämblikul sellepärast ongi palju hingamiselundeid, et kui niit kogemata ühe kokku pressib, siis saab kasutada teist. Ämblikel on inimesest rohkem kopse ja lisaks veel saavad nad hingata trahheedega. Aga ma pole ka lugenud, et ämblik putukaid pooks, vaid nad süstivad putkatesse mürki. Kõigist ämblikuliikidest ma pole küll veel lugenud.

Võimlemisaeg

Ema loetles, millises Põhja-Jäämere ääres asuvas majas kes elab. Ta teadis kõiki elanikke nimepidi. Läksime kooli. Ema rääkis, et üks naine oli öelnud, et kui ma Tõnissoni raamatu valmis saan, siis võtaks teise teema. Pakkusin, et võibolla ta on Pätsi pooldaja.

*
Ema tuli hommikul teatama, et ta pani mulle ravivõimlemise aja kinni. Ütlesin, et ma ei taha sinna minna, kui mul ei ole midagi viga. Vähemalt reedeti ei saanud ma seal käia, sest reedeti olid maleturniirid. Hakkasin minema vannituppa. Ütlesin, et ma ei saa sinna minna, kui isa läks ette. Ütlesin, et mulle on antud sellised pidžaamapüksid, mis ei püsi jalas, see on minu jaoks liiga väike number. Mul läksid rääkides kogu aeg sõnad sassi. Selle põhjenduseks ütlesin, et olukord on harjumatu.

*
Füüsika tund sai läbi. Panin asjad kotti. Ütlesin, et ma kontrollin, ega ma õpikut kotti ei pannud. Leidsingi selle kotist. Ütlesin, et ega ma ei tahtnud seda varastada, ma panin kogemata. Mul ei ole põhjust seda varastada, kui kodus on enda õpik olemas. Mõtlesin, et aga enda õpik tuleb kevadel tagastada, järgmistel aastatel oleks juba varastatud õpikust kasu. Üks lasteaialaps tuli ja ütles, et Joosep kiusab. Läksin vaatama. Trepi juures istus lasteaiarühm ümber laua ja pidas sünnipäeva. Küsisin Joosepilt, kas vastab tõele, et tema kiusab. Joosep küsis vastu, kes seda ütles. Ma ei tahtnud isikut nimetada, sest Joosep nägi täna väga suur välja ja ma teadsin, et suured lapsed kasutavad kaebajate kohta sõna kaebupunn. Tõnis oli veel väike. Minu meelest ei olnud see hea, et lapsed olid järelvalveta.

Esmaspäev, aprill 02, 2012

Viimase unenäo ununemine

On sageli väidetud, et meelde jäävad ainult ärkamiseelsed unenäod. Ma ei ole kindel, kas ma iga meelde jäänud unenäo järel ärkan. Aga kui rääkida viimasest unenäost enne tõusmist, siis sageli just see ei jää meelde. Ärkamishetkel on ta veel natuke meeles, aga kohe ununeb, samal ajal kui varasemate kellaaegade unenäod on meeles piisavalt hästi, et hiljem üles kirjutada. Viimase unenäo ununemise kohta võib välja pakkuda kaks erinevat seletust:

1) kuna on juba kaua magatud, ei ole viimase unenäo ajal une kvaliteet enam nii hea kui eelmiste puhul;
2) kui räägitakse, et uni on vajalik mälestuste kinnistamiseks ja kustutamiseks, siis viimane unenägu ununeb võibolla sellepärast, et kui ei järgne uut uinumist, siis jääb selle mälestuse kinnistamine ära.

Kui osad inimesed ei mäleta unenägusid, siis võiks uurida, kas põhjus ei ole selles, et nad ärkavad ainult üks kord ööpäevas.

Rektorikõne

Sain Teise maailmasõja lõppedes Tartu ülikooli rektoriks. Pidin minema aulasse kõnet pidama. Tegelesin ettevalmistustega. Nendega läks kiireks. Mõtlesin juba, et jäängi kõnet pidama kõvasti hiljaks, aga siis tulid ülikooli töötajad ja kandsid mind kiiruga aula ette. Et kõne liiga pikaks ei läheks, jätsin esimese osa sellest rääkimata. Pärast kõne lõpetamist mõtlesin, et ülikool on hea asutus, mis hoolitseb selle eest, et ühelgi rektoril oma kohustused täitmata ei jää. Rippusime lae all seinal. Kartsin, et võin alla kukkuda. Läksin ja hakkasin Toomemäest üles ronima. Mägi oli libe.

*
Ema rääkis, et varem läksid failid ühte programmi, aga nüüd enam alati ei lähe. Segasin vahele, et ma muutsin seaded ära. Nüüd pidid nad alati teise programmi minema. Aga arvutit lahti tehes nägin, et kolm varem salvestatud faili on veel vanas programmis. Läksin ja rääkisin teises toas, et ma ei tea, kuidas neid ümber salvestada. Üks mees tahtis appi tulla. Aga tõstsin oma jutu tempot, et tast ette jõuda ja probleem ise lahendada. Läksin arvuti juurde tagasi. Käima pandi ka televiisor, kust pidi nägema kõikide vajalike juttude salvestusi. Aga televiisorist tuli telesaade. Mõtlesin välja, et salvestuste nägemiseks tuleb ta panna nullkanalile. Seda tehes hakkasid kõik ruumis olijad vappuma. See tuli magnettormist, mis tekkis sellest, et televiisor ja arvuti korraga käisid.

Pühapäev, aprill 01, 2012

Suhtumine reisimisse

Lugesin vanast ajalehest artiklit, mille autor ütles alustuseks, et kes ei tahaks reisida, ainult vanad ja väsinud ei taha. Seejärel kuulsin raadiost laulu, mille sõnad ütlesid, et kui saaks lapseks tagasi, siis enam kodust ei lahkuks. Selle järgi vanad inimesed ei ole mitte ainult uute reiside jaoks liiga väsinud, vaid kahetsevad isegi, et on üldse kunagi reisinud ja kolinud. Selle järgi kuulun ma vanade inimeste hulka, sest mul on reisimisele nii tervislikke takistusi kui ka ma ei peagi suurt maailmas ringiliikumist õigeks roheliste põhimõtete tõttu.

Või läbimüük

Ehitasin sõjamasina, millega sai mängukindlust vallutada. Sõjamasin oli kinnitatud ainult ühes suunas edasilükatava seadeldise ühte serva. Masina küljes olid kaks suurtükki, mis paiknesid sümmeetriliselt tema külgedel. Mõtlesin, et võiks seadeldise teise serva midagi muud tulistavat panna. Näiteks mängu tuletõrjeauto, sest selle küljes on veekahurid. Näitasin sõjamasinat vendadele. Selle peale hakkasid nad tulistama ja paugutama. Ütlesin, et niimoodi saavad nad ju põletushaavu. Üks vend vastas, et mis siis. Aga vaatasin, et tema küünarnuki küljes on tohutusuur vill. Laest hakkas suures koguses vett sisse tulema.

*
Isa ja ema tulid poest. Isa ütles, et poes on tekkinud võipuudus. Ta seletas, et võid hakati ostma rohkem pärast seda, kui ma kirjutasin luuletuse, kus on rida: "määrin valget paberit ja leiva peale võid". Nii saavad kõik asjad alguse. Vastasin, et praegu küll, aga kui maailma rahvaarv kasvab, siis tekib selletagi toidupuudus. Kõndisin mööda tänavat, kus oli palju rahvast. Mõtlesin, et kust kõik need inimesed minu luuletusega tuttavad on, kui minu luulekogude trükiarv on nii väike ja sellestki ei osteta kõike ära. Aga siis vaatasin, et luuletuste plaadiga on kaasas paber, kuhu on trükitud plaadil loetavate luuletuste tekst. Seda paberit said plaadi ostjad kergesti levitada, nii et plaat jäi neile endale. Sven võttis selle paberi enda kätte ja luges luuletused läbi. Seejärel lõi ta vastu toapõrandat paberi jalaga pruuniks. Hakkasin teda sõimama. Ta oli Tõnu. Saabus Henn ja ütles paar sõna Tõnu kaitseks. Selle eest küünistasin tema kõrva. Ütlesin, et pättide kaitseks ei maksa ikka välja astuda. Nüüd ma tegin sulle selle eest haiget, aga Tõnu teeb mulle kogu aeg. Henn palus ära arvata, mis on ühe sugulase e-maili aadressi kolm esimest tähte. Mõtlesin, et küsimus peab tähendama seda, et see aadress on Tõnu nime sarnane. Arvatavasti on selles sugulase eesnime kaks esimest kaashäälikut ja tema perekonnanime esimene täht. Pakkusin tnr. Henn ütles, et õige. Küsisin, kas selles aadressis veel tähti on. Henn vastas, et ei ole.